See oli Põhja-Eestis, siis kui meil veel palju karusid oli. See lugu oli ühes polises metsas, kus kaks jahimeest olid jahil. Häkki nägivad nad ühte suurt põtra mäest alla minevat jõele jooma. Olles joonud, heitis magama lähedaloleva põõsa äärde. Sama rada mööda sammub suur emakaru kahe pojaga tasakeisi, nuusutades põdra jälgi. Jahimehed saivad aru, et karu luurab põtra. Ning jätvad vaatama, et millega see lõpeb. Karu põdrale lähenedes tahtis pojad maha jätta, et need ei takistaks põdrasaaki. Karu lükkas. käpaga poegi tagasi, et nad järele ei tuleks. Ja pojad jäivadki peatuma, aga kui emakaru vähe maad edasi jõudis, lippasid pojad jälle järele. Nüüd sai karu päris vihaseks ja andis käpaga pähe, kuid ka see ei aidanud. Nüüd kahmas karu pojad kaendlasse ja viis nad ühe mahalangend puu juure, tõstis puu otsa ülesse ja pojad selle alla. Karu ise läheb põdra jälgi mööda edasi, kõhuli roomates ligines põdrale. Siis häkki kargas ta põdrale kallale ja murdis ta peagi. Olles murdnud põdra, läks kohe poegi sööma tooma. Tõstab puu päält ära ja võttab pojad välja. Aga suur kurvastus oli; raske puu oli pojad surmanud. Karu tõstab poegi ülesse, kuid need kukkuvad uuesti maha. Nüüd alles saab karu aru, et pojad on surnud. Karu tõuseb püsti kahejalale ja hakkab karjuma, nii et mitme kilo-meetri kaugusele kuulda, ja veel väga haleda häälega. Nüüd jahimehed enam ei viivitanud ja surmasivad kisendava karu. Meestele sai saagiks karu, pojad ja põder:
Nüüd suri kuri karu.
mul kahju poegadest.
Jahimehed rõõmsalt
läksid koduteed.
ERA II 215, 389/92 (14) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Vasavere k. — Vasavere algkooli õpilane
Karust vt. veel nr. 7, 17, 47;4, 97, 99:3, 100:3, 202 jj., 216:6 ja 7, 220:2, 221.