Käinast Pärnu Saarnale sõitnud hiidlaste räimemõrrad.
Hiiu mehed käivad igal kevadel Pärnu rändas kalapüügil, kus nad enamiste poolteist kuni kaks kuud mööda saatvad. Sinnaminek toimetatakse enamiste ikka pidulikult. Kaheksa või üheksa peremeest, nagu neid ikka ühe laeva pääl on, toovad omad õllelinnaksed laeva peremehe või kippari talusse kokku. sääl teeb kippar "võrgu õlle" valmis, mis hästi kange peab saama. Kui õlu käima või käärima hakkab, siis vaadetakse, kas hää vaht ka pääle kerkib. Mida rohkem vahtu alkohol käärimisel õlle pääle ajab, seda enam kalu loodetakse eesolevast püügist.
On õlu valmis, tõstetakse ta kääritõrrest kinniste anumitesse või vaatidesse ja võetakse need vaadid püüumaale kaasa. Püüumaale minnes koguvad püiumehed kõige oma perekondadega randa kokku, kus siis veel õlut ja viina välja jagatakse, kui püüumehed endid minekule seavad. Kõige suurema hoolega valvab püüumaale minija selle ette, et kraamavanger randa minnes õuevärava posti vastu ei puutuks. Puutub vankri igenukk (assiots) väravast välja minnes väravaposti vastu, siis on kõik püüuõnn läinud ja parem on, et pööra koju tagasi. See usk olnud vanade püüumeeste seas kaljukindel, aga pole praegugi veel üsna lõppenud.
Muidugi teada, ei olnud püügile minijaid laevasid mitte kaks või kolm, vaid mitmed. Võistlemine või võiduajamine olnud iseäranis põneval korral. Kes kõige esmalt Pärnu randa saanud, olnud võidumees terve püügiaja. Sellepärast oli kodus iga laeva kippar nii ruttu tegevuses kui vähe võimalik, et võistlusel mitte teistest maha jääda. Minek sündis ikka niipea, kui kevadel jää merest ära kadus. Sagedaste tuli ette, et laeva kipparid rändas laeva täitmisel üksteisega tüli otsisivad. Nüüd püüdis teine teisel tülitsemise ajal nii pea kui vähe võimalik verd välja lüüa. Kõige enam valiti selleks märgilauaks nina, kust verd kõige kergemalt arvati kätte saada. Kes teisel ennem vere välja virutas, selle püügiõnn oli käega katsuda, kuna teine - löödud kippar - oma kurva saatust kurval meelel pidi ara ootma: tema õnn oli juba niisama hästi kui kadunud. Nenda sündis siis sagedaste, et mitmed veriste ninadega püüumaale tõttasid.
Kes aga kõige esmalt Pärnu randa sai, selle esimene mure oli teise naabri püüumehe maja juurde tule-asemele minna, säält võrgu palakaga tuhka tuua ja seda oma võrkude pääle riputada. Oli see tehtud, siis vast võidi kindel olla, et püüuõnn laitmata hää saab olema.
E 20169/70 (2-5) < Käina khk. - Friedrich Villem Vahe (1895).