Jahti peeti sügisepoole talve. Kloodis olid koerad ja koerapoiss. Kui kuskil mõisas jahti peeti, toodi Kloodist koerapoiss koortega kohale. Poisil olid punased riided ja oli ratsa. Koerad (urdad) olid kettides (4 tükki), neid ei tohtind metsa lasta: oleksid joost endid surnuks. Need olid suured koerad, kehad ja jalad pikad, nina peenike ja pikk. Jänes kuhugi tema eest ei pääst, Koerapoiss oli nendega välja ääres. Kui Aasperes Tõikvere arus, kus oli paks lepa-mets, jahti peeti, aeti poisikesed, tükki kahtekümmend, kokku klaperjahti pidama. Igal poisil oli käes kaks laia pilbast, nendega plaksutas ja suuga tegi koera viisi auh-auh! Poisid akkasid maantee poolt ühes rinnas minema mõisa poole, kus tuli mõisa väli. Metsast käis pikuti tee läbi otsaga mõisa poole ja kütid olid tee ääres valvamas, et mõni jänes või rebane ei läheks üle tee teine-poole metsa, Enne käidi üks pool ja pärast teine pool metsa läbi, Küttideks olid mõisamehed, kes oskasid püssi lasta, nagu metsavaht, puusepp, kärner jt. Kui juhtus jänes ehk rebane üle tee minema, see lasti maha. Kui tuli jänes või rebane metsast väljale, lagedalle, lasti üks urt lahti. See jooksis jänesele järele ja viskas jänese ninaga tükk maad edasi, et jänes kukkus pikali. Siis võttis jänese kinni ja viis koerapoisi juure. See laskis jänese mau maha ja andis urdale. Mõisnikud olid ratsaoostega ja vaatasid jahinalja pealt. Viimaks oli pruuk. et oostega aeti jänesele järele ja löödi piitsaga jänes maha.
Enne, kui poisikesi ei pruugitud, ajasid agijad jänesed metsast välja. Siis oli koerapoisil pasun. Kui koerad läksid kaugele, siis puhus pasunat, ja koerad tulid tagasi tema juure. Neid ketis ei peetud; tulid ise koerapoisile järele. Tema ostis talveks koertele vanu obuseid ja toitis neid. Annikvere ärral oli koerapoiss “Koera-Jaan”. Koerad olid läbi talve vanas magaskiaidas. Seda ruumi ei köetud, sest koerad külma ei kart.
Jahti akati pidama peale augustikuud, Jänekseid lasti, kui oli lumi juba maas. Kord ajasime välja rebast metsast. Tema usina välja ei tuld. Saime ta metsa äärde lagedalle, ja lasti urt lahti, aga natuke enneaegu; rebane sai metsa tagasi ja pääsis seekord eluga. Urt üiti tagasi.
Rebaseid tuli enne rohkesti ette, sest neid nii ei püitud. Kui akati rohkem rebasenahku tarvitama, siis akati neid ka rohkem püidma, Rebasenahast saadi umbes 9 rubla.
Rebane kisendab, kui tuleb pahu ilmi ja tuisku. Temal on kräu-numise moodi ääl. Kes pole enne rebase kisendamist kuuld ja metsas äkiste kuuleb, võib ära ehmatada, et ei tea, mis loom see on. Üks kevade riisusin mõisas rukkikõrt obuserehaga. Siis seal oli rebaseauk, mis läks maa sisse ja oli nii suur, et rebane sai sees ümber keerata. Teinekord on tal väljapääsemiseks teine auk (käik). Ma nägin riisumise ajal, et rebane käis august väljas ja läks jälle tagasi. Tal olid pojad augus: ei raatsind neid maha jätta ega nende juurest kaugele minna. Ootas aega, millal ära lähen, et oleks pojad ara viind, ja seda tegigi. Ma läksin lõunele ja panin augu juure oma palitu kepi otsa rippuma. Tema lõuna ajal kandis pojad üks-aaval (või läksid need talle järele) Linnukeste mäele, mis oli sealt umbes veerand versta kaugusel ja kus oli puid ja põesaid. Tulin tagasi: pojad olid ära viidud ja rebane kadund. Tema sai aru, et palitud tarvis karta ei ole. Tulin õhtale ja tegin obuse lahti ja tulin poegi taga otsima. Sain kätte mäelt, kus olid kivide vahel ühes tühjas kohas. Auku veel ei old jõudand poegadelle teha. Võtsin pojad kinni ja tõin ära ja Kustav Miiltop, noormees, toi nad Kavastu mõisaomaniku Kochi kätte, kes oli jahiseltsi liige. Koch andis poisile viis toopi piiritust. Ühel pühabisel pääval joodi see piiritus ühes-seltsis ära ja oldi rõõmsad, — Koch pidas ketis köögi akna all puie vahel ühe undi, kes ketiga liikus siia-sinna.
ERA II 272, 451/5 (11—12) < Haljala khk., Aaspere v., Sauste as, — J. A. Reepärg < Jakob Pilli, s. 1857 (1940).