233. Jahimehe sarvepuhumine

 l) Läksin metsa kõndimaie,  Uudeküla kopelt mööda,
 võtsin selga pitka püssi.  Säält mina leidsin tutuletu,
 Hunt aga oli oas käinud,  hakkasin seda ajama.
 põder aga põllul käinud,  Küla või nüüd kuulamaie,
 karu kaeranurmessagi.  kas on pilli, või on sarve,
 Hundil panin otsa pääle,  või on karjalaste kanni?
 põdral panin põlve otsa,  Ei ole pilli, ei ole sarve,
 karul karvapöörissasse.  ei ole karjalaste kanni —
 Hunt läks öllerdes ojasse,  see on vana vaskne pasun.
 põder põikas metsa poole,  Jumal loonud loomakesed,
 karu kargas kaksipidi.  Issand annud hingekese.
 Sain ma vaene mees valama,  Taevas tantsis, maa värises,
 valasin vaheaida mööda,  Vikerkaar lõi viiulida.

H III 21, 93/4 (6) < Viljandi khk. — Jaan Karus (1894).

 2) Susi kitse suurta mõtsa,  Naksi luttu ma ajame,
 kahru lakja laasikutta,  sarapuu sarve toukamaie,
 jänes paksu pajustikku.  Tulli küti, aiva vällä,
 Susi sõki sooda möödä,  tulli küti kühmäsälgä,
 jõrguti jõgeda möödä.  vana nõdu (= püssi) nõdsa sällän,
 Jänes läits paksu pajustikku  vana ladu lahmasälgä-
 susi läits suise suurte mõtsa  Tulleve hulga hurtadege,
 kahru lausa laasikude.  tulli palju püssädege —
 Mina olli pikä palu päällä,  kätte saiva kerge kargaja.
 löüdse maasta lutukõse,  Ma vei kodu koka kätte.
 sarapuutse sarvekõse.  Kok tek'k kõigil kolmel söögi.

H II 31, 799/800 (29) < Sangaste, Laatre v., Miku t. — Kristjan Gross (l888)