1) Rand oli vaba. Õgal ühel olid latsid, kus võis oma võrgud ja püüsid kuivata. Missuguse kuha leidis omale meele järele, senna ehitas omale majad ja võrgumajad. Kiidepää mehed tulid jaanipäevast randa - sead, kanad ja naised lastega ühes. Ehitasid endale soojad elud ja olid siin kalu püüdmas kuni mihklipääni, siis läksid tagasi. Meri oli sii sedasi, et kes ennem võrgud sisse laskis, see oli sedakorda selle püügikoht.
Vanast püüside vargust ede ei tulnd, juhtus mõni arv; siis külavanem karistas seda peksiga, anti 5-25 napsu, ega naps oli 5 vitsa. Kalavargust pole siin üldse kuulda olnd.
Kui uus püüs oli sisse viidud, siis pandud pihlaoks sellega ühes ja soola senna sisse, et inimeste eest läbiviimisel noidus pääle ei akand. Kui maas nägid pulka, olid sellest ehmatand või ussiks arvand, siis kui sellega torgid teise võrkusid, siis pidid teisel kalaõnne ära võtma. Kui jänene või naine tuli teel vastu, kui püüsiga merele läksid, siis pidi paha kalaõnn olema. Ussipäid oitud laevakapis ja nühitud nendega õngi, siis pidand ea kalaõnn olema. Surnuristi küljest toodud nael ja tehtud sellest tursaõng, siis pidi kalu saama. Sipelgapuru oli viidud laeva, pidand ää kalaõnn olema.
ERA II 157, 511/3 (10) < Mustjala khk., Mustjala v., Panga k., - Amanda Raadla < Reet Õunapuu, s. 1856 (1937).
2) Ninase meestel oli vanasti õigus, oli kaluritel oma vahel maha tehtud, et nemad läksid juba võrkudega merele, - alles siis võisid võõrad kalurid (näit. Kiidepää mehed) oma paadid randast tõugata vette. Vees pole võõrastel kitsendusi olnud, see oli vaba, võis võrkusid lasta, kus meri vaba oli, kuhu keegi polnd ennem lasknud.
Kiidlased maksid Mustjala mõisale kümnist selle eest, et said siin randas kalu püüda. Ärra sõitis iga augustikuul troskaga randa, siis olid lestad ead paksud. Kiidlased. läksid kaapasid ärra põlve ja andsid käele musu ja siis tõid omad kalad ja rahad. Iga suitsu ehk maja päält oli seuke maks: kaks kaalu lesti (30 lesta kutsutakse kaal), üks külimit räimesid ja rubla raha.
Vanal ajal ei käidud mardist saadik änam merel, mardiga oli lõpp kalapüügil sel aastal: tulid tormised ajad, ja need tormid võisid võrgud ära lõhkuda. Suvel püüti juba kalad talveks valmis ja kuivatati ning soolati.
Kaks aastat, umbest 1914. a-st alates, oli välja kuulutatud säädus, et üle 3 km. ei tohtinud kaugemale randast merele minna.
Kuu aega oli okupatsiooniaja ees täiesti mere pääl käimine keelatud: arvati, et kalameeste näu all võivad spioonid sakslastele märku anda.
ERA II 157, 381/3 (10) < Mustjala khk., Mustjala v., Ninase k. - Amanda Raadla < Leena Sigipär, s. 1857 (1937).
3) Kalapüüdmine oli üsna vaba. Kalu võis püüda, kellel selleks võrk ja paat. Kaldale võis tulla igas kohas, aga võrgumaja ei tohi ehitada teise maa pääle. Teise maa pääl võib kalad võrgust ära noppida ja müia ka, kui ostjaid on. Karjamaa äärest lahe ääres oli jäetud mereäär vabaks. Vanasti oli vaba võrkmajade ehitamine mere äärde. Need on praegugi olemas. Neid ära lammutada ei tohi, aga uusi ei lubata ka ehitada änam teise maa pääle. Kes laseb ennem võrgud vette, selle õigus on. Teine otsib omale paremalt või pahemalt poolt kuha. 20 sülda võis olla vahet võrkudel.
Talvel oli omal ajal kümne mehe kohta üks noot. Seda tõmmati. Teatud kohas oli merenurk ära puhastatud, et noot lahest käis. Tuldi kaladega maale ja tehti kaladest nii mitu unikut, kui mitu meest oli. Siis viskasid mehed kindad kotti, ajasid sääl kindad segi. Siis see, kelle kääs kott oli, võttis uupi kinda ja viskas uniku pääle. Järjekorras visati. Tuli enda kinnas välja, pidi selle ka senna uniku pääle viskama, mis järjekorras oli. Siis iga mees sai selle uniku, mille pääle kinnas trehvas. Unikusse kalu ei loetud, silma järgi tehti ja sääl oli igal sõna öelda, et see unik on suurem, siit maha võtta jne.
Siin kalamüüjate ja -ostjate juures ei tulnud ette, et püüti üle lüia.
ERA II 157, 599/602 (la) < Mustjala khk., Mustjala v., Võhma k., - Amanda Raadla < T. Varik, s. 1862 (1937).
4) Priidik Nuum ütleb selle kohta: "Vesi on kõikidel üks. Kus sa tahad, sinna lase oma võrgud sisse. Kes ede jõuab, see mees." Vana seletab samuti, et igaüks võis võrgu sisse panna, kuhu tahtis. Kui teine on ennem pannud, siis on sellel õigus, teine ei või teda säält "ära karguta", et tema tahtnud ka samasse kohta panna. Kui kalur merelt maale tuleb, siis pole tal selle koha üle enam mingisugust õigust, kui ta on oma võrgud välja võtnud. Ja nüüd võib teine oma võrgud sinna panna, kui ta tahab.
Meil talvepüüki ei ole. Meil on püük otsas mihklipääst, siis kaovad kalad meie rannalt ära. Suuremere pool on püütud kalu ka talvel, kuid püügikoha märkimisest ei tea ma midagi öelda.
Kui kalameestest keegi nägi, et teine võttis teise võrgust kalu, siis võis varastaja kaevata kohtusse. Oli suur trahv, kes teise omandust merest varastas; pandi kuude viisi vangi. Meres ei tohtinud ka riielda, ega teisele kätega tasuda, muidu kohus karistas, kui kaevati. Suuga võisid küll riielda, kui teine sulle paha tegi. Nuum, P. ei tea samuti sellest rääkida, et ise oleks varast karistatud. Seletab, et need, kes käisid kalu vargil, said kohtu poolt karistatud.
Nuuma teateil on esinenud Anseküla khk. ka ühispüüki: "Kui oli üks noot üle nelja-viie mehe, igal oli osa noodas; need olid jagand kalad omavahel ära." Muidu üldiselt pole siin kalu jagatud, sest igal olid omad püügivõrgud.
Rannaga on seotud ka rannaleiud. Nende kohta on üldine arvamine: mis meri maale ajab ja kui vanasti "tongrid" [= rannavalvurid] ei juhtunud nägema, siis see oli leidja oma. Kui vahest kaks näevad üht eset, siis jaotatakse leid sõbralikult ära.
Meremuda on igal prii. Viimasel ajal on seda hakatud kasutama kartulimaa väetisena, ja Möldri külas on mehed jaganud omavahel muda ära. Ranna äärest on jaotatud igale väikesed tükid (muidugi ainult need kohad, kuhu muda tuleb). Ühele antakse pikem osa, teisele lühem, mudahulga tuleku järele. Õieti liisutatakse see pärast jaotamist. Muda pärast on Möldri külas kõvasti riieldud. Kui üks on muda hunnikusse ajanud ja teine ära vedanud või jälle keegi on sinu kohalt muda võtnud, siis on kaevatud kohtusse. [Meremudast vt. ka nr. 100 ja 157: 1.]
Kalu vahetati vilja, isegi lina, erneste, puutõrva, vikati, hobuseraudade, pussnugade ja õlle vastu. 100 räime eest anti toop õlut. Õlut vahetatakse ka praegu kalade vastu. Siin ei tunta kalade müüki kiloviisi, vaid ikka 100-viisi. Kuid kalu anti ka külmetuga (külimatiga) : "külmet kalu - külmet vilja, või poolteisend kalu - külmet vilja, kuidas kaupa saadi." Vahetatakse ka kuivatatud kalu, kuid värskeid ikka rohkem. kalu müüdi mõlemat viisi: mindi hobusega randa ja osteti püüdjailt, aga kalurid käisid ka perest peresse kalu pakkumas.
Uskumusi: Vana Preedik läinud öösi surnuaeda, võtnud ühe koolja üles, ning tõmmanud sellel sukad jalast ära. Selle surnu sukkadega suitsetanud noota, kui noot pole püüdnud kalu. Kui aga teise noodad salaja suitsetada, siis rikud teisel kalaõnne ära. Kui pandi salaja elavhõbedat nooda puljude vahele sisse, siis teine ei saanud kalu. Kui kalurid tahtsid merele sõita ja tuul oli vastu, siis pidi surnuaiast otsima uss, pudeli ajama ja pudeliga panema laevakappi. Kui kohal oldi, siis visati uss merre kõige pudeliga. Meres ei tohi kassi kassiks nimetada. Kassi peab hüüdma nordu ehk partepill. Kui vahel ütlesid kogemata kassi nime, siis said vanade meeste käest tõrelda. Meil on ka naised käinud merel kalu püüdmas. Nemad on samuti kuulnud, et ei tohi kassi õige nimega nimetada, ja ei nimeta ka. Naise halba mõju ei tea püünistele olevat, sest naised on neid teinud. Püüniste valmistamisel tarvitati sõrme nuga. Võrgu kudumisel ja paikamisel hoidakse parema käe keskmises sõrmes, rohkem otsa läheduses. Vasak käsi hoiab lõnga kinni, sõrmenoaga tõmmatakse katki, kui tarvis. Sõrmenuga tehakse vanast vikatist.
Kalade säilitamisest. - Kaladel sai kida välja võetud, üldine arusaam oli, et see kida on viha, ajab kala ruttu halvaks. Mis müügiks lähevad, neil võetakse ainult kida välja, aga mis endale, nendel võetakse pääd otsast. Soomused pestakse küljest ära ja pannakse "kalad" (räimed) soola, annab ise laga pääle. Esimesel korral lastakse öö-päev soolas olla, tõstetakse siis korvidesse nõrguma ja pannakse õue õlgedele tahenema. Lastakse umbes paar päeva või rohkem õues olla, nii et see laga säält ära taheneb. Suveks soolatakse kalu ainult üks kord. Talveks pannakse kuivand kalad pütti ja uuesti sool pääle. Räimed ja tursad pannakse talveks soola. Tursk on suur kala, see aetakse lõhki, võetakse kõik "sisemine kraam" välja ja pannakse soola. Lastakse öö-päev soolas olla, kallatakse esimene tekkinud laga ära ja viiakse õue tahenema. Tahenenud kalad pannakse kihasse, sool pääle ja kivid pääle, mis kalad kõvasti kinni "muljub". Kalad oma niiskusega tekitavad ise jälle laga pääle.
ERM, EA 30, 353/60 < Anseküla - Amanda Raadla (1937).