100. Sõjaaegsed varjupaigad

1) Vanasti olnd tihti sõdasi ja sis riisutud inimeste käest viimanegi, mis võtta and. Röövlid olnd õite maiad ka vil'la peale, sest tihti olnd näl'laaastaid. Rahvas teind sis salaaidad metsa maa sisse. Nii põle vändralased mitte ilmaski päris suurt näl'ga tund. Ka olnd Vändras vähe röövleid liikumas, sest see oli sõdadest kaugel.

ERA II 269, 164 (32) < Vändra khk., Vändra v, Suurejõe k. - Tarmo Tammsoo < Jüri Ehrenpreis, s. 1868 (1940).

2) Karusaadu paotare. - Karusaadun ollu vanast siande koht, kos inimese sõa aal pakku minnu. Si tare ollu keset suurt mõtsa sehen, kost tedä nal'lalt kennigi kätte es saa. Karusaadust minnu üitsainuke tee sinna tare manu ja sedamööda saanu sõs jälle tagasi. Egaüits ei ole mõistan seda teed ülesse otsi, muidu kui tõine, kes tääs, es ole juhatanu. Tare ollu tett kiviseindega ja lagi ollu jämmist palkest ja kividega päält täidet nõnda kõvaste, et seda ei ole saanu kudagi ära lõhku. Viimatse suure sõa aal lõhut tare ikki ärä.

ERA II 282, 489/90 (4) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ammuste k. - Jaak Veskemäc < Mati Lillimägi, 62 a. (1940).