6. Tütar nutab ema.

a. Tütar on tüdruk, elab veel kodus.

SL 1846.
H, Setu 1874-1877, 22 (13) < Puugnitsa k. - Joh. Hurt < Oka (1874).

Oh sa koolu, kuri miil,
oh sa katso, kalgi söä,
kuis sa võtit iist mi ime,
var´olt mi vanõmba?
Jätit meid varra vaesis,
inne-aigu armõtus,
jätit meid külä külele,
jätit meid valla var´olõ!
Keä nakas armu andmahe,
kulla sõnnu kostmahe?
Oh sa koolu, kuri meeli,
oh sa katso, kalgi söä!
Olõs tuu koolu kätte saassiq,
olõs tuu katso kaiaq saassiq,
sis ma koolu ikõtasiq,
katso meele pahandasiq,
kui taa koolu muida ikõt´,
katso pall´o pahha tegi!
Sedä ei jõvvaq ohto unõhtada,
sedä ei jõvvaq kahjo kannahtada!
Imekene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ!
Ime kalmu katõtas,
maama maalõ matõtas,
latsõq jääväq ilma elämähe,
jääväq valda vaesõs,
jääväq külä külele.
Pall´o vaiva vaesil,
pall´o ikku ilm-imetä:
ega kostki tukõ tulõ[-i],
tukõ ei tulõq, armu ei astuq,
meelüq ei neide meelekene,
sütüq ei neide süämekene!
Käüväq ime kääpäle,
lääväq maama matussõlõ,
sääl naaq sõnnoga kõnõlõsi:
"Maamakõnõ, mar´akõnõ,
annaq käsi kääpäst,
annaq sõrmi sõmõrast,
sis meelüs meelekene,
sütüs mi süämekene!
Kui ei annaq kätt kääpäst,
anna-i sõrmõ sõmõrast,
sis ütleq üts sõnakõnõ,
maamakõnõ, mar´akõnõ!"
"Sorrõ liiva suu pääl,
kääbäs suuri kässi pääl,
liiva lasõ-i suud liigutõlla,
maa ei lasõq suud maigutõlla,
liiva ei keelt liigutõlla!"
Maamakõnõ, mar´akõnõ,
kelle ütle uma oho,
kelle kaiba uma kah´o?
Kui ollit eloh, imekene,
alalõ, armukõnõ,
sis sullõ_ks ütli uma oho,
sis sullõ_ks kaipsi uma kah´o.
Kui sa koolit, imekene,
kattõt, lastõ kasutaja,
olõ-i kellegi kõnõlda,
või-i ütelegi üteldä!

SL 1847.
H, Setu 1884, 122 (25) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Maamakõnõ armakõnõ,
maamakõnõ, mu kallikõnõ,
kuis sa_ks ni varra ärä kuuliq,
kallis, varra kalmu lätsiq,
kui sa jäti_ks mu varra vaesõs,
inne-aigu armõtus?
Miä saa_ks must, vaesõkõsõst,
kohe astu ma, armõdukõnõ?
Maamakõnõ armakõnõ,
kas iks lää ma aia armulõ,
vai lää nõgõsõ nõalõ?
Veidü saa_ks mul armu aiasta,
hüvvä nõvvo nõgõstõst!
Kiä_ks minno oppas, ullikõist,
kiä minno_ks oppas, ohulist,
karistõllõs kah´olist?
Kui tulõ_ks keväjäkene,
muuq naksi_ks kõik kangast kudamahe,
hellä langa heitemähe,
miä saa_ks must, vaesõkõsõst?
Ega olõ-i ma kangasta kudanu,
heitnü hellä ts´oloknat.
Peelekeseq aja ehk perilde tarrõ,
võlla panõ ehk võõrildõ ette,
sua köüdä ehk kolo kumõrahe?
Kiä minno_ks no oppas, ullikõist,
kiä taso_ks mu targassa, vaesõ?
Jummal või_ks no oppas ullikõist,
Ma[a]rja taso_ks targassa vaesõ.
Kull´a maamakõnõ,
kuku maamakõnõ,
võe mu armas maamakõnõ,
võe mu kallis maamakõnõ!
Kui jõvva ma sino unõhtõlla,
kui jõvva ma_ks meelest minehtellä?
Seeni ma ikõ, meeni elä,
seeni kuugu, meeni koolõ!
Mu kull´a maamakõnõ,
mu kuku maamakõnõ,
kui sa jäti_ks mu varra vaesõs,
inne-aigu armõtus?
Mino jätiq sa_ks veljo veerele,
katõ vele kaalalõ.
Maamakõnõ armakõnõ,
kui tulõ nu viha velitsil,
tulõ kärä kälitsil,
andva_ks mu, neio, neidsikos,
andvaq mu vyyra or´assa -
toda jõvva-i ma ikkõq, murõhtaq,
kabokõnõ kahitsõllaq!
Mu kull´a maamakõnõ,
mu kuku maamakõnõ,
kui_ks võit, võtaq är,
kui tohit, tulõq perrä!
Sys lääsi_ks mulda mi mõlõmbaq,
lääsiq kalmu katõkesi.
Hot´ kalgi om iks kalmuna elidä,
likõ elläq liiva all,
ilman om ka elo ikulinõ,
vaivalinõ vaesõ elo,
ohulinõ olõminõ!
Ehk naka_ks ma kängäldä käuma,
ehk naka_ks ma alastõ astma -
kiä and iks mullõ hammõ arvolitsõ,
käüsseq käeperälitseq?

SL 1848.
H, Setu 1903, 20 (12) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Mille sa_ks rüheq ärä koolda?
Kiä nakas iks su latsi ehitämmä,
kiä nakas iks su kanno kabistamma?
Latsõq jäivä_ks kyik külä ehitellä,
vaesõq jäi_ks kyik valla valmistõlla -
külmäst läävä_ks külä ehiteh,
valõhusõ_ks valla valmistõllõh,
uma eht´nü_ks ime ilosahe,
uma kandja kallihe.
Mille sa_ks rüheq är koolda?
Kui tunnõ ma_ks pühiq tulõvat,
aoq kalliq kaaluvat,
kägo, lää ma_ks sino kääpälle,
linnu, sino liivakohe,
sääl iks ma ikõ ilma-väega,
kado-väega kahitsõllõ,
ikõ_ks ma umma imekeist,
kallist iks ma umma kandjat.
Kui näet iks mu, neio, ikvat,
sääl silmi pühk´vät,
mullõ anna_ks jäl käsi kääpäst,
annaq sõrm sõmõrast!
Käega_ks ma aja armujuttu,
sõrmõga_ks ma sõna kynõlõ,
sys meelüs iks mino meelekene,
sütüs mino süämekene.
Kui sa anna-i kätt kääpäst,
anna-i sõrmõ sõmõrast,
neio, lää ma_ks liina, linnukõnõ,
lää turgu, tuvikõnõ,
tuu_ks ma liinast liivasõgla,
tuu_ks ma turust tolmusõgla,
kyõ_ks ma liiva liigutõllõ,
kyõ_ks ma sõmõra sõglu!
Tunnõ_ks ma noid turbit,
märgi noid mättit:
pähütseh kasvi_ks pähnämõtsa,
jalotsih jallaj-puu -
sinnä no_ks panti mino imä,
mino kandja katõtigi.

SL 1849.
H, Setu 1903, 484 (43) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).A. Lauliku isa elab.

Maamakõnõ, sa_ks kuku maamakõnõ,
maamakõnõ, sa_ks meelimar´akõnõ,
kui_ks sa, kulla, är kuuliq,
kui_ks sa, kandja, kalmu lätsiq,
kui olliq sa_ks ohkih olil,
päädä põssiq pähütseh,
sedä tahtu-s meelega mõtõlda,
tahtu-s keelega kynõlda,
et ilma jää umast imest,
vaenõ umast vanõbast,
kah´olinõ kandjast!
Süä um mul ladvoni lahki,
miil paha pahkmõnni:
kuis ma_ks elä peräh imme,
kasu peräh kandjat?
Maamakõnõ_ks, kuku maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, meelimar´akõnõ,
kui olliq sa_ks, armas, alalõ,
kandja, katõla käelä,
minno sa_ks hoijiq väikost,
kanasõst kasvatõlliq,
hoijiq sa_ks üsäh, kanniq kaalah,
kanniq sa_ks katõ käe pääl.
Oodiq sa_ks tütärd tüümehest,
oodiq api astvat,
oodiq sa_ks tukõ tulõvat.
Maamakõnõ, sa_ks meelimar´akõnõ,
sugu sai ma_ks suurõbakõnõ,
piso sai pikebäkene,
tulli sul iks surm suu mano,
tulli_ks sul katsk kaala mano,
ärä_ks koolõt´ mi ime,
kalmu vei kandja,
jäi_ks ma, ull´, hoolõtuhe,
nõrk, mõtõtõ nõalõ.
Kui olliq sa_ks, armas, alalõ,
olliq, kandja, kasumah,
elliq ulliq su hoolõh,
kanasõq su kaalah.
Maamakõist iks meelimar´akõist -
um ese hot´ alalõ,
kasvataja kasumah,
esel iks um ese arm,
kasvatajal kasvataja arm -
ilma_ks mi jäi ime armust,
ärä_ks kattõ kandja armust!
Kui_ks tulõ suur suvi,
suur suvi, kinä kevväj,
naka_ks kangast kudama,
peenüt peelile pandma,
kiä tulõ_ks ullõ oppamma,
nuurt neiot nuum´ma?
Kui_ks ma mõista-i muud tüüd,
mõista-i, vaenõ, vaelikku,
küläst lää otsi köütjät,
tõsõlt talolt targõbat,
nakas sys külä kynõlõmma,
suur külä suditamma:
"Oh iks naid vaesit,
kanasit kah´oliisi -
neio_ks mõista-i mõnd tüüd,
mõista-i kabo kangast kutaq!"
Miä_ks mi või võivo tetä?
Jessu_ks meid jätt´ vaesõst,
Ma[a]rja kavats´ kah´olitsõst,
s´oo_ks um Jessu iskmine,
s´oo Looja luuminõ!
Uma elä ese ümbrel,
kasvataja kaala all,
ese_ks ost ehtit,
ese_ks kallis kaalatsit.
Kui_ks ma keerä kirmasõllõ,
lää, muna, muidõ mano,
tunnõ-i vaest vanikõst,
tunnõ-i kir´ost kehvälisest!
Kiä heit iks käe oho ola pääle,
sõrmõ piinü piha pääle,
löüdvä_ks mu ola ohkõsõ,
löüdvä_ks piha peenükese,
um iks hämm hüä hamõh,
likõq linadsõq rõivaq -
säält iks tundas vaenõlats,
kah´olinõ kabokõnõ.
Miä_ks mi või võivo tetä?
Olõ-i ma ilmah edimäne,
jää-i perrä perämäne -
puul um ilma ikulitsi,
puul um valda vaesit!

SL 1850.
H, Setu 1903, 485 (44) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).B. Lauliku isa on surnud.

Maamakõnõ_ks, meelimar´akõnõ,
kui sa_ks mu, mar´a, maaha jätiq,
inne-aigu armõtust?
Ese um jo ammu kooluq,
kasvataja kalmu lännüq,
olli_ks vaesõq su var´ol,
oholisõq ümbrel.
Esi_ks sa peiq pikä hoolõ,
kanniq kõrda kangõt,
suur oll´ huul´ hummogulla,
tõnõ_ks ilda õdangul.
Hot´ olli_ks mi veli väikene,
imekana kasinakõnõ,
oh iks minno, neiokõist,
minno, meelimar´akõist -
suvõl olli ma_ks sulastõ tüüh,
talvõl tallipoisikõsõh,
olli_ks kari mu kaalah,
hobõsõq mu hoolõh.
Umma veljä vinnütelli,
imekanna kasvatõlli.
Sai_ks mu veli vinnünnüs,
imekana kasunus,
panda-s suvõl sulastõ tüühü,
talvõl tallipois´kõistõ:
vel´o oll´ suvõl sulasõ iist,
talvõl tallipois´kõsõh.
Kotoh iks elli imega,
kasvatajaga katõkese,
elli_ks mi ello ilosat,
elli_ks mi kallist kasumist.
Ega_ks meil olõ-s leevä leinä,
leevä leinä, soola surma.
Maamakõnõ_ks, mi kuku maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mi meelimar´akõnõ!
Kui võtat iks viirde velenaase,
kottallõ kodonaase,
mõista-i mi mõistaq muud tüüd,
taia-i tetäq talotüüd,
nakas iks tä kolgah kynõlõmma,
nakas veereh veerätämmä:
"Kagoh sai_ks ma kurjo kottallõ,
sai kalgi kaalalõ,
sai_ks siuga sisse,
vask´laistõ vaihhõllõ -
ega_ks kullõ-i umah kotoh,
pelgä-i umah perreh!”
Sys saa_ks kuri meil kullõldaq,
saa kalg kannahtaq.
Maamakõnõ_ks, kuku maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
künnü_ks sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
kuis naka_ks mi ilmah elämä,
kavvõbahe kasuma?
Kelle sa_ks annat uma armu,
kalli syna kallutõllõt,
sinnä naka mi_ks armulõ astma,
naka toelõ tulõma,
sys mi_ks näe ime armu,
kavatsõllõ kandja armu.
Um iks ese ammu koolnuq,
kasvataja kalmu lännü.
Ku_ks mi elli ime armul,
kasvi ime kaala all,
olli_ks meil illos ime arm,
kallis arm kandjal.
Kui_ks tull´ õdagukõnõ,
veereh vilu aokõnõ,
kyõ_ks tä opas´ ulliq latsõq,
kanasillõ karistõlli:
"Eläge_ks ti ilosahe,
kasugõq kallihe,
toogu-i tiko imele,
häükaplo kaartihe!
Egas iks teil olõ-i umma esse,
olõ-i tähe tätäkeist.
Kui_ks ti elo essütät,
kui_ks ti muu mutitat,
kiä_ks teil pill priidanat,
saa vällä saaga?
Olõt vallah vaesõlatsõq,
ilma eseldä kasunuq -
kui_ks ti elät ilosahe,
kui_ks ti kasut kallihe,
saat iks elläq ilma pääl,
mar´akõsõq, maa pääl!"
Maamakõnõ_ks, mi kull´a maamakõnõ,
ulliq tei_ks su opatut pite,
noorõq olliq su nuum´mist pite:
olõ-s mi kolgalõ kynõlda,
olõ-s veerele veerätäq.
Kui_ks ma keeri kerikohe,
kui_ks ma astõ alõvahe,
edo_ks mu kitt üteh keeri,
edo_ks mu au üteh astõ.
Jummal iks tiid, jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ -
nu jäi_ks ma väega vaenõ,
kabo, väega kah´olinõ,
ilma jää ma_ks esest, ilma imest,
vaenõ muist vanõbist!
Miä_ks ma või võivo tetäq,
kua_ks võivo kohe minnäq -
tulõ_ks meil elläq ilma pääl,
mar´akõsil maa pääl!

b. Tütar on mehel.

SL 1851.
H II 4, 13 (4) < Laossina (Liiva) k. - Jak. Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Maamakõnõ, mu kuku maamakõnõ,
kuis jätit mu varra vaesõst,
inne-aigu armõtust?
Kats sullõ ma kõrda kõnõli,
kats sullõ kõrda arvo anni,
kulla jäi meil sõna kostmada,
armujutuq ajamada.
Mullõ tegi taa koolu kur´astõ,
tegi kadso kalõstõ.
Olõs ma tiiäs´ koolu kodo,
tiiäs´ maja manalasõl,
küll veesiq koolu kohtuhe,
veesiq kadso kantorahe!
Maamakõnõ, mu kuku maamakõnõ,
ega olõ-i taal koolul kohtut,
olõ-i kadsol kantorat.
Kui ma tunnõsiq Tooni tarõ,
tiiäs´ maja manalasõl,
sys taa koolu ikõtasiq,
manalasõl maja palotasiq,
kuis taa koolu mu ikõdi,
kadso pall´o pahandõlli!
Kodo mul tii kopitadas,
vele tii vitsutadas,
jää-s mul kodo-kutsjat,
vaesõl vasta-võtjat.
Kui tulõ ma kodo üle tunni,
kodo astu hot´ üle aastaja,
tuugi olõ_ks ma, tuvi, tundmada,
vaenõ, vasta võtmada.
Ehk jää_ks ma, tsirko, söömädä,
mar´a, jüvä maitsmada,
kui jää-i mul kodo-kutsjat,
vaesõl vasta-võtjat?
Kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kallis, katõ jala päälä,
mullõ_ks sa vaolt vasta tulliq,
vaolt vasta kõnõliq,
mullõ heidiq sa sõna hitskõmallõ,
kostiq sõna koplihe.
Kui oidu ma siiä uss-aida,
vääne sisse värehist,
ega oiu-s mul ussõ-laskjat,
tulõ-s värä-väänjät.
Ega painu-s sul pardsi käekeseq,
liiguq linnu keelekene.
Nu tulli_ks ma külmä külele,
tulli jaahe jalotsihe:
käeq löüse sul külmäq künnärpääni,
jalaq löüse jaaheq jakust saani.
Olõs´ma võis´, näiokõnõ,
käeq sul ma peoh peesütäsiq,
sõrmõq suuh sulatasiq!

SL 1852.
H, Setu 1903, 487 (45) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).A. Lauliku isa elab.

Maamakõnõ_ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, meelimar´akõnõ,
Kui_ks mullõ kuulda sai,
veidü veere rahvast,
et olt iks haigõ halusahe,
tõbinõ tyõ-meeli,
kaldu ma_ks sinno kaema.
tulli ma_ks imme uskma.
Lasi ma_ks tassa tarõ ussõ,
oigõhe uma ussõ,
ega inämb vaol vasta tulõ-s,
katõlt vaolt vasta kaalu-s.
Syna ütliq ohkih,
haigõst iks meelest meelütelliq:
"Tütte_ks-reni armõhõni,
kui sa_ks, tütär, kodo saiq,
kananõ, kodo kalduq?"
Edo_ks ma esi vasta lausi,
umast meelest minetelli:
"Imekene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
kaldu ma_ks sinno kaema,
tulli_ks ma imme uskma:
ime ohkih olila,
pääd põtõh pähütseh,
moss´ tä är koolõs, kullakõnõ,
kalmu viiäs mu kandja?
Kohe naka sys armulõ astma,
kohe naka sys toelõ tulõma?
Ega_ks jääq inäb ei ime armu,
kandja armu kasuma!"
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
hot´ iks tulli ma mant, mar´akõnõ,
kaldu mant, kabokõnõ,
hot´ olliq sa haigõ halusahe,
tõbinõ tyõmeeli,
ega ma sedä usus võta-s,
usus es võtaq, tyõs panõ-s,
et tulõ_ks kodo koolu-syna,
kaartihe kalmu-syna,
et ma saa külmä külele,
saa jaahe jalotsihe!
Maamakõnõ_ks mu mar´akõnõ,
kui tulli_ks, kulla, umma kodo,
mar´akõnõ umma majja,
kui olliq sa_ks, armas, alalõ,
kallis, katõla käelä,
mul iks sa vaol vasta tulliq,
katõlt vaolt vasta kalduq.
Olli_ks mul üsäh üsäline,
kässi pääl käsiline,
võtiq sa_ks üsäst üsälise,
kässi päält käsilise,
esi_ks sa painuq pallõmma,
heidiq hellile synolõ:
"Mille_ks sa kodo ütsindä tulliq,
kalduq väiko kanasõga,
mille tulõ-s sa üläga mõlõbaq,
kasaga katõkese?"
Maamakõnõ_ks meil mar´akõnõ,
nu_ks sa, kulla, är kuuliq,
nu, kandja, kalmu lätsiq.
Kui_ks sys, kulla, kodo tulõ,
tulõ kodo, kodotütär,
kiä sys vaolt vasta tulõ,
katõlt vaolt vasta kaalus,
vasta tulõ vaesõllõ,
vasta kallus kah´olisõlõ,
võtt iks üsäst üsälise,
kässi päält käsilise?
Istu_ks päävä, kae kats,
istu päävä rõivih,
käokõnõ, kängitsih -
hot´ um veereh velenaane,
kottal kodonaane,
mano veerä-i velenaane,
kosta-i mano kodonaane,
võta-i üsäst üsälist,
kässi päält käsilist,
ega tä_ks anna-i armusynna,
ega tä_ks heidä-i hellä synna.
Ilma_ks jää ime armust,
edo mi kao kandja armust,
sys haara_ks mi vaja halusahe,
tunnõ vaja tulusahe!
Maamakõist iks mu meelimar´akõist!
Küünü_ks mi sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
kellel sa_ks annat ime armu,
kalli syna kallutõllõt?
Sinnä naka mi_ks armulõ astma,
kandja armulõ kalluma.
Maamakõnõ_ks mi meelimar´akõnõ,
sys mi_ks näe ime armu,
kandja armu kavatsõllõ!
Hot´ iks mi ikõ umma imme,
umma kandjat kahidsõ,
saa pattu, pardsikõsõq,
liia pattu, linnukõsõq -
mille_ks mi ikõ umma imme,
kandijada kahitsõllõ!
Nu_ks imme iäst saa-i,
kandjat kaugust.
Esi ka_ks olõ jo ime latsilõ,
olõ kandja kanasillõ -
sys olnu_ks ikku inäbä,
sys olnu_ks kaihho katõvõrra,
kui_ks ime meid iknuq,
kandja kahitsõs kanasit!
Eessu_ks um isknü ilosahe,
Ma[a]rja um kirotannu kinäste:
meil iks ikkõq umma imme,
umma kandjat kahidaq!

SL 1853.
H, Setu 1903, 488 (46) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
B. Lauliku isa on surnud.
Maamakõnõ_ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
eka_ks setä mi usu-s ellenäni,
kavatsõ-s kasvuh,
et ilma jää_ks umast imest,
kah´olisõq kandjast!
Hot´ olli ma muial, mu sysar,
tõisõh paigah, pardsikõnõ,
kyõ olli_ks mul illos ime arm,
kyõ olli_ks mul kallis kandja arm.
Kui olli_ks sa haigõ halusahe,
tõbinõ tõemeeli,
vell´o mul iks perrä virotõlli,
imekana kaalutõlli.
Kodo saa-s tullaq tuust tunnikõsõst,
astuq aost veitüst,
kui olli_ks sul surm suu man,
olli_ks sul kadso kaala man.
Maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
esi_ks sa tiidseq ellenäni,
kavatsiq kasvuh:
eka olõ-s mul uma tulõminõ,
pääs´ol uma päsemine -
tunnõ pite oll´ tulõminõ,
päivi pite oll´ päsemine:
olli_ks ma ülä ümbrel,
olli kasa kaalal.
Maamakõnõ_ks, mu kuku maamakõnõ,
nu_ks ma tulli, tuvikõnõ,
astõ, armõdukõnõ,
tulli_ks ma kodo kottallõ,
vele värehti veerele.
Kiäki joht vaol vasta tulõ-s,
kaalu-s vasta kanasõllõ.
Säält iks ma tundsõ, tuvikõnõ,
kavatsõlli, kabokõnõ,
et olõ-i eloh umma imme,
maa pääl umma maamat,
um lännü ime arm,
kandja arm kaonu:
kiäki võta-i mul üsäst üsälist,
kässi päält käsilist,
vüüd [tulõ-i] vüült võtma,
pääst rätti pästmä.
Kui olli_ks, armas, sa alalõ,
kandja katõla käelä,
kui tulli_ks ma kodo, kodotütär,
veeri, veliste sysar,
tulli_ks ma kodo moro pääle,
vaiu vele vanijallõ,
mullõ_ks sa vaol vasta tulliq,
katõl vaol vasta kalduq,
võti_ks sa üsäst üsälise,
kässi päält käsilise,
vüüd naksi_ks sa vüült võtma,
pääst rätti pästmä.
Esi_ks sa ikula kynõliq,
syna lasiq lainõga:
"Tütereni armahõni,
mino kallis kanasõni,
määne oll´ sul siiä tulõminõ,
kanasõl kaaluminõ,
mille_ks sa ütsindä tulliq,
kalduq katõla käelä?
Tulnu_ks sa üläga mõlõbaq,
kasaga katõkesi,
sys saanu_ks kost´ mi kodolõ,
saanuq arv armillõ!
Tüte_ks-reni armahõni,
mino_ks kallis kanasõni,
istu_ks sa süüki süümä,
istu_ks sa juuki juuma!
Mos´te tulliq sa kotost söömäldä,
majast üvä maitsmalda?"
Mullõ_ks söögiq säädliq,
mullõ_ks sa lavva laaditõlliq.
Kui istõ_ks ma süüki süümä,
istõ juuki juuma,
esi istõ_ks sa kõrvalõ kynõlõmma,
joogi mano juttu ajama.
Esi_ks sa söödiq süükega,
esi_ks sa joodiq juukõga.
Saa-s iks ma söönü süükega,
saa-s iks ma joonu juukõga -
sai_ks ma söönü synnoga,
sai_ks ma joonu juttõga!
Olli_ks illos´ ime arm,
olli_ks kallis kandja arm.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
esi armas Eessukõnõ!
Kui jää-i imme mul ilma pääl,
jää-i maamat maa pääl,
tuu um iks ikk mul edimäne,
silmävesi viirmäne:
mos´te naata-i kodo kutsma,
naata-i armast arvamma,
kodo_ks-mul-tii kopitadas,
hallõ tii hainatadas?
Maamakõnõ_ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui naka_ks ma kodo tahtma,
iso tulõ tullaq ese poolõ,
tulõ_ks ma kodo kutsmalda,
saa_ks syna-saatmalda,
mos´te lää_ks ma, tsirku, söömäldä,
majast üvä maitsmalda?
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
kelle_ks sa anniq ime armu,
kandja armu kaalutõlliq?
Sinnä naka_ks ma armulõ astma,
kandja armulõ kaaluma!
Maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
inne jätä-i ma maalõ ikmist,
kulla, maalõ kuukmist,
ütleq mullõ_ks ütski synakõnõ,
kats synna kaalutõllõq!
S´oo_ks ma kõrralda kynõli,
jutu asjalda alosti -
eka inäp kuulja kynõlõ-i,
kalmulinõ kadsatõllõ-i!
Um iks nu koolnuq ni kaonuq,
maast um lännü, maaha viiäs.
Miä_ks ma või võivo tetäq?
S´oo iks um Eessu iskmine,
um Looja luumine,
et meil ikkõq umma imme,
umma kandjat kahida!
Kui_ks ime meid iknuq,
kandja meid kahinuq,
sys olnu_ks jo kolgalõ kynõlda,
sys veerele veerätäq.