1) Mina nägin vainuköit ka oma elus ühe korra. Olin mõisaaias heina niitmas. Hommiku oli ja rohi oli veel õige märg. Niitsin liivase tee ääres, mitte just tee pialt, aga eks ta old sial ka liivane. Heina niitsin pialt ära ja nägin heina all nagu halli riideriba. Hakkasin teda ära viskama, mõtlesin ikka villase riide riba olema. Ligemalt vaadates nägin, et on ussidest nagu kokku tehtud põimik. Ussid olid nagu sabapidi ja piadpidi koos, ja nii kui ma nad lahti tegin, läksid jälle ruttu kokku ja parandasid selle sassi läinud põimiku jälle ruttu ära. Kartsin teisi, olid libedad ja nii kole palju, ja sellepärast jätsin nad rahule ja läksin kaarega edasi. Olid imeväikesed (ühe sentimeetri pikkused umbes), misukesed hallid nagu need vihukaaned ja musta piadega (nende vihukaante värvi, millesse ma seda juttu kirjutan). Seda ma nüüd kindlasti ei tia ütelda, kuidas nad kinni üksteisest hoidsid, ei julenud neid vaadata nii kaua. See põimik oli umbes ühe küündra pikkune ja nii nelja sõrme laiune. See põimik liikus mööda maad edasi. Natukese aja pärast tuli mu juurde vana mõisakärnar. Rääkisin temale selle asja ära ja küsisin tema käest siis, mis asi see on. Siis tema ütles, et vainuköis. Tema tahtis siis seda üles otsida ja näha. Otsisime küll, aga enam ei leind seda kohta ülesse. Kärnar rääkis siis mulle, et see inime, kes on parema käe nimetissõrmega ära lahutand vainuköie, et selle sõrmega vajutamine nagu kasvajat, kahepoolset või muud, siis see saab terveks või kaub haigus. Üks naabrieit rääkind ka, et tema on vainuköit lahutand, ja nüüd selle sõrmega on ta juba mitu imet teind.
ERA II 183, 707/9 (1) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke < Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1938).
2) Mõne aasta eest elas Häädemeeste Jakobi külas võrdlemisi tuntud tark ja nikatsearst Anna Valtenberg, tema rääkis mulle kord isiklikult vainuköie nägemisest. Vainuköis koosnevat paljudest väikestest sitikatest-mutukatest, kes ühes puntis liikuvat. Kes vainuköie ühe sõrmega ära lõhkuva t, s.o. segi, laiali ajavat, see saavat selle sõrmega arstida ja võivat targaks hakata. Kõneleja näinud vainuköit kord vara hommikul metsa vahel Sihisilla teel, kui olnud ühe seltsilisega marjule minemas. Vainuköis olnud risti üle tee, elanud ja virvendanud just nagu seuke riie. Tema ajanud siis ka selle vainuköie ühe sõrmega laiali, lõhkunud ära, kuna seltsiline hüüdnud kõrvalt: "Ann saab targaks! Ann saab targaks!"
ERA II 168, 655/6 (75) < Häädemeeste khk., Orajõe v. - Marta Mäesalu < Anna Valtenberg (1937).
Vainuköiest trükis vt. K. Zolk, Harilik vaenusääsk ja tema tõugud kui vaenuköie moodustajad (Loodusvaatleja nr. 6, 1933, lk. 182/6.)