Ütskõrd olli üts väega kõva, tugeva kondiga mees elänu” kelle jõu ja suuruse vastu ütski kaasinemine saista es või, sest tema een värisiva ka kõik neljajalaliste kuninga ja vürsti, kui ta neidega kongi tühjan paigan kokko puttu. Ütskõrd johtu tema vana karoga kokko, tõmmas tema onuni jalgu vaihele maha nink pügi püvvirauduga paljass niigu mändse voonakese, pand karvaki kokko ja vei naasele kodo kedrata, villu eest. Ent esi läts jällegi mõtsa, et mõnt üleannetumat mõtsakoira karistada, kes omma voli ja võimust liiaste pruuk.
Kui mees vaivalt mõtsa olli saanu, tulli ka vana mesikäpp oma pehme kasuka perra, võtt tare-usse vallale nink tulli kui mõni mees lävest sisse, suure müristamise ja märistamisega. Julge naine kedras voki een kahru karvu. Kui ta nägi, et voonakene ommi villu perra tulli, puhas ta tule pilakist ärä, tõmmas pümehüsi tarealuse keldre usse, mis põrmanduga ütstasa olli, vallale nink pagesi esiki ah'o pääle üles. Vana mesikäpp kobe ka kolina pääle perrä, kuna tema tee õkva üle vallalise kedreusse trehvi. Nüüd olli üts suur mütsähüs, mille tagajärg karo kolle röökimine ja märistamine olli. Julge naine tulli tassamisi ah'o päält maha, läts lävest vällä, pand usse kõrdapite kinni nink kuts külast mehe', kes vanal mesikäpäl kah pöetu kasuka üle olge maha tõmbsiva.—Rahvasõnal kinnitus; “Kahr om küll kuri ja kõva, siski nahk hiibelles iks saksa saani peräh!”
H I 10, 301/2 (8) < Vastseliina khk., Tika k. — J. Sandra < Eduard Jukk, 16 a. (1896).