305. Kuidas vanasti kositud.
Kui Reinu-Jüri vana peremees nooremehena kosja läind, teind ta seda (ettepanekut pruudile) järgmiste sõnadega: “Säh, siin on pakk! Tuled mulle või ei tule? Palumist ei ole!” Tüdruk mõeld natuke ja vastand: “No, eks ma siis tule!”
ERA II 272, 321 (34) < Haljala, Vihula v. - J. A. Reepärg (1940).
306. Tüdrukul pole aega kihlusele minna.
Rasiveres oli Liiva Liisa, ei oid aega kihlusele menna, iga laupäe old leivad. Ei soandki mehele menna.
ERA II 38, 476 (79) < Vi-Jaagupi, Roela v., Roela vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nirgi, 75 a. v. (1931).
307. Külapoisid mängivad kosilasi.
Audru Hendriku tallu pidid ühel neljapäevaõhtul peretütrele kosilased tulema. Talus oli see muidugi teada ja oodati kosilaste ilmumist. Ka külapoisid olid aga teada saanud, et Hendrikule on oodata kosilaste sõitu. Võtnud nad siis pimeda tulekuga aisakellad kätte ja jooksnud kelli helistades talu õuele. Sääl peitnud end siis ruttu ära. Pererahvas ilmunudki õue, laternatuled käes, et kosilasi vastu võtta, kuid suur oli pererahva imestus, kui kosilasi kuskilt ei leitud, ka hoolsama otsimise juures mitte. Alles tüki aja pärast sõitsid tallu õiged kosilased.
ERA II 256, 686/7 (15) < Audru khk. ja v. - M. Pommer (1939).
308. Isa kutsub poisse oma tütreid vaatama.
Talutaadil olnud kaks täiskasvanud tütart. Oleks võinud teised ju ammu mehele minna, aga kosilasi ei tulnud. Poisid hoidsid tema tütardest üsna eemale. Jõulu eeli tulnud taat linnast, läinud kõrtsi sisse. Seal olnud ka mõned küla noored mehed, need ostsid taadile viina; juttu, mis sorab. Viimaks taat poissa pühade ajaks oma poole kutsuma: “Poisid, tulge ka pühade ajal meile! Õllevaadid virisevad ja pirisevad kambris, eks meie eit otsi ka teile nilbet ja nolbet. Ja ega meie plikadki emised pole!” Poisid naersid, mis kulus, aga ei läinud mittegi pühade ajal sinna.
E 33828 (16) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Kristjan Kosenfeld, 37 a. v. (1897).
309. Mees pakub hobusekauplemisel oma tütreid.
Mulk ostnud teise käest hobust ja küsinud, kust kaugelt külamees olla. “Kas sa siis ei tunne mind, mina olen Epra külast Niidu Enn, kel kolm tütart on ja iga tütar tuhat rubelt saab ja viimane koha.” Teine jälle vastu: “Mis mul su tütardega tegemist on, neid võid sellel kaubelda, kellel raha ei ole, aga mina tahan hobust osta!”
E 37048/9 < S.-Jaani - D. Kuressohn (1898).
310. Raha laenata ei usalda, kuid tütre võib anda.
“Kas tead, raha ma teile ei või anda mitte kopikatki, sest et ma teid sugugi ju ei tunne,” ütles jõukas taluperemees ühele noorele mehele, kes temalt raha laenuks tahtis. “Tütri võite küll saada, missuguse ise kohe tahate!”
E 47156 (4) < Palamuse, Kuremaa v. - H. Karro < Ida Kõiv (1909).
311. Isa lubab tütrele palju kaasavara.
a) Ükskord kiitnud mees kangest oma tütart ja ütles teisele:
“Võta meie Leenu ää, tead, saad naese kui puniku. Tal hea ruun hobune, mineva aasta tegi esimese varsa. Mina omalt poolt annan veel kaasavara: vakk rukkid ja vana lammas, punik lehm ja puuassidega vanker, kümne-ämbrine siga, ohraseeme ja toos tikka pulma ajaks!”
E 35659 (4) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
Isa lubab tütrele palju kaasavara.
b) Valjala mehe tütar pole kohe pärast leerimist mehele saanud. Isal olnud murepäevad käes, et tütar kipub vanaks tüdrukuks jääma, sest aasta olnud juba sest möödas, kui tüdruk oli leeris olnud. Isa soigunud ja õhkanud: “Tuhat jah! Meite Mari juba terve aasta leeritud, aga kosilasi pole kedagi veel kuulda ega näha. Küll lubasin kaasavaraks sada rubla, sada sülda kiviaeda, vana kaevu, keldri, kuhjamaa kulu ja vakamaa vana kamarat, aga sellegipärast pole kedagi ilmunud!”
E 38545 < Valjala, V.-Löve - Juhan Ratas.
312. Mida vanem tütar, seda rohkem saab kaasavara.
Ütel isal olli kolm tütard, kelle seast jo kõige nooremb kümme aastat kosilast olli ootnu, ent nee pika päiva es ole seeni ajani veel ilmunu. Naa, kelmi, lasiva kallikesil kavva oota ja vahti, nii kui silma pääst kakkesiva. Seda kurva luku panniva ka vanemba tähele, ja ema ajamise pääle pidi esa punga pera pääle koputama, et seda tilinat ja helinat kuulden mõnigi noormees neiusit tähele panema nakkas. Jah tõeste! Olli helü väljan, et tütardele raha pääle pandas, tulli ka üts noormees neiukeisi kosima. Ta lask ka esä kolm tütard noorembast vanembani ommi silmi eest mööda minna, nii kui mõni härja- vai lehmakaupmees. Olli nooremb silma esn, küsse noormes esalt: “Kui paljo saap see kaasraha?” – “Viiskümmend rubla,” vastas vanamees. Noormees küsse: “Kui paljo saap see kaasraha?” - “See saap sada ruublit,” vastas vanamees. Nüüd tulli kolmanda kord näo ette astu. Noormees küsse: “Kui paljo saap see kaasraha?” - “See saap sadaviiskümmend ruublit.” Nüüd, kui kõik kolm mööda olliva lännü, küsse noormees: “Kas sul enamb vanembat tütard ei ole?” Vanamees ütel: “Kulla poig, ei ole enamb!” Et vanembat enamb es ole, võtt noormees kõige vanemba ära, kuna ta esi kitel: “Mida vanemb, seda paremb!” Aigu pite korjasiva rahaahne nooremehe ka tõise sõsare tano ala ja võtiva rehknungi perra naise.
H I 6, 529/30 (12) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
313. Ema sööks hame ära, kui tütar mehele saaks.
Noormees: “Kuule, perenaene, ma saan varsti sinu tütre enesele kosima.” Perenaene: “Kui see tõeks peaks minema, siis sööksin ma küll oma ame nahka!” Noormees: “Noh, pange aga siis ame aegsaste likku!”
E 39773 < Vaivara, Joala v., Samokrassi k. - Ed. Weltbach (1899).
314. Naine ei tea, missugust riiet tütrele teha.
Lagedi Irda eit pand ohrad kokku auna. Trummi eit kuuland pealt, mis ta reagib, nende põllud on kõrvuti. Irda eit last põlvrii auna kõrva ja palund: “Issand, sa ise tead ja Issand, sa ise näed - mis riiet ma pean tegema? Tütar tahab mehele minna, - kas teen kuueriiet või kaabotiriiet?” Trummi eit hüünd (jämeda häälega): “Tee ikka kaabotiriiet, ää tee kuueriiet!” Irda eit üteld: “Issand, sa ise tead, eks ma tee siis kaabotiriiet.” See oli rikaste riie, eidel oli raskem teha.
ERA II 161, 586 (11) < Jüri, Rae v., Limu k., Mäe t. - R. Põldmäe < Mari Põldmäe, sünd. 1878. a. (1837).
315. Ema kiidab tütre erka und.
Kord tuld kosilaised ühte talusse. Perenaine kiitand oma tüttart iga moodi. Kui ju keik kiiduvara old kokku lauditud, ütles ta: “Mis veel iseäranis on tähele panna - temast saab tubli erk perenaine, ta on hästi kerge unega, mis ma vast hilja aja eest näha sain. Kui tema ahjule oli magama heitand ja sealt maha kukkus, härkas kohe üles - eks perenaine pea ikke herksa unega olma!” Aga kas kosjakaup kokku läks, ei tea mina öölda.
E 48180 < Vi-Nigula, Kalvi v., Aseri - G. Jürjev.
316. Kosilaste jaoks võetakse elusalt sealt liha.
Ühes talus olnud püksid perenaese jalgas, see on: perenaene valitses üle peremehe. Neil olnud seitse ilusat tütart, muist juba leeritud. Eidel tütarde pärast suur mure: ei saa teised mehele, jäevad vanaks piigadeks. Seepärast eit pole poissa sugugi keelanud tütarde juures käimast, vaid meelitanud ise veel neid endile tulema. Teinud ka pannkookisi poistele ja praadinud liha. See olnud poistele ka üsna õnneks, poissa käinud ka kahest kihelkonnast ja kaheksast vallast. Aga viimaks hakanud puudus kätte tulema. Viimaks saanud liha majast otsa, ei enam pole külapoistele praadida. Eidel ei aidanud viimaks muud kui leikanud elusa sea seljast liha, selle mõtega: eks sea kondid kasvata uut liha! Kevadel saatnud sea kondid metsa uut liha kasvatama, aga siga võtnud kätte ja surnud metsa ära. Nüüd perenaesel suur kahju sea järel, kosilasi ei tulnud tütardele ka ühti.
H II 58, 322 (11) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk (1897).
317. Ema päästab laisa tütre häbist.
Talusse tuleb kosilane, kuid tütar pole veel parsilt maha tulnud, vist magab veel alles. Ema, kellele mees meele järele, saab tütre piinlikust seisukorrast väga hästi aru, läheb õue, tuleb sealt varsti tagasi ja ütleb: “Kuulete, külamees, teie obune on õues lahti!” Mees läheb kiiresti obust siduma. Seda silmapilku kasutas tütar parsilt mahatulemiseks ja seeliku selgatõmbamiseks.
ERA II 176, 292 (170) < Haljala - J. A. Reepärg < Aade Koot (1938).
318. Tütar ja ema kõnelevad mõistu kosilasest.
Peresse tulivad kosilased. Ema saatis tütri õue peigmehe hoost vaatama, mõistu kombel ööldes: “Mine vaata, mis ilm õues on!” Kui tütar tagasi tuli, küsis ema: “Kas kuu oli ka kõrges?” (See tähendas looka.) “Ei olnud,” vastas tütar. Ema jälle: “Kas tähed särasivad?” - “Ei säranud,” vastas tütar. (See tähendas vaskiseid riistu hobuse ümber.) “Siis ei ole ilmast asjagi!” tähendas ema peigmeest mõeldes.
H II 40, 833 (20) < Ambla - M. Neumann (1893).
319. “Tupele, tupele, noored mehed!”
Enne vanaste olnud Hiiumaal iga tüdrukul alati pussitupe puusa peal rippumas, kui nad kirikus ehk mujal käinud. Kui keegi noormees tahtnud omale naist saada, siis läinud pühapäeval kirikusse; kui kirikust välja tuli, siis pistis oma pussi selle tüdruku tuppesse, keda ta omale tahtis, ja kaup oli valmis. Ühe tüdruku tuppesse pole keegi noormees tahtnud pussi pista, jäenud üsna vanaks teine juba. Mis teha, vanaks tüdrukuks ei taha jäeda! Mõtles, et noored mehed vist ei tea, et ma mehele tahaksin minna. Seepärast hakkas ta igal pühapäeval kiriku juures hüüdma: “Tupele, noored mehed, tupele, tupele, noored mehed!” Ei ikka keegi tulnud pussi tuppesse pistma, jäigi vanaks piigaks.
E 33427/8 (18) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk [= J. Kurgan] < Jaan Eller (1897).
320. Tüdrukud riiete ja tantsuga poisi pärast võistlemas.
Võndus olnd kaks seltsitüdrukut, kis tahnd mõlemad ühte ja sama perepoega. Poiss isi põle osand ka valida ja üteind naljatades tüdrukutele: “Kui te seitse õhtut kõrtsus ühtejärge tantsite ja iga kord isi riided selgas on, selle ma siis võtan!” Tüdrukud teand mõlemad, et nendel põle nii pallu riidid ega ehtid olnd mette. Noh, keind Rannaküla kõrtsus ikka tantsimas, ja Poti Liisu, kelle see poiss pärast võtnd, vaadand, et teisel tüdrukul iga kord uus seelik. Vat, teine oli nii pallu kavalam, ta korjas sugulaste kääst riided kokku ja keis nendega. Taal olnd Kureveres ema õde mehel, selle kääst toond viimaseks õhtuks veel uhke korrutise kuue. Tantsind siis selle õhtu kangesti kõrtsus ja olnd uhke oma võidu üle. Poti Liisu istund kurvalt nurkas, taal juba paar korda oli sama seelik selgas olnd. Korraga ta mõteind, et mis ma siin norutan, kui teine kõpsib võõraste ehetega, läind ka parandale, laulnd isi loo ja tantsind:
Kõps kõps kõps, kõrr kõrr kõrr,
vidi vidi vidi, võrr võrr võrr,
muude ehted ja muude elmed,
oma ümbrik ja võera vammus,
Kurevere Else korroline!
Saand ta sedasi laulnd, teised akand kangesti naerma ja teine läind uksest välla kodu.
ERA II 188, 234/6 (3) < Lä-NiguIa, Palivere v., Räägu t. < Martna - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, sünd. 1866. a. (1938).
321. Tüdruk valib peigmeest värsivõtmisega.
Jutustajal endal olnud kaks peigmeest, ja et otsustada, kumbale minna, võtnud mõlema nimel värsse. Esimesele, keda ta ise ka pole sallinud, tulnud värss:
Kui mina pimmen olli,
Sis kurat pääle tulli -
Taht minno ära neelda,
Ent Jeesus see võtt keelda
(Kurat ennem, siis viimases reas Jeesus.)
Kuid teisele, keda ta ise ka rohkem armastas (kuigi ta oli kehvem), tuli värss:
Kuis helde om see köüdüs,
Mis armust palmitu;
See armuvõrk, mis siidist
Nink kullast koetu –
See tõmbab mind so perra,
Et patu armu nakra
Nink saa sult kustutust.
Kuigi ses teises värsis pole ei Jumala ega Jeesuse nime, on see üldiselt siiski häätahtlikult jaatav. Asjaomane on sellest viimasest leidnud kinnitust oma armastusele ja eelmisest tuge, et tollele ebameeldivale vastu panna. “Kui see värss mulle tulli, ma palli ja ütli: “Issand, see ei ole mitte minu jago!” “
ERA II 63, 132/3 (361) < Põlva khk. ja v., Karilatsi k. - Richard Viidebaum < Ann Pilberg, sünd. 1858. a. (1933).
322. Tüdruk juhatab kosilasi oma koju.
Üks elatanud neiu pannud omad kõige paremad riided selga ja läinud välja jalutama. Küla tanuma otsas vainul olnud suur lepapõõsas, ta läinud sinna oma asjale. Sel korral parajaste läinud kosilased säält mööda. Ta hakanud suure häämeelega põõsas kosilasi juhatama ja ütelnud: “Kosukesed, kus teie lähate? Minge ikka sinna talusse, kus laudest värat ja lauk-otsaga koer on, sääl on kõik asjad korra järele; kulp on kurus, aspel ahju pääl, liuad ja lusikad sängiveere all, kopake kumali pääl! Kui ma siit pääsen, siis tulen isi ka järele!” Aga kosilased ei olevat siiski sinna läinud.
H II 26, 173 (l) < Viljandi - Jaan Sihver (1889).
323. Poiste võidujooks tüdruku pärast.
Tüdrukul olnud kaks peigmeest. Tüdruk oleks läind mõtemale, aga ei julgend öelda kummalegi: “Ei ma sulle tule.” Öelnud siis: “Ma ei oska muud rääkida: minge aia otsa, kumb enne minu juure saab, selle võtan meheks.” Hakand siis korraga jooksma,. teine teiselt poolt ümber aia. Teine jooksnud otse, teine ümber aia. Tüdruk hüüdnud veel; “Tõtvalt, tõtvalt, suure küüru mees!” Esimene mees saand tüdruku omale, aga see, kes ümber aia jooksnud, see jäänd ilma.
E 64836/7 (la) < Jõelähtme, Nehatu v., Muuga k. - V. E. Poissman < Liisu Piilberg, 83 a. (1925).
324. Tüdruk kiidab oma kosilast.
Korra küsinud keegi vanaeidekene oma täditütre käest: “Ma kuulsin, sinul olevad mineval nädalal kosjas käidud?” - “Jah,. kulla eidekene, päris rikkad peremehed ja suur koht on ka veel teostel. Kaks venda olli peale selle, kes mul kosjas käis, kodus. Kõikidel isa ära surnud, nõnda siis kõik kolm poissmees-peremeest! Mul on päris hea õnn, ega ma küll vanaks tüdrukuks ei jää.” Vanaeit: “Miks sa sellest räägid, sulle on taevast päris õnne antud!”
E 41479/80 < Rõuge - Oskar Leegen (1901).
325. Poiss laidab tüdruku lõnga.
Mees läinud peresse. Tütruk on kedranud, mees teretanud: “Tere, tomplik, tämplik!” – “Saab pestud ja keritud, siis sile, jummalime!”
E 6906 (6) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1803).
326. Tüdruk vastab kosilastele targasti.
Vanast lätsivä' kosa' tütrigulõ, sis tütrik kast leibä üte ammõ jakuga. Kosa' ütlivä': “Milles teil harak hannalda'?” Tütrik ütel: “Selle meil harak hannalda', melles kodo kõrvulda'.” (Et koer ei haukund.) Et tark tütrig, sis võtiva' ar'.
ERA II 56, 429/30 (35) < Setu, Järvesuu v., Tona k. - Herbert. Tampere < Anne Vabarna (1933).
327. Tüdruk pääseb kavalusega “tõmbajate” käest.
a) Ükskord tuld jõukas noormees nägusat talupiigat kosja, aga ei tütarlaps ole võtt kosilast vasta, ehk teda küll vanemad ja sugulased seks sundind. Sõgeke luband kohe kas metsa joosta ehk kaevu kukutada, kui teda vägise hakatakse sundima. Vennanaine old pealegi temaga ühes nõus. Teisel või kolmandel õhtal pärast seda läind nad vennanaisega kaevult toobriga vett tooma. Kaevu jaares ööld talle vennanaine: “Täna õhta varastakse sind vist ää, kui sa mitte aegsaste kõrvale ei pue!” Tütarlaps jäend ehmatuse pärast poolkangeks, et “sina jumaluke, kuhu ma veel põgenen ehk kõrvale soan? Nüid nad ehk on siin valvamas, võtavad mu kinni ja lähevad!” Aga tea, kuda talle see veel nii ruttu meele tuld: võtt toobripuu, pand jalgade vahele ja siis ümber kaevu ratsutama, kusjuures ta ise karjund ja kilgand, ikke: “Nii ull olin eile ja nii ull olen täna, nii ull olen alati!” Vennanaine jälle: “Mis sa seal, kergats, teed? E sul raipel ole ikke õiget aru peas!” Neiuvargad voadand põõsaste varjus ja ööld isekeskis: “Keda. me ulluga teeme? Põle tal aru aisugi, läheme poisid minema!” Ja sedaviisi tüdruk peast teste käest ae. Ää'p muidu raiped oleksid viind.
H II 38, 677 (2) < Ambla, Lehtse v., Põriki - Joseph Freimann (1891).
Tüdruk pääseb kavalusega “tõmbajate” käest.
b) Vanasti püüdsivad noored mehed vargsi viisi endale pruutisi, tahtku tüdruk ehk tahtmata. Tõmbamise aeg
olnud ikka pimedas. Juhtunud nooremehe meelejärgi tüdruk välja tulema, siis. kohe tõmmatud ära. Pererahvast ega vanematest keegi ei tea, kuhu viidud. Enamiste jäänud kõik omaksitele teadmataks. Tõmbajad olnud ikka kaugelt. Tõmmajad käinud neljapäeva ja laupäeva õhtudel. Siis püüdnud noored mehed neil õhtudel, kust aga kätte saanud ja viinud oma koju õdumise ehk proovimise peale üheks aastaks. Olnud ta tahtmise järele, siis võetud naiseks; kui mitte, siis aetud ära, aga palka selle aasta eest ei ole antud. Ükskord tahtnud üks inetu poiss ühte ilusat peretütart ära tõmmata. Kutsunud selleks ka ühe vanema mehe enesele abiks. Pannud hobuse ette ja läinud sinna peresse, et tütart ära tõmmata. Kui nad senna õue ligi saanud, viinud ilus tüdruk veel videviku ajal kaevust vett. Niipea kui tüdruk tõmmajaid näinud, võtnud kaelakoogud ja astunud kaksiti selga. Hakanud ümber kaevu jooksma,. ütelnud ise: “Seda tegin eile, seda teen täna, seda teen edespidi igapäev!” Tõmmaja hirmunud ära ja ütelnud: “Att, pööra hobu ümber ja katsume, et plagama saama; ilus küll, aga vaata, mis inetumad teud tal sees on!”
E 21431 < Hanila, Massu v., Virtsu - A. Reimann (1896).
328. Tüdruk kiidab isa koristamata põldu.
Räägiti, et ennevanast naised varastatud, ja on ka palju jutukesi olemas, mis selle pääle näitavad. Korra varastanud keegi omale naise, võtnud hobuse turja peale ja sõitnud minema. Tüdrukul aga olnud mees väga vastumeelt. Ta tahtnud küll vägisi lahti rabelda, aga ei jõudnud, seepärast pidi siis kavalus aitama. Nad sõitnud üle kandlise, puie ja pilbastega täidetud koristamata maatüki. Tüdruk ohkanud ja öelnud: “Oh mu ätti nurme, ei saa mu enam!” Poiss küsinud kohkudes: “Kas see koristamatta maatükk sinu äti nurm on?” Tüdruk vastanud: “Jah!” Kohe visanud poiss tema hobuse seljast maha ja öelnud: “Seesugust ma küll ei taha, kes pilpaid ja puid ei tunne jalge all!” Tüdruk pääsnud minema.
H, Kase 107 < Halliste - L. Kase (1868).
329. Tüdruk tundmatu näol kiidab ennast kosilasele.
Vanalaiga läts üts kosilane kosjule. Muidogi kituse perrä ja ealgi es ole ta mõrsjat enne nännü. Kui kosilane esamehega majja lätsiva, näiva nema, et mõrsja es ole meeleline. Kääniva ka tagasi ja lätsiva kodo. Mõrsja haard mõistuse koko, joosk läbi saarde ja soie kosilasile ette. Sääl ta küsse: “Mehe, kos te käve?” - “Käve kosjul,” koste vanemb mees, “kiteti õige illos ja hää tütrik ollev, aga tühjagi !” - “Mis täl sis viga om?” küsse tütrik. “Ah, om pika palgega ja harvu hammastega,” koste kosilane. “Mis sa tühja, veli, toost pelgat: linik katt pika palge, huule harva hamba!” Mehe võti nõu koko ja kääni tagasi. Mõrsja lipas ka tagasi läbi saarde ja soie kodo poole. Sääl võeti asi vastseste käsile ja asja aeti joonele. Perast saiva ka sajaki. Mõne kuu perast sai sõber noore abielomehega koko ja küsse: “Noh, sõber, kuis käsi käü katsik-elon?” - “Mis ta no käü, lätt kah kui lepatse reega. Vana lauluga, sõbrakene, on mu elokõrd ütekõrraga kõik ära üteldu:
Käve otsma kenatsid,
Poole ikka ilosid –
Saie kätte kõrvikese,
Mädajalga märakese!
H I 6, 161/2 (4) < Vastseliina - J. Sandra (1896).
330. Tüdruk kerjusena poisi rikkust vaatamas.
Kord käinud üks kehva kohamehe poeg ühes suures rikkas kohas kosjas, kus kõiki kraami küll olnud. Nagu see vahel ikka jutuks tuleb ühest ja teisest juttu ajada ja naesterahvadel on see ikka viisiks oma pere asjadest ja kraamist kiidukõnesid pidada. Nõnda sel rikkal peretütril ka: tüdruk näidanud ja rääkinud, et “vaata, kus kõiki küll on, nää, kus lihagi-singid ripuvad lakas!” (Tuleb seie vahele öölda, et ennevanast oli ikka see moodiks, kui vargaid nii palju polnud kui nüid, kuivatati liha ära ja pandi lakapennidesse rippuma; nõnda oli siis mitmes kohas lakad liha rippumas täis, nõnda siis ka eelnimetatud kohaski, mida tüdruk näidanud ja kiitnud.) Poiss põle tahtnud ennast ja oma kodust asja sugugi tühisemaks teha, muudkui vastanud iga tüdruku kiiduse peale: “Meil nõndasamuti ja meil nõndasamuti!” Poiss läinud kodu tagasi, ja tüdrukul tulnud tahtmine teada saada, et kas on kõik nõndasamati kui ta kiidab. Et see koht teises vallas olnud, pannud tüdruk ennast sandi riidesse, võtnud koti selga ja leiganud veel kodunt mitu kanikast leiba sisse ja läinud siis juhatamise järel sinna. Olnud ju pime õhta, kui üks sanditüdruk tuleb uksest sisse ja palub öömaja poisi kodu, mida aga poisi ema ei taha võtta ja käsib teise peresse otsima minna. Sanditüdruk palub, et ma olen nõnda haige, et ei jaksa jalga teise ette tõsta. Ja jäänud kohe vägisi sinna. Noh, akatud siis õhtaks suppi keetma. Vanamoor ja poeg ohkinud lee ees supipaja juures, et mis seie supi pealiseks nüid panna? Viimaks ütleb vanamoor: “Kappis on pool küünalt, mine too seegi seie, ma panen selle supi peale.” Poeg toonud kapist küündla ära. Vanamoor võtnud tahist kinni, lasnud niikaua pajas ringi käia, kuni rasv ümbert ära sulanud. Visanud tahi kassile: “Söö sa see ära!” Akatud sööma, tõstetud sandile ka kausi sisse suppi. Sant palunud vastu, et ei tema taha mitte põrmu süia, mul on siin kotiski küll, aga ei või süia. Läinud omikul minema, annud veel oma leivakanikad vanamoori kätte, ööldes: “Ma saan külast teisi jälle ja teil ehk on neid ennemalt tarvis,” - mis vanamoor heameelega vastu võtnud. Läinud siis noormees isamehega kosja. Ei ole tüdruk tahtnud teadagi kosja asjast, öölnud nooremehele: “Kiiteid omal kõik nõndasamati olema kui meilgi, aga eks ma tea, et küünlaga keedate suppi ja sandi kanikad kõlbavad teile küll!” Noormees läinud äbiga minema, et oli pettusega teist omale tahtnud meelitada.
E 14760/1 (9) < Kuusalu - J. Abreldal (1895).
331. Tüdruk arvab, et poisi peks tähendab kosjakavatsust.
Üte usina ja virga imä ainukene tütar läts mõtsa kütust kogoma, kuna muu maailm jo kesva tekk. Virk näiokene arvas veel aigu külalt olevat kõik tetä, mis muul maailmal jo arr oli tett, ja heidas mõtsa edimätse poolele jäänu haokoo pääle magama, et hinnast rasse töö tarbis häste vällä puhata. Just toolaiga õnnahtu üte küla noormees näiost mööda minevat, kes valmis tettü kütüsepõldu kõplaga üle käve kaemah, ent mõnt kannujuurt kõplaga üle tsaka, kohe ader ja ägil es ole puttunu. See kopsas ka virgale kütüseragojale kõplaga perst pite ja hõigas: “Üles, kas nii saja aos linnasse saava, kui kütust rakoh magama heität!” Kui noormees kavvembahe sai, karas ka näio maast üles nink naas kodo poole kaksema, kirvestki poolele jäänu haokoo kõrvale maale jätteh. Kotoh joosk ta suure lõõdsutamisega imäle mano kes veel hummongust jako poolalaste sängüh oli, ja ütel tälle: “Maama, maama, mu meeli-maräkene, tuleko ruttu üles ja umble mulle õige ruttu üts uus-vahtsene hame, vai hott vanast teräkotistki. Mulle jo tsura kõplaga perst pite lei, ku ma mõtsah hako rakoh magama heitsi, ja Ütel: “Üles! Kas nii saja aos linnasse saava, ku kütust rakoh magama heität?” Võt tä-õks minno sügüse arr mõtles võtta, milles ta sis mulle kõplaga lei ja saja-linnasist kõneles.” Kas imä mõistus ja nõu naas kostki tütrele vahtset hameht umblema vai mitte, ei jutusta rahvasuu enämb.
H II 62, 263/4 (3) < Vastseliina - Jaan Sandra (1899).
332. Kosilased võtavad töö juurest vaeselapse.
a) “Ükskord läinud kaks tüdrukut põllale sõnnikut laotama, peretütar ja vaenelaps. Peretütar ehtinud ennast kangesti ja pannud ka puhta särgi selga. Vaenelaps aga olnud musta särgiga. Laotan siis sõnnikut, aga laotamise ajal peretütar vaadan ikka siia ja sinna, sest ta teadnud, et aa taga oln “tõmmajad”. Vaenelaps aga' teinud usinasti tööd. Äkiste käran mehed aa takka välja, teine hüüdnud veel teisele: ”Murra musta, must murrab tööd, valge vaalib!” Viidudki vaenelaps ära. Peretütar jäänud järgi vaatama.
ERA II 139, 289/90 (29) < Hanila, Massu v., Kuke k., Küüne t. - Linda Uusküla. < Leenu Uusküla, 70 a. (1937).
Kosilased võtavad töö juurest vaeselapse.
b) Pruut varastati vanasti. Pruudi röövis või varastas peigmees ise, mõnel totral poisil ka ema. Kord olnud peretütrel peigmees. Hommikul läinud sama peretütar ühes manulise-tüdrukuga kütiseväljalt süsi korjama. Peretütar olnud ilusti riides, puhas särk seljas ja kurgu alt ilusti preesiga kinnitatud. Peretütar korjanud kätega süsi, manuline tüdruk aga kahminud põllega. Peretütre peigmees, kes metsas varitsenud, arvanud, et peretütar on kärmem ja kraabib süsi põllega. Jooksnud ja kahmanud manulise-tüdruku sülle ja viinud selle omale naiseks. Peretütar hüüdnud veel peigmehele järele: “Näe ikka nämmelist, ära näe nämmetumat!”
ERA II 40, 392 < Pilistvere - Alma Künnapuu (1928).
333. Vaeselapse riided peretütre takutortidest tehtud.
Kord elas ühes talus ilus, aga laisk ja hooletu ning rikas peretütar. Midagist tööd ei viitsind ta teha. Kui teda sunniti midagist tegema, siis tegi ta seda suure südametäiega. Kui teda aga ketrama sunniti, siis tegi ta niisuguse pahase näo sealjuures. Kui juhtus mõni linaluu koonla sees ette tulema, siis kiskus ta terve peotäie linadega selle luu välja ja pildus põrandale. Aga see vaenelaps oli väga virk ja hoolas, ta korjas kõik need peretütre maha visatud linad üles, tegi puhtaks ja tegi enesele niisuguse ilusa peenikese lõuendi, mille üle teise kõik imestasivad. Kord juhtus, et üks rikas perepoeg laisa peretütrele kosja tuli, mille üle ta õige rõõmuline oli. Ta tantsis ja hüppas oma ilusa ja uhke riiete sees, mis linnast seks päevaks oli toodud. Ta naeris ja pilkas oma peigmehele seda vaest last, lauldes:
Vaata, vaata, vaesta lasta –
Tantsib minu taga tortidessa. -
Kui peigmees seda laulu kuulis ja pruudi käest seletust küsis,. et mis see laul peaks tähendama. Pruut jutustas kõik ära, kuida ta neist tortidest oli enesele lõuendi kudunud, mis tema maha viskanud. Aga kui peigmees nüüd sellest märkis, et tema pruut üks vana laisk on, jättis ta kohe maha ja kosis selle vaese, aga virga tüdruku ära omale. Ja tegid ilusad toredad pulmad, mida rikas tüdruk silmaveega pidi pealt vaatama. Ja nad elasivad õnnelikku abielu.
E 15079/81 (l) < Mihkli, Koonga v. - Gustav Anniko (1895).
334. Kosilased vaatavad tüdrukute ketramist.
Ühte täiuse läinud kosilised. Enne kamres-minekud vaadanud nad aknast sisse, mis sees tehakse. Kolm peretütart kedranud. Esimase okk (vokk) käinud ikka: Ai tire-tam, ai tire-tam. Teisel käinud jälle: Ei tääs, mis tees, kas lääs või jääs! Kolmandamal käinud ruttu: Sihvaku, sihvaku, sihvaku! Kosilased läinud siis sisse ja kosinud selle ruttukedraja ära.
H II 59, 418/9 (2) < Kõpu, S.-Kõpu v., Kihu veski - J. Laarmann < Kadri Hermann (1897).
335. Tüdruk tahab virk olla, kui kosilased juba tulevad.
Tütar näeb, et kosilased tulevad, hüiab emale: “Memm ae, memm! Kus punase lõnga kera? Kes looks, ma kooks!”
E 26024 (2) < Halliste - K. A. Sinka (1896).
336. Tüdruk otsib kosilase kuuldes oma särki.
Kord läind üks noormees peretütard kosja. Seal kuuld tema, kuda tütar ema käest küsind: “Kus sa panid selle särgi, mis sa mulle eile kotitakust tegid?” Noormees mõeld: “Ei see vist küll minu naine ole, kis oma särgistki kedagi ei tea, vaid ema käest küsib. Mis tema siis veel muud võib teada!” Noormees jätt kosimese seekord järele ja pöörand koju tagasi.
E 38432 (3) < Kose, Tuhala v. - Tõnu Wiedemann < Jüri Mesikäp (189.9).
337. Tüdrukul viis paari sukki ilma põhjata.
Üks lesk peremees tahtnud hakata jälle omale naist võtma. Tulnud selle tüdrukuga seltsis kirikust, keda ta armastanud. Kui nad teineteisest hakkasid lahkuma, jäid nad veel korraks seisatama, et kosjaplaani kindlaks teha. See koht oli just ühe suure paksu tomingapuu all. Tüdruk kiitis enese kärmust ja hoolsust ja ka vara, mis ta seeläbi omale on kogunud. Muude seas nimetas ta ka, et tal ju viis paari anni-sukke valmis on. Üks külapoiss oli aga tominga otsas marju söömas, keda armastajad paksu lehtede pärast sugugi ei olnud näinud. See vastas tüdruku jutu peale: “Viis paari sukke, aga kõik ilma põhjata!” Tüdruk ja mees ehmatasid kangeste ära. Mees päris asjalugu ligemalt järele, ja kui kuulis, et tüdruk tõeste niisugune korratu riidelõhkuja oli, jättis tema kosimise nõu poolele.
E 37268 (4) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Leemi Silves (1898).
338. Tüdruku lohakus leivategemisel peletab kosilase.
Üks mees läinud kosja. Ta olla kuulnud, et külanaised kiidelnud : Tirdi Tõnul olla viks tütar, kelle sarnast kusagil leida ei ole. Peresse jõudes teinud tüdruk parajaste leiba. Peigmees vaadanud tüdruku kärmast toimetamist ja imestanud tüdruku kärmuse ja viisakuse üle, mõeldes: “Maksab, mis maksab, aga selle kanni ma ikka kodu viin!” Sennikaua kui ahi küdenuks saanud, teinud mees tüdrukuga kosjakaupa, mis väga heaste korda läinud, et vii kas kallike kohe kodu. Tüdruk võtnud leivad üles, hakanud ahju pühkima. Põle ahjuluua vett olnud. Tüdruk kohe kaksiti ahjuluua selga, pissinud luua märjaks ja pühkinud põrandad, nii mis põrand susisenud. Peigmees vaadanud seda tegu nii altkulmu pealt. Peigmees lubanud tuleval nädalal tagasi tulla, aga jäänud tänini tulemataks. Tirdi Tõnu tütar ehk ootab praegu.
E 85586 < Ambla khk. ja v., Jootma - Joosep Neublau (1888).
339. Tüdruk kraabib kosilase kuuldes oma kõhtu.
a) Vanast olnud kosilased ühes talus, kus nad oma kosjajuttu peremehe ja perenaisega puhunud, kui peretütar ehk kositav, kes parajaste magamast üles ärkanud ja kohe kahe käega oma kõhtu kraapima hakanud. Perenaine arvanud, et kosilased arugi ei saa, mis kraapimine see on, ja ütelnud: “Lapsed, ajage kits välja, nüid kaabib levaanumat!” Peretütar aga vastanud: “Ei, ei, memm, mina kraabin oma kõhtu!” Peigmees, kes ära näinud, et ta üks mõistlik inimene olnud ja midagi salata ei püidnud, võtnud ta omale naiseks ja ei rääkinud kitse väljaajamisest ega kõhukraapimisest kellegile. Aga jutt on ikka rahva kõrvu peasenud, ja kui talle mõni sõna juure lisatakse, venib ta viimaks eht nüidseaja romaaniks. Minu kõrvu on ta aga niisama pikalt ulatanud.
E 7033/4 < Viljandi, V.-Võidu v. - J. Pihlap.
Tüdruk kraabib kosilase kuuldes oma kõhtu.
b) Vanalaiga läts üts kosilane kosjule, muidogi juhatuse ja kituse perrä. Kui ta ligi mõrsja koto sai, värises mehekeset süda rinnun. Ta läts julgust kokko võten viimäte sendsehe, kulles ka sääl õige terävält usse takan, mis taren tetas ehk kõneldas. Selle aja seen tulli üts põlvekõrgune tütarlatsekene välja ja kosilane küsüs: “Noh, hää latsekene, kas teil leiba küdsetas, et taren mõhke kaabitas?” - “Ei!” ütles väikene, “too tsõdse süüt omma kõttu.” Kosilane käänd kärmaste tagasi ja es tihka, es taha enam tarre minnagi, niisugust “mõhõkaabitsejat” kaemagi.
H I 6, 162 (5) < Vastseliina - Jaan Sandra (1894).
340. Pruut ei pea peigmehe saladust.
Üts vanaajaline noormees armastas üte tütarlast ja olli nõus võtnu teda ärä kosida. Ent enne veel tahtse ta teda üte proomi pääle panda, et ärä nätä, missugune keel ja meel täl om. Ta kõneles tälle sis üten ütsikun paigan üte ja tõist asja. Viimäte ütel ta veel hoiataden: “Ma küll kõnelasi sulle veel mõnd asja, aga ma ei tohi, vahest saa keaki teeda, sis ei ole illus kuulda.” - “Kõnele iks, kallikene,” pallel mõrsja, “ma ei taha kellegi midagi ärä kõnelda, mis meie siin kõneleme!” Poiss karistas mõrsjat veel üts kõrd kangeste ja ütles sis: “Imeline asi johtu mulle: ma lõi muna! Jumala perast, ära sa kellegi kõnelgu, sis ei tihka ma enamb kotostki jalga välja panda!” Tütrik lubas kindmaste suu pita, vaik olla kui üts haud. Tõisel päival sai tema oma kõige armsamba sõbraga koko ja ütel: “Sõbrakene, mul on ka kosilane, imelik kosilane. Ärä sa, sõbrakene, kellegi kõnelgu - tema karist minno väega -, mis ma sulle seleta. Tema lõi üte muna!” - “Võeh, ime! Missugune muna ta sis peas olema, mis poiss loop? Vanarahvas kõnelesi küll, et kui kikas muna loop, too olevat ravvane.” - “Sõbrakene,” ütel mõrsja, “saa-es mul ka küsütus, missugust karva ta peas olema.” Sõber sai jälle oma sõbraga koko ja ütel: “Too kosilane loovat munne! Mõrsja esi kõneli, et kats munna olli loonu ja tälle seletanu - kangeste karisten -, mitte kellegi kõnelda.” See kõneli jälle omale kosilasele, et too poiss olli loonu kolm munna. Poiss sai jälle kosilasega koko ja ütel: “Kuule, veli, sa põrutavat munne nii kui mõni kana ega päiv! Nii olli su mõrsja esi kõnelnu, külap tälle sa iks olet seletanu.” Kosilase söä läts täüs. Ta läts mõrsja poole ja nõudse perra, mis jutt too om. Mõrsja vaband henda väega, ent siski - mis kõneldu, too om kui tsirk lendaman, keda keaki kinni ei saa. Kosilane jätt teda sis sama maha.
H I 6, 160/1 (3) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
341. Peigmees jätab pruudi maha aevastamise pärast.
Üks noormees tahtnud naest võtta ja sellepärast vaatanud ta neiukeste seas hoolsaste ümber. Ta viskanud luua ukse alla maha, kust neiud hulgani pidid läbi minema. Kõik astunud üle luua, ainult üks tõstnud ta üles ja pannud nurka püsti. Selle neiu kosinud noormees omale. Teinekord olnud üks noormees kosjas. Istunud pruudiga laua taga ja joonud kosjaviina. Korraga aevastanud pruut ja pritsinud suust puru ja ila laua peale. Peigmees vihastanud ja läinud minema. Teisel nädalal sõitnud poiss teist neidu kosja. Tee viinud vana pruudi väravast mööda. See kohe välja, pulk kätte ja värava ees muda seest otsekui midagi otsima. Poiss jõudnud tüdruku kohta, pidanud hobuse kinni ja küsinud: “Noh, mis sina seal otsid?” Tüdruk: “Eh, kautasin nõela ära.” Poiss: “Kas sa, rumal, tahad siit nõela üles leida siis ?” Tüdruk: “Ennem mina ikka siit nõela leian kui sina niisuguse naese, kes ei aevasta!” Poiss võtnud vana pruudi ära.
E 27794 (56) < Narva - J. Sirdnak (1896).
342. Tüdruk hirmutab kosilased halbade sõnadega.
Peretütrele pidid õhtul kosilased tulema. Oodanud teisa juba tüki õhtut, ei tule ega tule. Läinud neiuke õue vaatama ja kuulama, ehk ometi tulevad. Ilm olnud ju pime, ei kippu-kõppu kusagil. Süda saanud ju pahaseks hiljaksjäemise pärast, ütelnud ise siunates: “Ei neid litsisi küll täna tule!” Peigmees ja isamees olnud aga juba õues, aga pimeda pärast tüdruk neid ei näinud. Kui need tüdruku suust niisukesi sõnu kuulsid, pöörasid ümber, läksid tagasi.
H II 65, 743 (2) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk < Mari Armei (1898).
343. Peigmees näeb kogemata pruudi hambutut suud.
Ühel vanal piigal olnud kibedaste nõu veel mehele minna. Leidnudki omale paraja peigmehe, kes teda armastanud. Peigmees pole aga teadnudki, et pruudil koguni hambaid polegi. Kogemata juhtunud korra pruut peigmehe nähes paljuste naerma. Kohe märkanud peigmees, et plikal enam hambapulkagi suus polnud, tee kas või praegu juba teisele puru. Kohe poisi himu täis, ütelnud: “Ei ma sind küll võtta ei või, sul pole ju hambakildugi suus! Ma pean sulle siis päriselt puru tegema!” - “Jah, see oli küll eksitus, et ma naersin, aga teinekord ei pea sa enam mu hambaid nägema, iialgi ei naera enam!” ütelnud piigakene.
E 39997 (4) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1900).
344. Pruut puujalaga, peigmees valehammastega.
Vanast elanu üts rikas ja kuulus mõisnik, kes hindäle ka niisama rikast, kuulust, a ka muidogi väega, kõigist kõigõ ilosampa naist otsõ, mis täll õnnõ nii pia korda es lää. Viimäte, ku ta jo väega pallo oli otsnu ja aelnu, löüse ta väega kauvõdast üte mõisniki tütre, kes oli ni illos, et ta inämp ilosampa es mõista arvata. Timä läts vahel kodo ja ku ta kotost sinnä läts, ni sajaki siäl arr pidi. Nii olli nimä mõlõmba väega ütstõõsõga rahu ja sõidi arrki mehe kodo, kohe muidogi varandusõ voor takah läts. Ku nä edimäst ööd magama lätsi, ütel noor provva: “Arr pangu-i pahas, ku ma uma jala ööses lavva ala panõ.” Tood üteldeh võtt ka timä uma puujala alt ärr ja pand lavva ala, et siält jäll hummogu ala panda. Tood es olõ noormees ummõhtõ uma provva man tähele pandnu, a siski es naka ta midagi tülütsema, selle et ta umma provvat väega armast ja et ega tooga inämp midagi tagasi ei saa. Timä võtt ka uma hõpõhamba suust vällä, pand lavva pääle ja ütel: “Arr sa pangu-i pahas, ku ma ööses uma hamba lavva pääle panõ!”
E 44546/7 (2) < Võru - G. Sander (1004).
345. Pudikeelsed tüdrukud reedavad endid kosilastele.
a) Ühel emal olnud kolm tütart. Need rääkinud kõik tölbiste. Kord tulnud kosilane. Ema kinnitanud tütreid, et need ei räägiks, et kosilane nende puudulist keelt ei kuuleks. Ometi ei jõudnud tütred suud pidada. Üks ütelnud: “Mamma, hiir hüpp taar kapp!” Tõine: “Akk änd kin, viss vass sein!” Kolmas rääkinud: “Mis nee pääle äägi, kas ma ka mida lausu; nõdaks emm teid õppis!” Kosilane saanud nii nende tölpi keelt kuulda ja läinud oma teed.
H II 41, 436/7 (3) < Anseküla - Fr. Peeters.
Pudikeelsed tüdrukud reedavad endid kosilastele.
b) Ühel emal olnud kolm tütart. Kõik ümmargused ja nägusad nagu tedrepojad. Ainult üks viga olnud neil kõigil: kõik kolm kokutanud, s. o. nad pole saanud hästi rääkida. Ema mure olnud suur, et tütred selle vea pärast veel vanaks tüdrukuks jäävad, sest ümberkaudu olnud asi kõigil teada. Sääl juhtunud siis kaugelt kosilane tulema, kes muidugi tütarde veast midagi ei teadnud. Ema aga õpetanud enne seda lastele kõik ära, kuidas ennast üleval pidada ja näidata, kui võeras tuppa tuleb, Ta keelanud nimelt ära üksteisega sõnagi rääkimast, sest sellel teel oleks viga kõige enne välja tulnud. Olnud parajaste õhtu aeg. Kosilane tulnud tuppa ja teretanud. Ema võtnud tervise vastu ja läinud ise lauta lehmi lüpsma, lootes, et nüüd ükski tütardest ikka välja valitsetakse. Kosilane istunud kesk tuba järi pääl, tütred kõik kolmekesi ahju kõrval pingil. Kõik olnud vait, ainult kilk laulnud ahju sees. Peerg põlenud lõpule ja ähvardanud ära kustuda. Tütred vaadanud üksteise otsa, keegi pole aga julgenud ennast paigalt liigutada, et uut oleks süütanud. Sääl ütelnud kõige noorem: “Uli ustub!” - “Eks sa üdita,” vastanud järgmine. “Ina uradi lits, as ema ei ässinud vait olla!” kärkinud kõige vanem. Peeru-tungal kukkunud rinnast maha, tuba jäänud pimedaks. Kosilane näinud ära, et siit hääd loota ei ole, katsunud käsikaudu tuast välja ja läinud oma teed. Ema tulnud tuppa ja leidnud tütred kõik karvupidi koos. Pole muidu lahutada saanud kui valanud lüpsiku täie piima vahele. Tütardest pole aga ükski mehele saanud, vaid kõik jäänud vanaks tüdrukuks.
Pudikeelsed tüdrukud reedavad endid kosilastele.
E 41861 < Kuusalu - A. Ploompuu.
Pudikeelsed tüdrukud reedavad endid kosilastele.
c) Emal ollu kolm pudikeelega tüdärd. Ütel nelläbä õhtul tullu neile peigmehe kosjule. Emä pani tütred okil linu ketrama, esi nakas kosilaste sööki tegema. Enne keeldan tüdärdele kõvaste ärä, et na üitstõistega ega ka kosilastega sõnagi ei tohi kõnelda. Aga kunas tüdrukide suu kinni seisäb! Nõndapea ku emä kambrest välla läits, üidän üits ruut: “Tõng täits tatik!” (Lõng läits katik). Tõine tüdär õppema: “Takka tinni!” (Jakka kinni). Kolmas tüdär tuletanu tõistele ema keeldust meelde: “Emä es täse meid tüttegi tõnelda, meie tõnelame jälle tit tolm!” (Emä es käse meid üttegi kõnelda, meie kõnelame jälle kik kolm). Kosilase pühkin sedä kuulden, et nende ruudi pudikeelse om, ku tuul minema.
H IV 8, 88/9 (42) < Tarvastu khk. ja v., Ülekse k., Tossu t. - Joh. Vaine (1897).
346. Pime tüdruk lööb toidu laualt maha.
a) Perepoeg võtnud omale heaste üleskiidetud noore naese ja viinud koju oma ema juure. Peigmehe ema keetnud lihasuppi, pannud lihatüki-vaagna laua otsa peale ja kutsunud pojanaise sööma. Pojanaine tulnud laua äärde, virutanud lihatükile käega pihta ja ütelnud: “Kõtt nurka!” - arvanud kassi olema. Ema sajatanud (kirunud) ja ütelnud: “Saja-aastane pime sokk, ära vaagnast puruks löö! Kui igal söögil vaagna lõhud, ega siis pottsepad neid enam nõnda palju valmis vormida jõua!”
E 43288 (3) < Pärnu, Sauga v. - Juhan Puist (1902).
Pime tüdruk lööb toidu laualt maha.
b) Ütel emal om pimme tütar ollu, kes kah niisammu mihele lahtunu kui muugi tütriku. Üitskõrd tulluva kah temale kosilase, kes ei ole teedunu, et ta pimme om. Nüt opanu ema tütre ärä: “Kui kosilase tarre tuleva, sis nakka mina nõgla saina otsma. Kui ma joba küll ole otsunu ja nõgla ei lövva, sis tule ja anna sina minule nõgel kätte kosilaste nätten, nii et na sis nättä saava, et sinul tervamba silma om kui minul.” Nüt tulluva kosilase tarre, kästu pengi pääle maha istu, keda ema esi kosilasile andunu. Nüt nakanu ema saina nõgla otsma, otsunu, otsunu, otsunu - ei ole konagi nõklä kätte saanu. Tütar ütelnu küll: “Kas sa ometi ei näe, kon nõgel om? Mina näe siia kaugele ära ja sina ei näe sinnasammu!” Ema otsunu iks, ei ole mitte kätte saanu. Nüt lännu tütar ema manu ja võttunu nõgla sainast ja andunu ema kätte, et “seh, kae ometi, siinsammun om!” Ema võttunu tütre käest nõgla vasta, esi ütelnu: “Noorel iks nokise silma, vanal varese silma.” Nüt nakanuva ema ja tütar mõlemba kosilasile söögi valmistama. Kui söög valmis saanu, nakanuva ema ja tütar mõlemba kosilaisile söögi lavva pääle tooma. Kui tütar parajade söögihanumaga tullu, pandunu tema söögihanuma lavva pääle, ja nüt puttunu kogemade nooremihe kupar tema käe külgi, mis lavva pääl ollu. Nüt ütelnu tema: “Kõtt lavva päält!” - ja löönu nooremihe kübäre maha, esi ütelnu: “Vai tema tule külaliste söögi manu!”” Nüt lännu tütrik jälle söögi pera. Seeni kui tütrik ärä lännu, ütelnu raudkäsi nooremihele: “Ets kae, vellekõne, pimme iks pimme!” Nüt jättunuva kosilase söömise poolele ja lännuva oma teed minema, ilma taade kaemade.
H III 21, 917/9 (3) < Otepää, Palupera v. - J. Kukrus (1895).
Pime tüdruk lööb toidu laualt maha.
c) Ükskord peigmees läks kosja ja ei teadnud, et pruut vigaste silmadega oli. Pruudi ema tahi tütart ninda mehele panna, et peigmees ei teagi, et tütar lühikese nägemisega on. Täma kutsus tütre oma juure ja ütles temale: “Mina panen niula ukse juure maha ja .sina mene ja võta see niula säält välla ja ütle: “Enä, kus pisikene niula siin maas!” Tütrik tegi keik nii kui ema õpetas. Võttas niula maast ära. Peikmees nägi, et silmanägemine hea on ja mõtles kosjakaupa sepitseda, aga vahepeal tuli pettus välja. Peikmees pani vaheaeal oma mütsi laua peale ja ootas parajad aega. Aga sääl tuli pruut ja löt käega vasta mütsi, üteldes: “Prits, laualt maha!” Ja müts lendas nurka. Peigmees mütsi järele ja kärmest müts pähä ja uksest õue.
H II 36, 444 (2) < Vaivara khk. ja v., Türsamäe - Johannes Sorro.
347. Kosilane hädas pimeda tüdrukuga.
Üks poolpime tüdruk oli, sellel tuli kosilane. Tüdruk ja ema olid rõõmsad. Ema kiitis tütre virkust ja tööoskust. Ütles tütrele: “Too külalisele süüa koa!” Tütar tõi pudrukausi lauale, piimakapa asemel tõi soolakapa (enne olid ju kõik toidunõud puukapad). Poiss söönd pudru üksi. Tüdruk ütelnd: “Mis sa pudru kuivalt sööd, võta ikka piima koa!” Poiss vastand: “See väga soolane!” Tüdruk ütles: “Ei, meie lehmadel väga magus piim! Kui piima ei taha, ma toon siis võid.” Läks võid tooma, tõi pütiga pekitüki. Poiss sai aru, et ta nägemine oli vilets. Tüdruk sundis poissi sööma ja ütles: “Kui sa üksi süüa ei taha, ma istun so kõrva, siis sööme seltsis.” Tahtis istuda, poiss tõmmas istme alt ää. Tüdruk ei näind, istus puraki maha. Ema ütles: “Meie Kadri ikka väga räpakas, ega tal põle aega ette vaadata. Ta iga tööga, nagu oleks tuli takus. Ta kojub kangast ja mõistab kõik teha.” Õhtu enne magamaminemist poiss pand kangapoolid kõik ritta kangalõngade vahele. Kui homikul poiss üles tõusis, ütles tüdruk: “Mul täna viis küünart kangast kojutud. Jalad üsna väsind, aga kojun ikka veel.” Läind telge peale ja hakkas poolisi otsima. Kui ta neid ei leind, ütles: “Mul jäi ikka poolisi järele, aga ei tea, kus ma nad rutuga olen pand!” Poiss ütles: “Eks nad ole seal kanga peal, kus ma nad õhtu panin!” Siis tüdruk joosis häbiga väl´la, lõi pea vastu ukse pealist mis paukus.
ERA II 264, 365/6 (2) < Märjamaa khk. ja v., Puhatu k. - E. Poom (1940).
348. Mees kosib pimeda naise.
Paemurru Tõnis olnud naisevõtmise nälgas. Urkind ja otsind kõik pered ja saunad läbi. Viimaks saand ühe vemblaga kokku, teind õige prisked pulmad. Pand aset tegema, naine teind aseme sängi kõrva maha. Tõnis ajand naist lehma lüpsma, naine lüpsnud lüpsiku toru. Ajand naise söest tuld puhuma, naine puhunud kustund süsi. Tõnu naist vaatama - naine pime kui öö.
E 32594/5 (18) < Ambla khk. ja v., Jootma - Joosep Neublau (1897).
349. Soldat peletab kosilase talust.
a) Kord oli ühel jõukatel vanematel üksainukene tütar, kellel veel seiamaale ühtegi kosilast ei olnud käinud. Vanematel olid ju meeled pahad, et tibukest keegi kosima ei tulnud. Kord juhtus õnne kohe üks hästi rikas ja ilus viks noormees sinna majasse punase podeliga tulema. Kosilane võeti suure rõemuga vastu, iseäranis neitsi poolt. Nende õnnetuseks oli seal üks soldat sel ajal kortelis, kelle läbi suur õnnetus neile juhtus. Kui juba eelnimetatud kosilane tuppa astus, pani ta kohe ühe punase-viina pudeli ja sajarublase kretiit-pilemu laua peale. Äia ja ämma ning neiu rõem oli siis suur. Ja ämm võttis oma tibukese käe kõrva ja tantsind mööda tuba, lauldes: “Siin tantsib, siin tantsib vaga neitsikene!” Sedamööda läind äi ja hakand seal oma “tralli” jämeda passihäeltega peale, nõnda: “See tõsi, see tõsi, minu tütrikene!” Noh, heakene küll, trallitasid, ikka trallitasid. Korraga tuleb “korteri-vene” ka hulka ja hakkab oma lugu ka jorisema: “Küll mina tean, küll mina tean, kui vaga neitsikene!” Soldati laul tegi kontserdile otsa peale, keda kosilane ammugi ootas. Siis läks ka vii- mane silmapilk uksest välja ning jättis viinapudeli ja raha lauale. Oli kosilane läind, siis kukkusivad kõik vaese soldati peale, kes kõik seda oli sünnitanud. Aga miks tegi soldat nõnda ? Kosilane läks sellepärast ära, et soldat laulis väga hullusti, ja kosilane mõtles, et ei tea kui palju tüdruk juba soldatiga ümber käind. Ja tal oli ka selle juures õigust külle. Nüid sai soldat vaene sõnu, mis ükski põle enne saand ja pealegi ka “kadalippu”. Oli soldat küll nülgida saand, siis ütles ta: “Mis te ommeti nõnda kärate, teie olete üsna muidu sada rubla raha saand, pealegi pudel punast viina!”
H IV l, 691/4 (7) < Jõelähtme, Nehatu v., Maardu - Hindrek Tutar (1885).
Soldat peletab kosilase talust.
b) Olnud enne ka see mood, et kui neiu kositud oli, siis võtnud tema isa teda kättpidi kinni ja tantsitanud mööda tuba ümber, kusjuures ise laulnud: “Siin tantsib üks vaga neitsikene!” Nõndaviisi tantsitand üks isa ka korra oma tütart ja laulnud aga ise: “Siin tantsib üks vaga neitsikene.” Soldat aga koeruse pärast nurgast vastu laulma: “Küll mina tean, kui vaga ta on!” Peigmees seda kuuldes uksest õue ja pole enam ilmaski senna talusse oma pead pistnud.
E 33675/6 (59) < Narva - J. Sirdnak (1897).
350. Poeg ei taha võõrast naist kosida.
a) Kord ütelnud ema pojale: “Kuule, Jaak, võta naine!” Jaak: “Keda ma võtan? Leske ma ei taha ja oma keegi käest ära ei anna.” Ema: “Võta tüdruk!” Jaak: “See on tüdruk, see ei ole naine.” Ema: “Tee tüdruk naiseks!” Jaak: “Mis moodi ma võera inimese omale võtan?” Ema: “Sinu isa võttis mind ka.” Jaak: “Jah, sa olid ka minu ema!”
E 41793/4 (13) < Karja - J. Näu (1801).
Poeg ei taha võõrast naist kosida.
b) Poeg olnud juba vanapoiss. Isa peale käima: “Võta ja võta naine!” - “Kudas ma võtan võõrast inimest?” ütelnud poeg. “Aga ma võtsin ju ka võõra inimese”, vastanud isa. “Sa võtsid ometi meie armsa ema!”
E 53153 (14) < Torma - Paul Berg < A. Berg (1923).
351. Peigmees laseb teist oma pruudi kirja lugeda.
Üks noormees saanu pruudi käest kirja, aga pole vaeseke lugeda oskanu. Läinud oma sõbra juure ja palunu: “Ole kallis mees, loe see kiri mul ette! Aga luba, ma oian su kõrvad kinni, et sa isi ei kuule, mis kirjas seisab!”
ERA II 69, 221 (17) < Häädemeeste - M. Martinson < emalt (1934).
352. Poiss viskab tüdrukutele silma peale.
Üks taluperenaine jäi juba vanaks ja vaevaseks. Ütles seepärast pojale: “Mulle läheks juba koju abi tarvis, sa peaksid ka hakkama tüdrukutele silma peale viskama!” Poeg vastas: “Eks ma teeks ka seda küll, aga ei tea, kus seda kõige parem teha on?” - “Eks ikka kirikus, seal on palju tüdrukuid koos,” vastas ema. Tuli pühapäev, poeg läks homikul lauta ja kiskus lammastel silmad peast välja, pani tasku ja läks kirikusse. Seal läks ta ülesse koori peale, kuhu tüdrukud heaste paistsid. Nägi mõne suurema ja ilusama tüdruku kirikust välja minema, võttis taskust lambasilma, ja viskas tüdrukule pähe. Kes ikka silmadega pähe sai, see jooksu pistis. Õhtul kaebas poeg emale oma lugu, et silma pealeviskamisest midagi välja ei tulnud. Ema läks lauta vaatama - pole lammastel silmi peas ühtigi!
H II 58, 247/8 (48) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < Leena Silves.
353. Kosilase õnnetus viinapudeliga.
Ühel peigmehel juhtund kosjaõhtul rumal õnnetus. Nad olnud parajasti pruudi ukse taga. Peigmees ulatand isamehele viinapudeli,. tema pidand selle kätte andma. Isamees pistnud viinapudeli tasku. Kuid õnnetuseks olnud tasku põhi alt ära. Pudel kukkund plaksatades põrandale ja purunend. Nii peigmees kui isamees mõlemad ehmatand ära. Mis nüüd teha? Küllap ju toaski oli kosilaste tulekut aimatud, - kust võtta uut viina? Viimaks mehed otsustand, et ei aita ikka miski muu, kui tuleb koju tagasi sõita ja uus viin tuua. Kodukoht pole kaugel olnudki. Kui aga ukse taga vaikseks jäänd ja toasolijad hiljem võõraste ärasõitu kuulnud, pruut läind hirmus rahutuks. Muidugi oli tal kahju, et kosilased ära sõitsid. Ja ega välimuselt see pruut “suur asi” pole olnudki. Pruut juba kahtlustand, et kas mitte võõrasema tulijaile kuidagi märku ei annud selleks, et tagasi pöörasid. Nutt juba tulemas, lugu igapidi kurb. Kuid varsti olnud mehed tagasi. Peigmees toond kottu uue viinapudeli, isamees jälle lasknud oma taskud kinni lappida. Viinad võetud vastu, kõik sobind väga libedasti. Pruudil häämeel kõige suurem, et kosilaste tulek siiski nii kurvalt ei lõppend, nagu oli kaldund juba arvama.
ERA II 6, 240/2 (61) < Rapla - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, sünd. 1874 (1928).
354. Rumal kosilane ei oska süüa.
a) Üks lollakad-võitu mees läind isamehega kosja. Kosilane võetud lahkeste vastu, antud neile tubliste süia. Aga peigmees söönd kaua ja mätsind suuga kaunis väga. Koju minnes öölnud isamees: “Kui sa teinekord tagasi lähed, siis ära nii kaua söö ega suuga nii mätsi!” Teinekord läind jälle isamees peigmehega tagasi, sest esimene kosjakaup jäänd pooleli. Peigmees võtnud leivakoti juurde. Et parajaste lõuna aeg olnud, peigmehe kõht läind tühjaks. Isamees läind tuppa, peigmees jäänd leivakotiga ukse ette nurka, istund maha ja hakand sööma. Isamees oodand peigmeest tuppa tulema, aga mõeld “Kes teab, mis ta õue jäi tegema!” Lund hakand paksult sadama. Perenaine põle teadnud, et peigmees ukse ees nurgas söönd. Perenaine vaadand üle ukse õue, öölnud: “Küll mätsib, saab näha kui kaua ta õige mätsib!” Peigmees kostnud: “Kurat, kas söön teie leiba? Eksa nää, et mul omal leivakott juures on! Kosige oma tütar ise, kui tahate, mina niisugust ihnuskoid ei taha!” Peigmees saand kõhu täis, istund vankri ja sõitnud kodu.
E 38272/3 (4) < Ambla khk. ja v., Jootma - Josep Neublau (1889).
Rumal kosilane ei oska süüa.
b) Peigmees ja isamees läksid ühte talusse kosja. Seal anti neile keedetud kanamune süüa. Peigmees polnud enne nii head toitu saanud, seepärast sõi ta väga suure isuga, polnd tal aega mune katkigi lõigata, vaid kuugistas tervelt alla. Pruut ja pruudi vanemad panid seda väga pahaks: peigmees väga ahne sööma, kes seda jõuab täita, j aegu parem kaup katki! Peigmees kuulas omale uue pruudi, kutsus isameest; isamees ütles: “Ära sa enam nii ahneste söö! Kui süüa antakse, siis leika ikka munad pooleks, nagu mina tegin!” Seal talus anti neile ernesuppi süüa. Peigmees pidas isamehe õpetuse truviste meeles ja leikas iga viimase erne katki! Ka seal jäeti kaup katki, et peigmees väga närv sööma, millal ta sedaviisi kõhu täis saab, ehk millal ta. veel aega saab tööd teha!
H II 58, 237 (27) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < Jaan Peitong.
Rumal kosilane ei oska süüa.
c) Elanud jällegi üks peremees ja perenaine, kellel üks totter poeg olnud. Isa jäänud juba vanaks ja ema kah ja soovivad, et poeg koha oma kätte võtaks. Selleks läheb aga pojale naine tarvis muretseda, aga kes tuleb totrale mehele? Ema läinud siiski 10 versta taha ühte kuulama. Pererahvas olnud nõus, kuid ütelnud ikkagi: “Räägitakse, et teie poeg olla totter, las ta ise siia tuleb!” Ema olnud sellega nõus, mõtelnud: “Kui ma teda pisut õpetan, siis võib tulla küll, mis siis!” Lubanud saata poja sõnna. Kodu jõudes jutustand ta pojale oma käigust ja teatanud, et nüüd temal tuleb sinna minna. Poeg olnud kõigiga nõus. Kui poeg minema hakanud, õpetanud ema teda igatepidi, kuidas tuleb sääl olla ja mis teha. Muuseas öölnud, et kui “ümarikud” süüa on, siis süüakse neid kahvle ja noaga. Poeg läinud mõrsja koju. Kui sinna läinud, olnud saal söögiaeg ja teda kutsutud ka sööma. Söögiks olnud ernesupp. Toodud temale taldrek ja lusikas ette. Pool-totter lasknud omale suppi panna, vaadanud : ümarikud on toiduks - neid peab kahvle ja noaga sööma. Öölnud: “Tooge mulle kahvel ja nuga, muidu ma ei saa söödud!” Kahvel ja nuga toodud. Mees hakanud kahvle ja noaga herneid puhastama ja siis sööma. Kuid see töö võtnud palju aega ning kõht pole rahule jäänud ka, kõht nõudnud süüa edasi. Sellepärast olla ta teistele ütelnud: “Kui teie ei aita ümarikka koori, siis jääb mul kõht tühjaks!” Teised ei ole aitama hakand. Napakas koorind, koorind, viimaks ütelnd: “Tühi jõuab teie ümarikka koori, parem jätan kõhu pooleli!” Mõrsja ema ütelnud poisi kohta: “Tükka teeb” - ja pulmadega oldud nõus. Koju jõudes jutustand poeg emale, kuidas tal oli läinud, ja ema õpetand teda, et sel puhul, kui ümarikud supi sees on, neid kõige koorega süüakse. Varsti olnud ka kihlused. Lugemisele minnes antud peigmehele pruudikodus kanamune süüa. Peigmees mäletades, et ema korra õpetand, et süüakse ka koorega ja et ta eelmisel korral valesti olla teinud, kui koorind, siis pistnud nüüd koorega. Löönud aga noaga munad pooleks ja pistnud kinni. Mõrsja ema ütelnud ka seekord: “Teeb nalja” - ja pulma käik läinud oma harilist rada edasi.
ERM 63, 58897/900 < Põltsamaa, V.-Põltsamaa v., Vitsjärve k. - Ed. Waldmann < Mihkel Kutsar (1920).
355. Isamees liialdab peigmehe omadusi.
a) Üks vähese nägemisega mees tahtnud naist võtta ja rääkinud isamehele: “Igakord, kui ma seal pruudimajas midagi räägin, siis pane sina ikka enam juurde, kui ma räägin!” Isamees lubanud seda teha. Pruudimajas rääkind peigmees: “Ega ma rikas ei ole, on ehk paarsada rublakest.” Isamees omalt poolt: “Sul on ju tuhandeid.” Peigmees jälle: “Loome mull ei ole, ainult üks hobune.” - “Sul on ju teine veel,” lisanud isamees. “Ka üks vasikas,” ütelnud peigmees. “Vanalehm ka,” ütelnud jälle isamees. “Elumajast põle suurt asja.” - “Omal maja kui mõis,” ütelnud jälle isamees. Seda kõik pealt kuulates rõemustanud äi ja ämm, ja pruut olnud rõemus, nii et kosijale kaela hakanud. Peigmees vähe aja pärast ütelnud: “Mis ma sest salgan, olen vähese nägemisega.” - “Sa'p näe ju sugugi!” ütelnud jälle isamees. Seda kuuldes kohkunud kõik ära ja kosjakaup katki. Kodu sõites ütelnud peigmees: “Miks sa nii ütlesid, eks sa üeld, et ma paremine näen kui teised.” - “Mis tehtud, see tehtud!” ütelnud kahatsedes isamees ja sõitnud kodu.
H III 23, 219/20 < Ambla - Jakob Tannenthal < Mart Luur (1895).
Isamees liialdab peigmehe omadusi.
b) Saks ütles oma poisile: “Juhan, sa tead, et ma naist tahan võtta, ja kui nad mind vaatama tulevad, kui mind kodu ei ole, ja küsivad, kas mul hästi vara on, siis tee kõik suureks!” Poiss lubas nõnda teha. Natukese aja pärast tuli ämmaeit ja pruut sinna. Ämmaeit ütles: “Juhan, ütle, kas so härral on ka raha ja vara.” Juhan: “Ah, proua, hirmus palju raha ja mitu suurt maja.” Ämmaeit: “Kas temal on ka kallid asju - kuldsõrmuksid ja muud sarnast?” Juhan: “Terved toatäied.” Pruut: “Ütle ometi, mis täpp so härral pahemal pool nina pääl on, kas see mõni soolatüügas on?” Juhan: “Oi, preili, see on üks soolatüügas! Peaks te nägema, et temal neid kõik iho täis on kui piho!”
E 32003/4 (30) < Saarde, Jäärja v. - J. Kangur (1897).
356. Mõisnik tahab võtta naist, kes ei sööks.
Üks kitsi härra, kellel maal 3 mõisat olnud, aga ise linnas omas majas korteris elanud, põle raatsinud prauat võtta, sest praua saada palju sööma ja iga asja rohkel mõedul pruukima. Tema maja vastu üle uulitsa vastses majas elanud üks preili, kes iga lõune ajal akna peale läinud ja ninarätikuga tuult vehkinud ja seega tuulest elanud. Kitsi herrale räägitud kah selle preili üle, et see pidada tuulest elama. Härrale meeldinud sarnane asi, hakanud ka siis kohe aru pidama preilit ära kosida, mis ka sündinud. Kui pulmad möödas olnud, läinud nad (noorpaar) maale ühte mõisa elama. Noorpraua põle ilmaski härra nähes söönud, vaid läinud sööma ajal akna peale ja hakanud ninarätikuga tuult vehkima. Salaja, kui härra põle näinud, on ta aga sahvrites söömas käinud. Ükskord tulnud asi ette, et pidivad mõlemad asjapärast linna sõitma. Et aga nende elukohast kaunis tükikene maad sinna olnud, siis pidivad nad ka teemoona, toidupoolist kaasa võtma, sest härra tahtis ju süia. Teemoonaks on siis kaasa võetud kolm praetud kana, saia ja peenikest leiba. Kutserile antud käsk ühe tähendatud kõrtsi juures hobuseid sööta ja pisut puhata lasta, mis ka sündinud. Isi hakanud ta ka sööma. Et aga praual enam sahver käepärast ei olnud ja salaja kuidagi süia ei saanud, pidi ta ka härra nähes sööma hakkama. Kui härra seda näinud, ehmatanud ta praua söömise üle nii ära, et surnud. Suremise peal olla ta ütelnud: “Kõik kolm sulle, kõik kolm sulle!” Sellega on tähendanud ta praetud kanade peale, et neid nüid praua süia võib. Aga härra sugulased on arvanud, et härra kõik kolm mõisat prauale lubanud, ega põle mitte sugugi praualt tagasi nõudnud. Seega sai siis praua kolm mõisat omale pärandada.
H III 17, 711/3 (22) < Ambla - J. Tannenthal < Anna Kork (1894).
357. Kosilasele antakse noorema tütre asemel vanem.
Rõugu kihkunnah Külmä küläh elli üts noormees nimega Peeter Raube, kes kosjul kävvüh hinda üle lask lüvva. Timä käve isaga Tsääragu küläh kosjul, kos timä noorõmba sõsarõ Katri kosõ, kes oigõ illos tütrik oli. Viimäte, ku kolmõ nädäli peräst aig laulata oli, saadeti vanõmb tütar Ann altari ette. Häbelik noormees es tihka umma mõrsjat kaiaki, nii et kerkherr nä paari pand. Nii saigi Ann julgõit timäga “käpä kokko” panda, mis ka ilma mutümalda sündü. Kosilanõ sai petüsest ainult sis arvu, ku kõrtsi minti “laulatusõ liiku” jooma. Sis pässi mehel silmä vallalõ ja näkk, mändsega oli paari pantu. Ta võtt toosamaga arr ja elli nii kui ta sis sai; no umma nä mõlõmba havvah. Rõugu pool um parhilla veel vana kosilase pilkamine rahva suuh alalõ: “Katri kositi, Ann anti.”
E 45386/7 (9) < Vastseliina - Gustav Sander (1906).
358. Peigmees ei tunne teiste seast oma pruuti.
Ühel kihlusel juhtund nii, et peigmees, kui hommikul pruuti kiriku tahtnud viia, pole ära tunnud, misuke tema oma. Toas istund kolm naist vokkide taga: kaks õde ja nende vennanaine. Pakkund ühele viinapudelit, see hakand kangesti naerma, pole vastu võtnud. Olnud veel liiga noor, käskind pakkuda vanemale. Peigmees pakkund siis vanemale ja see võtnud puiklemata vastu. Seejärele sõidetud kiriku juure, asjad arenend oma loomulikku rada.
ERA II 6, 238/9 (49) < Rapla - Richard Viidebaum < Leemi Randorf (1928)
359. Rikastele kosilastele antakse teenijatüdrukud.
a)Ühes mõisas oli preili, Leena oli nimi. Kaks tüdrukud olid, need olid koa Leenad. Kaugelt tulevad mõisnikud, kolm alli ees, tulevad kosja. Võetakse vasta. Läheb üks päev mööda, tuleb jälle kosilane. Peretütar paneb teenija riided selga, paneb ühe teenija preilist. Võtab jälle ulga rahasumma vasta, et tule siis tagasi, kui kihlused tulevad. Tuleb kolmas kosilane jälle kaugelt, ja rikas. Paneb teise teenija preili riidesse, ise jälle teenija. Võetakse raha vasta, et tuleb jälle sel tunnil kihlusele. Eks vanaärra näe: “Mis tükka sa teed?” - “Isa, ole sa vaid, see on pruudi segadus ja pruudi eksitus!” Nüüd tulevad esimesed kosilased sinna, võeta kõik ausast vasta. Tuleb teine kosilane sinna, siis ütleb teenija: “Ma olen küll teenija, mul raha ei ole enam alles, ostsin pruudipärjast kõik, mine tagasi, kui tahad!” Mees jääb mõtlema. Võttis ikka teenija ää - kes meil kaugel teab, et teenija oled. Tulevad teise teenija kosilased välja. Teenija ütleb: “Mina olen teenija, raha on otsas, ma tegin pruudikleidid valmis.” Ärra tursatab, aga viib koa pruudi ära. “Ütleb ise: “Ea puu kannab ead vilja.” Ise jäi koha peale sinna, tüdrukud said tema abil mehele.
ERA II 38, 475/7 (80) < Vi-Jaagupi, Roela v., Roela vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nirgi, 75 a. v. (1931).
Rikastele kosilastele antakse teenijatüdrukud.
b) Suures rikkas talus elasid kolm Leenat, ühte neist, kes oli peretütar, kutsuti Talu-Leenaks, teised - Suur-Leena ja Väike- Leena - olid teenijad. Peretütrel käis palju kosilasi. Kuid et ka teenijad virgad ja töökad olid, siis tahtis peremees neid ka hästi mehele panna. Selleks mõtles ta järgmise plaani. Kui esimene kosilane musta täkuga tallu sõitis, saadeti talle Väike-Leena vastu. Kosilane arvas selle peretütreks. Joodi kosjaviinad ära ja määrati kolme nädala pärast pulmad. Järgmisel päeval kihutas talu õue teine rikas kosilane toredate hobustega. Temale saadeti Suur-Leena vastu. Räägiti ikka, et see on “meie Leena” ja “meie Leena”. Kosilane ei pärinud ka palju, joodi kosjaviinad ja määrati pulmad samuti kolme nädala pärast. Varsti sõitis kolmas kosilane, rikkam ja uhkem kui eelmised. Tema käsi käis samuti kui kahel teisel. Ta sai omale Talu-Leena ja laulatus määrati samale päevale, kui Suurel ja Väiksel Leenal. Hääkene küll, jõudiski kätte see pühapäev, mis kosilased Leenadega sõitsid kiriku juure. Siin alles märkasid kaks neist, et pruut ei olnud see, keda arvasid. Aga häbi pärast ei julgenud nad sellest sõnagi lausuda. Laulatati kõige enne Väike-Leena, siis Suur-Leena ja viimaks Talu-Leena. Peremees ei jätnud ühtegi Leenat kaasavarast ilma. Aasta pärast sõitsid kosilased uuesti peremehe juure ja tänasid naiste eest. Pääle selle elasid kaua õnnelikult ja nende lapsed ja lapselapsed, kui nad surnud ei ole, elavad praegugi rikkalt ja õnnelikult.
E 54696/6 < Helme, Hummuli v. - Bernhard Sööt < Simm Viks (1922).
360. Poiss võidab tuletikuga pruudi isa poolehoiu.
Ükskord elanud üks rikas mees ja. vaene mees ligistikku. Rikkal mehel olnud üks ilus tütar ja vaesel mehel olnud ka üks priske poeg. Vaene mees tahtnud; et nende lapsed paari heidaks, aga rikas pole seda tahtnud. Lapsed ise tahtnud küll ka. Ükskord läinud rikas mees ja vaese mehe poeg põldusid mööda patseerima. Ajanud teised juttu ühest ja teisest. Viimaks tahtnud ka rikas mees piipu põlema panda. Noorel poisil aga pabeross põlenud ja kui nüüd rikas mees tikuga tuld tahtnud ülesse võtta, saal käskind poiss mehel tikutoosi tasku panda, et pole tarvis tikku raisata, saab ju siist paberossi otsastki tuld. Kui rikas mees seda kuulis, olli tal hea meel poisi tarkuse üle ja ta andiski viimaks oma tütre sellele naiseks. Poisil olli õnn tuletiku sees.
E 27376 (3) < Võnnu - P. Rootslane (1896).
361. Peigmees või peigmehe isa kerjusena pruuti vaatamas.
a) Tormas oli rätsep talus õmblemas. Peigmees käind seal, kuuld, et rätsep käib ta pruuti kabistamas. Läind üks õhta passima. Pand igavesed räbalad selga, igavene kodin old. Jäänd öösest talusse. Rätsep õmmeld, võtt püksid ää, pand tooli leenile rippuma. Sant oodand parast aega: kui kõik magama jäänd, siis sant läind minema. Teised tõust omiku üles, sant kadund. Pruudi isa läind nädala närast Torma veskile, trehvand seal peigmehega. Peigmees küsind: “Mis teie pool kuulub?” - “Ei ole midagi uudist. Miks te enam meile ei tule? Va sant tuli üks ööse meile, varastas rätsepa püksid ää.” - “Mina olen see sant, tulgu rätsep pükste järel!” Jätt pruudi maha.
ERA II S8, 309/10 (62) < V.-Maarja, Porkuni v., Assamalla vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Leena Matiisen, 68 a. v. (1931).
Peigmees või peigmehe isa kerjusena pruuti vaatamas.
b) Perepreilist reagitud, et on ull ja tige inimene, sinna ei tohi minna. Üks mees tehend proovi, et tema tahab järel vaadata, mis .see preili on. Käind kuulamas, et sel neljapäeval tulen kosja, mis nimetud oli juba. Aga tuleb õhta videvik, üks sant tuleb, palub öömaja ja leiba. Läheb suurest uksest kohe sisse. Preil pühib põrandad, kipub vägise sandile selga: “Kas sul äbi ei ole siia tulla!” Sõimand iga moodi. Saand siis köögi ukse alla, tüdruk tuld vasta: “Säh leiba, mis mul lõunast järel jäi, söö see ära! Me preilile tuleb täna kosilane, ega mul aega magada ole, tule mu tuppa öösest.” Sandike piigistab teenija kätt, ütleb: “Ei ma taha leiba ega taha voodid; ma tulen täna tagasi.” Suured saksad sõidavad kosja tõldadega ja uhkusega. Preil paneb tüdruku ette, läheb ise peidupaika, nagu vanal ajal pruugiti aeda, peteti peigmeest. Eks ole seda saksad aru saand, et teenija on, aga võtt selle vasta, löönd käed ää. Perepreil tuleb välja: “See on teenija, me tegime nalja!” - “Kui tegite nalja, siis ma tegin tõtt!” Teenija sai mehele, perepreil jäigi vanatüdrukust. Sant oligi see kosilane.
ERA II 38, 478/80 (81) < Vi-Jaagupi, Roela v., Roela vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nirgi, 75 a. v. (1931).
Peigmees või peigmehe isa kerjusena pruuti vaatamas.
c) Üits tütrik kedranu ahju pääl henda veimevaka täitmises langa, et sügiseni veimevakka täis saa. Nüt tullu üits sant talule, astunu tarre sisse, kon tütrik ahju pääl kedranu. Sant andunu kedräjäte Jumal appi ja küsinu: “Kulla laits, kas teil kah vett om, mina taha juvva.” Kedraja ütelnu: “Kas sa esi ei tiia, kon käiu om, kas sa sinna ei näe minna vett lakma! Kes sandile seda vett või anda, mis-eest mäele-toomise väiv om ära nättu!” Sant lännu käiu veerde, joonu oma tahtmise täis ja tullu tarre tagasi. Kui sant tarre sisse astunu, kukkunu ketrajal vokk ahju päält maha. Nüt ütelnu ketraja sandile: “Kehvaline, kehvaline, anna minu ketsu kätte, sis mina kutsu sinnu sügise saaja!” Kehvaline andunu ketsu kätte ja küsinu: “Kas tiiat joba kah midagi saajust? Om joba mõni noormees vist sinul joba valmis?” Tütrik ütelnu: “Tiia küll, mul om joba hammugi noormees valmis.” Sant küsinu: “Kes om kah, kas mulle võit ütelda kah?” Tütrik ütelnu: “Melles ei, siinsammun üle soo Tadi Hanni pojale, tema om minu noormees.” Sant ütelnu: “Mädagu sa maasikmäele ilma minu poja putmade!” Sant olli Tadi Hann esi ollu, kes hendale sandirõiva salga pandunu ja niimoodu tulevatse minia usku lännu kaema, et kuis mini henda kah üles näitas sandi vasta.
H III 21, 915/7 (2) < Otepää, Palupera v. - J. Kukrus (1896).
Peigmees või peigmehe isa kerjusena pruuti vaatamas.
d) Kõrd tahtnu Rauka peremehe poig naist võtta, oma lähekesest üte talu tütard. Rahvas laitnu jälle ära, ütelnu tõise väiga kurja ja laisa oleva. Ja seda ei saanu Rauka esa just kudagi teeda, sest tütruk ollu võõraste vasto lahke ja lõbus ja muide näten kärmas muidugi. Sääl tulin Rauka esal kõrd ää mõte: ta pannu enda kakenude rõivaste sisse ja lännu sandi kombel oma arvatud minia talusse. Jätnu oma mineki äste õdagu pääle ja palelnu sis öömaja kah. Sis ütelnu ema tütrele: “Mine tee vanakesele tarre ahju kõrvale ää ase, sääl om vana inimesel ää lämi magada.” Sis ütelnu tütar: “Kõik ulguse, kes tuleva, jälle meie õlile (õlgi pääle) magama!” Lännu jälle, veetik äiga mööda, tullu pererahvas õdagud sööma. Jälle ütelnu ema tütrele: “Mine kutsu sant kah sööma!” Tütar ütelnu jälle: “Mine iks, kõik ulgusse, kes tuleva, jälle meie lauda sööma!” Siis ollu reede õdagul ja sel päeval küti va kõik peremehe vanal ajal sanna. (Sest nelaba ja poolba õdak olli vanast pool püha ja es lase sel õdagul peremees oma tööd tetä.) Sis ütelnu ema: “Mine avita küla vanake kah sanna!” -- “Ka mede veel, kõik ulgusse, kes tuleva, jälle meie sanna vihtma! Avita sant sanna, avita lavale, anna viht kätte, vihu kah!” Ja jäänugi tõine minemada. Sant kuulu kõik tõiselt poolt saina ära, mes ema ja tütrekõne esikesken kõnelnu. Viimate küll tetu ase sandile tarre ahju kõrvale maha ja vanamees maganu öö sääl ära. Lännu sis ommuku tõisile talule. Tõise talu rahvas tunnu tõise ära, ja nakatu tõisele süvva valmistama, ja saatetu tüdruk tõisele talule panni otsma, külalesele liha küdsada. Tõise talu perenaene küsinu: “Kestu külaline teil om?” Tütruk ütelnu: “Rauka esa.” - “Vai Rauka esa! Ütle tälle, mes ta meile kah ei tule.” - “Ta olli eila ööse ollu teie pool ööd!” Kae, sis võtnu ema hao ja annu iks tütrele :”A kassa vana laesk, a katsa vana laisk!”
H II 30, 664/7 (4) < Nõo - Johan Amberg (1889).
362. Kosilase isa vaatab peretütre ja vaeselapse ketramist.
Kord peretütar ja vaenelaps akand kaheksi kedervarrega kedrama. Vaenelaps estund luuakontsule ja kedrand, peretütar läind ahuotsele kedrama. Eks peretütre peimehe isa tulnd senna tüdrukuid proovima. Peretütre kedervarss kukkund maha, peretütar ütelnd: “Vanamehe kurivaim, anna kedervarss kätte, mul kange rutt, tahan mehele minna!” - “Kellele sa lähäd?” küsis vanamees. “Kitalötana ja Tötalötana Soontaguse Rõike poale.” Eks vana Rõigas isi olnd seal. Peretütar oli nii uhke, sellepärast ta nii ülluste ütles; oleks ta teand,. et äi toas, ega ta siis põleks üteind ka ühti. Vaenelaps pannud järsku kera popsti lauale, taal töö valmis. Peretütrel aidand muud ühti, kui tõmmand lõngast kedervart ülesse. Vaenelaps võeti naiseks, peretütar jähi.
ERA II 159, 807/8 (93) < Lä-Nigula, Oru v., Ranna k. - Enda Ennist < Mari Kurismaa, sünd. 1874 (1937).
363. Poiss paneb pruudid võidu jooksma.
Vanaste vaimud peigmees omale 12 pruuti välja. Et ära tunda, kes nüüd neist kahestteistkümnest tõesti naiseks kõlbab, siis kutsunud peigmees kõiki 12 pruuti ühel pühapäeval kiriku juure, et sääl laulatada lasta. Ilma et pruudid üksteise kodust ja väljaminekist midagist oleksivad teadnud, jõudnuvad nad kõik pühapäeval nimetatud ajal kiriku juure, kus siis viimaks kokkurääkimisel avalikuks saanud, et kõik 12 ühe valepeigmehe petisel seia saanud. Iga pruut sajatanud nüüd peigmeest, kes veel ilmunud polnud, et see niisugumase petise oli teinud. Pea aga ilmunud ka peigmees kesk pruutide hulka ja ütelnud : “Et nüüd kõik olete tulnud, kuna ma aga ühe omale pean valima, siis sündigu see nii, et jookske kõik korraga tähendatud märgi pääle. Kes siis enne kohale saab, see olgu minule pruudiks. Üks pruutidest pidanud seda rumala peigmehe narritööd tühiseks ja varjanud kiriku nurga taade ära. Teised üksteistkümmend jooksnu vad kõik peigmehe nõudmist mööda võitu. Kui nüüd kõige virgem ennast peigmehele pruudiks ütelnud olema, siis kostnud peigmees kõigile üheteistkümnele: “Teie kõik olete narrid ja narritamise nõudmist täitnud. See aga, kes teist seda ei ole ja minule kõlpab, ei võtnud seda kõlbamatta tempu ette ja peitis ennast kiriku seina taade varjule. Tema olgu tänasest päevast minule abikaasa.” Teised 11 pruuti saanuvad nüüd ka omast rumalast ettevõttest aru, pahandanuvad tembukast peigmehest ennast ja läinuvad igaüks omale poole kodu.
E 6426/7 (8) < Oudova, Sträkova < Põlva - Jakob Tamm (1894).
364. Poiss kutsub hulga tüdrukuid korraga kihlusele.
Mees tahtnud naist võtta. Tahtnud proovida, kas tüdrukud ka sõna peavad ja meest usaldavad. Ta kaubelnud viis tüdrukut omale pruutideks ja käskinud igaühte kõrtsi juure minna käemehega; tema tuleb oma käemehega ka sinna kõrtsi juure, siis lähevad seltsis kihlama. Tüdrukud uskunud mehe juttu ja läinud tõeste käemeestega räägitud kõrtsi juure. Seal hakanud tüdrukud üksteise käest küsima, kellega keegi kihlama minna. Siis selgus, et kõik ootasivad ühte. Varsti tuligi mees aga kuuendama seltsis, sellega läks kihlama, teistel häbi silmad täis.
H II 65, 745 (4) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk < Mihkel Kuusberg (1898).
365. Sulane teatab puu otsast tüdruku meheleminekust.
a) Ühes peres teeninud sulane Jaak, kes pereme tütart kõvast armastama akanud, mida aga tütar põle teadagi tahtnud. Küll sulane püidnud ennast igate moodi tütrile meeldivaks teha, aga polemiski asi aidanud. Sulane mõelnud kõiksugu vigurid läbi, aga põle parajad leidnud. Ta saanud aru, et ebausku peremehel ja tütril küll olnud, mis ehk kudagi moodi oma kasuks võib pruukida. Korra trehvanud peremees ja perenaene külasse varrule minema, tütar ja sulane jäänud kahekeisi kodu. Sulasel olnud ju plaan valmis, kuda saaks nüid teist võrgutata: ta teinud ennast kohe rängast aigeks, vist kohe surema. Tütar läinud lauda juurde lehmi lüpsma. Seal õue ligidal olnud paks kuusesalk kasvamas, just lauda ligidal. Sulane ruttu kolkast välja ja lauda ligidale paksu kuuske.Teind hästi jämeda põruva heale ja hüidnud: “Sa pead saama mehele!” Tütar saand vast lüpsmisega poole peale, kui kuulnud niisugust hüidmist. Küsinud siis ruttu vastu: “Nää, ei tea kellele?” Heal jälle ülevalt vastu: “Nää, selle poolkolmatjalgase Jaagule!” Tütar saanud kohe aru, kesse Jaak on, ja mõelnud, et ei nüid küll maksa enam vastu panna, kui ju ülevalt akatakse sundima.Süda akand kangest valutama, et ei tea, kas Jaak enam elabki toas, jäi teine just kohe surema. Jätnud lehma lüpsmise poolele ja jooksnud tuppa, kuhu ka va Jaakki parajast ennem jõudnud ja kohe ennast kolkasse õigeks tõmmanud: päris valmis, muudkui puusärk tarvis! Tütar saanud tuppa ja näinud, et ju Jaak olnud ennast välja sirutanud. Südameliku kisaga harind Jaaku kaelast kinni: “Jaak, armas Jaak, ära sure ära, ära sure ära! Ma rumal ei teadnud ega saanud aru ennem, et sa mind nõnda armastasid ja ma sind. Ülevel ju akatakse sundima, et pean sulle naeseks saama. Tõuse ja saa terveks, ära sure mitte!” Va kelm Jaak saanud aga veel suure vaevaga naeru kinni peetud. Pikkamise akanud teisele jälle hing tagasi tulema, mida peremehe tütar suure rõemu kallistamisega veel rohkendas. Polnudki kaua tarvis oodata, kui ju Jaak võis kolkast välja tulla. Kui siis vanemad pärast kodu tulid, olivad ju kõik plaanid ja palved valmis arvatud, kellega isa-ema said ka oma poole võidetud, millega ka just suurt vaeva polnudki. Mõned nädalad edasi, kui juJaak naesemees oligi. Et peremehel teisa lapsi polnud, sai veel Jaak pärast kohameheks ja kõige rikkuse pärijaks. Pärast tunnistanud Jaak oma kelmuse naesele üles, mida teine kelmliku naeru ja kaisutamisega vastas: mis mööda, see mööda! Ja ega va Jaakki just teistest meestest sandem olnud.
E 4307/8 (3) < Kuusalu - J. Abreldal.
Sulane teatab puu otsast tüdruku meheleminekust.
b) Üskkord oli üks haige jalaga Jaak. Tema oleks ka hea meelega naise võtnud ja just teise pere Tiina. Tiina aga ei tahtnud heameelega Jaaku, et ta vigane oli, olgu siis, kui just paremat ei saa. Aga Jaak oli kaval poiss. Karjamaal oli suur kuusk. Tiina käis iga keskhomiku ajal karjamaal lehmi lüpsmas, ühel homikul ronisJaak sinna kuuse latva paksu okste sisse, et keegi teda maast ei näinud. Kui Tiina tuli lehmi lüpsma, hüüdis Jaak kuuse otsast: “Tüdruk, tüdruk, sa saad lapse!” Tiina arvas, et see hääl taevast tuli ja küsis alandlikult: “Ei tea, Issa, kellega?” Jaak vastas kuuse otsast jälle: “Haigejala Jaaguga.” Nüüd nägi Tiina, et see just jumala tahtmine on, et Jaak teda omale tahab, ja jumala tahtmise vastu ei tohi panna, seeperast vastas ta: “Sündku sinu tahtmine!”Jaak sai varsti naisemeheks.
H II 68, 226/6 (7) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk.
366. Poisil tulevase aasta palk kõik alles.
Üks poiss lubanud tütruku ära võtta, kui see temale 20 rubla raha laenab. Ütelnud: “Ega mul omalgi rahast puudu pole, praegu pole teda oma käes. Aga tulevane aastapalk on alles terve, kõik alles peremehe käest välja võtmata!”
E 43039 (8) < Rakvere khk. ja v., Kloodi - J. Laarmann (1902).
367. Kosilased valetavad, et neil mõisad.
Üts tsüra kõnõli tütrikulõ, õt tulõ mullõ ar', ma olõ rikas, mul om sääne maja ku´ mõisa! Tõõsõl ööl tull tõõnõ tsüra, too ka ütel tütrigulõ: “Tulõ mullõ naasest!” A' tütrik ütel: “Ma lää toolõ, kel om maja kui mõisa!” Sis tsüra ütel ka: “Oll-no asi, mis üts mõisa!'Mul om mitu mõisat, olõ-õi õnnõ maad, kohe kõiki' mahuta'!” Ni' tütrik läts õks toolõ, kel oli mitu mõisat.
ERA II 278, 483 (14) < Setu, Vilo v. - Maara Linna (1940)
368. Tüdrukule seletatakse, et sepast peigmees olevat pime.
a) ükskord armastanud rätsep ja sepp ühte tüdrukud. Tüdrukule olnud aga ükskõik, kes teda oleks võtnud, ega põle teadnud kummagi poole hoida. Peigmehed katsunud üksteise võidu ennast talle armsaks teha ja teist tõrvata. Sepp ütelnud, et rätsepad pole ükski terved: kellel ihuliikmed terved, sel jälle mõistus segane. Rätsep seletanud: sepad olla kõik pimedad alati kuuma raua peale vaadates, ega sellegagi lugu või teiseti olla. Tüdruk ühekorra vaadanud, kui sepp tagunud, ja löönud enam kordi alasi peale kui raua pihta. Tüdrukule tulnud rätsepa sõnad meele ja näinud, et see tõsi on. Sepp saand ikka pimedas arvatud jarätsep tüdrukuga laulatud. Kui juba altari ees olnud, oid sepal hea nõu kallis: ta muretsenud omale käepärast tüki tulist rauda, ja lasknud seda rätsepale saapaseare sisse. Kui rätsep jala juures palavad tunnud, hakanud karjuma, :”Põleb, põleb!” Siin tulnud tüdrukule sepa sõnad meele rätsepa kohta: kuskil tuld näha ei ole ja tema hull karjub - põleb! Muud kedagi - rätsep on nõdra meelega. Selsamal korral soanud sepp ja tüdruk laulatud.
H II 33, 616/7 (G) < Leedu, Kaunas < Hanila - Priidik Einbluth (1890).
Tüdrukule seletatakse, et sepast peigmees olevat pime.
b) Ühekorra oli üks sepp ja sepapoiss. Nemad tantsivad aga mõlemad ühte ja sedasama tüdrukut. Tüdrukul on aga, mõlemad ühteviisi armsad. Viimaks arvas aga tüdruk siiski paremaks vanale sepale minna, sest eks vana ole ikka sepp, teine aga paljas sepapoiss. Vana ikka ausam. Selles mõttes võttis tema ka meistri kosjad vasta. Nüüd hakkas sepapoiss aru pidama, kuda saaks meistri kosjasid nurja ajada. Ta läks tüdruku juurde ja rääkis, et sepp päris pime on ja midagi ei näe. Kui tüdruk ei usu, siis tulgu ta sepa patta vaatama, et sepp mitte alati raua peale ei trehva, vaid tihtipääle viltu lööb. (Nagu teada, et löö vanasepp igakord mitte raua peale,vaid tihti ainult alasi peale, et aga löömise takti korras pidada.) Tüdruk tulnudki vaatama. Kui tüdruk sepapaas olnud, teinud sepp veel õige palju kõla, et tüdruku ees natuke uhkustada. Tüdruk hakanudki uskuma, et sepp õieti ei näe ja jätnud sepa sellest saadik maha ja läinud sepapoisile, et eks ka temastki viimati sepp saa.
H II 74, 381/2 (56) < Simuna - Voldemar Rosenstrauch (1906).
Tüdrukule seletatakse, et sepast peigmees olevat pime.
c) Sepp ja rätsep armastanud üht tüdrukud. Mõlemad püidnud teineteist pruudi ees ära laita. Rätsep öelnud: “Ära armasta seppa, sepp on pime! Vaata, kui tema teise mehega vastamisi rauda taub, alati kõrvale lööb; väga harva, kui raua pääle juhtub.” Sepp jälle ütelnud: “Rätsep on pime: kui käärisi tarvis on, ei leia ta neid muidu, kui põristab kulakuga vastu lauda ning ainult kuulmise järgi saab nad kätte.” Nii aga jäänud mõlemad pruudist ilma.
E 35443 (12) < Varssavi < Võnnu - Jaan Rootslane (1898).
369. Võistleja laidab tüdrukule puuseppa.
Kord tahtnud tislar ja rätsep ühte tütrukud omale. Tütruk olnud tisleriga enam nõus ja annud sellest rätsepile märku, rääkides, et inimised rätsepaid kergetseks peavad. Rätsep: “Kas sa tahad siis pimedale minna, sest tisler on pime! Ja kui sa ei usu, siis mine tema akna taha: kui ta tööd teeb, kui ta mõne korra öövliga lükkab, siis katsub käega, kas puu sile on.” Tütruk läks ja nägi, et tislar mõne korra öövliga lükkas ja jälle käega puud katsus. Tütruk uskus nüüd rätsepid ja läks temale. Pärast sai küll teada, et tislerid keik katsuvad puud, kas sile on. Oli küll siis kahju, aga see oli liig hilja.
E 44199/200 < Vi-Nigula, Kalvi v., Aseri - G. J. Jürjev (1908).
370. Tisleri kaval kosjajutt.
Mustõ elli üts paha hiitra-hööläjä, kia naist tahtsõ naada võtma. A mõrsjat es tiä kohki meelelist. Kitusõ perrä naasevõtmistes pia ta sukugi parembas kui petuse perrä võtmistki. Võtt esi üte kavala jutu üles ja naas ilosappi ja kuulsappi tütrikka läbi kõrrutama. Egäüte man uma jutt: “Paremb ette kõnõlda kui peräh purõlda: kui sa mulle naasest tahat tulla, sis piät egä päivi tarõst mu sitta vällä kasima!” Niigu ölõs puutõlvaga otsa lööd, nii taga-nõs ega näio hüäst hööläjäst kavvõdõhe, ehk täi küll uma illos maja ja pallo varra veel pääle kauba oll. Kui ta ni koll-nelli näiot läbi oli kõrrutanu, sai ta viimäte viienda märksaba näio kotale, kellele ka toosama kosäjutu arr kõnõli: “Paremb ette kõnõlda, kui peräh purõlda: kui sa mullõ naasest tahat tulla, sis piät sa egä päivi tarõst mu sitta välla kasima!”A tool näiol oli lodo otsah; ilma pikembä perrä mõtlõmiselda ütel ta: “Noh, tood taha ma hüä meelega tetä!” Hööläjäl oligi täht käeh, kost umma arr võidsõ tunda.
Kui pääle saju hööläjä umma amõditööd naas tegemä, kasõ illos noorik nättäva hüämeelega uma mehe sitta vällä ja pand pliidiala v a l g i t h ö ö l i l a s t a kui lummõ.
H II 70, 288/0 (3) < Vastseliina - Jaan Sandra < Vaaksare Oloks (1904).
371. Leivatainas tüdruku küünte all hobuse jalarohuks.
a) ühes talus elasivad kaks tütarlast, üks oli peretütar ja teine teenija. Peretütar oli ühe rikka perepoja pruut, ja väga viisakas aus mees oli peigmees ning armastas oma mõrsjat hellaste. Aga poisi vanemad ei olnud sugugi tulevase miniaga rahul, sest teda laideti laisaks neitsiks, kes oma käsi peale leiva sõtkumise ehk kastmise iial ära ei pesevat. Noormees ei uskunud seda, aga ta vanemad ei annud talle enne hingerahu, kuni ta ise asjalugu järel uurima lubas minna. Päev enne kosja õhtut, s. o. kolmapäeval, sammus ta naljaks mõrsja kodu. Neitsid kedrasid kambris ja küsisivad imestusega, mis aruldane asi noortmeest seesuguse ajal neile kihutanud ja veel pealegi jala? Noormees kaebas, et ta pulmahobune jala ära raidunud ja ta olevat kuulnud, et kõige parem rohi selle peale panna leivatainas olevat, mis sõtkumise ajal sõtkuja küüneperadesse jäänud javähemalt päeva kolm seal seisnud. Ta tulnud sellepärast vaatama ja paluma, kas tütarlastel seda ehk ei olevat. Teenija vaadanud oma sõrmi ja ütelnud: “Ei minul küll seda ole ja pealegi tegin ma alles eile leiba.” Peretütar silmitsenud ruttu ka oma käsi ja hüüdnud rõõmuga: “Mina tegin kahe nädala eest leiba, aga minul on!” Noormees ehmatanud ära ja pistnud uksest välja, ega ole mõnel ajal enam oma nägu seal näidanud. Teisel kevadel aga kosinud ta selle teenija ära ja saanud enesele tubli, hoolsa perenaise.
H III 15, 149/50 (2) < Palamuse, Kaarepera v. - Helene Maasen(1891).
Leivatainas tüdruku küünte all hobuse jalarohuks.
b) Valla rikkam ja tublim peremees tahtnud naist võtta. Olnudki üks valmis vaadatud, ilus ja virk tüdrik. Kosija tahtnud aga tüdrikud veel proomi. Kord lähnud ta jälle senna ja küsnud sääl pererahva kuuldes: “Kas kellegi küinde ümmer levätaenast pias olema? Mul obene aige, olen aga kuulnud, et küinde ümmert kaabitudleib obesa aiguise vastu ää oleva.” - “Annel ehk on,” ütelnud perenaene, “temä tegi eelä leiba.” - “Pole mul, ma pessin käed kohe puhtas,” vastanud Ann. “Vat, kus äbemäta - põle!” akanud peretüdär pahandama. “Temä tegi alles eelä leiba ja põle siiski änäm küinde ümmer. Mina tegin aga juba üle-minä nädäli ja sellegipärast on mul veel küllalt küinde ümmer leibä!” - “Soo, või nii,”ütelnud kosija üles tõustes, “Jumalaga siis!” Lähnud ja jäänudki ära.
H III 20, 819/20 (7) < Viljandi, Uusna v. - H. Nigul < M. Nigul (1893).
372. Poiss palub tüdrukult voodialuseid õlekõrsi.
Kord tahtnud poiss jälle tüdrukut proovida, kas tüdruk ka puhtusearmastaja on ja kas temast hea perenaene saab. Läinud tüdruku kodu ja ütelnud, et ta haige on ja et teda ainult nende kõrte tee aidata võib, mis aluskotist sängi alla on pudenenud. “Oota, lasma vaatan,” ütelnud tüdruk, “mul ehk on.” Läinud vaatama ja leidnud terve põlle täie oma voodi alt kõrsi. Seda oligi poisil vaja, läinud ja pole enam tagasi tulnud.
E 49973/4 (25) < Simuna - Voldemar Rosenstrauch (1916).
373. Kosilane peidab aidavõtme tüdruku takukoonlasse.
Üks mees läind kosjamõttega ühte peresse, kus kena tütar olnud. Kui tütar koonalt teind voki peale, küsinud poiss: “Palju päevas läheb läbi so kärme käte alt?” Tütruk vastand: “Seitse seesugust päevas ikka tühi asi!” Poiss istund laua ääres, ajand pereemaga head juttu ja mängind aidavõtmega. Ise pand teist silmamööda tähele, et ketrus pole tüdruku käes heaste läind ühti, paistnud na iderik olevat. Ära minnes pistnud aidavõtme salamahti tüdruku koonla sisse. Kui ta kolme päeva pärast jälle sinna läind, siis kaeband pereeit, et neil aidavõti sest ajast kadund olla, kui poiss viimati siin käind. Poiss katsund koonlasse ja võti olnudki alles seal. Siis mõtelnd kohe: ei sellest tüdrukust perenaist saa, kui tal üks koonal kolm päeva voki peal tolgendab!
ERA II 129, 289/90 (17) < Märjamaaa khk. ja v., Kõrvetaguse k.- E. Poom < emalt (1935).
374. Kosilane peidab nõela tüdruku piibli vahele.
Ühele piigale tulnud kosja noorsand. Piigal olnud piibliraamat laua pääl lahti. Noormees küsinud, kes piiblit lugevat? “Ää mu järge kaota!” ütelnud piiga, “iga päev loen ma kümme päätükki edasi.”Noormees võtnud perenaese suure nõela ja pannud selle naljapärast üks leht edasi piibli vahele. Kolme päeva pärast tulnud ta jälle. Perenaene kaebanud, et särginõelumise-nõel kadunud olla. “Teil kena uus piibel,” teinud noormees teist juttu, kes näinud, et nõelapäälne leht alles pöörmata olnud. “Jah, see mu kallim ajaviide,” vastanud piiga, “iga päev loen kümmekond päätükki läbi.” - “Aga mitmendama päätüki juures: suur nõel oli?” küsinud noormees naerdes ja nõela lehe alt välja võttes. Piiga pettus tulnud ilmsiks: piiga pole lugeda mõistnudki.
E 20291/2 (20) < Risti - Johannes Niinas.
375. Isamees ja kosilane kõnelevad mõistu pruudi omadustest.
a) Isamees ja peigumees läksid kahekeste ühte talu, kus teatsid tütriku olema. Isamees läks sisse, aga peigomees jäi akna taha kuulama. Isamees küsis, et kas neil ei ole mullu-kevadisi mulliku müia? Kui nüüd oli, siis tuli tütruk tule otsa ketrama. Isamees tõugas nüüd laua akna eest ära (sest enne ei olnud mitte klaasist aknaid, vaid puulauad olid augu ees) ja hakkas peigomehega rääkima. Peigomees: “Kas kuu kõrge?” (Tütruk nimetati kuuks.) Isamees : “Üle aida arja, ehk aida taga madal.” (Kui tütruk veike, siis aida taga madal.) Peigumees: “Kas tähed selged?” (Silmad.) Isamees - kui silmad terved, siis ütles: “Päält oro oksi.” Aga kui aiged, siis: “Alt oro oksi.” Peikmees: “Kas tamm pakatab?” Kui nüüd palju riiteid oli, siis ütles isamees: “Pali lemme-lehti.” Aga kui vähe riiteid oli, siis ütles isamees: “Väha lemme-lehti.” Kui nüüd oli tütruk suur, silmad terved ja veimevakad täis, siis läks peikmees sisse ja tegi kaupa tütre isa ja tütrega.
H II Se, 442/3 (l) < Vaivara khk. ja v., Türsamäe – Johannes Sorro.
Isamees ja kosilane kõnelevad mõistu pruudi omadustest.
b) Ühele tüdrikule tulnud kosilased. Peidmes jäänud õue, isamies lähnud tuppa. Käinud ja vaadanud ära, tulnud välja tagasi.Peidmes küsind: “Noh, kas kuu kõrgel?” Isamies vastand: “Õige kõrgel, nagu lauda katusel.” Tüdrikul õld sieliku-auk lahti, välkund kuhta serva alt. Peidmes küsind: “Kuda, kas taevas õli selge?” Isamies vastand: «Keskelt selge, jääred pilves.” Tuapõrandat õld keskelt pühitud, servajääred kõik prahti täis. Kosilased jätnud selle pruudi, lähnud minema.
ERA II 166, 250/1 (41) < Torma, Avinurme v., Laekannu k. - Armilda Hallik < Liisa Lauringson, sünd. 1862 (1837).
376. Petis kosilane sõidutab tüdrukut ümber maja.
Kord olnt üks rikas tütruk, ise natuke otsekoheke ka. Üks mees tahtn tema raha kätte saada, läinud senna majasse kosja. Ilma vanemate teadmata läin tütruku kambrisse, kes üksi seal olnt. Mees narris teda, et “tule nüüd minule naeseks, ma küsisin sinu isa kääst ka luba; tema lubas küll, kui sa ise aga tahad tulla.” Tütruk oli nõus ka, korjas kraamid kokku, raha andis mehe kätte, ööldes: “Ju sina ikka nüüd rahaoidjaks saad!” Poiss pani tütrikule uju päha, viis välja vankri peale ja sõitis tüki aega seal ümmer maja. Tütruk mõtles, et tea kus maal meie juba oleme? Ükskord peab poiss hobuse kinni, viib tütriku tema oma kambri istuma. Ise ütles, et ta nüüd peigmehe majas on. Ja läks õue, käskis teda senikaua oodata, kui ta hobuse eest ära võtab ja talli viib.Tütruk ootab tundi paar toas tooli peal, uju peas - ei poissi tule ühtigi. Hakkab viimaks üüdma: “Mihkel, Mihkel'.” Ema kuulis teisest toast tütart hüüdvad, küsib: “Mis sul viga on, mis sa hüüad?”Tütar vasta: “Jo teie Mihkel ikka mind endale tõi.” Ema ei arvanud sellest midagi ja jäi magama. Tütar hüüdis jälle: “Mihkel, Mihkel!” Ema küsis jälle: “Mis sul on seal?” Tütar ütles: “Jo sinu Mihkel ikka mind endale tõi.” Emal ei aitanud muud kui läks vaatama: tütar istus keskpaiga tuba tooli peal, uju peas! Ema võttis uju peast ära - nüüd nägi tütar, et ta oma kambris jälle oli. Poiss läks rahaga minema, ega mõtlen ema tütart omal naeseks võtta.
E 37753/5 < Tõstamaa - J. Bachson (1898).
377. Kosilane paneb kavalusega laisa tüdruku tööle.
Ühel isal-emal olnud kolm tütart. Kaks saanud mehele, aga kolmandat pole keegi tahtnud. See olnud ilmatu laisk. Viimaks tulnud sellelegi kosilane. Isa ütelnud kosilasele: “Kui mu vana valge hobuse saate piitsata jooksma, siis saate tütre!” Mees tellinud hobuse paariks kolmeks päevaks enese juure ja olnud kaubaga nõus. Hoidnud siis hobuse kolm päeva söömata. Teinud hästi pikad aisad ja pannud heinatuusti kessiga aisa otsa. Kushobune joosnud nina tuusti järgi! Äi vaadanud aknast ja imestanud, kuidas valge jooksnud. Nii võtnud mees tüdruku naiseks. Pärast pulmi istunud naine käed süles, pole midagi teinud. Mees läinud metsa, tulnud õhtul tagasi. Naine kaebama: “Ma pole süüa saanud!” Mehel pole ka midagi ütelda olnud. Teisel päeval mees läinud jälle metsa, õhtul naine kiitnud: “Täna sain pool viilukat võileiba, ma pühkisin pool põrandat ära!” Mees ütelnud: “Pühi homme terve põranda, siis saad terve viiluka!” Naine pühkinudki terve põranda ja saanud terve viiluka. Nii õppinud naine pikapääle kõiki töid tegema, üht ja teist, vardaid kuduma ja ... Ema tulnud tütart vaatama. Tütar andnud kohe vardad kätte: “Siin majas ei saa muidu süüa, kui tee tööd!” Vanamees kutsunud jõuluks kõik tütred väimeestega oma juure. Laisa tütre mees olnud kõige paremini riides ja tütar ise ka.
E 60349 < Noarootsi, Österby k. - P. Ariste (1927).
378. Peigmees taltsutab kavalusega kurja tüdruku.
Kord elan üks kuri tütruk, kes ühegiga hästi läbi ei ole saant, aga ise olnt rikas. Üks mees tahtnud teda omale naeseks võtta. Mis teha - raha on, aga kuri kah. Mees peab nõu ära ja tahab kavalust proovida. Olnt teine ise rikas ka. Kui kosjas käin, olnt suur ilus hobu ees. Aga kui tütrikud ära tooma läint, siis oln vaene hobusekroni ees. Tee peal tulles väsint hobune ära. Mees võtn kirve saani põhjast ja löön hobuse maha. Koer olnt ka temaga ligi, - siis käskint ta koera hobust ära süüa. Koer tõmban saba reede vahele ja läint eemale. Mees võtn jälle kirve ja löönt koera ka maha ja ise ütlen: “Mina olen niisugune mees: kes mind pahandab, selle ma maha löön.” Noorik kuulnt seda, ei enam pole eluaegaski kuri olnt.
E 38610/1 < Tõstamaa, Tõhela - Jakob Bachson (1899).