Pulmalaulud.
Setukeste pulmadest.
Et järgmistest pulmalauludest täit aru saada, peame enne seletama, kudas setukesed pulme peavad.
I. Kosjad. (Kos´aq).
Kosjad on kolmejaolised ("kolmõq kos´aq"): esimesed viinad ("edimätseq viinaq"), tõised viinad ("tõsõq viinaq") ja suured viinad ehk kihljased ("suurõq viinaq" ehk "kihljatsõq").
1. Esimesed viinad. On noor setukene enesele, ehk sagedasti õigemine ütelda, on vanemad oma pojale pruudi ("mõrsja") valinud, siis minnakse kosja. Esiti läheb enamisti kosilase isa üksi, aga mõnikord läheb ka ema kaasa. On isa surnud, siis läheb ema üksi; on mõlemad siit ilmast lahkunud, siis läheb mõni muu vanem sugulane, vend, õde j.n.e. Kosijal on pudel viina kaasas. Kas kosjad pruudile ja tema vanematele meele pärast on või mitte, seda tehakse piltliku kõne ehk küsimustega ("mõistu viisi") selgeks. Kosija küsib näituseks: "Meil um õhvakõnõ är kaonuq, kastõga olliq jäleq siiäq poolõ tundaq; vast olõt ti nännüq ehk löüdnüq?" Vastus antakse eitamise ehk jaatamise kombel, sedamööda, kas kosjad meelt vasta või meelt mööda on. Kui kositav tütarlaps kosilast ei salli, vastatakse: "Olõ-i nännüq, olõ-i mi poolõ tulnuq" ehk sarnasel kombel. Niisugusael korral tehakse jutule ruttu ots, viinad jäävad joomata ja kosija läheb oma teed tagasi. Kostetakse aga: "Olõmi iks nännüq, tull´ iks küll mi poolõ", siis on kosilane tütarlapsele armas ehk tema vanematele paras ("mõrsja sald´ kosilaist"), kosjad võetakse vasta, juuakse viina ja kosijale antakse süüa. Laulmist ja tantsimist ("kargamist") ehk muud pidu esimesil viinul ei ole. Kosija annab mõrsjale kosilase poolt siidiräti, pääle selle veel kihlamise kinnituseks raha, 1 kunni 10 rubla, mõnikord ka veel enam, sedamööda, kudas jõud kannab. Seda raha kutsutakse käerahaks ehk tähtrahaks. Kui kosjad koju lähevad, siis köidab mõrsja vöö ehk "puute" kosija viinapudeli külge, kihlamise ehk sidumise täheks, - Setukene ütleb: "viiäs lyig kodo." "Puudõh" on setu murdes "peenikene vöö". Õhtu, öösesel ajal, läheb ka noormees ise mõrsja majasse ("lätt mõrsjat kaema"), viib mõrsjale väikesi kingitusi (saiu jne.), kõneleb ka mõrsja vanematega ja annab neile viina.
Lisamärk. Kui kihlad pärast vahest katki peaksivad minema ("kui kosilanõ peräst vast är soritas"), siis saadetakse viin, siidirätt ja käeraha kosilasele tagasi. - Muidu võime siia kohta veel juure lisada, et noormees ja neiu enamisti ju enne esimesi viinu tõine tõist väga hästi tunnevad. Laulik-naine Helbi Ode ütles: "Myni kosilanõ tund umma mõrsjat jo kavva, um jo aastaka otsa timä man maanuq. Esä-imä maka üteh otsah (sc. üteh tarõh), tütär ja ts´ura tõsõh otsah (sc. tõsõh tarõh)". Setukeste majadel on sagedasti kaks elutuba ehk "elitarrõ", tõine tõises maja otsas, eeskoda ehk "seenine" nende vahel, kust mõlemile poole sisse minnakse. Aga tuleb ka ette, et kosilane mõrsjat ligemalt veel sugugi ei tunne, on teda ainult laadal näinud ehk temast muidu kuulnud ("um timäst ynnõgi kavvõst kuulnuq").
2. Tõised viinad. Mõni päev pärast esimesi viinu läheb kosilase isa mõne vanema sugulasega kahekesi, viin kaasas, tõist korda mõrsja majasse, et kuulata, kas kõik kindel on ja kindlaks jääb. Süüakse, juuakse ja räägitakse kokku, millal suured viinad saavad. Iseäralist pidu, laulmist ja tantsimist, ei ole ka neil tõisil viinul mitte. Ära minnes paneb mõrsja kosilase isa viinapudeli suhu paari sukke ("kapudaq"). õhtu tuleb jälle ka kosilane ise mõrsja poole, "et kiäki vaihhõllõ ei tulõq ja kosjo är ei rikuq". - On kosilase isa surnud, siis astuvad muidugi ka siin needsamad isikud tema asemele, kes ju esimesil viinul olivad. Mõnes kohas läheb isa oma pojaga, s.o. kosilasega, tõisile viinule, nimelt siis, kui kosilane mõrsjale ja tema vanematele alles tundmata on, "et noorõq inemiseq tõne tõist nägeväq."
Lisamärk. Mõnes kohas tõisi viinu ei juua, ei ole seda pruuki. Selle asemele astub "vastsõ kodo kaemine". Mõrsja vanemad lähevad kolm päeva ehk ka nädal pärast kosjajoomist, nagu nemad ise arvavad, kosilase majasse, et tütre tulevast kodu vaadata. Sääl võetakse neid muidugi hästi ("hüäste") vasta, söödetakse ja joodetakse ja näidatakse neile kosilase majapidamist. On kõik meele pärast, tehakse kosjakaup kindlaks ja määratakse ära, millal "otsaq kokko pandasõq", s.o. millal suured viinad ehk kihljased teha.
3. Suured viinad ehk kihljased ehk "otsa pandmine". Mõrsja majasse on mõrsja sugulased ("kyik hõim") kokku kutsutud, - kosilase poolt tulevad sinna: kosilane, tema vanemad, vennad ja õed, vendade naised ja õdede mehed, nimelt ka ristisa ja ristema, mõnikord ka mõni muu kosilase sugulane. Need kõik sõidavad mõrsja majasse pidulikult ja toredasti: hobused on kaunisti ehitud, kellad pääl. Mürinal ja helinal sõidetakse külasse, kus mõrsja kodu on. Mõrsja majas võetakse neid lahkemal kombel vasta, igalt poolt kuulukse rõõmus "tereq kah". On tuppa mindud, siis tervitab mõrsja isa tulijaid iseäranis ja jagab igaühele "tsääragu" viina. Selle pääle vastab kosilase isa nõnda, et ta omalt poolt paari pudelt "kallist viina" laua pääle paneb. Kosilase ristisa toob vankrist pütiku "proostat mõrro" (lihtviina) sisse ja seab selle omalt poolt ka laua pääle. Mõrsja kumardab kosilase isa ja ema. Need toovad ehk kingivad kosilase poolt mõrsjale sõle ja pooledsaapad, mõrsja emale pooledsaapad, ka saia, seepi ja kumakat ("kumakut"). Mõrsja isale ei anta midagi. On tulijad ja vastavõtjad oma tervitamise lõpetanud, siis kaetakse laud ja minnakse sööma. Kosilase emal on päts saia ja liuatäis liha kaasas; saia lõigub tema laua pääle, sinnasamasse paneb tema ka lihaliua. Siis kannab mõrsja ema omad söögid laua pääle ja hakatakse pidulikult sööma.See on kihljaste esimene söömine ("edimäne ravitsõminõ"), kus kõik üheskoos söövad, kosilase ja mõrsja sugulased. Pärast ravitsemist jagab mõrsja ema kosilase omastele andeid: isale, emale, vennale, õele, vennanaisele, õemehele - igaühele "hammõ", s.o. särgi; niisamati ka ristisale ja ristemale kummalegi "hammõ"; pääle selle viinapüti pääle viinatoojale kindad, viinajagajale sukad ("kapudaq"). Kosilasele antakse paar kindaid ja paar sukke, tema pihta pannakse siidirätt ("s´olganõ rätt"), piitsa külge seotakse temale "piidsarätt", s.o. üks ilusate õmblustega ehitud ehk, nagu Setukesed ütlevad, "kumakinõ" käterätt. Siidist piharätti tarvitab mõrsja pärast noorikupõlves oma tahtmist mööda. Pärast annete jagamist tuuakse kaks liuda laua pääle, et mõrsjale andeid korjata. Esiteks pannakse liud meeste jaoks, kuhu mehed jõudu ehk tahtmist mööda raha sisse heidavad, - siis tuuakse tõine liud naiste jaoks, kuhu need mitmesugusid näputöösid mõrsja hääks panevad: "hammit, linikit, rätte, kindit, kaputit, rõivast". On söök söödud ja anded jagatud, siis peetakse vabal kombel pidu ("kul´atõtas"), lauldakse ja tantsitakse ("karatas"). Viina juuakse tublisti, on ju "suured" viinad. Naisedki on mõnikord joobnud. On küllalt pidu peetud ja õhtu tulemas, siis valmistatakse tõine söömine ("tõnõ ravitsõminõ"), aga seekord söövad kosilase sugulased üksi ja sõidavad siis ära. Mõrsja sugulased ("hõim") jäävad veel kokku, söövad ja joovad ka, kunni viimaks öö tulles igamees oma koju sõidab. Mõni jääb öösekski pidupaika.
Nüüd on pruutpaari kihlamine kindel, sellepärast seda pidu ka "kihljasteks" kutsutakse. "Nüüd ummaq otsaq kokko pantuq", ütleb setukeste piltlik kõne ja meie mõistame ära, mispärast pidu ka "otsa pandmiseks" nimetatakse, - võib ka "otsapandjatsõq" ütelda. Kes pärast suuri viinu kosjakauba veel tagasi teeb, sellel tuleb kaunis kõrge kahjutasu maksta, mõnikord 50 rubla.
Lisamärk. Paiguti leitakse ka kombeid, mis tõisiti on ehk sest lahku lähevad, mis üleval ette maalisime. Näituseks: "hamõhtõ" asemel, mis mõrsja ema kosilase naissugulastele jagab, antakse ka linikuid. Vanavara korjaja Jaan Sandra Vastseliina kihelkonnast, kes setukeste elu väga teravasti tähele on pannud ja siis ka sügavasti tunneb, kirjutab suurist viinust muu seas ka järgmist (H II 60): On kosilase sugulased, mõrsja majasse jõudes, tuppa tulnud ja omad viinad laua pääle pannud, siis tuuakse mõrsja, oma ema käe kõrvas, täies pruudiehtes, laua juure ja ema ütleb: "Põlg'kõq noq, kuna viil põlgmisõ aig um, a är peräst inäb põlg'ku-i!" Pool-naeratades, pool-tõsiselt vastavad naised ja mehed: "Oi jah! Küll om illos! Mis taa man viil sys ütlemist." Siis laseb ema mõrsja käe kõrvalt lahti ja mõrsja läheb kui tuul tõise tuppa ehk kuhugi muidu varjule, et teda keegi ei pea nägema, enne kui jälle aeg tuleb. Nüüd võtab mõrsja ema põuest kosilase siidise "täht´räti", mis esimesil viinul mõrsjale kingiti, välja ja laotab selle ühe laua pääl seisva valmi kausi pääle; räti keskpaika kaussi paneb tema kosilase "täht´raha" ja ütleb "otsapandjillõ": "Ku är põlõt, sys võtkõq s´oogi tagasi, a ku jutuq juundõ jätät, pankõq siiä viil mano!" Sellepääle hakkavad kosilase sugulased rahale raha juurde lisama, mida mõnikord rikaste poolt mitu-kümme rubla korjub, aga vaesemate omaste seas palju üle paari rubla ei saa. Pärast kääntakse räti nurk ("kolk") selle rahale pääle ja mõrsja oma "hõim" hakkab raha panema, mida ka, omaste heldust ja punga paksust mööda, enam ehk vähem kokku tuleb. Kõige viimati panevad mõrsja poolt naisterahvad ("kabõhitsõq") omad kingitused raha pääle kaussi: "kindit, kaputit, vöid, linikit, seereköütit jne." Lõpetuseks võtab mõrsja isa kõik kokku ja viib tõise tuppa tütre kütte. Pääle selle tuleb piduliste "ravitsõmine", "koh um viina vinäld juvvaq, olut ilma ostõmaldaq." Enne äraminekut määratakse ära, millal pulmad ("sajaq" ehk "hähäq") saavad ja kudas neid pidada, et mõlemilt poolt kõik ilusasti ühte sünnib. Lahkumise juures jagab mõrsja omad anded kosilase sugulastele. Anded võivad mitmesugused olla. Kosilasele kingitakse, J.Sandra kirjapanemise järele, lumivalge "hamõh", kirjutatud "kädesuijõga" ja punase alumise ääre ehk palistusega, pääle selle veel "triibuline tiranik" (käterätt) . Mõlemad kingitused panem mõrsja oma käega ühtlasi kosilase emale üle õla, häbilise poolehäälega üteldes: "Viiq noq n´ooq kodo värä-laskjallõ." "Värä-laskja" (s.o. värava lahtitegija) on siin "kosilane", kes J.Sandra teate järele suurile viinule mitte kaasa ei lähe, vaid koju jääb.
II. Kuulutamine ja laulatamine.
Tõisel päeval, s.o. päeval pärast suuri viinu, minnakse papi juure kuulutamise pärast. Kosilane ja mõrsja isa lähevad kahekesi, mõrsja mitte. Papile viiakse "kapudaq" ja pannakse temale õla pääle, pärast seda kui "papi jalga" on kumardatud, s.o. kuni maani tema ette on kumardatud. Pruutpaari kuulutatakse ("hõigatas") kolm kord kirikus, enamasti kolmel pühapäeval järjestikku, aga mõnikord ka ühel pühapäeval kaks kord, kui sel päeval kaks jumalateenistust on. On mõni nädalapäev ka kirikupüha, siis võib ka niisugusel päeval kuulutada ja saab laulatamine rutemine. "Hõikamine" sünnib nimelt sellepärast, ütles Helbi Ode, "et tiidäq saiaq, kas vaist kosilanõ ja mõrsja sugulasõq ummaq. Sys või-i laulatadaq".
Laulatamine on enamasti kolmandal pühapäeval, kui viimast korda kuulutatakse, enne pulmi. Laulatatakse ka pulmade ajal, sajapäeval, nimelt kui kirik pulmarahva tee ääres on, aga seda tuleb harva ette. Mõnikord toimetatakse laulatamine ka reedi enne pulme, siis tulevad laupäeval pulmad. Kui enne pulma laulatatakse, siis lähevad kosilane ja mõrsja pärast laulatamist kumbki oma koju ("umma kodo"). Papile makstakse Setumaal laulatamise eest 7 rubla, aga linnas, s.o. Petseris, saab ka 3 rubla eest, ütles Helbi Ode.
III. Pulma kutsumine kosilase poolt.
Pärast suuri viinu, kas ju enne laulatamist ehk ka pärast, nõnda kui ajad kannavad, hakkavad kosilane ja mõrsja, kumbki oma sugulasi, pulma kutsuma ("saaja" ehk "hähki kutsma").
Kosilasel on kaks hobust ees ja kellad pääl, kui kutsuma sõidetakse. Temaga ühes sõidavad kaks venda ehk peiopoissi ja üks üks vanem sugulane, kes sajavanem ehk "truuska" ( lhe;rf) on. Peiupoisid istuvad vankris ehk saanis kosilase kõrvas, tõine tõisel pool, paremat ja pahemat kätt, truuska nõnda, kui sünnib. Sõitjail on oma iseäraline hobuste ajaja ehk kutsar, kes viies on ja eespool ("ede pääl") istub. Kui kosilasel vendi ei ole, siis võetakse mõni "ristiveli", lell ehk ligem noorem sugulane peiupoisi ammetisse. Kosilasel on mõrsja kingitud tiranik ehk ka siidrätt, mis mõni rikkam mõrsja omale peigmehele kinkida jõudnud, õlga ehk pihta pandud; tiranik käib parema õla päält pahemale poole külje pääle, kus tema otsad sõlme on seotud. Ka saatjail on tiranikud õlas ehk pihas. On kutsujad kutsutava majasse saanud, siis tervitab truuska majarahvast kumardades, kosilane ja tema vennad seisavad kõrvu ja kumardavad kutsutavat maani. Kosilane ise ei räägi selle juures midagi; kõik kutsumise ja kõnelemise toimetavad saatjad ehk seltsimehed tema eest. Kutsujaid võetakse igas paigas väga "hüäste" vasta ja söödetakse-joodetakse neid kõige paremaga, mis majas on. Et pulmad ju mitte teadmata ei ole, siis oodatakse kutsujaid igapäev ja lapsed käivad üksijäri õue kuulama, "kas kuulus jo kellä hellü". Kutsutavad kingivad kosilasele raha , sest temal on pulmadega palju kulu. Kutsujad lahkuvad kumardades majast.
Lisamärk. Truuskat ei ole kutsujail mitte igas kohas kaasas, nagu mulle Treski külas üteldi ja ka J.Sandra kinnitab. Laulmist ei ole kosilase kutsumisel kuski.
IV. Pulma kutsumine mõrsja poolt.
Mõrsja valib enesele nooremate sugulaste hulgast neli, mõnikord ka kuus pruutneiut ehk podruskit (gjlhe;rb) kes temale kutsumisel saatjad ehk seltsilised on, ja paneb ennast kõige paremaisse riidesse ja täide ehtesse. Riided ja ehted on üleüldse needsamad, mis kõik Setu naisterahvad pidude päevil kannavad. Iseäraliseks pruudimärgiks on aga "mõrsjaküpär", "puusarätt" ja "mõrsjakaal´". "Mõrsja küpär" on punasest kalevist, laiad mustad ääred lambanahast, täie villaga nagu kasukanahk, ääre ülemine rant läikiva karraga ehitud. See kübar pannakse sügavasti silmini pähä, mis küll mitte ilus näha ei ole, aga mõrsja häbelise oleku kohane on. Hiuksed on lahti ja käivad selja pääle, on aga kuklas ilusa rätikuga ja punase paelaga kokku seotud. "Puusarätt", mis parema puusa pääle kinnitatakse, on valge, kaunis lai ja kirjadega ehitud. Tema tarvitusest ehk tähendusest ei ole ma mitte selget otsust saanud. "Kaal´" on suur, pitk ja lai triibuline rätt´, mis ju nimelt "mõrsjakaaliks" on tehtud ja õlgade pääle visatakse ehk üle pää tõmmatakse, nii et pruudi silmnägu vaevalt näha on. Kaali ääred ulatuvad keskkehani ehk ka veel madalamasse. Ka "podruskid" on omas neiuehtes, "vanik" pääs ja "kaal´" õlgade pääl. Hobused on sõidu pääle ehitud, kellad pääl, rätik looga küljes, kutsar puki pääl. Kutsariks palutakse osav poiss, kes sugulane on. Sõidetakse väga ruttu, nii et tänavad müravad ehk saan sahiseb. Podruskid laulavad ju tee pääl, külanaised seisavad pitkisilmi oodates tänavais ehk oma õue väravas ja laulavad vasta. Kutsujaile peab sõites igamees, kes vasta tuleb, teed andma.
On mõrsja oma seltsilistega kutsutava majasse jõudnud ja õue saanud, keerutab kutsar hobusid, ja sõidavad veel korda kolm virutades ümber õue. Siis jäädakse ukse ette seisma ja tullakse vankrist ehk saanist maha. Podruskitelt kaendla alt kinni võetud, astub mõrsja tuppa, tervitab, ligineb oma saatjatega "pühäselle" (pühale kujule), kumardab kolm korda maani jumalat ja lööb kolm korda risti ette, mis ka podruskid niisama teevad. On jumalale nõnda au antud, siis hakkab pulma kutsumine pääle, mis sedaviisi sünnib, et mõrsja kõigile omastele majas sügavasti jalga kumardab ja "itkeb" ("ikk"). "Itketakse" ("ikõtas") laulusõnadega haledal viisil, aga laulusõnu ei ütle mitte mõrsja ise, vaid podruskid. Sellepärast peavad podruskid osavad laulikud olema. Igale sugulasele lauldakse ehk itketakse omal viisil, iseäraliste sõnadega pitkemalt ehk lühemalt. Et sugulasi palju ja mitmesuguseid on, siis on ka neid laulusid ehk "mõrsja ikmisi" väga palju, nagu lugeja ise pärast siin pulmalaulude hulgas saab nägema. Kutsutavad omaksed annavad mõrsjale raha, naisterahvad mitmesugust näputööd.
Pärast "mõrsja ikmist" antakse kutsujaile pidulikult süüa ja juua, palutakse ka kutsar, kes ju pruudi vend ehk muidu sugulane on, sööma ja aetakse lõbusasti ja lahkesti juttu. Mõrsja üksi peab mureline ja "ikunõ" olema, seda nõuab setu rahva elu- ja olu-vaade. "Tuu olõ-i määnegi mõrsja, kiä ikõ-i", ütleb setukene. Pääle "ravitsõmisõ" kutsutakse kõiki sugulasi veel lihtsõnadega üksikult pulma; niisama jäetakse ära minnes kõiki üksikult jumalaga. Enne äraminemist astuvad kutsujad "pühäse" ette, kumardavad sääl maani jumalat ja heidavad kolm risti ette. Siis on minek ja sõidetakse ruttu, kas koju tagasi ehk veel kuhugi edasi "muihi kutsungihe".
* * *
On "hõim" mõlemalt poolt, kosilase ja mõrsja poolt, kutsutud, siis tulevad pea pulmad ("sajaq" ehk "hähäq"), mis, nagu ka mujal Eestis, kolm päeva peetakse, niihästi kosilase kui ka mõrsja majas. Esimene päev on "sajapäiv", tõine "vakapäiv", kolmas "hõimupäiv". Pühapäeval pärast pulme on mõrsja isa majas iseäraline järelpidu, "peräpütüq". Kõigist neist päevist saame alamal laiemat seletust tegema.
Vanast tuldi ju reede õhtu kokku, laupäeval oli sajapäev, pühapäeval vakapäev, esmaspäeval hõimupäev. On seda "muudu" nüüdki, aga tullakse enamasti laupäeva hommikul kokku, sajapäeval. Et selle pulmapäevade ärajagamise juures kõige suurem pulma kära ja müra otse laupäeva õhtu ja pühapäeva pääle langeb, siis on uuemal ajal laialt pulmapäevade kord vähe muudetud, nõnda et pühapäeval sajapäeva, esmaspäeval vakapäeva ja tõisipäeval hõimupäeva peetakse.
Pulmad algavad kosilase ja mõrsja majas ühtlasi. Pulmatoad ("sajatarõq") on mõlemil pool ühteviisi ilusasti puhastatud ja ehitud, lauad ja pingid, seinad ja lagigi küüritud, nõndasamati põrmand. Suvisel ajal kogutakse rohkesti lillesid ja puuoksi ja tarvitatakse neid mitmetpidi ehtimiseks, talvisel ajal astuvad lillede asemele värvitud höövlilaastud ("painõtuq hüülilastuq"). Põrmandule on õled laotatud, et valgeks pestud põrmand nii pea mustaks ei saaks. Niisamati on ka tõine tuba maja tõises otsas, pulmaliste puhkuspaik ehk kõrvaline ruum, puhastatud, kui ka vähem ehitud, õled põrmandul, kus ka, tarvituse korral, "väsinud" pulmalised oma "väsimust" ehk "päätäit" ära võivad magada. Pulmatoas, tagumist ja külgmist seina pidi, on pitk rida laudu üks tõise otsa kokku seatud ja valgete laudlinadega katetud, nii et terve rida kui üks laud välja näitab. See on pulmalaud ("sajalaud"). Õu on muidugi ka koristatud, suvel muru pühitud ja väravasambad, niisamati ka uksepiidad, kaskedega ilustatud.
Et "ravitsõmine" pulma peremehel kergem oleks, toovad sugulased mitmesugust sööginõu pittu ühes: leiba, liha, piima, ka viina, - muidugi üleüldiseks tarvitamiseks.
Nende eeltähenduste pääle kuuleme nüüd, kudas setud oma pulme peavad.
V. Sajapäev.
Et pulmad "kahe otsaga" on, s.o. et neid kahes paigas peetakse, kosilase ja mõrsja majas, siis peame mõlemile poole iseäranis vaatama.
1. Sajapäev kosilase majas. J.Sandra kirjutab selle kohta nõnda (H II 60): Ju hommiku vara, kui need sugulased, kes kaugema maa pärast juba õhtu pulma ära olivad tulnud, alles tõises toas magavad ja ligimesed, hommiku tulijad omaksed veel tulemata on, - siis tõuseb kosilane aegsasti üles ja läheb külasse ehk naabrusesse, et "külärahvit" pulma ehk ommetigi "vets´orka-lauda" kutsuda. Tema kumardab kutsutavaile jalga, need annavad temale igaüks raha, olgu või ainult mõned kopikad, andmata ei jäta ükski. Kutsudes ei laula kosilane iganes, nagu mõrsja podruskid seda teevad. Kui mõnel ka võimata on, pulma minna, aga "vets´orka-lauda" ta minemata ei jäta, olgu ta rikas ehk vaene. On "vets´orka"-laualised söönud, siis annavad nemad jälle kosilase hääks raha, olgu ka kopikate kaupa, andmata ei jäta keegi. Kes "vets´orka"-laualt koju ära läheb, see pulma enam ei tule. Hommikuse "vets´orka"-laua ajal korjuvad kosilase sugulased kokku. On kõik koos, siis katetakse, nii keskpäeva ajal, päris "sajalaud", kuhu kõik sööma istuvad, maha arvatud kosilane, keda üleüldse vähe nähakse. Enne söömist jagatakse rohkesti viina, õige suurte "rümkadega" (¤ ). Kes joomise poolest ettevaatlik ehk kasin tahab olla, seda "tõhutõdas" ja "suditõdas", üteldes: "Mis miis sa olt, ku topsikaist viinagi jovva-i är juvvaq?" Tõised jälle ei lase endid mitte palju paluda, kummutavad "rümkal perä pääle", ehk lisavad veelgi juure: "Noh, lasõq tõõsõ jala jaos kah!" Et viina jagajad oma ammetit suure hoolega peavad ja üksijäri pulmamärjukest pakuvad, - seda arvatakse ju auasjaks - siis saavad juba siin esimesel ravitsemisel mõned mehed "tubliks pulmameheks", üks ehk tõine nende hulgast, kes "väsütses" saanud, saadetakse ka "tõistõ tarrõ põhu pääle puhkamma", senniks kui sajaga sõitma minnakse. See ei ole setukeste meelest mingisugune imeasi, sest "sajamiis piät jo õks saavahunnuq olõma, kohes tuu hulk viina sys jääs?" . On joodud ja söödud, minnakse laua juurest ära, kuhu veel mõned tõised sööma tulevad, vaesemad ehk need sugulased, kes hiljaks jäänud. Kui ka see tõise laua jagu söönud on, koristatakse laud kõigest toidust puhtaks, aga "sajapäts" jätetakse pulmade lõpuni laua pääle, niihästi kosilase kui ka mõrsja majas, kus ka oma pulmapäts on.
"Sajapätsiga" on lugu järgmine. Üks päts leiba pannakse kosilase ja mõrsja istme kohale laua pääle. Leivapätsile on ümmarik auk ("tsõõrik tsopp") sisse tehtud, auk soolaga täidetud. See ongi sajapäts. Pätsi kõrvale pannakse "sajataldrik", kus "kohopiim" sees, või otsas. Siia pistavad ("tsuskasõq") sugulased iga söögi ajal raha sisse, rikkamad hõbedat, vaesemad vaske. Lauda koristades võetakse taldrik leivapätsi kõrvalt ära ja raha korjatakse seest välja, aga igajärgmise ravitsemise ajal tuuakse sajataldrik, söökidega ühes, jälle sisse ja pannakse uuesti laua pääle sajapätsi kõrvale, et küll keegi sajataldriku päält midagi ei söö. Aga mis tähendavad "sajapäts" ja "sajataldrik"? Sellepääle kostab setukene: "Oh, s´oo um meil sääne vana muud. Üldäs õks hüä ollõv, ku sajalaud kogoni puusta ja tühi olõ-i. Muido saa noorõl paaril sääne puusta ja tühi elo, olõ-i leibä, olõ-i piimä, olõ-i rahha." Nii on siis leivapäts, piimataldrik ja raha panemine tähenduseks ehk sooviks: Ärgu puudugu noorel paaril edaspidises elus ei leib ega piim ega raha.
Kui pärast söömist vaheaega on peetud, katetakse pea laud tõist korda puhta valge linaga, aga ilma söökideta. Sugulased asuvad jälle laua ümber, mitte sööma, vaid "kõrda säädmä", "kuis vyyrah paigah lavva mano tulõ minnäq". On kõik laua juures, tõuseb "truuska" ehk "raudkäpp" laua tagant üles, võtab nurgast ahjuluua ja hakkab sellega, kõigile pulmalistele korrast "tsusatõh" (pistes), neid üle lugema, kui palju neid saab, ühtlasi ära üteldes, kudas ja kuhu igaühel mõrsja majas istuda. On see kord nõnda kinnitatud, minnakse õue ja hakatakse hobusid ette seadma, et mõrsja majasse sõita, mis mõnikord õige hiljaks jääb. Lühikeste päevadega kipub mõnikord ju hämarik pääle tulema.
Kosilase vankri ehk saani ette pannakse kaks ehk ka kolm hobust, kellad ja kuljuksed pääl. Looka ja aisad ("vehmreq") ehitakse "roboraikadega" (Lycopodium clavatum L.), lilledega, talvel haljaste kuuseokstega ja värvitud höövlilaastudega. Ka muu sajarahvas panevad kellad pääle ja ehteid looga külge. Meesterahvad sõidavad kõik, "viimäne ku nimekandja", ühes, naisterahvaist ainult kaasikud. Neid viimseid on neli, kuus ehk kaheksa, kõik kosilase ligimesed sugulased ehk ka ristema. Kaasikutel on omad hõbe-ehted täies arvus rinnas: sõlg, ketid, "tsäpos´kaq" (wtgjxrb), rublatükid ja ristid. On kellelgi vähem ehteid, siis laenab tema kodujääjate naiste käest nii palju juure, kui tarvis. Kaasikud peavad, nagu tublid laulikud, nõnda ka kaunis ehtes olema. Kosilasel on kolm peiupoissi, kes tema lihased vennad on, ehk, kui neid ei ole, nooremad ligimesed sugulased. Need sõidavad ratsa, nimelt kõige sajarongi ees. On kõik hobused ees, inimesed vankris ehk saanis, peiupoisid oma hobuste seljas, siis hüppab truuska om istme päält veel maha, võtab kosilase aisahobuse suu äärest kinni ja teeb pahema jala kannaga ("kura jala kundsaga") hobuse esimeste jalgade ette tee pääle kolm risti, et sõit kõigiti hästi korda läheks. Siis läheb sajarong minema.
Lisamärk. Laulikute suust Setumaal olen sajapäeva hommiku kohta kosilase majas mõne kombe üles tähendanud, mis ülemal ette maalitud viisist lahku lähevad ehk sellele täienduseks on. Paiguti pannakse järgmist korda tähele: On sugulased ("hõim") kosilase majasse kokku tulnud, siis katetakse laud, mis ""hõimulauaks" kutsutakse. Selsamal ajal ehitab ema aidas kosilast. On kosilane omas pulmariides, siis läheb truuska kahe peiupoisiga ja kahe kaasikuga tema järele, et teda tuppa tuua. Truuska võtab kosilase käest kinni ja alustab peiupoistega laulu, mis siis kaasikud edasi laulavad. Kui otse kapsaid hõimulaua pääle pannakse, astuvad nemad tuppa, kumardavad pühase ette ja ja teretavad kosilase isa ja ema, niisamuti ka tema ristisa ja ristema. Siis lähevad laua taha ja süüakse. Pärast söömist pannakse liud laua pääle ja korjatakse peigmehele raha. On peigmehel isa elus, siis alustab see raha andmist, üks ehk kaks rubla liuda pannes, siis viskab ristisa oma ande, sellepääle muu hõim, ka naised, kes sel puhul ka raha annavad, mitte näputöösid. Kosilane jagab viina, igaühele oma topsi. Kes hiljemalt tulevad ehk muidu hõimulauast osa ei saanud võtta, söövad pärast rahakorjamist. Siis minnakse sajaga sõitma.
2. Saja sõit mõrsja majasse. Ratsamehed eesotsas, sõidab "saaj" (üteldakse ka "saja", sing.) suure tilina ja mürinaga, laulu ja hõiskamisega, tänavaid ja teed mööda, mõnikord otse meeletuma kiirusega. Ühelegi vastatulijale ei käänta teed, nad ütlevad suurustelles: "Meil ülti õks jo vanast, et kunigaski sajalõ tiid käänd." Sõidab pidurong kustki külast läbi, siis seisatavad neiud ja noored naised salgas värava suhu ja laulavad valju häälega. On külast läbi saadud, peab rong kosilase käsul kinni. Kosilane annab ühe ratsamehe kätte raha, mõned kopikad; see viib raha küla lauljaile. Tulgu või kolmest-neljast külast läbi sõita, ilma ei jäteta lauljaid iganes mitte; iga salk saab oma palga ehk meelehää. Suvisel ajal teevad karjatsed tule tee pääle ette. Sääl peetakse jälle kinni ja kosilane annab ratsamehe läbi karjastele ka omad kopikad. Niisugusid takistusi tuleb suvel iga karja juures ette, mis tee ääres on. Setud ei pane seda sugugi pahaks, vaid arvavad tuletegemist päälegi koguni hääks ja õnneks. "Vana Halv jäävät tulõst üle sõitõh sajast maalõ." Mõrsja küla ligi saades, tõuseb sajarahva hõiskamine veel mehisemaks, nii et külarahvas välja tuleb vaatama ja lugema, mitme hobusega pulmalised sõidavad. "Vakarahvas" (pruudi sugulased) valmistavad endid, saaja vasta võtma. Mõrsja maja väravaist eemale, mõne karjaplatsi pääle, jääb "saaj" seisma, kuna truuska ja kolm ratsameest väravaist õue sisse sõidavad, "maija kaema" ehk "asõnd ostma". Aga "majakaejatsi" ehk "asõmõostjit" ei lasta mitte otsekohe sisse. Värava suus vaieldakse neile naljakate sõnadega kangesti vasta, mõnikord õige kaua. Siin peavad tulijad mehed olema, oma vaimuteravust ja sõnatarkust üles näitama; nimelt peavad truuskal vägevad sõnad olema ("truuska sõnaq"). Viimati lastakse mehed sisse ja lähevad tuppa, kus neid söödetakse ja joodetakse. On nad mõne pala söönud, aga õige tublisti joonud, siis lähevad nad sajarahva juure tagasi. Enne seob mõrsja ema igaühele vöö pihta ("pihavüü") parema õla päält pahemale poole alla, nagu mõne mõõgarihma. Maja on vaadatud, ase ostetud. Kuna truuska ja ratsamehed maja vaatasivad, leivad sajamehed ja kaasikud omal seisuplatsil laulu. Nüüd sõidavad "majakaejatsõq" korra ümber saja, asuvad siis jälle rongi esiotsa ja "saaj" sõidab õue, suure müra ja käraga. Mõnikord on ka sajal veel värava pääl sõnadega vaidlemist ja võitlemist, kunni õue sisse saab.
Aga nüüd vaatame, mis sajarahva tulemiseni mõrsja majas tehti.
3. Sajapäeva hommikune pool mõrsja majas. Ka mõrsja on sajapäeva hommikul varane ja läheb külasse talust talusse jalga kumardama ja naabreid pulma kutsuma. Kutsumine sünnib lauluga ehk "ikmise" sõnadega ja on selle tarbeks mõrsjal omad podruskid kaasas. Seljas on mõrsjal selle juures üks vana "räbik" (naisterahva valge kuub), mis ülisagedase jalakumardamisega üsna mustaks ja mudaseks saab, aga pääs tuttav "mõrsjaküpär". Kutsutavad annavad kutsujale andeid, meesterahvad mõne kopika raha, aga naisterahvad "vöid ja seereköütit" ehk ka muud näputööd, mis ju mõrsjale pulma ajal väga tarbeks läheb.Nagu kosilase majaski, on ka mõrsjal oma "vets´orka-laud". Mõned küla inimesed tulevad ainult "vets´orka"-lauale, tõised jäävad ka kaugemaks.
Kui hõim kokku on tulnud, siis kumardab mõrsja podruskitega kõik sugulased läbi laulusõnadega. "Timä ikk kyik läbi, vet kyik vaja ärq ikkõq", ütleb setukene. Et sugulasi palju ja mitmesugusid on, siis on ka "mõrsja ikmisi" ehk kumardamise laulusid palju ja mitmesugusid. Pärast omaste kumardamist itketakse ka võõrastele, kes sinna on tulnud ja veel "ikmata" on. Kõik, kellele jalga kumardati ja itketi, annavad mõrsjale andeid, kas raha ehk mõne näputöö. On "ikmine" otsa lõppenud, siis katetakse suur "vakalaud", kuhu kõik sugulased sööma lähevad, aga mõrsja mitte. See jääb oma podruskitega söömise ajal kuhugi peitu, et vähe puhata; puhkamist on temale ja podruskitele väga tarvis. Pääle söömise "kul´atatakse" ja oodatakse saaja. Sajarahvas tuleb õhtu poole.
Lisamärk. J.Sandra teatamise järele (H II 60) kumardab ja itkeb mõrsja vakarahvast pärast vakalauda, mis vaidlemata paiguti ka nii saab olema. Täidetagu seda pulmakombet enne ehk pärast ravitsemist, üks raske teenistus, päris orjus, on ta mõrsjale alati, liiatigi kui seda meele tuletame, et pärast õhtu poole, kui sajarahvas sisse on sõitnud, ka need kõik läbi tulevad kumardada ja "ärq ikkõq". Lugemata kumardustega painutab mõrsja ennast igaühe ette, ka vähema kui seakarjatse ette, ta kumardab otseti maani. Silmad on nutust punased ja mis selg ütleb, seda teavad setu noorikud; nad tunnistavad, et see veel paar nädalat pärast pulme valutab ehk tuhiseb. "Tuust om viil mynõl kergep, kui tubliq podruskiq ummaq, kiä kangla alt kinni haardvaq ja mõrsja ruttu üles tõmbasõq" - nõnda trööstivad setu naisterahvad endid ja tulevasi pruutisid. Sellepärast peetakse ka osavaist podruskitest, kes ühtlasi hästi laulda mõistavad, suurt lugu ja palutakse neid ühest pulmast tõise.
4. Sajarahvas mõrsja majas. Kui "saaj" tuleb, läheb mõrsja podruskitega aita ja loeb säält tulijaid lauluga, üle läve välja vaadates. Kosilase vanker ehk saan sõidab "seenitse" (eeskoja) läve ette, kaks kutsarit "ede pääl". Mõrsja isa ja ema lähevad vasta. Ema laotab "kõrigõ" (vaiba) vankri kõrvale ja isa kutsub kosilase maha. Kosilane astub vaiba pääle ja paneb iga vaiba nurga pääle ja keskpaika raha, nurkade pääle vähemad rahad, keskpaika suurema. On kosilane rikas, paneb ta hõberahad; on ta vaene, vaskrahad; "ega tuu peräst kiä nurisõ-i, nii andas, ku um." Mõrsja ema seob kosilasele vöö pihta ("pihavüü"), parema õla päält pahemale poole, nagu enne kosilase vendadelegi ehk "majakaejatsilõ", aga kosilasele veel tõise vöö ka piitsa ehk roosa külge ("roosavüü"), nimelt sinnasamasse varre otsa, kuhu ka piitsa nöör on kinnitatud. Kosilane omalt poolt jagab viina "kuts tsäärakullõ vai pikrillõ"), esiteks mõrsja isale ja emale, siis ka muile tema sugulastele. On nõnda tervitatud, seisatab kosilane vaiba päält kõrvale, mõrsja ema võtab vaiba kõige rahaga ja läheb oma teed. Sajarahvas hakkab tuppa minema. Truuska astub kõige ees, "raudkäpä kepp" käes, tubli piitsavarre jämedune; truuska taga astub kosilane, "ruusk" käes; siis tuleb muu sajarahvas. Seenitse läve pääle, niisamati ka toa läve pääle, enne sisseastumist, teeb truuska oma kepiga kolm risti, piidast piita, ülevast alla ja põigiti; sedasama teeb ka kosilane oma roosaga; siis heidavad ka enestele käega risti ette. Toas kumardab kosilane kõigepäält kolm korda pühase ees jumalat, risti ette heites; siis kumardab tema jalga mõrsja emale ja isale, ristemale ja ristisale, õele ja õemehele, vennale ja vennanaisele, igaühele kolm korda maani, peiupoisid võtavad selle juures kosilase kaendla alt kinni ja avitavad teda. Toas ukse kõrval on riiul ("poolka", ¤..), kuhu üks tühi sauest pott ("savipada") on pandud. Selle tõukab truuska oma kepiga säält maha. Läheb pott põrmandule kukkudes tükkideks katki, siis on rõõm suur. Truuska korjab tükid kokku, loeb nemad ära ja ütleb: "Olkõq ryymsaq! Noorõl paaril saa latsi külält, külält." Ehk üteldakse ka, nagu Helbi Ode tähendas: "Olõ-i midägi vika. Nuur paar nakkas ilosahe elämä. Noorik lätt nulka ja toosõ poja." Jääb pott terveks, siis arvatakse seda pahanduseks. Abielu jääb lapsita.
Sellepääle minnakse laua taha ja tuleb esimene sajarahva ravitsemine; aga enne peetakse veel palju pulmakombeid. Tagumise seina ("peräsaina") pääle akna kohale on kaks pühast pandud, tõine kosilase, tõine mõrsja jaoks, kõrvu, külg küljega koos. Küündlad põlevad pühaste ees. Mõrsja pühase pääle on ju enne, looga viisi ("loogõldõ"), üks iseäraline jooniline ja kirjuline ("kumakine") tiranik ehk pitk rätt, "mõrsja jumala-rätt", pandud; nüüd pannakse ka kosilase pühase pääle niisamasugune rätt, "kosilase jumala-rätt"; kosilase ristisa paneb. Truuska astub ees laua taha ja viib kosilase pühaste alla; nende järel asuvad tõised laua juure. Kosilane on ju kodunt padja ("kosilasõ padi") kaasa toonud, kuhu ta pääle istub. Mõrsja ema annab padja üle laua truuska kätte, truuska heidab oma kepiga risti alla ja pääle ja paneb siis padja pingi pääle, aga esiteks, et katsuda, kas padi ka pehme ja hää istuda on. Tema istub ise korda kolm prooviks sinna pääle, tõuseb aga igakord jälle üles ja ütleb: "Võeh! Kalg´ um, toogõq pehmep!" Mõrsja isa ruttab viinapudeliga ligi ja annab truuskale "tsääragu" kibedat, siis saab padi "pehme ja hüä". Mõnikord katsub truuska patja ka kaks ehk kolmgi korda, selsamal kombel, ja saab igakord oma "tsääragu". Siis paneb ta padja pühaste alla, üteldes: "Oi, no um pehmeq küll, põh´adu pehmeq küll!" ja kosilane istub pääle; senni ta seisis. Enne istumist teeb ka kosilane oma risti padja pääle ja alla.
Nüüd hakatakse viina andma, viin on mõrsja isa poolt. Mõrsja vend annab viina kosilase kätte, kes jagab. Kosilane tõuseb jälle püsti ja kutsub mõrsja sugulased kõik korda mööda ligi: esiteks mõrsja isa ja ema, ristisa ja ristema; siis mõrsja venna ja vennanaise, õe ja õemehe, tädi ja tädimehe, onu ja onunaise, lelle ja lellenaise, "tsõdsõ" ja "tsõdsõmehe" (isa õe ja selle mehe); siis ristivenna (ristisa ehk ristema poja), ristivenna naise, ristiõe (ristisa ehk ristema tütre) ja ristiõe mehe, - ja annab neile kõigile üle laua oma topsi ehk "tsääragu". Siis istub kosilane jälle maha. Mõrsja läheb ja seob temale tõise vöö pihta, seekord pahema õla päält paremale poole alla, nii et vöö endisest ristati üle käib. Niisamati paneb ema ka asemeostjaile tõise vöö õlga; ka tõised sajamehed laua taga saavad mõrsja ema käest vöö pihta, mis aga parema õla päält pahema külje poole köidetakse. Pärast vööde sidumist hakkavad kaasikud laua taga kaasitama, iseäranis selle juures kosilast kiites. Kaasikud on pulma "vatska" (puhast rukkileiba) kaasa toonud ja kästakse "vadsakott´" vankrist ehk saanist sisse tuua, mis ka sünnib. Leib pannakse laua pääle. Nüüd hakkab sajarahvas sööma, aga kosilane ei söö mitte. Ta istub tummalt ja liikumata, nagu mõni vahakuju, laua taga ja hoiab kahe käega oma rooska püsti kinni; roosa nöör ja vöö on varre ümber mäsitud. Kuna sajarahvas sööb, mis terve tunni ehk enamgi kestab, löövad vakanaised (mõrsja sugulased) laulu ja kiidavad selle juures omalt poolt mõrsjat. Pärast söömist minnakse õue "jalotõllõma ja jahutõllõma".
Lisamärk 1. Ka mõrsja majas on oma pulmapäts ja pulmataldrik laua pääl, nagu ülemal kosilase majast kuulsime. Kosilane paneb või sisse, mis taldriku pääl on, neljapidi ("nel´o poodi") raha, igale poole rubla, siis veel keskpaika ühe kuldraha, enamasti viierublase. See raha, mis nõnda ehk muidu veel pulmataldriku pääle piima sisse pistetakse, saab mõrsja emale.
Lisamärk 2. Paigutistest iseäraldustest tähendan lisa kombel mõne üles, mis J.Sandra kirja on pannud. Ravitsemise lauale minnes seisatab truuska "peräpingi" otsa pääle ja hakkab pinki mööda pühase poole minema, tema taga kosilane ja veel mõni muu asjamees, niisamati "kyiki jalgoga" pingi pääl. Lae tala alla saades, annab truuska sellele oma kepiga valu ja kisendab: "Talaq ummaq määq, talaq ummaq määq; toogõq kirvõs siiäq, ma rao nääq paremb iist maalõ!" Mõrsja isa võtab ruttu viinapudeli, laseb "rümka" täis ja annab truuskale. Tala saab nüüd kõvaks. Truuska astub oma järelkäijatega pinki mööda, mis all rägiseb ja painub, edasi ja hüüab: "Pingiq painusõq, pingiq painusõq; toogõq tugi ala, parhilla lätt pink katski!" Mõrsja isa annab jälle truuskale "rümka" viina ja pink on kõva. On truuska pühase ligi saanud, liigutab ta lauda ja ütleb: "Lavvaq liigusõq, lavvaq liigusõq, pankõq toeq ünbretsyyri!" Niisamati kui ennegi, teeb mõrsja isa ka nüüd "rümkaga" laua kindlaks. Sellepääle tuleb kosilase padja panemise ja pehmeks tegemine, mis meie juba tunneme. Aga uus on see nali, mis mõnikord tehakse, pärast seda, kui kosilane oma paika padja pääle on istutatud. Kuna kosilase truuska mõrsja maja puudusi parandas ja kosilast paigutas, omandas mõrsja truuska ("vakatruuska") tema aseme laua juures enesele ja istub nüüd sääl kui kuningas oma aujärje pääl, ei mõtlegi ära minna. Aga "sajatruuska" ei või ka oma kohta ja auammetit ära anda, - ta katsub, oma vägivaldist ammetivenda minema kihutada. Sünnib naljakas ja ja käre vaidlemine, kunni viimaks ühel ehk tõisel kombel kokku lepitakse, vakatruuska taganeb ja sajatruuska oma määratud aseme pääle istub. - Kosilasel on pulma ajal oma täis hahk kuub seljas, vöö vööl, muidugi saapad jalas, ja pidulaual, nagu J.Sandra teatab, ka valged villased sõrmkindad käes, olgu ka kuum suvi õues ehk kui soe tahes toas.
Kui sajarahvas esimesel ravitsemisel istub, ei ilmu mõrsja mitte nende sekka. Mõrsja kumardab tõises toas ehk õues "ikuga" rahvast ja käib siis nutu ja haleda kaebamisega kõik need kohad isamajas läbi, mis temale lapsepõlvest saadik armsad olivad, - nagu jumalaga-jätmiseks. Vahel lähevad omaksed teda trööstima, - aga igaühele langeb ta ümber kaela ja nutab kohasid "ikmise" sõnu laulu viisi, mis küll enne pähä on õpitud, aga nüüd südamest tulevad. Sellepärast hakkavad siis ka omaksed sagedasti ise nutma ja ka kaugemail inimestel läheb nähes ja kuuldes meel haledaks ja ärdaks. - On sajarahvas söönud ja "jalotõllõma" ehk "jahutõllõma" hakanud, siis itkeb mõrsja sajarahvast, kõik inimesed läbi, viimseni. Selle kohased laulud leiab lugija pärast siin pulmalaulude hulgas. Ainult kosilast ei itketa mitte. Pärast seda kumardamist ja "ikmist" katetakse aita üks iseäraline lauakene, kus mõrsja ja kosilane söövad, mis neile väga tarbeks läheb, sest nad ei ole suure hulga ravitsemisest mitte osa saanud.
Pea hakatakse ka sajarahvale tõiseks ravitsemiseks lauda katma ja ühtlasi tõises toas ehk aidas mõrsjat ehtima ehk "valmis tegemä". Ehtijad on ema ja õed ehk, kui neid ei ole, ristema. Ehtimine sünnib nõnda: Mõrsja riided ja ehted on ema käes ("imä üsäh") toas. Mõrsja kumardab emale jalga, podruskid on mõrsja seltsis. Ema annab riided ja ehted mõrsja kätte ("mõrsjallõ üskä") ja siis lähevad aita. Riided on kõik koguni tõised, kui need, mis mõrsjal senni seljas olivad. Aidas istub mõrsja tooli pääle, kus kõige enne tema hiuksed läbi soetakse. Iga juuresolija sugulane, muidugi naisterahvas, tõmbab kolm korda kammiga. Sugijad panevad selle juures mõrsjale raha, mõned kopikad, rüppe. Hius palmitsetakse ja seotakse "tuttu" ja pannakse siidrätt pähä.Riided pannakse täies arvus tutvat naisterahva korda ja kohust mööda selga, mille juures mõrsja tasase häälega haledasti nutab. On mõrsja täiesti riides ja ehtes, ka oma "räbik" ehk valge naisterahva kuub seljas, siis visatakse temale ja podruskitele tema kõrval "kaal´" pää pääle, kõigile üks ja ainus. See kaal´ on linane ja valge, "kumakine" nagu pühaserätt, käteräti sarnane, aga kaheksa küünart pitk ja kaunis lai. Nüüd on pruut valmis ja ootab kosilast. Kosilane tuleb ka pea aita järele, truuska ja kaasikud temaga ühes. Nende tulemist kuuldes, laulavad podruskid kaali alt tasase häälega:
Oeh, oeh, ostjaq tulõvaq,
võeh, võeh, võtjaq veerüseq.
Truuska astub ees, kosilane ja siis kaasikud tema taga. Aita minnes teeb truuska oma kepiga, kosilane oma piitsaga, kolm risti aida läve pääle, siis astutakse sisse. Aidas peab kosilane ise oma mõrsja kaali alt podruskite seltsist leidma ja võtma, mis ka liig raske ei ole, sest podruskitel on ainult sinine "sukmann" seljas, kuna mõrsjal ka veel valge räbik selle pääl on. Kosilane sirutab käe kaali alla, kus mõrsja käsi temale ju vastas on, tõmbab oma kallikese podruskite vahelt välja ja keerutab teda kolm korda enese ümber. Kaal jääb mõrsja pää pääle. Truuska võtab kosilase käest kinni, kosilasel on mõrsja käe otsas ("käe peräh") ja nõnda lähevad kõik kolm toa poole. Podruskid ja kaasikud jäävad taha ja hakkavad laulma. Minnes valvab truuska kangesti, et keegi pruutpaari vahelt läbi ei lähe. Peaks keegi katsuma, seda kiusu pärast teha, seda nuhtleb truuska oma kepiga armuta, sest raudkäpp ei kanna oma keppi asjata. Setukesed elavad ses kindlas usus, et kui keegi pruutpaari vahelt läbi tungib, siis saavad need eluotsani õnnetumad omas abielus olema.
Nõnda viiakse pruutpaar tuppa. Toas kumardavad mõlemad pruudi isale ja emale jalga maani. Siis minnakse laua taha, truuska ikka eesotsas, pruutpaar tema taga astudes. Tala all, laua alaotsas, kordab truuska sagedasti tala raiumise nalja, mis meie juba esimese ravitsemise ajast tunneme. Muidugi tehakse ka siin tala viinaga kõvaks, mis mõrsja isa truuskale ruttu annab. Siis läheb pruutpaar pühaste alla oma asemele, kosilane ees, mõrsja tema järel. Kosilane istub pinki oma padja pääle, aga mõrsjal ei ole patja. Kosilase vennad (peiupoisid) lähevad patja mõrsjale ostma, mis nemad ka podruskite käest saavad, selle eest ostuhinnaks rubla, ka enam ehk vähem, andes. Raha saab podruskitele, ostes juuakse ka liiku. Padi ("mõrsja padi") antakse üle laua truuska kätte; see heidab kepiga risti pääle ja alla ja kutsub ka siin, kas padi pehme on. Ta istub padja pääle, tõuseb aga kohe jälle püsti ja hüüab: "Olõ-i pehmeq! Hallus um. Siih ummaq oraq siseh, olõ-i pudsajaq (suled). Patja vaja parandadaq!" Nüüd parandatakse patja jälle kibeda märjukesega, mis mõrsja isa truuskale annab. On viimane oma "tsääragu" saanud, siis on padi "hüä" ja truuska kuulutab: "Siih kyik luiga pudsajaq seeh." Mõnikord parandatakse patja ka kaks ehk kolm korda, kunni tema hääks saab. Siis võtab kosilane padja, teeb ka oma roosaga risti pääle ja paneb mõrsja istmele, kuhu nüüd see ka pääle istub.
Lisamärk. Patja proovides tehakse paiguti ka nõnda, et padjad tõine tõise pääle pannakse, mõrsja padi alla ja kosilase oma pääle; siis katsub truuska mõlemate pehmust üheskoos, mis ju, nagu selgesti ära tunneme, mitte ilma piltliku tähenduseta ei ole: abielu peab armsasti kokku sündima, lahke ja lõbus olema. - Et truuskal ammeti poolest palju "tsäärakuid" tühjendada tuleb, siis peab temal "kõva pää" olema, mis kõik välja jõuab kanda. Selle pääle mõtlevad ka setukesed juba ette, kui nad kedagi truuskaks kutsuvad.
Nüüd istub noorpaar vagusi omas paigas, mõrsja täiesti kaali all, nii et vaevalt tema nägu nähakse. Hakatakse noorepaari "pikrit juuma" ja jagatakse viina. Mõrsja vend annab viina ja kaks klaasi ("pikrit") noorepaari kätte ja need jagavad, kosilane ikka naisterahvaile ja mõrsja meesterahvaile. Kõige enne antakse, nagu J.Sandra teatab, truuskale. See võtab "pikri", maitseb ja ütleb: "Oih, mõro um, väega mõro um! Kuis ta no magusapas saasiq?" Selle pääle peavad kosilane ja mõrsja tõine tõisele suud andma, mis nad ka kolm korda teevad; selle läbi on viin magusaks saanud ja jagatakse edasi. Helbi Ode seletuse järele on "pikri juuminõ" vähe tõisiti. Noorpaar annab "pikri" esiteks mõrsja isale ja emale (kosilane emale ja mõrsja isale), - siis ristisale ja ristemale, - pärast kõigele hõimule. Vahe pääl, sündsal korral, kutsub truuska podruskid paaristikku ette ja kosilane annab ka neile viina; need võtavad klaasid, löövad noorepaari terviseks kokku, maitsevad ja ütlevad: "Oih, mõro väega! Taha-i kuigi juvvaq. Vaja magusapas tetäq!" Sellepääle annavad podruskid ükstõisele suud, mis mõruda magusaks teeb. Jagatakse viina muile edasi, aga mõni leiab, et ta veel täiesti magusaks ei ole läinud. Kisendatakse kooris: "Mõro um, mõro um!" Nüüd peab ka noorpaar tõine tõisele suud andma ja piker on magus kõigile. Viina jagamine kestab nii kaua kui kõik oma osa on saanud.
On noorpaari piker joodud, siis järgneb "linige müümine". Linik on Setumaal abielunaise pääkate, nagu mujal tanu. Ta on linane ja valge, kaheksa ihuküünard pitk, kandja oma küündraga mõõdetud, käteräti sarnane, mõlemad otsad kirjadega ehitud ("kumakitsõq otsaq"). Kirjades valitseb punane värv, aga on ka rohelisi ja muste lõngu. Selle liniku on mõrsja ise enesele teinud. Nüüd pannakse tema, kerasse keritud, taldriku pääl, pulmalaua pääle, mõrsja neiupõlve vanik tema kõrval. Mõlematele, linikule ja vanikule, on rätt pääle laotatud, nii, et neid ära ei või näha. Podruskid, kes liniku müüjad on, küsivad kosilase käest: "Kumma võtat? Kas no võtat linige vai vanigõ?" Lühikese küsimuse asemel laulavad podruskid paiguti ka asjakohase laulu. Kosilane haarab mõlemad enese kätte, viskab vaniku ahju pääle, aga liniku pistab ta põue. Ostuhinnaks paneb ta jõudu mööda raha taldriku pääle, viiskümmend kopikat ehk ka enam , mis podruskitele saab.
Nüüd hakkab sajarahvas, kes ka lauda on istunud, sööma, mis nende tõine ravitsemine on. Aga kosilane mõrsjaga ei söö mitte, nad istuvad vagusi, sõna lausumata oma patjade pääl pulmapingis. Ajuti ihub üks ja tõine pulmaline oma naljahammast ja küsib, miks nad ka ei söö, ons nad ju riidu läinud ja tõine tõise pääle pahased või pole neil hambaid suus? Noorpaar ei vasta ühegi nalja ega pilkamise pääle. Kuna sajarahvas sööb, tantsivad podruskid ("nimäq kargasõq") ja päältvaatajad ("viirmäne rahvas") laulavad. Vahe pääl korjavad podruskid taldrikuga raha, mis neile saab.
On sajarahvas söönud, tõustakse laualt ja hakatakse kojuminekut tegema, s.o. kosilase majasse tagasi sõitma. Hobused pannakse ette. Kosilase vankri ehk saani ees mässitakse mõrsja poolt looga ümber ilusad rätid ja köidetakse niisama ilusate vöödega kinni, et noorepaari sõit õige tore oleks. Rätid ja vööd saavad pärast kosilase kutsaritele. Selsamal ajal jätavad kosilane ja mõrsja vakarahvast (mõrsja sugulasi) toas jumalaga. Mõrsja isa ja ema istuvad kõrvu pingi pääl, isal on pühane süles, emal pätsi leiba. Kõigepäält jätab noorpaar neid jumalaga, suuandmise ja vanemate õnnistust elutee pääle paludes, - siis muid sugulasi, niisamati suud andes, kosilane enne, mõrsja tema järel. Seda nimetavad setukesed "pross´atamiseks" (sõnast ghjofnmcz). On kõik ära "pross´atatud", minnakse õue ja minema. Õue väravas lõikab mõrsja isa, noorpaari välja saates, selle leivapätsi, mis ema käes oli, pooleks katki; tõine pool antakse mõrsjale ja pannakse kotti, tõine jääb vanematele ja viiakse tuppa tagasi. Mõrsja viib oma poole uude elamisesse ja paneb sääl leiva aidas salve, et majapidamine rikas ja õnnistatud oleks leiva poolest . Kosilase ristisa võtab akna kohalt mõlemad pühased, kelle all pruutpaar lauas istus, ja viib need kosilase majasse. Sõidu pääl hoiavad ratsamehed endid ikka õige mõrsja ligi, et temale tee pääl midagi viga ei sünniks. Mõrsja istub vankris ehk saanis kaali all, tuttav mõrsjakübar pääs. Tema ristisa ja ristema sõidavad temaga ühes kosilase majasse, "et täl ikäv olõsi-iq". Ära sõites laulab vakarahvas noorepaarile tagant järele, enamisti tõsiste ja liigutavate sõnadega, aga tuleb ka ette, et naljahambad ja pilkajad ka oma "tsorts´laulu" (alatumat naljalaulu) sekka heidavad.
Lisamärk 1. Leivapätsist, mis mõrsja ema lahkumise tunnil süles kannab, ütleb J.Sandra, et ema selle pätsi värava pääl mõrsja pää kohal pooleks murrab. See pool, mis väravast väljapoole kannab, antakse mõrsjale kaasa, tõine pool, mis õue poole kannab, tuuakse tuppa tagasi. Leib on ju enne noaga pea läbi lõigatud. Isa annab tütrele, ka J.Sandra teatuse järele, ühe tühja koti kaasa, mis tütar uues kohas aidas rukkisalve viskab, nagu õnnesooviks, et see rukkid täis tulgu. - Pääle selle lisan ma siin veel järgmised tähendused juure: setukesed räägivad, et ennevanast mõnikord mõrsja tee pääl ära on varastatud; sellepärast pidivad temal valvajad kaasas olema; seda tuletavad veel nüüd need ratsamehed meele, kes ligi mõrsjat sõidavad. See mälestus seisab tõsise ajaloolise põhja pääl, sest ajast, kui pruutisid tõe poolest ka varastamise kombel saada püüti. - Selle leivapoole, mis mõrsja kaasa saab ja salve paneb, võib tema ju tõisel pääval pärast panemist ära tarvitada. - Sajarahva ärasõitmine jääb enamiste ikka öö pääle. Mõnikord peetakse kõik öö otsa mõrsja majas pulmailu ja saadakse alles hommiku tulles ära minema, nii et sajarahvas tõisel päeval pruukostiks kosilase koju jõuab.
5. Mõrsja vastuvõtmine kosilase majas. Kui sajarahvas tagasi on jõudnud, aetakse kosilase hobused seenitse läve ette. Kosilase isa ja ema, olgu nemad ka puruvanad, lähevad vasta, "mõrsjat maaha nõstma". Isal on selle juures kasukas karvupidi selga aetud. Tema tõstab ehk aitab oma minija maha ja saab selle eest mõrsja käest kindad ehk "kapudaq" õla pääle. Emale annab mõrsja liniku. On isa surnud, siis läheb ema üksi, niisamati karuses kasukas, noorelepaarile vasta; on mõlemad vanemad kosilasel surnud, siis tõstab vanem vend mõrsja vankrist ehk saanist ja saab niisamati omad kindad ehk sukad. Kosilase hobuste selja pääle paneb pruut ka kindad, iga hobuse pääle paari; need saavad hobuste ajajaile ehk kutsaritele. Kuhu paika mõrsja maha seisatab, sinna paneb tema vöö; niisamati paneb tema ka kanaõrre, seenitse läve ja toa läve pääle vöö, mis kosilase õdedele ehk nende asemikkudele saavad. J.Sandra teatamise järele peab mõrsja vööd lävede pääle "kaotama", kust siis kes tahes kosilase sugulastest neid leiab ja omandab. Tuppa minnes käib jälle truuska ees, kosilane "käe peräh", kosilase "käe peräh" mõrsja. Sisse astudes teeb truuska enne seenitse ja toa läve pääle oma kepiga kolm risti, niisamati kosilane oma piitsaga ka kolm risti. Nagu näeme, on truuskal ikka oma kepp ja kosilasel oma piits käes, piitsa küljes ka see vöö, mis mõrsja oma vakamajas sinna köitis. Toas kumardab noorpaar kõige enne pühase ees kolm korda jumalat maani ja paneb küünalde hulka, mis pühase ees põlevad, veel ühe omalt poolt põlema. Siis kumardavad noored kosilase isale ja emale jalga, ka kolm korda; on vanemad surnud, siis oli jumala kumardamisest küll. Sellepääle astuvad truuska ja noorpaar laua taha, laua alumisest otsast minema hakates . Helbi Ode seletuse järele ähvardab truuska siin, tala alla saades, seda katki raiuda, selle juures nüüd, kui võimalik, vene keeli rääkides. Pulma rohke märjukene on muidugi keele ladusamaks teinud ja "viis vinne kiilt ja säidse säksa kiilt" suhu pannud. Truuska ähvardamine vaigistatakse tubli "tsääraguga" ära ja tala jääb raiumata. J.Sandra ei räägi sel puhul talanaljast midagi. Kosilane ja mõrsja asuvad pühase alla ja istuvad sinna nendesamade patjade pääle, mis neil ju mõrsja majas olivad ja kaasa on toodud. Enne mahaistumist teeb truuska oma kepiga , kosilane oma piitsaga, patjadele risti alla ja pääle. Siis hakatakse mõrsjale linikut pähä panema.
Lisamärk. Pühaste poolest on kombed paiguti mitmesugused. Mõnes kohas istub noor paar selle pühase alla, mis ju majas on olemas, "peräsaina nulgah", paremat ehk pahemat kätt, ukse vastas. Tõises kohas jälle toob kosilase ristisa need kaks pühast kaasa, mis pruutpaaril mõrsja majas istme kohal olivad, kinnitab need seina külge, ühtlasi küündlad nende ette põlema pannes, ja noorpaar istub alla. Paiguti on lugu jälle nõnda, et kosilase ristisa oma ristipojale ühe iseäralise pühase ehk "nimijumala" on ostnud, mis kosilase nime pääle ehk tema osaks seina on pandud, põlevad küündlad ees. Selle kõrvale, paremale poole, pannakse mõrsja pühane, mis mõrsja ristema oma ristitütrele kaasa on toonud, ja süüdatakse selle ette noorpaari küündlad põlema.See on mõrsja "nimijummal". Mõlemad pühased on muidugi uued ja tunnukse vanemate hulgast kergesti ära. Nende oma nimipühaste ette kumardavadki siis ka kosilane ja mõrsja.
Kosilase ema paneb mõrsjale liniku pähä. Selle tarbeks astub tema ka laua taha, kus truuska, noorpaar ja kosilase ristema kõrvu istuvad, noorpaar vahe pääl. Muu rahvas ei istu mitte lauas, vaid seisab toas väljaspool lauda. Kosilase ema võtab mõrsja kaali päält ja seab selle mõrsja ette nõnda, et rahvas pruuti ei näe. Kosilane peab kaali üht otsa, ristema tõist. Sellepääle võtab kosilase ema mõrsja pääst kübara ära ja seob liniku asemele. Linik katab hiuksed täiesti ära ja seotakse kuklas iseäralise peenikese vööga ("päävüüga") kinni, mis punastest, valgetest ja rohelistest lõngadest on tehtud. Liniku harud ulatavad oma otstega kandadeni. Kui linikut päha pannakse, laulab rahvas. Emale annab mõrsja ühe tõise liniku, "linige päähä pandmast". Kaali omandab, kes tahab ehk saab, enesele; tahtjaid on naisterahvaste hulgas muidugi palju. Noorik - nüüd on mõrsja ju noorik - viskab kaali saajale veel vöö juure. Noorpaar kumardab temale järele. Pärast liniku pähäpanemist jagab noorpaar kõigile sugulastele viina, "ristelde" ehk "ristetsikku", s.o. kosilane naistele, noorik meestele, isast emast pääle hakates kordamööda kunni kaugemate sugulasteni. On igaüks oma osa saanud, astub noorpaar laua tagant välja ja rahvas peab vabal kombel pidu. Söömist sel korral ei ole.
Et laulu löömine Setukeste pidudel üks päälõbu on, siis laulavad ka nüüd naised ja neiud. On ka mõni mängumees ("pillilüüjä") pulmas, siis paneb see oma pilli minema ehk hüüdma ja noorik tantsib ("kargab") oma mehe õega ja vennanaisega. Pillimees saab nooriku käest vöö, õde tõise, vennanaine kolmandama. Pärast mängimist ja tantsimist kumardab noorik neidsamu isikuid. Selsamal ajal on noore abielumehe ema aita väikese laua katnud ("söömäq valmistannuq") ja kutsub nüüd noorepaari sinna "söömile".- See on neile väga paras, sest nad olivad setu kombe järele viimasel ravitsemisel mõrsja vanemate majas paljad päältvaatajad, ilma pala suhu panemata. Kui noorpaar söönud on, paneb noorik "kapudaq" ehk liniku söömalaua pääle ("söömile"), mis emale saavad. Siis viiakse noored abielulised "aita magama", olgu ka et mõnikord päikene juba tõusnud ehk vahest õige kõrgeski on. Niisugusel puhul ei kesta noorepaari puhkamine täit tundigi. Mõned muud pulmalised, liiatigi "väsinud" vaimud, panevad ka tõises toas ehk kuski küünis ("kõlgussõh") oma pää üürikeseks ajaks põhku, tõised jälle, ei mõtlegi magamise pääle ja ilutsevad ehk käratsevad vakapäeva alustuseni edasi.
Lisamärk. Ülemal olen mõrsja vastavõtmist kosilase majas nõnda arutanud, kuda ma ise Setumaal lühidelt üles olen tähendanud. J.Sandra üleskirjutused lähevad sest mitmes tükis lahku. Aga et ka need, kui paigutised iseäraldused ehk tõisendid, kindla põhja pääl seisavad, siis panen nad siin lühendatud kujul lugejale ette, pääle nende, mis ju tekstis kui J.Sandra teated ära olen tähendanud.
Kui noorpaar laua taga istub, et mõrsjale linikut pähä panna, toob kosilase isa nurgast "tapidsa" (pitk ridv, miska ahjus tuld ja tunglaid kohendatakse) ja võtab sellega üle laua kaali mõrsja päält ära, kosilase ema võtab kübara tema pääst. Aga kübara all on veel vanik, mis ema mitte puutuda ei või, vaid kosilane ise oma käega pääst ära peab võtma. Nagu kihutamiseks kosilasele laulab mõrsja tasase häälega asjakohase laulukese, kosilane haarab korraga vaniku mõrsja pääst ja virutab selle ahju pääle ("virusõhe"). Kosilase õed ja muud neiud on ahju ligi juba valvamas, et vanikut, nii pea kui ta "virusõhe" on visatud, säält maha tuua ja oma pähä panna. Kes vaniku enesele saab, see saab ka pea pruudiks. Nagu lugija ülemal kuulis, sünnib see vaniku viskamine tõistes kohtades ju mõrsja isa majas enne väljasõitmist. Nüüd paneb ema minijale liniku pähä ja saab selle eest tema käest, "puul nägemäldä", paari valgeid sõrmkindaid vööga. On mõrsja noorikuks saanud ("noorikõs isit"), siis jagab peigmehe isa kõigile "pikrit", mis igaüks pärani puhtaks peab jooma, et sellega noorelepaarile täielist eluõnne soovida. - Noorepaari magamaviimise kohta teatab J.Sandra, et neile "maarahva lähkoh" (Liivimaa piiril) küll aita ase seatakse, aga sügavamal Setumaal elab veel täiesti see vana eesti pruuk, et noor abielupaar lauta magama viiakse, kuhu loomade keskele põhu pääle voodi valmistatakse. Sellega tuleb noorelepaarile hää karjaõnn, nii et "lambaq laabusõq, tsiapojaq sigineseq, lehmäq ilosit vas´kit kandvaq ja pall´o piimä andvaq". Enne magama heitmist teeb truuska oma kepiga üheksa risti voode pääle, et "Vana Halv sinnä lähkohegi tohi-i jäiäq". - Pulmanaised laulavad laudalävel oma õnne ja soovisid järele, nimelt et jumal noorele rahvale "poolõst poigõ, poolõst tütrit" annaks. Sedasama soovi tähendab ka see kombe, et asemeseadjad aseme alla pesu-kurikaid, ("mõsu-tõlvo") ja kirveid panevad. Peaks niipalju ööd ehk hommikut veel olema, et noorpaar tõesti vähe magada võib, siis pannakse tähele, kumb enne magama jääb, see sureb ka vaidlemata enne.
VI. Vakapäev.
1.Vakapäeva hommikune pool peigmehe majas. Kui noorpaar vakapäeva hommiku üles tõuseb, peab noorik aseme pääle paari kindaid ja vöö jätma, mis aseme seadjale ja koristajale ("kasijallõ") palgaks saavad.
Siis hakatakse noorikule uut elukohta näitama, "tedä viiäs majja ehk koto kaema". Esiteks viiakse noorik tuppa, kus keegi kibedasti luuaga toapõrmandut pühib. On tulijad tuppa saanud ja vähä päält vaadanud, kisendab pühkija keset tuba: "Võih, võih! Mis no saa? Luud lagonõs ärq!" Noorik peab aru saama, mis see tähendab ("mõrsja mõistkuq"), tema peab luuda parandama. See sünnib nõnda, et noorik toapühkijale vöö kätte viskab, "luvva köütäq". Sellepääle viiakse noorik aida juure, kus ta sisse minnes vöö võtmepää külge köidab. Aidast viivad saatjad teda kaevu juure, kus ta salveäärte pääle mõne kopika raha peab panema, nimelt iga nelja nurga pääle ühe rahatüki. Seltsilised võtavad kopa ehk pangiga vett kaevust välja ja kisendavad: "Kopp (pang) lagonõs ärq, kopp (pang) lagonõs ärq!" Noorik mõistab jälle, mis see kisa tähendab, ja viskab kopa ehk pangi pääle vöö, mis vee väljavõtjale saab. Kaevu juurest viiakse noorik lammaste lauta, sigade lauta ("tsiapahta") jne. - "ekkä paika piät tä õks midägi tsilgutamma".
Selle ajaga, kus noorik uut elumaja vaatas, on ka kõik sajarahvas, mehed ja naised, "väsünüq" ja "haigõpääliseq", magamast üles tõusnud. Nüüd hakkab noorik "huunit ja sajarahvast päätmä" (ehtima). Tema läheb kõigepäält tuppa, viskab ahju suu ette ühe vaskraha, ahju pääle ("virusõhe") ühe vasksõrmukse; sellega on ahjusuu ja ahjupääline ära pääditud. Siis pääditakse kõiki sajalisi. Esiteks annab noorik igaühele vasksõrmukse. Pärast võtab ta kõik sajalised tõist korda läbi ja seob neile kaks peenikest vööd ristati pihta, igaühele, olgu ta vana ehk noor, suur ehk väikene. Viimaks peab tema ka sauna juure minema, kus ta üle läve sauna keriksele ka vasksõrmukse viskab, et sedagi kohta ära päätida.
On sajarahvas ja kõik hooned pääditud, viiakse noorik ja tema noor mees tõise tuppa ehk aita, kus neile söömaaeg on valmistatud ("mõrsja ravitsõminõ"). Nooriku ravitseja sööb nendega ühes,. Süües aetakse mitmesugust naljajuttu: noorikul ei olevat hambaid, tema olevat "nirk" (sööma isuta), võõrastavat ("võõriskits nigu lehem vyyra kar´a siäh"), olevat pahane ("timä pahalits"), suikuvat, tahtvat magada jne. Pääle ravitsemise peab noorik ka siia paari kindaid ja vöö jätma, laua koristajale palgaks.
Nüüd kaetakse suur pulmalaud ja sajarahvas läheb sööma. Ka noorpaar istub laua taha oma pühaste alla tutvate patjade pääle. Enne nende mahaistumist teeb truuska jälle oma ammetikepiga peigmehe ja noorpaari padja pääle ja alla risti. On kõik laua ümber, jagatakse kõigile viina, kõige-esiteks truuskale. See võtab "rümka" vasta, maitseb, ütleb aga: "Oih, mõro! Väega mõro um. Kuis taa saasiq magusapas?" Noorpaar peab jälle mõistma, mis sajavanem igatseb. Kõik silmad vaatavad pegmehe ja nooriku pääle. Nad tõusevad oma istmelt üles ja annavad tõine tõisele kolm korda ristati suud. Truuska joob nüüd oma "rümka" tühjaks ja kiidab pääle: "Oi, no oll´ makus´ küll! Olõ-s inäp nigu tuu viingi." Pääle viina jagamise süüakse , aga noorpaar ei maitse midagi; nad istuvad vagusi ja tõsise näoga laua taga, et küll naljanooled mitmelt poolt ja mitmet viisi nende pääle lendavad, vahe pääl mõnikord ka otse jämedal kombel, "tsordsi viisi", nagu kellegi keel kannab ja viinane pää järele annab. Tuleb ka teravat ja kentsakat nalja ette, mis terve hõimu suure suuga naerma paneb ja siis ka noorepaari tõsiste huulte pääle vägisi peenikese naeratamise kisub. Söömise ajal antakse sajarahvale ühte puhku viina ja noorpaar peab seda küll kümmekord suuandmisega magusaks tegeme, liiatigi, kui "rümka" jälle truuska juure jõuab.
Kui "saaj" söönud ja laua juurest ära on läinud, söödetakse vaesemaid ja neid, kes esimesele lauale ei mahtunud ja järele olivad jäänud. Sajarahvas hakkab vakarahva tulemist ootama. Senni kui vakk alles olemata on, lüüakse mitmesugust pulmailu, võib ütelda, igalpool iseviisi. Aga lõõtspilli ("jermoli") mängimine ja tantsimine on üleüldine. Naised niihästi kui mehed armastavad üksi "karadaq", mis peenikeste ehk lühikeste sammudega sünnib, nagu pool joostes. Vahete pääl tantsivad meesterahvad vene värki ka "kasatskit", kõvasti jalgu maad vastu põrutades. See sünnib enamasti kahekesi, vastastikku. Nõnda viidetakse aega ja oodatakse vakka.
Aga kuuleme siin, kudas selsamal ajal vakamajas pulme peeti.
2. Vakapäeva hommikune pool mõrsja majas. Pärast sajarahva ärasõitmist sajapäeval, -hommikune öö see ju ikka enamisti oli - , sõi ja jõi ka vakarahvas ("aeti ka uma hõim süümä") ja läks siis magama, osast tõise tuppa õlgedele ("põhu") pääle, osast ka mujale. Suur hulk tõuseb hommiku "turila pääga" üles, sest omakeskes olivad mehed veel sügavamasse pikri põhja vaadanud, kui sajarahva seas. Mõrsja isa annab igaühele "pää praavitamiseks" oma tubli "tiksi" ehk ka kaks, meeste meeled ja pulma keeled saavad jälle lahkeks ja ladusaks. Naised kannavad söögid laua pääle ja vakarahvas sööb hommikut, pärast neid ka seekord külarahvas ja vaesed, kellest pulmas iganes puudus ei ole. On kõik söönud, hakatakse "vakasõitu" valmistama, vankrid ehk saanisid korda seadma ja hobusid ette panema, - Setu murdes ütelda: "naatas kõvastõ vaka perrä minekit kobima". "Vaka perrä minemä" tähendab: mõrsja annivakka ehk annete kirstu kosilase majasse viima ja selle viimise rongi järel ka ise sõitma. Nõu, kus mõrsja pulmakingitused sees, oli vanas tõesti väheline vakk, pärast kerkis ta kaunis suureks ja toredaks kirstuks. Mõrsja kingitused olivad eesti esivanematel nii tähtsad, et kingituste "vakast" ehk viimise nõust "vakarahva" (viijate) ja "vakapäeva" (viimise päeva) nimi välja on kasvanud. "Vakk" ehk mõrsja kirst on nüüdki setukestel pulmas suur asi. Kui teda vakapäeva hommikul kosilase majasse viima hakatakse, peetakse enne kangesti nõu, kudas teda vankrisse ehk ree pääle tuleb panna. Tähtsam küsimus on: Kuhu poole tuleb kirstu lukk ("taba") pöörda? Kirstuga kosilase majasse saades, on see järelejätmata tingimus, et kirstu lukk aida luku vasta peab seisma; selle läbi hakkab pruudi elu hästi edenema ja õnn õitsema. Aga kahju ja õnnetus on suur, täidab ju vakapäeval mõrsja silmad nutupisaratega, kui kirstu lukk aida lukust väljapoole juhtub. "Nakka-i elo kuigi kõrda minemä, sigine-i sisse poolõ", on siis setude ütlemine.
On kosilase aida tundjad otsuse selgeks teinud, kuda sinna ette tuleb sõita, et lukk luku vasta saab, siis alles tõstetakse kirst vankrisse ehk ree pääle ja hakatakse minema. Muidugi sõidab ka vakk kelladega ja kuljustega, kära ja müraga, lauldes ja hõisates, nõnda et mäed ja metsad vasta kostavad. Kosilase külasse saades, astub külarahvas murude pääle välja ehk õueväravaisse, vaka hobusid lugema, kui palju neid on. Vana päritud kombe järele peab vakka ikka kahevõrra olema, hobuste ja inimeste arvu järele, kui saaja oli. Nimelt sõidab nüüd palju naisi ühes, kuna sajaga ainult kaasikud kaasa sõitsivad.
3. Vakarahvas peigmehe majas. Peigmehe väravasse jõudes, laulavad vakanaised ju kaugelt. Sajarahvas laulab vasta. Värav on kinni ja vakka ei lasta otsekohe sisse. Saja truuska läheb vasta, vaieldakse ja kaubeldakse naljakate sõnadega, mis viina joomise ja sisselaskmisega lõpeb. Muru pääl küsivad vakanaised, kuhu kirstule ase saab: "Kas seenitsehe vai aita vai aidviirde?" Kostetakse: Seenitsesse ehk aita, nagu ju enne kokku oli räägitud. Nüüd sõidavad kirstupoisid kirstuga sinna ukse ette, ütleme seekord, aida ukse ette, kus nad veel lukkusid teravasti tähele panevad, "kas naaq ummaq õnnahunnuq, nigu vaia" Aga kirst peab ära ostetama, ilma ei anta. Kosilase isa annab igale kirstupoisile "rümka" viina ja kosilase ema paneb kirstu pääle suure "sõira" (juustu) ostmise hinnaks. Kirstupoisid ja vakanaised murdlevad sõira tükkideks ja söövad need ära. On sõir söödud, hakkavad kirstupoisid kirstu maha tõstma. Käsi külge pannes, kisendavad "kirstuts´uraq" korraga: "Hoi, kulla rahvakõnõ! Tulkõq appi! Kirst um kinni tinotunnuq." Ehk: "Rassõ um, jõudu vaja." Kosilase isa läheb kohe appi ja annab jõudu, igale kirstupoisile "rümka" täie. Siis tõstetakse kirst maha ja viiakse aida ukse ette. Aga kirstupoisid panevad kirstu põigiti ukse ette, tõstavad kisa ja hüüavad: "Mis no tetäq? Lävi um väikene, lävi um väikene. Kos puusepp?" Ehk: "Peskeq piidaq maalõ, muido mahu-i sisse." Kosilase isa peab ka siin puusepaks olema ja puuduse parandama, mis nõnda sünnib, et iga kirstupoiss tema käest jälle "tsääragu" kibedat saab. Siis mahub kirst uksest sisse ja pannakse aidas oma paika.
Nüüd lähevad vakamehed ja vakanaised ka aita, et noorpaari teretada. Peigmehe ema võtab neid viinaga vasta ja joodab nemad kõik läbi, mehed ja naised. Siis minnakse tuppa.
Toas on söögid juba laua pääl, vakarahvas asub laua ümber sööma, mis nende esimene ravitsemine on. Vaka truuska läheb kõige ees laua taha, siis tõised tema järel, alumisest otsast ülemale poole, nagu J.Sandra teatab, seisu pinki pidi. Laua ülemises otsas, kus vaka truuska auiste on, leiab see saja truuska ees olevat, kes teda mitte istme pääle ei lase; tema on ka ju truuska ja pärib enesele ka truuska kohta. Nüüd algab suur ja kõva vaidlemine kahe truuska vahel , kummal õieti õigus ja kohus on, sinna istuda. Mehed peavad siin oma teravust ja sõnade osavust ilmutama. Viimati peab vakatruuska sajatruuskale platsi eest raha maksma, umbes viiskümmend kopikat, ja siis veel pooltoopi peenikest viina liikudeks andma. Sellepääle taganeb sajatruuska ja vakatruuska saab oma aupaika istuma. Söögi alla jagatakse vakarahvale kordamööda viina, kahel kolmel mehel on jagamisega tegemist küll. On kõik oma topsi saanud, ei hakka keegi veel sööma - enne peab noorik nähtavale toodama. Nimelt nõuavad vakanaised seda ja "vaagutasõq ja tsäägutasõq sääl ku varõsõq ja varblasõq, nii et pää nakkas vallu tegemä, nääde kissa kuuldõh". Küll vaidlevad sajanaised vasta ja ütlevad, et nende pool kedagi ei olevat. Aga vakanaised ei jäta järele. Neli nende hulgast tõstavad oma hääle ja nõuavad lauluga:
Langukõsõq linnukõsõq,
toogõq õks nätäq mi näiot,
toogõq kaiaq mi kapo -
kas um õks näio umah näoh,
virvekene umah vereh?
Ehk um tä, tsirku, söönäldä,
lõõvokõnõ lõunõ'õlda?
jne.
Nüüd peab noorpaar ilmuma ja vakarahva hulka laua taha minema, kus neid pühaste all nende ase ja padjad ootavad. On noorpaar omas paigas, pakutakse vakatruuskale jälle viina. See võtab "rümka" vasta, maitseb, tunnistab aga viina mõrudaks ja nõuab tutval kombel magusamaks tegemist. Noorik ja peigmees seisavad üles ja teevad ka, niisama tutval kombel, vastastikuse kolmekordse suuandmisega mõruda magusaks. Sellepääle joob truuska "rümka" tühjaks ja kiidab nüüd viina palju paremaks kui ta enne oli. Pärast seda hakkab vakarahvas sööma, aga noorpaar ei söö mitte, "näil um häbü"; ehk nemad tulevad laua tagant üsna ära. Kuna vakk sööb, laulavad sajanaised üksijäri, iseäranis peigmeest kiites ja kõrgesse tõstes.
Pärast söömist minnakse sinna-tänna laiale, jalutama ja jahutama, "kul´atamma", nagu setukene ütleb. Naised laulavad ehk "kaasikutvaq" mitmet värki, nagu keegi tahab ehk oskab. See vaheaeg kestab tunni ehk ka kaks. Peigmehe ema valmistab oma abilistega sel ajal ühtlasi tõist ravitsemist ette.
Enne tõist ravitsemist jagab nooriku ema noore mehe sugulastele (sajarahvale) pulma-andeid, mis nooriku kirstus siia on jõudnud. On kirst aidas, siis tuuakse anded tuppa ja jagatakse sääl; on aga kirst seenitses, siis on ka jagamine sääl; selle juures on kirstul suu (luku pool) seina poole, kaas (ehk "perä") väljas pool. Peigmehe isale ja emale kumardatakse jalga ja antakse tõisele tõine "hamõh" (särk). Peigmehe vanemad annavad raha vasta, mis noorelepaarile saab. Mõnes kohas annab nooriku ema peigmehe emale kolm kingitust ("kolm palla", nagu setud ütlevad): "hammõ", liniku ja "kapudaq". Siis jagatakse muule sajarahvale andeid; noorpaar kumardab kõiki, nooriku ema jagab: peigmehe ristisale ja ristemale, vennale ja vennanaisele, õele ja õemehele, lellele ja lellenaisele, tsõdsele ja tsõdsemehele, onule ja onunaisele, tädile ja tädimehele, - igaühele "hammõ". Ka need annavad jõudu mööda raha vasta. Pärast jagamist läheb nooriku ema jälle vakarahva hulka.
Lisamärk. Kui nooriku ema juba surnud on, siis toimetab annete jagamist keegi "ainum omane"("ainup umanõ"), s.o. keegi kõige ligemistest sugulastest, nagu vanem õde ja selle järgmised. "Ainus hõim" on kõige ligem suguvõsa.
Pea palutakse vakarahvas ("võõras vägi") laua taha sööma, tõisele ravitsemisele. Ka nüüd läheb vakatruuska ees, tõised taga, laua alumisest otsast pääle hakates, ülemise otsa poole minnes, J.Sandra teatuse järele ikka seisu tagumist pinki pidi astudes, kunni istmeni. Noorpaar istub ka oma määratud paika pühaste alla vakalauda. Enne söömist jagatakse jälle viina, esiteks truuskale, kes muidugi viina mõruda leiab olevat. Noorpaar peab mõruda magusaks tegema, mis ka tutval kombel sünnib. Siis pakub peigmehe isa ka noorikule, oma minijale, viina ja ütleb selle juures laulusõnadega:
"Juuq viina, võtaq viirtä,
juuq olut, võtaq usku,
nakkaq mi usku olõma,
nakkaq mi muudo murdõma!"
Noorik võtab ka "takana" (cnfrfy) isa käest vasta, teeb oma huuled kibeda jooma-ajaga märjaks ja annab siis joomanõu peigmehele edasi, kes ka oma pulma ajal enam ei joo, kui mõne tilga, pulma kombe ja kohuse täitmiseks, olgu ta muidu ka viina pruukija. Sellepääle jagatakse kõigele vakarahvale kordamööda vana kibedat ja hakatakse sööma. Sajanaised on ahju ligi salka seisatanud ja laulavad söömise ajal. Söökide laua pääle kandmine on neidude ja tüdrukute hooleks; mehed muretsevad, et jook, s.o. taar ehk õlut, ka laual ei puudu. Tuttav "sajapäts" ja "sajataldrik" on ka oma paika laua pääle pandud. Igaüks sööja pistab piima sisse taldriku pääle oma raha, hõbeda ehk vase. Kes laua alaotsas ehk muidu taldrikust eemal istub, saadab oma raha tõiste läbi ("kässi pite") ülemale poole ("mäe poolõ"), mis enamiste söömise vahete pääl sünnib, kui jällegi viina antakse ja noorpaari seda magusamaks muutma sunnitakse.
Lisamärk. Ülemal (vt. § 5.4., lk 321*) kuulsime, et sajapäeval kosilase vennad pruudi majas tõise ravitsemise ajal podruskite käest pruudile padja ostavad. J.Sandra teatuse järele sünnib see ostmine nüüd vakapäeval tõise ravitsemise ajal peigmehe majas, nimelt peigmehe enese poolt ja järgmisel kombel: On kõik vakarahvas ju täiesti söönud ja joonud, tuleb vakatruuska laua otsast välja ja hakkab mõrsja patja peigmehele müüma podruskite kasuks. Sünnib korrapäraline kauplemine. Peigmees pakub esiotsa kümme kopikat, aga truuska nõuab kümme rubla, juure lisades: "Ku taha-i massaq, sys kisoq padi uma noorigo p… alt är ja annaq siiäq; ma tahaki-i su rahha." Peigmees pakub kakskümmend kopikat, truuska jätab kuue rubla pääle. Kaubeldakse, kaubeldakse veel, kunni ühe rublani, mis peigmees jala päält välja peab maksma. Truuska võtab oma kübaraga raha vasta podruskite asemel, kes mõrsjale padja olivad muretsenud. Pääle selle korjab truuska veel podruskitele raha, nende "vaiva iist", "et näide kundsa kopsminõ ja talla tamp´minõ ka kuigi tasotus saasiq". Korjaja käib oma kübaraga kõik vakarahva läbi, noorepaari juurest alustades. Igamees annab jõudu mööda ja korjandus antakse viimaks, ühes padjarahaga, podruskitele kätte, kes saagi eneste keskes ära jagavad. - Mõrsja padjakaup võib väga hästi ka kakskord ette tulla, sest sajapäeval on ta ostmine, et pruudile patja muretseda, aga vakapäeval on ta müümine, et patja pärast tarvitamist, kus teda enam vaja ei ole, jälle rahaks ümber muuta, ja raha korjamist on Setu pulmades palju.
Tõise ravitsemise lõpetusel pannakse suur liud pulmalaua pääle ja korjatakse kingitusi nooriku hääks. Esiteks viskavad vakamehed raha liuda, kopikati ehk ka rublati, ja tehakse selle juures mõnesugust nalja. Mõni mees on pulma korjanduse tarbeks otse meelega hulga õige vanu ja suuri vaskrahatükka kogunud ja põrutab nüüd kõigest jõust liuda, et maja heliseb ja liua katkiminemist kardetakse. Tõised toredad mehed jälle viskavad võitu raha, et näha, kes rikkam on ja viimaseks viskab. Vahe pääl viskab mõni mees ka mõne asja, mis kingituseks kudagi ei kõlba, aga küll üleüldist naeru sünnitab. On mehed nõnda oma raha ja nalja liuda heitnud, liginevad vakanaised liuale ja panevad sinna oma anded pääle: kindaid, sukki, särkisid, linikuid, kangast jne. Viimaks kiitlevad naised, et nemad meestest palju üle on: mehed olevat vaevalt liua põhja kinni katnud, nemad - naised - olevat liuale kõrge kuhjagi pääle pannud.
Pärast raha viskamist ja annete andmist tuleb "pross´atamine", s.o. peigmees ja tema noorik jätavad vakarahvast jumalaga. Peigmees astub ees, noorik tema kannul, mõlemad igaühe ette, neile kätt ja suud andes. Noorik nutab haledasti ja ka vakanaiste silmad on vesised, mis mitte mõni näitemäng ei ole, vaid loomulik ja südamelik liigutus, sest noorik lahkub oma ligemistest sugulastest ja üsna uus elu hakkab temal pääle.
Nüüd läheb vakarahvas laua juurest - jumalagajätmine sünnib ikka siis, kui vakk alles laual istub - ja mehed panevad oma hobused ette. Pea sõidetakse rongis õuest välja vakamajasse tagasi. Sajarahvas, ka "välimäne rahvas", kes vaka väljasõitmist vaatama on tulnud, laulavad minijaile tagant järele. Mureline noorik jääb küll viimaseks kuhugi vaiksesse vaatepaika seisma ja halatsema, kunni peigmehe ema tema juure tuleb, ümber kaela võttes teda trööstib, omaks tütreks nimetab ja kätt pidi tuppa viib.
Toas istub "uma hõim" veel sööma ja jooma, noorpaar läheb pea magama.Pärast söömist ruttavad ka sugulased "hingämmä ja puhkamma", naised oma paika ja mehed jälle oma paika. Puhkust on kõigile tarvis, sest setu pulmad ei ole mitte kerged pidada.
VII. Hõimupäev.
Hõimupäev on Setu pulmade kolmas päev, mis mõlemad hõimud lahus pidutsevad, kumbki omas pulmamajas: sajarahvas peigmehe majas, vakarahvas nooriku vanemate juures.
1. Hõimupäev peigmehe majas. Hommiku äratab peigmehe ema noorepaari üles ja viib neile vee suu pesta. Kui noorik suu on pesnud, paneb ta raha, 10 ehk 15 kopikat, ka enam, pesukaussi. Anne saab emale. Siis ehitakse noorik igapidi täiesti ära. Peenikene "hamõh" ja "sukmann" seljas, hõbe-ehted ja helmed kaelas, suur hõbesõlg rinnas, linik pääs, selle pääl siidirätt, - nõnda astub tema pulmaliste sekka, kes ka suuremat osa selsamal ajal unest on ärganud ja nüüd kokku kogunevad. Noorik läheb tuppa, kumardab pühase ette ja teretab kõiki üleüldise tervitamisega. Siis paneb tema "kosti" laua pääle: "vatska", "sõira" ja "viina", - lõikab "vadsa" lahti ja "sõira" tükkideks, jagab hõimule enne viina ja siis "vatska" ja "sõira" pääle.
Pärast seda pruukosti peetakse mitut iseäralist ilu ehk nalja. Näituseks: noored inimesed, noorik nende hulgas, lähevad rehe juure ja hakkavad sääl "riiht pessmä". Õled laotatakse rehealuses põrmandule maha, koodid võetakse kätte ja pekstakse õlgi. Neile, kes nõnda reht peksavad, peab noorik igaühele "puutõ" (peenikese vöö) andma. Et rehepeksul inimene, nagu teada, tahmaseks ja mustaks saab, siis pannakse noorik ree pääle - ka suvel ree pääle - ja viiakse sauna. Küll ei lähe tema sauna sisse, aga viimise ehk sõitmise vaeva peab tema vedajatele tasuma. Noorik annab viina ja jälle "puutit", kellele arvab.
Kuna noored inimesed sellesarnast ilu pidasivad, valmistavad pulma tallitajad söökisid. Nüüd kantakse kõik laua pääle ja sajarahvas kutsutakse sööma. Pärast söömist "kul´atatakse" ja lauldakse, vabal kombel. Õhtu poole tuleb veel tõine söömine; siis hakatakse "pito parandamma" ja "vyyrit vähändämmä", s.o. pulmarahvas hakkab koju sõitma, igaüks omale poole, suur hulk meesterahvaid purjuspääga ja kange keelega. Naised ja mehed, kes omas selges meeles ja ausas korras on, tänavad ("tehnäseq") sajavanemaid südamest, aga need ei taha tänust teadagi, vaid vastavad nagu vabandades: "Olkõq no rahu tuusamaga, mis oll´ ehk olõ-s; naakuq suditamma õiq." Nüüd viiakse ka sajapäts laua päält ära, noorik paneb oma "puusaräti", mis temal terve pulma aeg otsa käes oli, ära ja pidu on otsas.
2. Hõimupäev vakamajas. On vakasõidu väsimus ära magatud, tullakse hommiku üles, parandatakse pääd ja süüakse. Siis panevad sugulased raha kokku ja lastakse selle eest veel viina tuua, mis lõbusas koosolekus ära pruugitakse. Pärast süüakse veel kord - söök on ikka pruudi ehk nooriku isa poolt - ja sõidetakse koju. Mõnikord on "peräpütüq" hõimupäeva pääle seatud; siis on noorpaar, peigmehe vanemad ja nende ligimesed sugulased ka siia kutsutud ja peetakse pidulõpetust laiemalt ja pitkemalt ööni.
Lisamärk. Vanemal ajal, kui kõrtsid veel õitsesivad, sõitsivad niihästi peigmehe kui ka nooriku pulmalised sagedasti kuhugi kõrtsi "saajo saatma", kus veel joodi ja ilu peeti. Nüüd on kõrtsid kinni pandud ja seda kombet ei ole enam.
VIII. Peräpütüq.
"Peräpütüq" on pulmade järelpidu, mis mõrsja ehk nooriku vanemate majas peetakse, nädal pärast pulme, olgu siis, et see pidu juba hõimupäeval ära peeti, nagu mõnikord sünnib ja ju ülemal tähendati. Oma nime on pidu sest saanud, et nüüd kõik "pütipärad", mis veel pulmadest üle olivad jäänud, viin ja õlut, ära pruugitakse.
Laupäeva õhtu ("puulpühä õdagu") tulevad noorpaar, peigmehe vanemad, vennad, õed, vendade naised ja õdede mehed ("ainus hõim"), ka peigmehe ristisa ja ristema, nooriku isa majasse kokku, kus neid pidulikult vastu võetakse. Niisamati on ka noorikupoolne "ainus hõim" tulnud. Kõik jäävad terve pühapäeva perekondlikult ühte ja viidavad lõbusasti aega. Kulud kannab nooriku isa. Noorik jagab viina, naised laulavad, ka külarahvast on sinna tulnud, neid söödetakse ja joodetakse ka. Õhtu minnakse koju.
Lisamärk. Kui noorik pärast pulme esimest korda naabri perekonda läheb, olgu kuhu tahes "külä tarõ mano", siis paneb tema sinna ahju ette raha. Läheb ta esimest korda sauna, siis paneb ta sauna läve pääle vöö, lava pääle paari valgeid sõrmkindaid. Kastab ta esimest korda majas leiba, siis paneb ta "mõhe" (leivaküna) otsa pääle ka valged kindad ja vöö. Kutsutakse noorik oma mehega kuhugi mehe omaste juure esimest korda külaliseks, siis peab tema sinna andeid viima: kindaid, sukke, linikuid, aga kõigil peab ikka vöö pääl olema.
* * *
Setukeste pulmade pääle tagasi vaadates, juhatan lugeja tähelepanemist mõne asjaolu pääle veel iseäranis:
1. Otse määratu on see annete hulk, mis setu mõrsja pulmaajal peab kinkima. Sellepärast peab ka setu neiu omas neiupõlves üliväga virk ja nobe olema; kangaid, kindaid, sukke, vöösid kuduma, õmblema ja kirjutama. Kus iganes võimalik, sääl on setu neiul näputöö käes. Tema pulmakirstu ei täida mitte poest ostetud asjad, vaid oma töö ja vaev. Ka kõige hoolsamal ja virgemal neiul on viimaks võimata, oma jõudu kõik tarvitused ära täita. Omaksed peavad teda aitama ja aitavad ka mitmesuguste kingitustega, nimelt pulma kutsudes.
2. Niisama rohke ja rikas on laulude vara, mis setukesed oma pulmades laulavad. Lugeja saab pärast, seda raamatut edasi lugedes, laulude hulka, mõnikord ka nende pitkust, otse imestama. Laulude hulga vääriline on ka laulikute meelespidamine. Setu neiud ja naised kannavad lauluridasid ühe tuhande tõise järel ette, eksimata ja takistamata, nagu ei tähendaks see midagi. See on ainult selle läbi võimalik, et need laulud nende südame vara on, mille sees nad noorest põlvest saadik liiguvad ja elavad. Laialine hariduse ilm, mis mujal valitseb ja inimeste mõtteid ka laiale kisub, ei ole neid eksitamas.
3. Viimaks on veel üks rohkus setu pulmades olemas, mis meeste oma on. Setukesed on pulmas otse vägimehed viina jooma. Meie oleme ülemal kuulnud, kudas esimesest kokkutulemisest pääle kunni viimse lahkumiseni üksijäri "topsid" täidetakse, "takanaid" tarvitatakse, "pikri" pakutakse ja "tsäärakuid" juuakse. Rikkamad setud teevad ehk toovad ka veel õlut pulmade tarbeks ja õlut seisab siis kannudega alati laua pääl, vahejoogiks. Kus alkoholile niisugusel määral võimus kätte antakse, sääl ei ole ime sugugi, et setude "tõne tarõ" iganes "lesätäjist" tühi ei ole. Mõni pulmaline "põõnab" poole pulma-aega kuski küüni nurgas ja näeb vähe päevavalget. Kes ka muidu igapäevases elus joodik ei olegi, pulmas ei põlga ta vana kibedat mitte. "Ega ma muud´o joht juu-i, a ku ma hähki saa, sääl ma juu küll", on tema ütlemine. Tõine jälle tunnistab: "Jummal i[i]st! Ma olõ mitmõhe saaja lännüq, kohe minekit mälehtä õnnõ, a sääl-olõkit ja säält-tulõkit mälehtä-i ma nuhkugi. Kost mul ka õigõq aig oll´ mälehtäq? Ma muudkuq jõi ja lesädi, kooni kodotulõgi aigu rii pääle nõstõti. Sääl oll´ kyik." Et terve rahvas madala hariduse järje pääl seisab, siis ei pane seda keegi paljuks ehk pahaks; see on pulma asi ja õigus.