78. Kosilane roost ja võsastikust.

Isti roo veere pääla, naka kaala kammerina,
kasteeina kaari pääla. käe anna aidaenna
Kuuli roona robine, esä põlvede ehena,
kasteeinan kabine. velle viie silma nättan.
Sis mõtli ma susi tulevet, Veli, ella vellekene,
mõtli karu kalduvet, või es kuule, et ma kurja,
laiakäpa laskenevat. või es näe, et ma närva, -
Tulli nugis noori meesta, näe närvasta jutusta,
tulli ilves ella velle, kuule kurjasta kõnesta!
tulli mõtus mõisa meesi. Veli, ella vellekene,
See pakk mulle suisa suuda, jäta nd kurjad kullemeta,
suisa suuda, käisi kätta, vaesed latsed vaatemeta!
palus panti võttemaie, Võta nd ärä ärra tüdar,
kihla kinni oidemaie. kosinu kuninga tüdar,
Veli, ella vellekene, võta nd Riiast raadi latsi!
võta ei panti paiuna, Veli, ella vellekene,
joo ei viina vitsikuna, lase pandi olla paigal,
naka ei kaala kaasikuna, lase kihla seista kirstun!
anna ei kätta aavikuna. Meil om kähen kate pandi,
Veli, ella vellekene, kate pandi, kolme kihla –
tule mu esä koduse, kiltre kihla, kubja pandi,
tule mu emä koduse, kiltre kihla kirstuna,
kaokeste kasupaika. kubja pandi paberina.
Ma joo viina kellerina,

H II 25, 1126/8 (21) < Paistu khk., Õisu - Elise Torim < Maret Pugal (1889).

2) Läksin metsa hommikulta, sõrmest hõbesõrmuksiida.
hommikulta, õhtuelta, Mul veel pihta peenikene,
enne kuuda, enne päeva, õlaluud mul õhukesed,
enne haljasta aguda, käevarred vaemukesed.
enne vara valgeta. jalatallad taimekesed.
Kes mull vastu või tule,essa? – Las mind kasva aastad kaksi,
Vastu mull tulli varikupoega, tõusta aastad poolitõista,
nõolt noori nõmmepoega. veerta viisi heinaaega,
Peo oli täis tal pillipuida, seitse soojada suveda!
käsi oli täis tal käsilisi, Kuna kasvab pihta pihlapuina,
sõrmed hõbe sõrmuksiida. käevarred vahterenna,
Pakus mull peosta pillipuida, jalatallad tammedenna, -
käesta kaunid käsilisi, siis võtan peosta pillipuida,
sõrmest hõbesõrmuksiida. käesta kauniid käsilisi,
Näiu naeris nõmmepoega, sõrmest hõbesõrmuksiida."
võistles võerast varikupoega:
"Võta ei peost ma pillipuida,
käesta kauniid käsilisi,

H I 5, 243/4 (2) < Helme - R. Suidt (1894).

3) Maada taha ma vaene, kannu takast abikaasal?
suiku suvilinnuke. Sõsar ei too sukapaari,
Kes pand Margete magama, veli ei too viinapüttü,
ihu ellä engämäie? õimu ei too õllevaati." -
Ööse oise obesida, "Näiukene, noorekene,
päivä kaitsa velle karja. soon omma sukapaari',
Esäl ol'l sada sulast, mõtsa veeren viinapütü',
vellel viisi päivili,ist – aavistigun õllevaadi'.
kõik taht udsun oidamist, Näiukene, noorekene,
peenikesen pidämi,ist. mis sa pelgät tulle,en?
Kuuli ma roon räpsivet, Tsia' sillan mul magase',
pajostigun paukuvet. varsa' vahtva varikun,
Mõtli ma soe tulevata, lauda' täüs lambit,
kahru vällä kargavata – kaits lauta karja täüs.
tulli vällä sulane poiss, Mina külva kümme vakka,
karas kats kaubameest: mina viska viis vakka."
"Näiukene, noorekene, Sai näiu saanuvelle,
müü mulle esä obene, jäie näiu jäänüvelle, -
vahete velle varsa!" siu' sillan tel magase',
"Ei ma müü esä obest, soe' vahtva' varikun,
vahete ei velle varsa." laut om täüs' laivavett,
- "Tule esi, näiu noori!" kaits lauta kajovett.
- "Kuis ma mõisast mihele Sis ta's külva' kübäretäüt,
lää, viska's viita peotäüt.

H III 9, 838/40 (16) < Otepää, Ilmjärve - Gustav Seen (1889).

4) Läksin metsast luuda tooma, vaskiluuda varvikusta,
kuldaluuda kuusikusta, tinaluuda tee rajalta.
vaskiluuda varvikusta, Mul tuli vastu litse lapse,
tinaluuda teerajalta. litse lapse, pordu poega,
Mul tuli vastu litse lapse, püüdis anda suise suuda,
litse lapse, pordu poega, suise suuda, kiuste kätta.
püüdis, anda suise suuda, Ma'p ei annud suise suuda,
suise suuda, kiuste kätta, suise suuda, kiuste kätta.
Votin noa tupe,esta, Votin noa tupe,esta,
koverraua korva,asta, koverraua korva,asta,
läkitin läbi menema, läkitin läbi menema,
läbi ta ihu ilusa, läbi ta ihu ilusa,
läbi ta pale punase, läbi ta pale punase,
läbi ruugete juuste – läbi ruugete juuste.
ise koju nuttadessa. Isa kergitas kübara,
Küsiteles eidekene, ema lattu pealaelta:
küsiteles taadikene: "Ole terve, tütar vaene,
"Mis sina nutad ja alatsed?" - et et end suule sõima,
"Miks ep nuta ja alatse! isale igi-häbida,
Läksin metsasi luuda tooma, vennale veri-vihada,
kuldaluuda kuusikusta, sosarale soime suuta!"

H II 38, 169/70 (3) < Haljala < Võsu rand - J. A. Rehberg (1893).

Siinesitatud laulutüübi "Suisa suud" kohta vt. veel L. Põdras, Näiteid rahvalaulude motiivistiku arenguteedest (Õpetatud E. Seltsi Kirjad III 1935, 74-94).