3. Milles meid kokko kutsutas?

SL 1357.
A: SKS, Veske-Stein nr. 98 < Tiiliste k. - V.Stein < Tiiliste Mikk (e.a.1872).
B: ÕES, V.Stein 1, nr. 1 ja H II 62, 651 (1).

A. (Algupärane üleskirjutus):
Milles meid kokko kutsutas,
milles hõimust hõigatas?
Süük suuri keedeti,
lauda lag´a katõti,
selle_ks meid kokko kutsuti,
selle_ks hõimust hõigati.
Ega mi_ks tulõq söögi läbi,
[ega mi_ks] joosõq joogi läbi -
tulli_ks kull´aq kul´atama,
veere mi aigu viitmä[h]e.
Ega mi siiäq ilma tulõq -
siiäq veeri viina läbi,
[siiäq] oiu ollõ läbi.
Kui mi naka laulõmahe,
käoq mi_ks kullaq kuukumahe,
tulli meil iks tuuli keelämähe,
pilvi kinni pidämähe.
Olõ-i_ks meil tuulõ keelämine,
pilve kinnipidämine,
vihma ao-viitmine -
ese ja ime keelämine,
vell´o aja viitämine!
Ese_ks toet´ uhjol hoita,
vell´o toet köüdsil köütä -
katski_ks lõigi ma keeroq köüdseq,
uhjaq ma otsani arodi,
käve ma_ks uma käümise,
tandsõ uma tahtmisõ.
V. 3: Süük on väljaandja poolt teksti pandud sõna. Algupärane sõnakuju ei ole selge, sest esimese kirjutuse pääle on tõine sõna kirjutatud: sust, pitkenduse kriipsuga u pääl, mis aga mõtte poolest teksti ei sünni. Sõna süük näitab mõttele kohane olevat.
B. (Pärastine ümberkirjutus):
Milles meid kokko kutsutie,
milles hõimus hõigatie,
suus suurõs kiidetie?
Selles meid kokko kutsutie,
selles hõimus hõigatie,
suurõs suus kiidetie,
et mi laulu ladusa'e,
et mi ilu ilusa'e.
Kui mi naka laulõma'e,
käoq kullaq kuukuma'e,
olõ-i meil tuulõ keelämine,
pilve kinnipidämine,
vihma ao-viitämine,
esä uhja hoitamine,
imä köitse köitämine!
Katski lõigu mi keeruq köitseq,
uhjaq mi otsani aruta,
käve mi uma käümise,
tandsõ uma tahtmisõ.