Kõige elavam tegevus ümbruskonna metsades, Orajõe, Häädemeeste ja Laiksaare valdade piires, oli "Valtohvi" vabriku tegevuse ajal. Suvel harilikult ei töötatud metsades, siis ei tohtinud tuld maha teha, sest metsaalune oli kuivem, tuli võis kergesti levida. Ka oli kohalikel meestel suvel teist tööd põllul, rannal ja merel, nagu kalapüügil ja laevalaadimisel. Oli siiski juhtumeid, et mõni paar töötas suve läbi, kui töömehed olid hinnatavad, ei tahetud neid mujale lasta. Valitsuse luba küll ei olnud, see tehti "salani", metsahärra oli vabriku esindajatega "läbikäidav", temal "tehti silmad pimedaks". Sügisel, kui juba vihma oli tulnud, algas päris saagimise hooaeg vabriku ja eraisikute lankides, samuti oma kütteks laagripuude tegemine. Saagimine püüti nii lõpetada, et puud saadi "talve kamuga" välja vedada. Lankide lõpliku tühjakskoristamisega ja puhastamisega kulus aega suure kevadeni. Saagijad töötasid paaris, igal mehel oli kirves ja paari pääle suur metsasaag. Mahalastud puud laaksiti ja tükeldati palkideks, paberipuudeks, titsideks, jummideks või küttepuudeks, halupuudeks. Halupuud olid 1/3 sülda pikad, arssinahalud. Mehe töönormiks loeti süld päevas valmis teha ja riita laduda. Hää metsa puhul saadi sellega valmis, aga kui mets oli rabastik, s.o. puud peenikesed ja okslikud, ei olnud võimalik "vastale jõuda", siis tingiti kallimat saagimise hinda sülla päält. Tööle asuti hommikul varakult ja töötati hilja õhtuni, ka kuupaistel ja tulevalgel, et süllad täis saada. Lähematest lankidest käisid töömehed öösiti kodus magamas, võttes igal hommikul lõunase leivakoti kaasa. Leivakotte oli pargisnahast, hülgenahast, purjuriidest ja tihedama materjali puudumisel ka kodusest taksest või linasest riidest. Purjuriidest kotte imbutati värnitsaga või päris värviti üle, et sajud ei leotaks sisu. Leivakõrvase kaasavõtmiseks tarvitati veel puukarpe, millesse pandi räimi, võid, liha, paksu jahukastet, kuidas kellelgi keegi kord oli. Ka tooreid kartuleid võeti ligi tules küpsetamiseks. Külmal ajal maeti leivakott lume alla, et kaitsta toitu kõvakskülmumise eest. Õhtul koju tulles maeti töö riistad okste alla või lumesse, olid ju tüki maa tagant küllalt rasked kanda. Püüti panna salaja, siiski tuli vargusi ette. Seepärast kanti saagi kui kallimat ja suuruse tõttu raskemini peidetavat riista endaga kaasas, nimelt keerati saeleht ümber keskpaiga, eest pulgad vaheliti, nii ei olnud tülikat käes-kandmist. Saevibu tuli sel puhul ära võtta (saagide käepidemeiks olid osalt pulgad, osalt vibud). Elamutest kaugemal asuvatesse lankidesse ehitati metsamajad. Need tehti ümmargustest palkidest suurte rist- ehk maanurkadega, maapõrandaga ja ümmargustest puudest laega, lae pääle laoti kuuseoksi, keskelt pisut harja üles, et sadu otse lae pääle ei tuleks; katust ei olnud. Keskel oli maakividest ahi ehk keres, see köeti õhtupoolikul palavaks, et õhtul enam suurt suitsu ei oleks, saaks ukse kinni panna, sest korstent ei olnud. Üks väike aken oli ka vahest, sagedasti oli aga hoone ilma aknata. Magamiseks olid ümberringi seinte ääres puulõhkudest, s.o. lõhki aetud puudest lavaskid, mis olid ka istepinkideks. Liikuvaiks istmeiks kasutati parajaid puupakke. Mingisugune lamp või latern oli kodust kaasa võetud valgustamiseks. Uks oli ka puulõhkudest, puuhingedel, lukuta. Väljaspoolt laoti ukse ette püstpuudest vari ehk veerus, maja lähedal püstpuudest varjualuses keedeti suppi, pada oli kodust kaasa võetud. Sabud, s.o. peenike puukraam, nagu oksad ja ladvad, mis ei kõlbanud sülda panna, olid põletseks priid. Vabriku lankides, kui puträtsikut saadaval ei olnud, võeti sekka häidki halge kütteks. Vabriku lankidesse ehitati metsamajad vabriku poolt ja müüdi kevadel soovijaile tulepuudeks, ostja pidi maja lammutama ja ära vedama langi üleandmise ajaks. Eraisikud püüdsid oma maju nii ehitada, et materjali pärast kasutada saadi. Näiteks ehitati maja kahe paberipuu pikkune ja ühe laiune, kevadel saeti majapuud paberipuudeks. Metsamajad ehitati koorimata puudest, paberipuud kooriti, seega suitsenud osa läks maha. Metsaelul oli küllalt raskusi. Õhtuks köeti keres ergama, oli päris palav majas olla, aga hommikuks jahtus ruum külmaks: maakivid jahtuvad ruttu ja seinapuudel ei olnud rihva, ainult tasaseks olid küljed löödud kühmukohtadelt ja sammalt oli ka vahel. Mehed "köhesid alati ku röökisid; töö-palav nahk sel'las" jõid külma vett." Vett võeti seks kaevatud aukudest, metsas on harilikult igas kohas vesi saadaval. Enne vabriku töid oli saagimine odav, 60-70-80 kopikat sülla päält, ja päevas rohkem saagida ei jõutud. Vabriku ajal paranesid hinnad, makseti viimati l-1,20 rubla sülla saagimisest. (Kupits = l kantsüld - 3 joosusülda).
Saagijad ladusid valmissaetud ja lõhutud puumaterjali mõõdu järgi riita, tööperemees omalt poolt mõõtis riidad üle ja kui ta mõõduga ja ladumiseviisiga rahule jäi, siis olid puud vastu võetud, - süldade arvu järgi maksti raha. Eraisikud ostsid langid välja enne läbitöötamist, sääl ei olnud enam muud vastuvõtmist kui peremehe ja saagijate vahel. Vabriku lankides oli teisiti: vabrik maksis kroonule langist saadud materjali päält. Töölistelt võeti puid vastu kas iga nädala lõpul (pühapäeviti maksti raha) või rinna lõpetamisel, aga kui lank oli läbi saetud, siis võttis metsaülem ehk metsahärra terve langi puud vastu, enne seda ei tohitud vabriku langist midagi välja vedada. Viimase vastuvõtmise ajal tehti metsa härrale oma tahtmise järgi "silmad pähe". Orajõe, Häädemeeste, Tahkuranna ja Laiksaare valdade metsad kuulusid vene ajal ühte Laiksaare metskonda. Siin oli kaua aega metsaülemaks üks suurt sugu mees, kes nimetas iseennast rahvaga kõneldes "suurhärraks" ja nõudis, et rahvas nimetaks teda "kõrgeaulik suurhärra". Seepärast nimetati teda rahva seas "aulik" ja "suurhärra"; nime ei teatudki. Vanemad inimesed nimetasid järgnevat metsahärratki esialgu "uueks aulikuks". Vana aulik oli suur viinamees.
Valdhofi kohalikuks esindajaks oli Häädemeeste mõisnik (kroonumõisa rentnik), lätlane Karl Behrsin, "vana Peersin", ägedaloomuline mees. Tema juhtis koha pääl kõiki Valdhofi töid ja õiendas arved. Vabriku lankide vastuvõtmisel toimiti harilikult nii. Suurhärrat võõrustati mõisas rikkalikult; kui tal aga aega polnud enne mõisa tulla, võeti kosti metsa kaasa, kusjuures viin oli pääasjaks. Oli langis juba osa riitu suurhärra poolt vastu võetud, siis mindi kesk lanki tehtud tule ümber istuma, puhkama ja viina võtma. Selle aja sees Peersina mehed (sulased või puträtsikud) käisid mõne jao riitadele jäljed ümber, nagu olnuks need juba vastu võetud. Kui metsahärra jälle tööd jätkas, vaadati riida ümbrust: siin värsked jäljed - see on juba mõõdetud - ja mindi siis järjest edasi. Nii tegid vabrikumehed mitmed kupitsad vahe päält käsuks.
Rahva seas räägitakse veelgi lugusid suurhärrast. - Üks Häädemeeste mees olnud kord laagripuid ära andmas. Kui suurhärra tema riidale lähenenud, pole ta mehe teretamist kuulnud või kuuldavaks teinud - mehel olnud müts ka pääs - ja käratanud kohe: "Siga-vasik-lontrus, lurjus, lambapää, sina ei mõistma suurärra teretada !" Mees hakanud vabandama, et ta on teretanud, aga suurhärra pole kuulnud. See vihastanud metsaülemat veel enam, ta käratanud uuesti mehele pääle ja arvestanud ta riidad suuremateks, nii et mees pidi maksma tolliraha rohkem kui õigus, Orajõe Penu küla mees, vana Kupu, olnud kavalam. Kui tema laagripuude vastuvõtmine tulnud, pühkinud ta luuaga oma riitade ümbert lume eemale ja teeraja ka riida juurde, ise olnud riida ääres põlvili, müts kaenlas, viinaklaas käes, kui suurhärra lähenenud. Suurhärral olnud selle üle väga hää meel, ta kiitnud: "Vat kus mõistlik mees; mõistlik mees, tubli mees! Suurhärra kinkima sul need puud, kinkima," Ja vana Kupu saanudki puud ilma tollita kätte.
Kord tulnud revident Asuja pääle - nii nimetatakse Laiksaare metsaülema elukohta. Suurhärra maganud parajasti lõunaund ja teenijatüdruk tulnud talle teatama. Suurhärra olnud nii hirmul, et päris lõdisenud ennast riietades. Tüdruk, kes teda abistanud, ütelnud: "Härra on ju küll ise suur, miks härra nii kardab?" Härra kogelenud: "Mina kjull suur, aga tema julearu suur, julearu suur!" Naljasõnana korratakse veel praegu rahva seas suurhärra tavalist sõimusõna: siga-vasik-lontrus, lurjus, lambapää! ja tema hoiatust metsavahtidele: "Vatama järgi, et see suits metsas ei ole!" (s.o. et tuld metsades ei leviks).
Langisäbud jäid saagijatele töö kõrva, ilma tasuta. Saagijad tegid neist endile küttepuid, ja kui oma tarvitusest üle jäi, andsid ka teistele kas tasu eest või mõne äätehtuse vastu. Säbude alla peideti häid puid. Seda tehti nii. - Riidaaluselt aeti lumi täiesti kõrvale, pandi ilusad titsid kohe maa pääle, niipalju kui sobis, nende otste ümber kuhjati sammalt, säbud laoti pääle. Nii jäi mulje, nagu lasuksid peenikesed puud otse maapinnal. Sügavad lumed olid igal pool, kes sääl kõike nägi või aru sai. Saagijad müüsid pärast suvel kupitsate viisi oma titsisid. Samal kombel katsuti ka laagripuude alla kõvu puid peita ja et vastuvõtja silmi oma tahtmise järgi teha, võeti viin appi. Järgnev metsahärra olnud teist moodi mees, temale pole enam saadud seuksi silmi teha. Häda oli sohkitegemisega siis, kui esikud ehk ninamehed omavahel riius olid, siis nad passisid üksteist. Suurhärra ajal oli juhtum, et lätlane abihärra kosis Laiksaarest ühe kohalise metsavahi tütart. Suurhärra ise ja veel ägedamini mõisa Behrsin seisid püstijalu vastu, et abihärra ei võtaks liht-metsavahi, päälegi eestlase tütart. Abihärra abiellus siiski oma neiuga. Selle pahanduse ajal abihärra hakkas selgitama vabriku lankide vastuvõtmist, et kroonutolli makstakse vähem kui langist puid saadakse. Vana Behrsinal olnud palju tegemist, enne kui asja libedaks saanud.
Vene ajal ei olnud Riisselja-Ikla raudteed, ja kõik metsamaterjal tuli randa. Puid veeti hobustega ja "lasti veega" alla. Viimast tööd nimetati puulasemiseks. Kõige tähtsam neist veeteedest oli Uusjõgi (kaardil Timmkaanal), mille veed tõid Ülesoo metsadest määratud puuhulgad mere äärde. Küllalt rohkesti lasti puid ka Lemmejõe (kaardil Orajõgi) ja Priivitse kaanali (kaardil Teesuu k.) kaudu. Veega lastavad puud veeti hobustega lankidest välja jõe äärde riitadesse. Veekommisjon otsustas laskmise järjekorra, suuremad partiid lasti enne. Vahest juhtus, et suurvesi lõppes, enne kui kõik puud alla said; vahest lasti rutates üksteisele pääle, puud läksid segi, oli tüli ja riidlemist, päris küiskäbali mindi kokku. Vabriku puud tulid kõige enne, sest neid oli kõige rohkem. Puud loobiti lahtiselt vette, kakkujad käisid kalda äärt mööda puudega kaasas ja käksadega kakkusid lahti, kui puud kusagil hunnikusse jäid, 'enam edasi ei liikunud. Jõesuhu tehti palkidest hirmsad (s.o. tugevad) tõkked, nende najale pandi kõrged kartsad, mille taha kuhjusid puud. Juhtus ka äpardusi, et puud läksid merde, siis lovitadi neid, püüti ja otsiti, kuni kätte saadi. Uuejõe äärde voolas kevadeti laiast ümbrusest inimesi kokku "puid võtma". Satsidesse ehk partiidesse heideti kokku: ühed viskasid puid veest kaldale, teised kandsid vahelt, kolmandad ladusid riita. Üleslaotud puude mõõdu järgi maksti raha, mis jaotati satsi liikmete vahel ühetasa. Puträtsikud valvasid töö korralikkuse järele, et uppunud puid ei jäetaks põhja, et ladujad ei teeks riia riitu. Riia riitadeks nimetatakse hõredasti laotud riitu, kus pandi halg halu pääle - nii jäid suured vahed. Puude ladumisel nõuti, et pandaks halg halu vahele, s.o. eelmiste vahekohtadesse. Riia riitade nimetus tulnud sellest, et vanasti, kui alles hakatud puid Riiga vedama, laevamehed ladunud niisugused riidad.
Hobustega vedamisel oli üks tähtsamaid teid Sihisilla tee Orajõe ja Häädemeeste valdade piiril. Kuid talvevedudel ei piirdutud ainult olevate teedega, vaid veeti otse üle põldude ja heinamaade, läbi õuede, kui mõne tee juurde oli kaugele minna. Metsad olid sagedasti mädad, s.o. lume alt oli pehme, hobused vajusid sisse. Sel puhul tehti lanki tee sisse: sõideti päev või paar enne veo algust tühja reega paar korda piki lanki edasi-tagasi. Läbisõidetud jälgede kaudu tungis külm maasse ja kõvendas tee. Vabriku lankides lasti kesktee vabriku kulul ette sõita, riida juurde saamine oli iga vedaja oma mure. Vedamise ajal oli üks puträtsik langis, teine mere ääres. Langis valvati, et riidad täiesti välja veetaks, ka kinnikülmunud riidapõhjad lahti raiutaks. See kulutas rohkem aega, ja vedajad, kellele maksti väljaveetud puude hulga päält, püüdsid külmunud põhjad sinna paika jätta. Mere ääres valvati, et ladumisel ei tehtaks riia riitu, et riidaotsad oleksid korralikud, püsivad ja mõõdud õiged. Kui mõni oli halvasti ladunud, siis lükati ta riit ümber, ja et uuestiladumine jälle aega nõudis, pidid vedajad tahes-tahtmata tihedamini laduma. Mõisa Behrsin ise sõitis sagedasti nii metsas kui rannas tööd üle vaatamas ja juhtnööre andmas. Esimeses järjekorras hakati vedama mere äärde, sest sel puhul tuli sõita üle lagedate, kust lumi varemini ära läks. Lumevaestel aegadel kiirustati vedamisega ja maksti paremat hinda. Vahest tuli vedajaid kaugest ümbrusest kokku, näiteks oli Sihisilla teel kord 80 hobust korraga vabrikule vedamas. Kaugemalt hobusemehed ööbisid kas taludes või metsa majades, siis tehti hobustele püstpuudest varjualused. Jõgede äärde kokkuvedamine jäeti viimaseks, sel puhul tuli liikuda metsas, kus talvetee püsis kauemini.
Kevadel, kui langid olid tühjaks veetud ja lumi sulanud, puhastati lanke: peenike töösoga riisuti kokku ja põletati ära. Riitade aluspuud, otsapuud ja muud kõlbulikud tükid jäid puhastajale vaevapalgaks.
Paberipuud, titsipuud ja jummid (ümmargused arssinapuud) kooriti. Koorimist alustati juba sügisel metsades, aga külmade tulekuga jäi see töö seisu, ja suurem jagu kooriti kevadel rannas. Sellest tööst võtsid osa ka nõrgemajõulised, nagu naised ja lapsed, viimased juba 10-11-aastaselt teistega ühes. Koorimiseraud oli sirge teraga, kaunis paks ja raske, et oksatüükad läbi lööks. Suuremad oksad puhastati kirvega. Koored jäid koorijaile "töö kõrva". Kuivad koored põlesid hästi, neid veeti koju ja suvel keedeti nendega.
Hiljemini tahveldati kooritud paberipuud ja titsid, et paremini kuivaksid. Tahveldades laoti puud neljakandilisteks riitadeks ühe puu pikkuselt, ikka üks kord pikuti, teine risti.
Viimaseks tööks rannal oli laadimine. Laadimisel oli ühe hobuse kohta kaks inimest, üks nikimees, teine hobusemees, ehk üks niki pääl, teine hobuse pääl. Hobuste pääl olid sagedasti ka naised, kergemate puude laadimisel aeti juba 15-16-aastased noorukid platsi. Laadijate satsis oli nikkide suuruse ja arvu järgi 4-8-12 hobust. Laeti enamasti kahe nikiga: kuni üks käis laeva juures, täideti teist jooma taga, nii et üks nikk läks, teine tuli, töölistel polnud muud hõlpu kui lühikesed söögiajad. Hobustel oli oma ninaesine iga koorma ladumise ajal riida juures. Kui laeti ühe nikiga, siis oli hobusemeestel rohkeni aega, aga sel tööl oli vähe edu. Meri on siin lausaline, s.o, pikalt madal, laevad seisid kuni kaks versta rannast kaugel. Laadimine oli hobusemeeste töö, aga jalainimesedki said teenistust kas päevilistena hobuse- või nikimehena nende laadijate juures, kel polnud omast perest nii palju inimesi välja minemas, või liivijatena, s.o. paigale ladujatena, kui laeti ühte laeva mitme nikiga, mil laevamehed ise ei jõudnud liivimisega vastale. Laadimist peeti kõige raskemaks tööks puumaterjali juures, aga ta oli ka kõige kallim. Valdhofi ajal oli maapidajaid, kes põlluharimisest palju ei hoolinud, käisid alatasa laadimas ja ostsid vilja poest. Laadimiseraha anti soovijaile ka talvel ette suvise töö pääle. Ettesaajaid kutsuti kevadel kohe laadima. Mõni oli kelm, ei tulnud, siis mõisa, Behrsin ütles tavaliselt:
"Juba talvel oli p-se nälga täis, kui nad nüüd pudrumäe on läbi söönud, küll siis tööle tulevad!" See pidi tähendama, et võtavad "kemmergust vanavara", kui selle läbi söövad, siis pole muud hakkamist, peavad tööle tulema.
Parvitsemisest. Palgid veeti hobustega või lasti veega alla randa, siit viidi parvedena merd mööda Pärnu. Rannal laoti palgid võimalikult veepiiri lähedale virnadesse, mitu renti otsapidi (s.o. mitu järku). Suvel, kui paras tõusvesi oli, et sai palke üle jooma ujutada, hakati parvitsema. Tulid linnast mehed ja siit mehi oli ka, töö juhataja ehk puträtsik oli samuti. Parvitsejad jagunesid töö järgi. Üks sats olid veeretajad, need lükkasid, veeretasid palgid vette. Lidud pandi alla, poomidega lükati. Teine sats olid ujutajad, kes käksadega (öeldi ka pootshaak ja piithaak) ujutasid palgid pääle jooma, kus parv valmis tehti. Kolmandad olid parvetegijad, need kinnitasid palke parveks. Tugevamad parved kinnitati kettidega; raudhaakidega kinnitati palgid ketitroppide külge. Ilusa ilma korral tehti sõlgedega parved; sõlg on ristpalk, mis teiste palkide otste pääle haakidega kinni löödi. Need parved aga ei kannatanud suurt lokset. Oli pari valmis, tuli linnast masin, lepper; pari viidi talle vastu ja lepper vedas parved ära. Siinsed jõed on liiga väikesed, neil ei tehtud iialgi parvi, vaid puumaterjal lasti üksiktükkidena alla.
Sii öeldi ikki "lestakala saama" selle kohta, ku mehed nas'te juures käisid. Ükskord ollid sii Teste Antsu juures kortles kolm parvitsejat, puträtsik olli Tagant-Tahkurannast ja kaks linnameest. Teine linnamees olli päält näha seuke nosi, aga päris satikad ollid teisel sees. Selle õhta, ku neil pari valmis sai, nad akkanu suurt paasat pidama. See nosimees lakkunu omal silmaterad täis ja akkanu Antsul pääl ajama, mingu, toogu tal kodukana. Ants viskanu ammast vasta: "Kas sa lestakala ei taha?" - Ei, tema ei söö lesta ja ei tahagi praegu süia, toogu tal aga kodukana. Teised naernu vasta: kudas sa s' kana sööd ja lesta ei söö! Ajanu teisel tükk aega kõiksugu ullu, viimati Ants ütlenu, tema küll ci lähe, kel jänu, sel jalad, - otsigu isi. Läinugi teine ümmer kolistama, ju tal s' ikki kuskelt ka natike aisu olli - on ju igal pool mõni seuke tagaveetav, kis igaöhe vasta võttis, olli ta s' juut või mustlane. Teise keskomiku aeg tulli teine venides, masin ootas juba mere pääl, läksid sis kohe paarimehega parve üles viima. Mina viisi nad veel lootsikuga parve pääl. Said ära poolest merd juba, tulli kange loodetuul ja lõhkus selle parve ära, sõlg ja üksainuke palk jäänu veel kokku, - selle pääl tullid randa. Küll sis paarimees tend tõmmas, et öösi käib lestakala söömes, päeva muudku lugenu issameiet palgi otsa pääl!
ERA II 269, 340/56 (l-5) < Häädemeeste khk., Häädemeeste ja Orajõe vallad, Keera ja Rannametsa külad - Marta Mäesalu < Ott Kallas, s, 1865 ja Jaan Mäesalu, s. 1877 (1939/40).