62. Ussiga kalaõnne nõidumine

Üks vana mees, kis kange kalapüidjä olnud, see õpetanud teisele, ja teine mees kuulnud seda, et enne jüripääva [peab] ussi metsast koju tooma ja nõnda panema, et teised sest aru ei saa, ja igakord kui merele läheb, siis ühe tüki leikama ja kinda sisse panema. Siis see mees, kis kuulnud, see otsinud kolm pääva ; viimaks leidnud ühe halli ja viinud koju.

Kui merele läind, siis viinud kaasa. Tema püüdnud nii palju, et enam ei ole lootsik kannud. Siis mees võtnud üle loot siku ääre sisse. Siis näinud, et üks suure kübäraga mees loopnud kalu püüse. Mees akand kartma ja akand maale minema. Siis kalad jooksnud isi lootsiku. Mida rohkem mees kalu sisse, seda rohkem akand üle sisse jooksma. Viimaks olnud nii palju, et lootsik akand vajuma. Mees akand jumalat paluma. Siis üks ääl ütelnud: "Kui ma oleksin seda ennemini teadnud, siis ei oleks sina mette maale peasenud!"

Ükskord üks mees pand mõrrad sisse ja üks vana mees tulnud tema juure ja ütelnud: "Mis sa teed?" Tema ütelnud: "Kui sa nääd, mis sa küsüd!" Tema võtnud oma taskust viinapudeli ja ütelnud ise: "Võtame kalade joosu", ja and teise mehele ka. Kui mõrrad sees olnd mitu aega, ei kala ühdit. Viimaks võtnud mõrrad välja. Kui välja võtnud, siis näinud, et suur hulk laastusid olnud. Tema võtnud need laastud kotti ja põletanud ära. Siis see mees, kis tema juures olnd, kis tema mõrrad sisse pand, see jäänud väga haiges.

E 24022/5 < Kihelkonna khk. - Johannes Anger (1896). Vrd. nr. 49.