Et räimekala saak endistel aegadel kodumeres - nagu vanad inimesed jutustavad - väike oli, siis käisid rannarahvas igal kevadel räime kudemise ajal Soome saartel kalapüügil. Kalapüügi asupaigaks valiti enamiste ikka niisugused saared, mis vastu ulgumerd seisid ja kus rohkem merepõhjas-olevaid madalikka - millede peale võrgud püügile heideti - leidus. Niisugused saared olid: Kilpsaar, Kõueseli, Astaskeri ja veel mõned teised saared. Kui kaugele minevikusse sarnaste kalapüügil käimiste algusaeg ulatab, selle kohta puuduvad mul kindlad teated, aga arvatavasti on seda teed juba mitme põlve rahvas käinud, ja ühelt niisuguselt teekonnalt tulles on üks nende ridade kirjutaja esiema, kes kas viis või kuus põlve tagasi elas, Suursaarelt kaasa toodud. Et Suursaar aga siinsele rahvale kalapüügi kohaks ei ole olnud, on tutvus Soome neiuga vist küll saarel seeskäimise või tuulpaos-oleku tagajärjel tekkinud.
Ettevalmistused kalapüügi-reisudele algasid juba varajasel kevadel, ja esimene töö oli silgutündride pesemine, mida suurel-neljapäeval toimetati. Isegi piima, mida kogu kalapüügi kestuse ajaks pidi jätkuma, hakati juba vastlapäevast peale anumatesse või tünnidesse koguma, milledest aga vedel piim ajuti alt välja lasti ja ainult paks alale jäeti, kust teda viimaks, kui reisu algati, astjade sisse pandi. Et niisugune "soomepiim" ka veel 6-7 nädalat pidi hapnema, siis võis ta soome reisu lõpul oma happuse poolest julgesti äädikaga võistelda. Nimetasin, et siin soomepiima korjamist juba vastlapäevast algati, aga et vastlapäev (niisama ka suur-neljapäev) kuu aega edasi või tagasi laseb nihutada, siis ei saa mina ise ega ka teinegi soomepiima korjamise õiget aega iialgi teada, ja et ma seda vanade suust kuuldud teate alusel olen kirjutanud, ei saa mina siin midagi teisiti muuta.
Nädalat 3-4 enne kalapüügile minekut tehti ka leivad, mida sealviibimise ajal söödi, valmis. Need leivad aga ei olnud niisugused nagu meie harilik igapäevane leib, vaid need leivad olid sarnased soomlaste leivale ja kandsid ka "soomeleiva" nime. Millest aga ka need leivad oma nimetuse said, kas sellest, et soomlaste leivaga ühesugused olid või et neid kalapüügi-ajal Soomes söödi, jääb teadmata. Nimetatud leivad olid ümmargused, õhukesed ja ligikaudu kaks naela rasked. Leiva keskpaigas oli auk vardasse ajamise jaoks, millega neid toalae alla kuivama seati. Kuivatamist on selleks vaja, et nad sel kombel mitte nii rutuste hallitama ei lähe. Niisugune leib on hästi maitsev, nõuab aga sööjalt häid hambaid ja pole sellepärast mitte vanadele, ega ka neile, kellel viletsad hambad, kergesti jagusaadav. Siia juure lisan ühe naljapalakese. - Kord sõitnud keegi naine Soomest kalapüügilt tulles teiste seltsis kodu poole. Muidugi oli leib hulga nädalate jooksul kivikõvaks kuivanud. Naisel hea nõu käepärast: pistab köieotsa leivaaugust läbi, seob sõlme peale ja laseb siis leiva alukse taha merde. Kui ta viimaks tüki aja pärast tahtis järele vaadata, kas leib juba pehme, kisendab aga korraga üks lind "liuda, liuda, liuda" ja naine jätabki linnu hüüde järeldusel leiva veelgi ligunema. Kui ta siis oma teada juba küllalt arvas leiva märga saanud olevat, tõmbas ta köie veest välja - ei leidnud ta oma leutatavast leivast enam mitte märkigi. Linnu käsku täites oli ta leivast ilma jäenud.
Soome kalapüügil käimiseks ehk üleüldse iga kaugema mere-reisu tarvis olid väheldased aluksed, jahid ja jaalad -esimesed ühe, viimased aga kähe mastiga, kellel tekk ehk lagi peal oli. Läinud 19. aastasaja algupoolel olevaid alukseid nimetati "jolkideks", need olid kolmemastised ja igas mastis käis üks raapurje. Jolgid olid ilma tekita ehk laeta. Kalapüügireisule minekul paigutati kõik reisuajal tarvisminevad asjad alukseruumisse. Seal leidsid aset leiva-, kartuli-, võrkude- ja silgutündrid; viimased olid kodunt teele minnes muidugi tühjad. Reisukastid, mida igaüks reisumineja enesega kaasa võttis, asetati tekile. Niisamuti pandi ka teemoon, toit, kergesti kättesaadavasse kohta. Alukse teki peale tõmmati ka veel kaks ehk kolm venet, mida kalapüügil käimiseks tarvitati.
Teeleminek algas harilikult maikuu esimestel päivil. Aga enne veel kui teele asuti, pühitseti selles majas, millesse reisuminejad (mõnikord tulid sinna ka nende omaksed) olid kokku kogunud, eneste ettevõttel palve ja lauludega ja seda tehti vist küll enamiste igalpool, sest olid ju inimesed endisel ajal enam usklikud ja jumalakartlikud kui praegustel päivil. Siis mindi teele. Lahkumisel veeresid nii mõnegi silmist pisarad. On ju aegade jooksul harvaste ka seda juhtunud, et Soome-reisu mineja sealsesse mulda või ka merde puhkama jäänud, sagedamini on aga surmaingel mõnegi kodus oma tiivu lehvitanud. Soomes kalapüügil käisid kõik tööjõulised mehed ja nooremad naisterahvad, ja olla isegi mõnikord naised enese rinnalapsega kaasa viidud. Meestesugust ei jäänd koju muud kui vanad ja väetid, peale nende ka veel külakarjane, kes ehk mõnikord täiesti tööjõuline mees võis olla. Vanad inimesed jutustavad, et neil aegul, kui kusagil majas surnu oli, selle matmisega õieti hädas oldi. Ei olnud igakord kergesti puusärgitegijaid ega ka surnukandjaid leida.
Soome sõites ei saanud mitte otseteed soovitavale kalapüügi asukohale minna, vaid seda teed pidi linna kaudu käidama, esiteks tullkammaris (tollimajas) "sisseklaarimise" asjus ja teiseks, et soola ligi võtta. Siinse rannarahva tee läks Lovisa linna kaudu. Teatud saartele jõudes algas aluksest selle laadungi ehk koorma väljalaadimine ja peale seda toimetust viidi alus niisuguse varjupaika, kus tormid talle ei saanud viga teha. Seal seisis ta kõige kalapüügi aja. Saared, kus kalapüügil käidi, kuulusid enamasti ikka Soome mõisade alla; Kilpsaar, Edelkari ja Raide olid Haapsääre lootside omanduseks. Seal ei saanud siiski mitte vabalt kalu püüda, vaid selleks tuli kas mõisnikult või lootsidelt - selle järele, kelle päralt püügikoht oli - luba lunastada. See püügi tasumaks ei olnud just mitte kallis. Mõisnik võttis kas kolm rubla raha või pool tündri silku iga vene pealt. Oli aga kalasaak väike, siis jättis ta selle maksu kuni järgmise aastani võtmata. Lootsid võtsid ainult raha ja olid ka veidikese nõudlikumad. Eelnimetatud saartel on Hamina linn kõige lähemal, aga olid ka veel teisedki saared kalapüügi-asukohtadeks Lovisa linna lähedal ja sellega ka kodule märksa ligemal.
Kalapüüdjatel oli toit peale leiva ühine, ja nii pidi neil, kes ühte "seura" kuulusid, ühevõrra toiduaineid olema. Peavarjuks olid majakesed, kuhu polat ehk nari seinaääre oli tehtud, - see oli magamise-asemeks. Maja keskpaigas seisis tuudikivi, mille peal toitu keedeti. Mõnel "seural", kes juba kauemat aega ühel ja selsamal saarel käisid, oli ka saun ehitatud. Selles elati ja seal võis ka vihelda. Oli kalasaak vähene, siis oli naisterahvade tööks võrkude pärandamine, särkide ehk ka teiste riiete õmblemine ja sukakudumine. Mehed punusid peergudest korvisi, tegid venedele aerusid, käisid põletispuid toomas jne. Hoolas mees leidis ikka enesele tööd. Nii olla keegi töökas taat ühel kevadel pool veerandikku lähkripruntisi valmis teinud, millest teatavasti mitmeks aastaks tarvitada sai. Tuli aga suurem kalasaagiaeg, siis olid kõikide käed tööd täis. Neil juhtumistel viidi ka kalu linna müügile, sest teatavasti oli mitugi meest, kellel rahavarandus nii väike oli, et kodunt tulles suuremat hulka soolagi ei võinud osta, ja seda pidi tarbekorral saama juure muretsetud. Kuid ega jõukamatel inimestel seda olnud ette teada, missugune kalasaak saab olema, kas rikkalik või koguni kehv. Ei ole ju kõik aastad oma anni poolest ühesugused. Oli aegu, mil iga inimese jaoks, kes kalapüüs olid, 1-6 tündrit silku soolad, aga oli ka aastaid, mil poole tündriga pidi rahul oldama, teatavasti aga ei olnud saak igalpool mitte ühesugune. Vanad inimesed jutustavad, et ühel kevadel kalasaak nii väike olnud, et rohkem ei ole olnud silku koju tuua kui ainult need, mis tee peal kojutulekul silgupütti olid järele jäänud. Aga inimesed pidid siiski elama ja pealegi ka veel mõisat orjama!
Soome kalapüügi aeg kestis 6-7 nädalat, nagu eespool juba nimetasin. Siis laaditi saak aluksesse ja kui väljaklaarimine oli toimetatud, siis algati sõitu koduranna poole. Vanemal ajal oli niisugune kombe, et kui juba kodurannal kaldale oli jõutud, pandi kõik see või, mis Soomes olles söögist üle jäi, keedupaja sisse, millele veel palukesteks leigatud leivatükid juure lisati, ning seda siis soome "tuulelisena" vaagnate sees kodusolijatele viidi. Mida "tuuleline" õieti tähendab, see ei ole mitte teada, aga arvatavasti võis see vast "külakosti" või võõrasleiba tähendada1). Soomest tulijad Viinistu küla rahvas on võileibade tegemist Haldi saarel toimetanud. Pärispa külal olla selleks kohaks Saunalaht olnud. Lastele toodi Soomest väikesi kringleid, mis niinekildu olid lükitud ja mida lapsed siis nagu helmerõngaid kaelas kandsid, seni kui need lõppesid. Peale kringlirõngade toodi lastele ka veel kaljuslauke. Kaljuslauk on murulaugu sarnane kibeda maiguga taimrohi, kuid ta on murulaugust märksa suurem ja kasvab mitu vart ühe juure peal. Tal on punalilla-värvilised seemnenupud varte otsas.
Kevadisel kalakudemise ajal käisid Soomes püügil Haljala, Kuusalu ja osalt ka Jõelähtme kihelkonna rahvas. Siit, Kõnnu rannast, käidi ka veel lauritsapäeva ajal Soomes kalapüüs. See käik ei olnud mitte enam üleüldine, vaid jäi ennemini nagu mõne üksiku asjaks. Läinud 19. aastasaja viimase veerandi algul - nii umbes selle esimesel aastakümnel - jätsid siinsed randlased oma võrkudega Soomes kalapüügi-käimise hoopis maha. Et aga mitte kõik tööjõulised inimesed oma võrgupüügi kallale ei olnud mahtunud, sellepärast käidi siis - käidi ka juba varemalt - soomlaste juures nende, s.o. soomlaste võrkudega ja nootadega soomlaste seltsis kalapüüs. Võrgupüügi saagist anti neljas osa, noodalkäijad aga said kas üheksandama või kümnendama osa tervest saagist. Võrgul käies oli "virulastel" - soomlased nimetavad kõiki eestlasi "virulasteks" - ikka neli inimest ühes venes, aga soomlaste juures kalapüüs olles pidi ainult kahekesi ühe venega võrgul käima, mis muidugi hoopis raskem oli. Aastasaja lõpul loobuti koguni Soomes kalapüüdmisest ja hakati kodumeredes suure hoole ja agarusega kalastama.
Nimetan ka seda, et võrgud, millega meie esi-isad ja osalt ka isadki räimekala püüdsid, olid kodus ketratud, ühekordsest linasest lõngast köetud ja ainult 50 silma (umbes 31/2-4 jalga) kõrged ning 8-9 sülda pikad, nii siis üsna mannatud. Hiljemini olid ka niisamasugusest lõngast tehtud, kuid juba 70-75 silma kõrgused ja 10-12 sülla pikused võrgud pruugitavad, aga ka needki olid koguni väikesed praegusel ajal tarvitusel olevate, vabrikutes valmistatud võrkude kõrval.
Sellega lõpetan kalapüügi-kirjelduse. Kalapüügi-kirjelduse juure lisan veel mõned read ühest kurbloolisest sündmusest, millel kalapüügiga mingit ühist ei ole, vaid aga kord kalapüüst tulles võib-olla juba ligi kolmveerand-saja aasta eest juhtunud. Seda lugu kuulsin juba oma poisikesepõlves kellegi koduküla elaniku Juhan Lutermanni suust, kes noores põlves palju aastaid Kolga mõisa laevade peal kippariks oli olnud. Tema ise oli siin kirjeldatava loo pealtnägijaks olnud (Juhan L. suri 1883. aastal). Loo kirjutan tema enese sõnadega.
Sõitsime aluksel ühel suvel jaanipäeva eel Põhja-Soomest kalapüügilt tulles kodu poole. Tuul oli hästi kange. Maadest kaugel, lahtisel merel olles silmame kaugel, enestest eespool, üht kogu mustavat. Ligemale jõudes näeme aga, et see üks küljeli olev alus on. Üsna ligi saades näeme, et alukse parda peal ka üks mees on, kes seal midagi toimetab. Arvatavasti oli ta alukse parda külge kinni köitnud, ja meie liginemist nähes, loodab ta kindlasti, et ta nüüd surmasuust peastetud saab ja selles mõttes praegu end köidikutest vallale vabastab. Ma ringisin enesele köie kätte, et seda ligi jõudes merehädalisele kätte visata, millega teda meie aluksele oleksin võinud tõmmata, ja ütlesin tüürilolevale mehele - see oli Viinistu küla Ristu talu peremees Jüri Piibemann, kes ka selle alukse osanik oli - et tema küljeli-olevale aluksele võimalikult ligi tüüriks. Aga Ristu Jüri kostis mulle: "Ei ma lähe ühe inimese peastmise pärast mitme inimese elu hädaohusse viima" ja tüüris, abiootajat inimest piinavale surmale saagiks jättes, endises sõidusihis mööda. Et ma mitte selle alukse osanik ei olnud, vaid võõra isikuna aluksel sõitsin, siis ei võinud ma siin midagi parata. Viskasin küll veel köie, mis mu käes oli, merehädalise poole, mille ots aga kauguse pärast mitte tema juure ei ulatanud. Kui tema nägi, et meie teda peastmatalt sinnasamasse jätame, hüüdis ta meile: "Peastke mind Jumala pärast!" (need sõnad said soome keeles öeldud). Seda hüüdmist kuuldes hakkasid kõik meie alukse peal olijad naisterahvad nutma, aga Ristu Jüri süda jäi endiselt kõvaks. Nägime veel, kuida peastmata jäetud mees ennast uuesti alukse parda külge hakkas kinni (köitma. Vaatasime veel niikaua temale järele, kuni silmapiirilt kadus.
Hiljemini oli kuulda, et merelained selle alukse ühes surnud mehega Soome, Haapsaarele, kalda ääre olid uhtunud. Alus olnud Suursaarelt pärit ja ta olnud kodunt Viru randa minemas, kuid teel tabas teda õnnetus, nagu juba kuulsime, mille järeldusel aluksel olijad mehed surmale saagiks jäid. See mees, kes ennast alukse parda külge oli köitnud, olnud selleaegse Suursääre kaupmehe poeg.
Siia juurde lisan veel omalt poolt seda, et siin nimetatud Ristu Jüri Piibemann suri läinud aastasaja viimase aastakümne lõpul.
E 57826/59 < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. - Salomon Lilhein (1926). Trükis vt. H. Tampere "Vana Kannel" III (1938), lk. 19-22 (lõpp puudub). Vrd. ka. nr. 120:1.
x) Tegelikult ongi see “tulemise” kink (soome keeli "tuliaiset").