38. Tütar vette!

SL 1926.
H, Setu 1903, 306 (144) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ime_ks-no-keist helläkeist,
pääle_ks no esse, helläkeist,
pääle_ks no tätät, tähekeist!
Ese_ks no viidi Vinnemaalõ,
viidi_ks tä, kallis, kavvõdõhe.
Ime_ks-keist helläkeist,
ime jäi_ks kodo, kullakõnõ,
jäi_ks tä majja, mar´akõnõ.
S´oo_ks ma ütle ni kynõlõ,
sedä_ks no kolka kynõli,
sedä no_ks veeri veerätelli:
imäl oll´ no_ks kallis kanakõnõ,
meelest meelimar´akõnõ.
Veeri_ks no käsi vette viiäq,
ütel´ iks veli: "Viiq vette!",
sysar iks käsk´ mutta sõkkuq.
Ime_ks-keist helläkeist -
läts tä_ks vette viimä,
kaivanduhe kandma,
lätsi_ks, lätsi imekene,
esi_ks tä lätsi, esi iki,
esi_ks tä kaldu, esi kahidsi:
"Kui_ks ma vere vette vii,
uma vii ma_ks kana kaivanduhe?"
Lätsi_ks no, lätsi imekene,
piire tä_ks põllupindrehe,
ärä_ks tä keerät´ kivi pääle.
Sääl nakas´ tä_ks last mähk´mä,
kivi pääl kinnitämmä,
sääl iks tä nakas´ mõtõlõmma,
mõtõ_ks-lõmma, lootõlõmma:
"Kui_ks ma vere vette vii,
uma kana kaivanduhe?"
Vei_ks tä Pihkva piiri pääle,
panni_ks tä uibost piiri pääle,
sarapuust saarõ pääle.
Sai_ks tuu uibo neio suku,
vislapuu_ks vinnü neio verd.
Neio_ks-kõist noorõkõist!
Müüdä lätsi_ks no katsi kaubamiist,
kollq iks no kõrkiva sulast.
Tõnõ_ks-no-tõsõlõ kynõliq,
tõnõ_ks-no-tõsõlt küsütelliq:
"Eelä_ks mi lasi sedä teedä,
eelä_ks mi marsõ sedä maada,
näe-s mi uiboht olõvat,
vislapuud vinnüvät,
sara_ks-no-puud saisõvat!"
Uiboh iks no keelilä kynõli,
uiboh iks meelel mõistutõlli:
"Olõ_ks ma, uiboh, neio suku,
neio olõ ma_ks verest vinnünnü."
Jäi_ks no suurõq saisama,
jäi_ks no kõrgiq kõnõlõmma.
Küsü_ks-telliq, nõvvatõlliq:
"Kost sai_ks sa, uiboh, neio suku,
vislapuu neio verd?"
Uiboh iks lausi meelestäni,
meelest iks, meele poolõstani:
"Säält sai_ks no uiboh neio suku,
vislapuu neio verd:
olli_ks mul ime helläkene,
olli_ks mul maama mar´akõnõ,
sündü_ks ma ime süämest,
kaksi ma_ks ime kangõlast.
Ime_ks-mul-keist helläkeist -
veeri_ks käse vette viiäq,
kyik käsiq nää_ks ojja uputõllaq,
sysar iks ütel´: "Sõkuq mutta!",
vel´o_ks no ütel´: "Viskaq vette!"
Ime läts no vette viimä,
kaivanduhe kandma,
esi tä_ks veie, esi iki,
esi_ks tä kanni, esi kahidsi:
"Kui_ks ma vere vette vii,
uma_ks ma kana kaivanduhe?"
Ime istõ_ks põllupindrehe,
ime_ks no keeri kivi pääle,
mähe_ks tä põllupindreh,
esi_ks tä mähe, esi märge;
kivi istõ_ks tä pääle kinnitämmä,
esi tä_ks kinnit´, esi iki:
"Kui_ks ma vere vette vii,
uma_ks vii ma kana kaivanduhe?"
Heidi tä_ks ette Eessu risti,
sai_ks tä saarõ veere pääle,
sai_ks tä Pihkva piiri pääle,
sarapuust iks panni saisma,
saarõ_ks pääle sarapuust,
piiri_ks no pääle pihlapuust,
uibost oitõlli,
vislapuust veerätelli.
Selle olõ ma_ks neio uibonõ,
vislapuinõ virvekene.
Neio_ks-no-kõist noorõkõist!
Lisamärk. Sõna "kaivand" ütles laulik pea nii välja, pea aga ka "kaivõnd".
Vrdl: SL I, 368, 369. Ltl.: 606-616, 644.

SL 1927.
H, Setu 1903, 344 (6) < Matsurdi k. - Jak. Hurt < Hedo Ivanovna, Miku Ode ema (1903).

Esekeist helläkeist,
maamakõist iks mar´akõist,
tätäkeist, tähekeist -
ese_ks poigõ ihasi,
ime_ks meelits´ minijit.
Aeti_ks sugu sutitamma,
aeti_ks no võsa võttõmahe.
Kyik iks no sainaq siidel saisiq,
vajaq olliq no_ks kyik vaskirõngil,
kodo olli_ks kyik kullala katõt,
pingiq kyik kaiq kalõval.
Ärä sys iks sündü tütärlats,
helme_ks-kaala ka(a)bokõnõ.
Kyik iks no sainaq siidelt sattõq,
kattõ_ks no pingiq kalõvalt,
kodo_ks kyik kullalta lagosi.
Aeti_ks tuu sugu sutitamma,
aeti_ks tuu võsa võttõmahe.
Sugu_ks no käsi suuhu viiäq,
võsa_ks no viiäq võrõnguhe.
Ime_ks-keistä helläkeist,
maama_ks-kõist, mar´akõist -
lätsi_ks tä vette viimähe,
kaivanduhe_ks kandõmahe.
Istõ_ks tä maalõ imetämmä,
kivi_ks pääle kinnütämmä,
pindre_ks pääle ravitsõmma.
Nakas´ iks sääl ime mõttõlõmma,
mõttõ_ks-lõmma, lootõlõmma:
"Kuis ma_ks vere vette viska,
uma_ks kana kaivanduhe?"
Ime vei mu_ks ojja uibost,
piiri pääle panni mu pihlapuust.
Sai_ks tuu uibo neio suku,
visla_ks-puu neio verd,
sügü_ks-sellä häitsesigi,
talvõl iks mar´olõ minesi,
keset iks suvvõ kuionõs.
Müüdä lätsiq säält iks katsi kaubamiist,
kolm iks kõrkiva sulasta,
tõnõ_ks-naaq-tõõsõlõ kynõliq,
tõnõ_ks-no-tõõsõlt küsütelliq:
"Miä_ks no s´oo uibit,
kua_ks no s´oo kuslapuid -
sügüsellä häitsesigi,
talvõl iks mar´olõ minesi,
keset iks suvvõ kuionõs?"
Näio_ks kuuld´, kosti vasta:
"Ime vei_ks mu ojja uibost,
piiri vei tä_ks pääle pihlapuust.
Minno käve no_ks oja uinutammah,
käve_ks no meri meelütämmäh,
Ime- käve_ks no -jõgi imetämmäh."
Vaata võrdlemise juhatusi eelkäiva laulu lõpetuses.