14. Tuulõlaul.

SL 1076.
A: SKS, Veske-Stein nr. 129 < Vym[m]orski k. - V.Stein < (e.a.1872).
B: ÕES, V.Stein nr. 63 ja H II 62, 702 (63).

A. (Algupärane üleskirjutus):
Tulli tuisku jumalist,
[hellä] hyngu Marijast.
Mineq, tuuli, magama,
hellä hyngu, hingämä
tuulõ_ks tarrõ taivahe!
Olõ-s tuulõl umma koto,
marul umma majja -
tuulõ_ks oll´ tarõ taivah,
maru_ks maja Marijah.
Puhku-i iks tuulõkõnõ,
hellä hyngu, hingäku-i!
Olõ-i hikõ hiussõh,
palavat ei palgõh.
Hot´ olnu higi hiussõh,
higi hiust mustõta-i,
pall´o palota-i -
murõh iks hiussõ mustõdi,
paha meeli palgõ palodi!

B. (Pärastine ümberkirjutus):
Tulli tuuli jumalast,
hellä hingu Maarijast.
Mineq, tuuli, magamahe,
hellä tuuli, hingämähe!
Olõ-s tuulõl umma tarrõ,
marul õs olõq umma majja -
tuulõl oll´ tarõ taiva all,
marul maja Maarijal.
Puhkugu ei puuda pite,
käugu ei, maru, maada pite -
olõ-i mul higi-hiussõq,
palavaq ei mino palgõq!
Hot´ olnu higi-hiussõq,
higi hiust mustõta-i,
pala[v] palgit palota-i -
murõ hiussõ mustõti,
paha meel palgõ paluti!

SL 1077.
SKS Veske-Stein nr. 131 < Setumaa - V.Stein (e.a. 1872).

Ärä puhk'kuq, tuulõkõnõ,
ärä lyytskuq, lõhnakõnõ!
Midä sa puhut, purjotuuli,
midä sa hõl´ot, hellä tuuli?
Et es olõq mul velja vete pääl,
imelasta es olõq lainil.
Mineq, tuuli, magama,
hellä tuuli, hingämä!
Mine_ks sa, maru, magamahe,
hellä tuuli, hingämä!
Olõ-s tuulõl tarrõ,
ei olõq marul majja -
tuulõ tarõ taivah,
maru maja Marialla.
Ärä puhku-i, pur´otuuli,
ärä lõõtsku-i, lõunatuuli!
Meä tuuli meistä võti,
maru kakas´ katusõst;
meä_ks juttu meistä võti,
tühijutt tütterist?
Meäs taa tuuli eästä võti,
maru kakas´ katusõst -
tühi_ks juttu tütterest!
Lasõ_ks naardaq naarijal,
kõnõldaq kõnõlõjal.
Meä ma_ks anna naarijallõ,
tühä-ma-jutu tegijälle?
Pütü tulda, tõsõ tõrva,
kolmanda anna kuumõ hütsi.
Müüdä lää naarijast,
katõ keele kandijast,
ega nynna alla lasõ-i,
käki-i nynna käüssehe!
Külest ütliq külgmätseq,
[veerest ütliq viirmätseq]:
olõ ma löüt lepistüst,
olõ tuud toomistust.
Olõ-i õigõ, meä üldäs:
olõ-i ma löüt lepistüst,
olõ-i ma tuud toomistust!
Ime illus, kes mu imet´,
naane kallis, keä kanni,
imel rinnah suuri sõlgi -
sõlõ alta imetelli,
alta viie virakõrra,
alta kuvvõ kullalehe.
44. v. kk. Selle alla altattelli. Klambrite vahel on saksa keeli juurde lisatud: verwundern, s.o. imestama, imestelema. Siin on avalik, et V.Stein lauliku suust sõna "imetämä" kuulis, aga võõriti mõistis. Võimatu sõnakuju "altattelli" on kahes järgmises reas leitava sõna "alta" ja siis "imetelli" mõju all sündinud. - Laul ise on segane, võib aga siiski uurijate tarbeks minna.

SL 1078.
H I 6, 214 (26) < Setumaa - J.Sandra (1894).

Tulõq, tuuli, taiva alta,
puhuq pilvi paksulta,
saadaq vihma, saa maada,
heidäq kastõt, saa hingädä!
Kui_ks satas ka vihma, saa-i maada,
kui heit kastõt, saa-i hingädä:
vihmaga omma_ks viisoq kutaq,
kastõga kablaq tetäq,
kodo nulgaq kohendõllaq,
tarõ sainaq savitõllaq.