11. Kirmaski laul.

B.
Hannalaul.

SL 1368.
H, Setu 1903, 224 (108) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kaegõ_ks mi handa karada!
Handa_ks, handa, hahekõsõq,
luuka_ks, luuka, luigakõsõq,
kaegõ_ks mi handa karada,
kaegõ_ks mi vallaq vastatsidõ!
Kui_ks mi handa harinõ,
kui_ks mi parki panõhu,
inne_ks mi hannast argnõ-i,
inne_ks mi langast lagonõ-i,
kui nakas iks laulu puudumma,
ilo jää-i iistvõtjat,
jää-i laululaaditajat!
Jää-i ilo ehitäjät,
sys mi_ks langast lagonõ,
sys iks mi hannast argnõ.
Handa_ks, handa, hahekõsõq,
luuka_ks, luuka, luigakõsõq!
Lugu_ks laulija käeh,
ilo_ks pidäjä peoh.
Neio_ks-kõisi noorõkõisi!
Kolga_ks neioq, kullakõsõq,
veere_ks neioq, virvekeseq,
tulli_ks mi kokko, kolga neioq,
veeri_ks mi kokko, veere neioq,
ütte_ks mi kokko kogosi,
ütte_ks mi parki panõhtu,
ütte_ks mi lasõ laulõma,
isi_ks mi illo pidämä.
Neio_ks-mi-kõsõq noorõkõsõq,
lina_ks-hiusõq linnukõsõq!
Vell´o_ks-kõist noorõkõist -
olli_ks mul üts väiko vell´o,
olli_ks tä väiko, olli välle,
olli_ks tä till´o, oll´ terräv.
Kae_ks ma, kae meelestäni:
olli_ks kolq kullakõist,
katsi_ks imekanakõist.
Üts olli_ks kinä kiigalüüjä,
tõnõ_ks priski pillipuhkja,
kolmas iks kai kandlit.
Kua oll´ no_ks priski pillipuhkja,
kua oll´ no_ks kinä kiigalüüjä,
kua oll´ no_ks kallis kadlõlüüjä, -
vell´o_ks-kõist noorõkõist -
tekk´ iks tä pilli pedäjätse,
tekk´ iks tä sarvõ sarapuidsõ,
tekk´ iks tä lutu lodjapuidsõ,
nakas´ iks pilli puhkma,
nakas´ iks luttu lututama.
Puhe_ks tä luttu loidapuust,
aie_ks tä sarvõ sarapuust -
tuu_ks no kuuldu kavvõndõhe,
vei_ks tä hellü Vinnemaalõ,
kallis kuuldu_ks tuu helü kavvõndõhe.
Oo_ks mu veljä noorõkõist,
ime_ks-last helläkeist -
kõõ_ks tä pille pideli,
kõõ_ks tä kand´ kandlit.
Esi_ks jäl hinele kynõli,
mar´a_ks tä hinele manidsi,
ütel´ iks ummi sysarillõ,
kallis iks imekanasillõ:
"Kuulkõ_ks, mu sirgõq sysarõq,
mõistkõ_ks, meelimar´akõsõq!
Inne naka-i ma naista naitma,
uba_ks-suud ostma ...."
Suvõ haari tä_ks tetäq suurt reke,
talvõ haari_ks jalasit tahvida,
küle- haari tä_ks -laudo kirotada,
perä_ks-laudo pilotõlla,
ede_ks-no-laudo ehitellä.
Sai_ks no taa saani valmist,
ede- sai_ks -lavvaq ehitetüst,
küle_ks-lavvaq kirotõtust,
ärä_ks tä lausi meelestäni,
kutsi_ks tä kokko sysarõq,
ai_ks kokko armaq,
ärä_ks tä haari küsütellä:
"Kuulkõ_ks ti, mu sirgõq sysarõq,
kuulkõ_ks, mu oigõq umadsõq!
Kohe mul iks minnäq kosjollõ,
kohe mul iks veerdäq viinoga -
minnä_ks mul Riiga kosjollõ,
Võnnust iks naist võttõma?"
Vele_ks-keist noorõkõist -
esi_ks tä hinele kynõli:
"Minnä_ks mul merde kosjollõ,
Võnnust iks naist võttõma?"
Esi_ks jal hinele kynõli:
mar´a_ks tä hinele manidsi:
"Minnäq saa-i merde kosjollõ:
merel iks tütär mehele lännü,
Kuival iks tütär ärä koolnu,
Väinäl iks tütär väikene.
Lää_ks ma Riiga kosjollõ!"
Riiast iks võti rikka naase,
Võnnu_ks võtindõpidäjä,
Tarto_ks tabakinnitäjä.
Kae_ks ma, kae meelestäni,
kae_ks ma meele poolõstani.
Oo no_ks minno neiokõist,
minno_ks meelimar´akõist!
"Sedä laulu lauldõh astusõq neioq ütstõõsõlõ taadõ, nigu haheq (=haniq) ütstõõsõ handa, ja tands´vaq sys. Tuuperäst umgi laulu nimi "hannalaul".