1) Kahjuks, et mu isa enam ei ela, temalt oleks ehk mõndagi teadet roo kohta võind saada: ta oli eluajal laiemalt ringi käind ja rääkis vahest mereäärseist kohtest, rindeluhast ja seal lindude asumisest ja nende jahist. Siin ümbruses ei ole rookatuseid mujal teada kui kirikumõisa rehe katus. Vigalas ja Kullamaal olla palju rookatuseid. Rookatused olla kõige vastupidavamad kõigist katustest, üks inimpõlv ei näe nende otsasaamist. Olla Kullamaal üks mees uue maja ehitamisel maja rookatuse teind uueste aida katuseks ja olla rood veel nii pikad ja tugevad olnd, pikemad kui õled, ehk nad küll elumaja peal olid oma aja ära olnd. Rookatuse tegijad on isesugused meistrid; kes õlekatust teevad, need ei mõista rookatust teha. Seinakrohvi matiks olla ka roogu tarvitatud.
Kangasugadeks oli vanaste ikka roog. Nimetati ikka pilliroo suga. Oli ka kukepuu suge, aga pilliroo suad olid siledama piiga ja kanga peal kergemad käima kui kukepuu suad. Siis olid veel kangru poolid pilliroost, ja neid peeti ka paremaks kui heinputke pooli; pilliroo poolid tegid süstis kudumise ajal tühjaks saades nii ilust kõrinat, et lapsed seda kuuldes rõõmustasid. Olen isegi nende sugade ja poolidega kangaid kudunud. Pooli roogu tõid mehed linnas või rannal käies, maal jõgedes nii jämedat roogu leida ei ole. Sugadetegijad olla külades elanud, nuaga lõigand roost suapiid valmis ja ladusid raami vahele kokku; ei ole seda töötegemist oma silmaga näind ega tea sest pikemalt seletada. Minu päevil pole enam suategijaid siin ligiduses elanud, aga neid suge on veelgi rahval tarvitada, ehkküll juba vasksuad ülekaalus on. Minu vanaisa oli noorelt mõisa kangur olnd, ja temalt jäi mu isale neid suge mitmesuguseid, mõned veel õige peened ja tihedapiilised. Kust suategijad roo said, ei tea, kas ostsid või tõid ise kuskilt mere äärest.
Jahimehed olla käind roogus parta laskmas. Nad teind roosse sihid sisse: sõita lootsikuga edasi-tagasi mitu korda, et roog maha jääb; neid sihte teha mõlemat pidi risti, siis jäävad ise lootsikuga valvama; teised ümberringi ajavad parta sihtide poole, kus nad lendu tõusevad, ja valvajad saavad neid maha lasta. Part ei tõuse roo seest lendu, ta läheb ikka lageda vee peale, kust siis lendu tõuseb, - selleks siis need veesihid tehakse.
Roogu pidada niidetama vikatitega sügise jää pealt. Kuidas kuivatakse, seda ei tea. Müües olla vihku seotud nagu katuse räästas vihud. Käisin tänavu suvel Kõrvetaguse tuletõrje
seltsiga Haapsalu linnas, siis nägin seal tee ääres ühe talu õuel hulga rookubusid püstipandult seismas; ei teadnud siis kelleltki küsida, milleks need seal olid, kas müügiks või oma tarviduseks. Haapsalus olles käisime naispere mererannas ringi; seal nägin ühes kohas, kus roog oli juba niidetud, ja kaugemal paistis kasvavat roogu nagu rukkipõld. Et pühapäev oli, siis polnud sel ajal seal töötegijaid näha, ja meie oma seltskond polnd selles asjas teadlik, kõik nägid esimest kord seda roometsa.
ERA II 260, 71/4 (125) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1939).
2) Vigalas oli pal'lu rookatuseid, roogu osteti Matsalu meeste käest, maksis kaheksa kopik vihk. Rookatus seisab kindlaste sada aastal. Nüüdsel ajal renditakse roovälju riigi käest, ei ole kuulnd mis hinnaga. Roost tehti Vigala mõisas ka lavamatte, nägin isegi neid. Roogu niidetakse sui vikatiga ja seotakse vihku, vihud tõstetakse püsti kuivama nagu rukki akkjalad. Sügise niidetakse roogu jää pealt, nüüdsel ajal juba niidetakse masinatega. Pardid pesitsevad roogus ja luiged peatuvad seal läbilennul. Vana Vigala parun Üksküla käis Kivivigala rentniku Emberiga seltsis sagedaste Matsalu lahes jahil, kus nad parta ja luikesi püüdsid.
ERA II 260, 74/5 (126) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Kristjan Leht, üle 40 a. (1939).
3) Mereroost on toolipõhju tehtud: leotati roog pehmeks ja lõigati peeneks siiludeks, punuti tooli põhjaks ja oli ilus nagu toimne kangas. Aga neid oli vähe, suurem jägu toolipõhju tehti õlgest, kõrkjast, takkudest ja tapuvääntest. Need olid kõik ühtemoodi tehtud: keerutati keermeks ja punuti tooli raami külge. Meeste talvene töö toas oligi toolipõhjade ja köietegemine. Naised ketrasid, kraasisid, kudusid sukki-kindaid. Need olid öötööd. Päeval oli välistöid - meestel metsaveod ja naistel loomade toimetused, naesed käisid vallas vedude juures meestelgi abiks. Enne ju paraku aeg pidi kõik kodu tehtama, kellel siis poeriiet oli või, - poe sukki teatudki nagu nüüd, põle muud kui osta aga. Mo ema oli valus sukakuduja, ei mina tema vastu saa ühegi tööga: ta lõi õhtu suka üles ja omikuks tegi valmis, kudus ööse pimedas käsikaudu. Vanad inimesed ikka pimedas kudusid sukka, või kus neil see valgus oligi, - õhtuti oli peerutuli, päeva ukse peal väike auk, kust valge sisse paistis. Suitsu ajaks tehti pealt poolt uks lahti; kui suits väl'las, siis pandi kinni, et soe väl'la ei lähäks. Laisa sukategija kohta öeldi: ta teeb sukka - päevas silm, nädal varras, kuus kord ringi, aastaga saab kapeta kanna valmis.
Mere pilliroost on tehtud piitsavarsa, kangasuge, olla pilliroo keppisigi olnd, aga ega neid vist siin ligidal kasva, need jo suured jämedad. Roo katuseid Orgita külas küll ei olnd; eks nad maksa kallist raha, kis neid jõudis osta. Jõe pilliroog on nii peenike ja lühike, et sest katust ei saa. Mo venna koht on Konovere jõe ääres. Seal kasvab roogu, ja pardid sahistavad seal sees, aga kui inime neid läheb vaatama, läheb kohe vulks! vee alla. Niipea kui aga inimese häält kuuleb, on kohe kadund. Aga ilusad nad on küll vaadata, kui nad tulevad poegadega seltsis vee peale. Ja suuri kalu elab koa pilliroos; niidetakse roo sisse augud, kus siis käiakse kalu õngitsemas. Õngitseja peab ästi kärmas olema: kui kala õnge akkab, peab kohe üles tõstma ja kaldale viskama, mud'u läheb so käest minema. Üks naene saand sealt kahekümnekahe-naelase augi kätte; läind õnge otsa, naene löönd käed kala alla ja visand kaldale. Küll olla enne Konuvere jões pal'lu vähka olnd" aga nüüd nad on kõik kadund: kraavidega lastakse pal'lu rabavett jõkke, vähid seda ei kannata ja surevad ää. Jõest niidetakse pilliroogu loomadelle aluspõhuks, siis kui jõe vesi madal oni. Niitjad on rinnuni vee sees, kaldale laotakse roog ja kõrkjad kuivama, kuivalt viiakse koju ja on talvel hea loomadele alla riputada.
Vanal ajal talupojad kasvatasid kanepit, mo isal oli iga aasta kanepit maha tehtud. Kanepist sai äid tugevaid köisi, kanepi takkudest tehti ka köisi ja toolipõhju, - ega siis enne köisi ostetud, kõik ohelikud ja obuse ohjad tehti kodu valmis. Kanepi seemet pidi ästi oidma: linnud ja rotid olid nende peale väga maiad; kui ligi said, panid kohe nahka. Ei saand mud'u, kui pandi kanepi seeme lähkrisse ja prunt kõbaste augu ette. Seemed pidid easti kuivatatud olema, siis seisid lähkris alles ja läksid idanema küll.
ERA II 260, 77/80 (129) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Mari Paaks, s. 1871 (1939).
4) Enne ollid ju pilliroosuad, kangasuge muud ei olnugi. Pillirood lõhuti peenikseks, ilusti ööveldadi piid ära, lõngaga värbiti ümmer puude. Ollid seuksed müijad, mes'tremehed, kis suge ladusid ja müimes käisid, laadadel ollid ikki ja taludes käisid ka. Taluinimesed ladusid isi ka suge ümmer, ku piid vahelt kat'ti läksid, võtsid lahti ja ladusid uuesti. Pilliroo mede maal ei kasu, väl'lamaalt veeti, seuksed suured jämedad ollid kimpu siutu. Ükskord - täh, ukkaläinu laeva päält, või olli sisse visatu - tullid mõned kimbud ääre, sis tegid sii ka isi suge. Sääl Aapsalu meres ja Pärnu kääres, kus seuksed merekäärud on, sääl kasus muidu roogu, nii kõrge nägu rukis, neist tehti rookatusi niisamma ku õlekatusi ja loomadel niideti alla. Roo kasus seukse pehme muda pääl, sui olli sant niita, sis talve jää päält niideti, olli ää kuiv niita.
ERA II 285, 199/200 (15) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k, - Marta Mäesalu < Ott Kallas, 75 a. (1940).
5) Hiieniit, Laagi küla juures asuvad kivipangad, mille ümbrust nimetakse Hiieniiduks. Vanasti käidud siin "hiietorul" - hiiepeol. Olnud keegi kange pillimees, kes läks Hallioru sohu, kus kasvab palju roogu. Teinud roost kaks labakindatäit pillipiukse ~ keeli. Üle aia minnes kõmistanud piukudele ja lasund ära. Ütelnud meeleähmas: "Oleks hunt mul kõige parema härja ära söönud, poleks lausunud sõnagi!"
EKlA. AAS ST.-ar. 36, 4/5 < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Neeme k., Ristnina t. - Jaan Jensen < Jüri Luup, 62 a. (1928).
Roo kohta vt. veel nr. 49, 131:5.