Ninase kalamehed tőstavad kalakoti ülesostja koormale.
1) Karja kihelkonnas ei ole põliseid kalamehi, kes aasta ringi selle alal töötanud, see on ainult arva juhtunud. Võrkudega olid ennevanast varustatud kõik talupidajad, kes kevade ja sügise oma pere tarvituseks räimevõrkudega oma kala käis püüdmas. Võrgud olid sel ajal, nii sada aastat tagasi, kunni 1883. aastani primitiivsed, oma linasaadusest, mis Karja kihelkonna kaljusel pinnal õige vilets kasub; ei olnud kuigi hea võrgulõng, mis oma kodus kedratud sai. Tänu sellele, et sel ajal kala liikumine pailu suurem oli, jätkus oma tarvituseks. Öeste, Aruste ja Nihatu mehed tulid oma võrkudega siis ranna-äärsete Paaste, Mojaste ja Oitme meeste seltsi, kellel ranna ääres paadid olid; siis käidi siin Soela väinas ja kaugemal Kumoras räimepüüul. Sel ajal oli hüüdsõnaks: "Mis püüs püiab, seda peremees peab." Need räimed, mis paatis võrgust välja olid kukkunud, hüiti "paadi vari", ja mees, kelle oma paet oli, sai variräimed laeva tasuks omale. Murika kalarand oli sel ajal kõige tähtsam räimepüüu koht, kuhu ligi pool Saaremaa kalatahtjaid sügisel kokku tuli. Senna toodi vilja, erneid, ube ja muud vahetuskaupa, ei puudunud ka viin ja kodukeedetud õlut, mis kalade vastu vahetud sai. Murika ranna räimes oli oma kvaliteetis kõige maitsevam, ja rukki-maarjapää aegus oli ta nii rasvane, et tulel, orgi (pahl) otsas küpsetada ei saand, läks särinal põlema. Igal aastal pole Murika meri kalameestest popsidele nii pailu saaki annud, et jõukalt elada. Kord on Murika kalamees ütlenud: "Kui on kala, siis pole tuhlist, ja kui tuhlist on, siis
pole kala. Kõhtu ei saa ilmaski kenast täis süüa." Murikalt õhtu poole on Poka, Tuhkana ja Punniku kalarannad; need hakkavad nüüd Murikast kilu- ja räimepüüuga ette jõudma. Mustjala pangal oli enne suurem lestapüüu rand, kuhu Läänemaalt, Kiidevast, kalapüüdjad oma püüstega terveks sügiseks tulid. Nüüd püütaks sääl sammuti rohkem kilu ja räimid.
1800-1900. aastate vaheajal oli Murika meres käsiõngega hea tursasaak. Saadi vahest kaks kunni kolmsada turssa päävas. Vaatamata tursa suurusele, müüdi neid randas, kopik tükk. Pääle 1900. aasta kadus käsiõngega püük ära ja nüüd püütaks turssi põhjaõngedega, aga saak ei suuda Leisi turu nõudeid rahuldada. Ajalehtedest lugedes on tursahinnad mõnikord Tallinnas odavamad kui siin. 1925. aastal otsisid kaks Kihelkonna poissi Soela väinas kohad üles, kus lestanoota tõmmata võib. Esialgel oli saak rahultav, aga nüüd pole ka sellega pailu ära teenida.
1883. aasta tõid hiidlased siia Triigi lahte räime sügavmeremõrrad. Et saak hea oli, siis hakkasid Hiievälja ja Oitme küla mehed mõrdu tegema. Vene kanep maksis sel ajal 10-12 kop. nael ja oli meres kaua vastupidav ka osalt selletõttu, et uied mõrrad, vesiaja ja karjaaja tiivased puutõrvaga tõrvatud said. Uielt meresse viies olid nad kollakas-mustad, aga kaua vees seistes, vananedes muutusid kollakas-valgeks. Mõrrad olid kolme pojusega, ja suuraam 10 jalga kõrge. Sel ajal oli Soela väinas veel hülgid, ja hiidlaste kalamaja seinu ehtisid sagedasti kuivama pingutatud hülgenahad, mis nende üteluse järgi kalu taga ajades mõrdadesse olid eksinud ja surnud. Mõrdadest saadi üle räimeste ka kõiksugu soomkalu, mis siin meres liikumas oli, aga siiga ei polla siis saanud, kui veepind üle karjaaja tiivaste kuus tolli oli tõusnud. Suured mõrrad kadusid siit 1907-1908. aastatel saagi vähesuse pärast. Hiiumaa mõrramehed olid Keinast. Neid hüüti Sülda Johan, Juspe Toomas ja kipperi nimi Andres. 1888. aastal olin mina Triikis karjaseks, ja mõrramaja aida ja suitsusaunaga koos oli ehitatud 1881.-1882. aastal. Käisin säält iga õhtu oma karjaga mööda; siis oli sääl kalavastalisi nii kui laadarahvast. Sageli 3-4 õllemüüjaid oli sääl ja joobnud mehi trallitamas; 5 kopikat maksis õlletoop, aga müüdi ka kapaga. Kord müünud Oitmelt Sube (Aru) Jaen kapaga õlut ja "riipand" ise
päält. Ostjad hakkan selle vastu "rosessima". Jaen vastand: "Ma tean ise oma kipu ää - ta on rohkest toobine." - Keegi kalaostja oli mõrramaja lõunapoolse otsa palgile salmikese kirjutand, mis nii kõlas:
| Sind täname, oh Hiiu mees, | "Vaat, mida moodi püüsed meil, |
| et oled õppind külmas vees | saarlane, tundmata on teil. |
| neid räime kalu püüdema | Meist võtkem tarkust õppida |
| ja Saare rahvast hüüdema: | ja lastele ka jutusta." |
Pärast hiidlaste lahkumist pani Triigi mõisa omanik mõrrasauna mõisa töölise elama. Saun oli mõisa puudest tehtud, ja nüüd on ta asuniku omadus ja oli ka ühtlasi Triigi sadama järelvaataja majaks, mida Eesti valitsus 1925. aastal ehitas. Nüüd lõhkus jää sadamasilla 13. II 1939. a. ära.
Üle ülemaltoodu oli ja on paergugi siin ka teisi püügivahendeid. On äärmõrrad ja võrgud, millega soomkalu püütakse. Vana Kongi Juri Rand, kes 1903. a. 83 aasta vanaduses suri, on oma parases meheeas kiitnud oma jõuluvõõrastele: "Mis kala seda moodi saadakse! Nendel on saksa uni ja kiraänna söömaaeg. Mina kojun iga aasta kaks räimevõrku, siis on mul äärmõrrad ja äärvõrgud, sui käin angeraid ja teisi kalu ahingaga raiumas. Kevade iga omiku kigiseb tuba kaladega. Talvel püüan undadega augisi, sügise äärvõrkudega siigu. Tiina, too siiad rennile, et mehed ka korra soolast saavad!" Sel ajal söödi veel soolast võetavaid kalu, ilma küpsetamata ja keetmata. - Kui vaiksete ilmadega mere ääred jääse külmasid ja jäe läbipaistev oli, siis käidi jääpeksul. Ka toosel käimine oli moodis. Kui vaiksed ööd olid, nägin 7-8 aastaselt ööseti mitu tuld aegamööda madalas vees edasi liikuvat - need olid tooselised. Vene valitsus keelas tooselkäimise 1885.-86. a. ümber ära. Sellega arvati konderbandivedajatele signaali andmist ja kalade vigastamist, mida kätte ei saadud. Toosepuudeks raiuti metsast tõrvasi männikände, Saaremaa keeli "karrtusi". Lodja peasse oli löödud auguga laud, kuhu tooseraud kõvera puu otsa needitult sisse pisteti, tõrvased paigutati raudkõverikude vahele ja tuli otsa, millest põlevad tõrvatilgad särisedes merese kukkusid. Tooseline hakkas ahingavarrega lotja edasi lükkama; oli kala näha, siis tarvitati ahingat. Vanad tooselkäijad rääkisid, et kalad tulevalgel niikui nõiutud paigal olla seisnud.
Oli valitsuse poolt toostamine keelatud, siis pole lubatud ka joanitulesi mererandadel põletada, millesed enne kõikjal leekasid. Märgin vahejuhtumi mere ääres tuletegemisest sel ajal. - 1899. aasta sügisel läind kaks Oitmest Konstantiin Ait ja Kaarel Raun Sadamametsa taha räimepüiule. Võrgud merese lastud, tulnud mehed metsa. Sadanud peenikest vihma, ja külma kaitseks, tuhli küpsetamiseks teind tule üles: paksu metsa sees ja Soela kardun 8 võrsta kaugel - ega meid siia ei nähta. Soendadud ja tuhlid küpsetatud, söödud, pannud 6o-aastane K. Ait ennast tule paistele "leiba luuse" lasma, uinund magama, kuna K. Raun metsast veel tule lisaks puid tooma läinud. Olles metsas näinud ta tule poole ruttavat tongert (rannavalvur); hiilinud tasakeisi järele, et näha, mis nüüd tuleb. Soldat viskand tuletukid laiali, ja vana K. Ait teind oma unised silmad lahti, hakkanud orgiga tuletukkisi kokku koristama, vaatanud heasüdamliselt soldati otsa ja küsinud: "Kas Sõelal tože rõba lovit [kah kalu püütakse]?" - Soldat virutand tuletukiga vastu silmi vanamehele. "Oh sa issand eesus! niid lõid päris pümeks!" halisenud vana Ait. Tuld enam ei tohtinud teha ja kohut ei pole ka tulnud.
Minu isa jutustas: kui ta oma kodus kümneaastane poisike olnud (sellest ajast on nüüd arvata üheksakümmend aastaid tagasi), ühel ilusal rukkilõikuse pääval ütlenud tema isa talle: "Kaasu, lähme korra mere ääre!" Isa võtnud oma ja ka sulase Tooma võrgud, sidunud võrguotsad paar jalga vaheliti ja läinud mere ääre lodjasse. Ta oli enne mere ääres käinud ja näind, et päeva säinad mere äärde kuduma on tulnud, ja käskinud teda õige tasa paari jala vees ümber Nina rahu lotja lükata, nii et võrgu jääotsad kaldani kinni ulataksid. Kui võrgud olid merese lastud, hüppanud selle pääle pükstega merese, padranud paar korda võrgu ringis edasi-tagasi ja võtnud siis ühe kala võrgust välja, hammustanud sellel kukla päält tüki ära, viskanud merese. Vees tekkinud suur liikumine. Siis käskind lodjaga oma järge tulla ja hakkanud võrgust säinaid välja noppima. Nõnda edasi-tagasi noppides saanud naad nii pailu kalu, et suure vaevaga koduse suutnud viia. Küsisin isalt, miks ta esimist kala hammustas. Isa seletas nõnda: "Kui kaladest ühte haavatud saab, siis hakkab see sügavamat vett otsima, ja nõnda tormavad terve parv mere poole ja lähevad võrku. On aga võrgu otsad vaheliti sidumata, siis leidvad kalad säält väljapääsutee ja lähevad võrgu otste vahelt läbi, nii et ühtegi nendest kätte ei saa. Ka pole see mõõduandev, et rugileikuse ajal pääva säinad ääre tulevad, aga seda aega peab valvama, kui kadakad tolmama hakkavad, siis vaikse ilmaga tulevad naad mere äärtele mängima." Et isa jutustus tõsi oli, nägin seda 1908. a. rukkilõikuse ajal. - Olin sel ajal laevamees, laadisin Tuhkana randas põletispuid laeva, tulin vaikse ilmaga Pihla joomast läbi Soela väina. Tuuleõhku oli vaevalt märgata, vesi selge, läbipaistev. Siis võis neid merepõhjas näha ja veepinnal. Silm oli rikas, aga ilma abinõuta ei saanud ühtegi kätte.
Mõnikord on ka Oitme kalameestel paatidega sel ajal kõrvalteenistust olnud. 1870. aasta paigu on Pärasmetsa mõisnik Fitinghoff Aagi ja Soela kõrtsi vahelise mereäärse männimetsa lasnud maha raiuda ja lätlased liipritahujateks Saaremaale toonud. Sel ajal oli ka üks lätlane, Mikkel Ozolin, Sõelal rannavalves ajateenija olnud, kes eesti keelt nii pailu osanud, et lätlastele ja Fitinghoffi vahele tõlgiks hakkanud ja kroonuteenistuse järele Soela kõrtsipidajaks hakkanud, pärast Aagi kõrtsis oli ja metsaraietööd tema ülevaate alla anti, millest Ozolin jõukaks meheks sai. Ja esimene polka - tants on siinpool Aagi kõrtsis tantsitud, mida lätlased siia tõid. Sellest metsast on ka pallu sindlid leigatud ja läti meister ühe suure kordlaeva teinud, milliseid Kuura randas sel ajal ehitati. See laev olnud nii räbalasti ehitatud, et vees olles mastid kiiva (viltu) seisnud. Kirjutan nii, kui minu onu seda jutustas: "Mind taheti Agi randa lätlaste uut laeva laadima, sest palkisi jäi terved virnad üle liiprite ja sindlite. Saime 5 kop. palgist laeva laadimisel. Hobust tarist pole olnd. Panime kaks palgirida otsastusi mere poole, ja järsust kaldast veeresid palgid ise merese. Sidusime palgid parve moodi kogu ja sõudsime laeva juure. Laeva tekki tõrvati, ja meister käskis tõrva pintsliga tublist lüia, et tõru pagude vahele läheks. Meestele, kes laiva ruumi palkisi panid, hüidis meister: Otra pussene, otra pussene! [teisele poole!] Õhtuks saime laiva laetud, igaüks sai kolm rubla ja võrklaiva eest sain ühe rubla. Laiva teine külg oli päris tühi, aga kiia oli ta sellegipärast. Siis kauples vana Agi Oosel, et me ühe paadilasti sindlid Virtsu mõisa viiksime. Tuul puhus vesikaarest, panime paadi lasti ja akasime Virtsu minema. Teise pääva lõunaks saime Virtsu, ja makseti ka tooma eest raha ära. Läksime Virtsu kõrtsi, säält saime puhast Saksamaa piiritust, mis "meretaguseks" nimetati. Jõime seda ja lasime omale kortlise laasi ka merele seltsivetmiseks täis panna. Virtsu tuulpeuse ei tahtnud jääja, sest tuul andis Mohuse, Püssinina otsa poole minna, ja mõtlesime sääl ööse magada. Panime leivakotid paadi tahaotsa sisse ja nende vahele laasiga piirituse. Tuul oli vastane, aga mõtlesime siiski airu abil Püssina otsa käde saada. Enne kui sõnna jõudsime, tuli kaapri aurulaev meite järge, üks tonger üppas paati, nägi õnnetuseks levakottide vahel vilkuva laasi kaela: "Ahha, pirtus!" ütles tonger ja rääkis pitka jutu vene keeles, mida meitest pole kedagi oskand, vettis meite ankru ilaköie otsa ja pani oma tasku piirituselaasi, mis veel pooleli oli. Seuti kaapri järge kinni ja sõit läks Soela poole, nenda et tuli käis rummust välja. Vesikaaretuul läks ikka kangemaks. Juba olime Paaste nuka kohta saamas, kui meite paadi ilaköis katkes. Arvasime, et uiest kinni võetakse ja Sõelalt Kuresaare saadetakse, aga kaaper sõitis edasi. Oli juba suur püme, kui oma randa saime. Tänasime valju jumala ilma ja poolt kortelt Saksamaa piiritust, mis meitid Mohu Püssininalt koju tõi.
ERA II 255, 393/418 < Karja khk., Leisi v., Oitme küla - Mihkel Männik (1939).
2) Noore jäe ajal mööda randa käidi siin peksul nuiadega, isegi lihtsa kõvera kaikaga, kui jäe alla kolme tolli paksune ja läbipaistev oli. Nui oli kõvast kase ehk tammepuust 5-6 jala pikkuse varre otsas. Kõige rohkem sai jääpeksul käies augisi, vahest ka lutsusi ja särgi. Kui avi juhtus leidma, kes väle edasi lippama, teeb ta järsu pöörde jälge alt läbi. Kui aug juba kolm pööret on teind, siis hakkab ta ära väsima, siis peab alati nuiaga kala kohale jääd taguma, ja ta tõuseb põrutamisel jäe vastu. Siis hea hoop pea kohta, - aug pöörab ennast seliti, ajab lõuad laiali. Nuiaga lüüakse auk jäe sisse ja võetakse palja käega välja. Välja võttes on aug kange kui puutükk, aga selgasolevas kalakottis hakkab ta minuti jooksul jälle siplema. Kui ta vette lastaks, siis on ta niisama väle kui enne kotti panekut. 1906. aasta sügisel enne jõulu sain mina kõige suurema saagi kolme pääva jooksul peksujäält, arvata puuda raskuses augisi iga päevas. Soodus oli sellepärast neid nuiata, et jää oli tuhm ja augi võis näha liivasel põhjal musta kujuna ja ei liikunud paigalt. Üks hea hoop, löö jäe katki - ja aug oli käes. Aastat kolm tagasi said minu pojad peksult ka paari puuda lutsusi. Järveküla järvel oli kalapeksul käimine suuresti moodis. Järve jäe külmab pea alati selgena ja vesi üldse madal; nelja jala sügavast veest ei kerki kala enam vee pinda ja oimaseks löömine on võimata. Aastat 50 tagasi lauldi niisugust laulu:
| Mina käisin ükskord Näka määl | See kolmas laps kui inglike |
| ja lutsu peksul järve pääl. | oli emme tüdar Minnike. |
| Säält kuulsin ma üht laulukest | Kaks saavad leiba puumaa päält |
| neist Lussu emme tüdardest. | ja kolmas läinud ära säält. |
| Neist esimine Liisa on | Läind pisku Pahila Tehvenal, |
| ja tema järel kena Mann. | kus kaupmehe sellid ligemal. |
Palja käega kalapüüdu ei ole siin olnud (see oleks asjata vaev), kuid ühte juhtumit võin kirjeldada. - Enne minu sündimist läinud minu onu Kirill Rand kuke esimisel laulul Kangru arus hobusereega põletispuid tooma. Olnud päras tali-ilm, ja Leisi suure jõe sillale jõudes läind jõe rannale vaatama, kas särgi näha on. Jõudes rannale, näind ta särgi küliti madalas vees vastu voolu tungimas. Kui hobu puu külge seutud oli, läinud ta Jõe karjapoisi sauna ette, kus ta enne möödasõidul toovert oli silmanud. Võtnud toobri ja ruttu tagasi rannale. Löönud ühe augu kohal poole toovert vett, hakkanud rusikaga jääkirt purustama ja saanud pääle saja häid unnasärgi. Sõitnud tagasi päälsse, pannud särjed sumpi, ja sõit alganud uuesti metsa poole. "Koidu komukil sain karjapoisi sauna ede, panin toovri endise kohta tagasi. Jähi tämale täädmataks, et toover mere ääres on käind," rääkis onu. - Seda võib palja käega püiuks nimetada, ja jalgadega on ka kalu püütud. Ninalt Kase Tooma naine (nime olen ära unstand) püüdnud Nina liivas väikesi lesti vees jala käies nii, et jalapöörad seestpoolt kõrgemal hoitud. Lestad jooksnud segase vette, mis liivast käies üles kerkinud, ja kui lest segases vees peitu otsides jala alla tulnud, on ta kätte saadud. Eidel olnud värskeid lesti alati. Nõnda rääkis minu isa.
ERA II 255, 310/3 (32-33) < Karja khk., Leisi v., Oitme k. - Mihkel Männik < Aleksander Saar (1939).
Kalade püüdmisest jää alt vt. ka nr. 29 : 3, 40 : l, 4 ja 6, 45 : 4.