8. Praasniku lauluq.

A.
Üleülditseq.
a. Meeste laul.

SL 1362.
H, Setu 1884, 438 (14) < Teaste k. - Jak.Hurt < Teaste Saava (1884).

Olgõ_ks terveq, umadsõq,
kallis kavva elämähe!
Seie_ks, seie, jõie, jõie,
seie_ks säksa lavva takah,
perüsherrä pingi päälä.
Täüsi olli süvväq, täüsi juvvaq,
tävveq olliq livvaq, tävveq lavvaq,
tävveq armaq anomaq,
tävveq olliq kalliq karidsaq,
tävve_ks pikõriq pe'ediq,
tävveq otsitiq ollõkanniq!
Aie_ks juttu ma as´anda,
ilma kõrralda kõnõli -
süü-s mi säksa lavva takah,
perüsherrä pingi päälä,
olli_ks sii tarka talopoiga,
vana innine eläjä.
Täüsi olli_ks süvväq, täüsi juvvaq,
tävveq olli_ks livvaq, tävveq lavvaq,
tävveq armaq anomaq!
Joogu-i oluta ilolda,
säksa taari tandsimalda!
Ait´uma mi umilõ,
katsi tenno kallillõ,
keä meid iks kutsiq kostimahe,
armas aigu viitemähe!
Tulli_ks mi kokko kolmi pooli,
veeri kokko viisi pooli,
ütte_ks-kokko kul´atama,
astõ armaq umadsõq.
Kul´atõlgõ_ks, veerätelgeq,
nal´atõlgõq, ilotõlgõq,
tennäkemme, kitäkemme
söödijätä, joodijata,
laja_ks lavva katijata!
Kuulõ_ks, peenü peremeesi,
ait´umma_ks, olgõq terveq,
kallis kavva elämä,
et iks kutsiq kost´mahe,
arvssiq aigu viitemähe!

b. Naistõ laul.

SL 1363.
H, Setu 1874-1877, nr. 163 < Seretsova k. - J.Jagomann (1875).

Olli väläh ütsindä käümäh,
viidi vällä viläsalvõ.
Säält iks kaie ma kodo poolõ,
heidi_ks silmi hellä poolõ -
kotost iks tulli kuldasavvu,
hõõhas´ iks hõpõ-ta-lämmindä:
kotoh iks sääl olut utõti,
virret iks sääl veeräteldi.
Sääl iks viidi viina mano,
sääl iks kost´ma kyik kutsuti,
olli_ks ollõq sääl usinaq,
olli_ks viinaq sääl veesseläq.
Kui_ks mi jõie, sis joovahtu,
kui_ks maidsi, maalõ jäie.
Mehe_ks sääl mütsüldä mürisiq,
naise_ks tandsõq ilm-tanolda,
selle, et ollõq meil ummisaq,
selle, et viinaq meil vihasaq:
olu oll´ iks umist linnassist,
virre umasta vilästä,
veidü oll´ iks käünü vete teele,
sagõhõhe aita salvõ mano.
Kui_ks ma, näio, siiä tulli,
kabokõnõ, siiä saie,
viidi_ks sinnä, viidi tännä,
viidi viina-ta-kelderehe,
ollõ_ks-kambõri kannõti.
Tävve_ks säält toobiq tuudiq,
kanni_ks kätte sääl kannõtiq.
Sis iks jõie ma viisi täüsi,
kuusi täüsi kummutõli,
jõie_ks ma pooliko puusõlõ,
neländiko ta nimesile.
Katõl õks ma käel ta kannõti,
viiel õks ta sõrmil ta viidi,
viisi oll´ iks vastavõttijata,
sada_ks tarrõ saatijata,
tuhat oll´ iks tarrõ tuujata!
[Laulu tekstis esinev ta on ilmselt vene laen da (s.o. "ja") setu murdesse, kuid setu eripära rõhutades läheb J.Jagomann selle kasutamisega liiale. - P.H.]