8. Kirikhärra jõge õnnistamas

Lootsikutest ei tea ma suurt kedagi rääkida: ei ole siin, kus mina praegu elan, ei jõge ega järve ligidal. Kui ma Kose kihelkondas elasin, olin alles alla 10 aastane poisipõnn, siis oli Oru Otiveski jõe peal vene ja lootsik mõlemad. Mäletan, et ta oli ühest puust õõnestud (paplipuust). Temaga oli kardetav sõita, ta oli alt ümargune ja koledaste vaarus, pidid seal sees vagusi istuma. Mölder tarvitas teda kalapüüdmiseks. Venet võis iga mees valmis teha, kenel aga hea künakirves oli. Selle vene valmistaja oli olnud Madrus Ants; tema oli 25 aastat merel madruseks olnud (Ants Saueauk, ammu surnud). 1880. aastal ei olnud enam seda venet ega lootsikut kumbagit näha. Orumõisa herra Walk ostis sinna jõe peale paadi. Paat oli kahe aerudega sõuda ja tüürimees oli kolmas. See oli lustisõiduks ja teinekord ka hädapärast tarvitada. Selle paadiga käidi ka jõge õnnistamas. Kose kirikuherra Hörselmann, õige vana mees, paluti jõge õnnistama, sellepärast et seal uppus palju inimesi, ja see oli kõik näkkide ja vesivaimude töö. Nii siis käis kirikuherra u. esimesel augustil vana kalendri järele ehk jälle prohvet Eelija päeval jõge õnnistamas. Sõit algas Oti tammist kuni Siniallikani. Siniallikas pidi see näkide ülemvalitseja elukoht olema. Teda on seal palju rahvast näinud, kes sealt käisid pudeliga vett toomas, kelle silmad haiged olid. Kui pudel vett täis pandi, siis pidid sinna allikasse raha ehk mõnda muud metalli viskama. Rahvas nimetas teda Siniallikatölp, selleparast et temal olnud kepp käes ja sinine tölpkuub seljas. Nii siis kirikuherra sõitis Otile tagasi ikka palve ja lauludega ja käsi tõstes noomis näkkisi ja vesivaimusi, et nad mitte nii avalikult inimestele endid ei näita. Ja kus neid näha oli, siis ikka inimesi uppus. Sesama vene, see sõiduriist, sealgi on nähtud, kui ilus näkineiu ennast on seebiga pesnud ja oma suuri juukseid kamminud vene äärel istudes (vene omaniku kõne, J. Laks, möldri nimi). Esimesel augustil on kurat taevast maha visatud ja ühtlasi kõik vesivaimud.

ERM, KV 24, 85 < Hageri khk. - Hans Mesikäpp (1935).