Kord purjetasivad üksjagu Sõrve mehi oma veikse paadiga Pärnust välja oma kodu poole. Ruhnu saare ligidal tõusis aga vali torm vasta, nenda et mehed pidid Ruhnu tuulpeusse minema. Vastase tuule pärast jäid ka paariks päevaks senna. Sõrve meeste seas oli üks noor poiss ja see hakkas selle aja sees ühe Ruhnu tüdrikuga sõbrustama. Sõprus kasvis suuremaks, kuni viimaks läksidki "untsu". Teine päev andis tuul minna, ja mehed purjetasid kodu. See oli just parajal kala- (räime-)püüdmise ajal, kus ruhnulastel kõigil võrgud ja mõrrad (meres) väljas olid.
Teisel homikul, kui Sõrve mehed ära sõitsid, läksid kalamehed oma võrke ja mõrdasi nõutama, -- aga kõik sassis mis hirmus ja mitte üht kalavaimu! Kohe mõistsid kalamehed, kust see nuhtlus või viga on tulnd. Suure kisa ja kirumisega tulid nad hüüdes kodu poole: "Üks tüdrik on täna ööse poisiga maganud ja seega kõik me kalapüüsed ja saaki rikkunud!" Sest kevade kalapüüdmise ajal ei tohi jumala pärast ükski tüdruk poisi juures magada. Kes seda teeb, siis on korraga püüsed sassis ja hukkas, kalasaagi peale pole enam lootustki! See lugu oli nüüd Ruhnus sündinud.
Kohe hakati nüüd kangeste järele pärima, et kes ja missugune tüdrik on seda õnnetust saatnud. Siis, kui üles tunnistab, saab nuhtlus vähe kergem olema ja võib ikka veel püüsid meresse panna. Selle valida järelnõudmise peale ei võind tüdrik enam salata, vaid astus oma isa ette ja tunnistas oma eksituse üles. Tüdriku isa oli üks kuulus nõid ja kui ta seda kuulis, et Sõrve poisi läbi see õnnetus tulnd, vandus ta mitte enne süüa, kui poisile on kätte tasutud. Tüdrik sai aga selle peale ühte veikse paadiksesse pandud, ilma purjuta-tüürita- ja aeruta meresse lükatud selle mõttega: nüüd lääb õnnetus me kaelast, ja kui taevas isi talle andeks annab ja teda kuhugi elusalt kaldasse aitab, see on ta oma õnn. Küll nuttis ja palus tüdrik, aga keegi ei võtnud kuulda, lained viisid teda paadiga ikka suure mere poole.
Nagu ütlesin, tüdriku isa, kuulus nõid, vandus taeva ja maa juures mitte enne süüa, kui Sõrve poisile on kätte makstud; seda lubas ta kõik oma nõiduse jõul teha. - Sõrve mehed olid selle aja sees ju kodu jõudnud. Selle pahanduse tegija poisi isa oli Sõrves ka kõige kuulsam nõid. Tõine päev kutsus ta poisi oma juure ja ütles: "Räägi üles, poiss, mis pahandust oled sa tee peal teind! Ma saan aru: üks hirmus õnnetus on su kaela tulemas, räägi ruttu, ehk võin ma sind veel peasta!" Salgamine ei maksnud enam, poiss rääkis Ruhnus sündinud loo kõik isale ette.
Kui isa seda kuulis, ütles ta: "Täna keskpäeva ajal oleks sa pidanud hirmsaste surema, kui mitte mo juure ei oleks jõudnud. Nüüd ma peastan sind seekord küll surmast, aga võib olla mõni teine kord langed sa ikka selle nõia kätte, julge ei või sa enne olla, kui seda tegu heaks teed. Sellest räägime pärast, aga nüüd mine ruttu, vii see suur õlletonn kaevule, tõmba vett täis ja isi mine põhjaõhtu poole külge tonni taha. Enne ei tohi sealt välja tulla, kui päike sulle õhtu poolt juba peale hakkab paistma: Siis tõuse üles ja vaata tonni sisse - küll siis midagi näed!"
Poiss tegi ka karvapealt nõnda, pani tonni vett täis ja ootas selle taga, kuni päike peale hakkas paistma; siis seisis üles, vaatas tonni ja kohkus, sest see oli ääreni paksu verd täis. Nüüd läks ja rääkis seda lugu isale, isa aga ütles: "Jah, seekord ma su küll peastsin, aga julge ei või sa enne olla, kui pead selle tüdriku üles otsima, kui ta veel elus on, ja omale naeseks võtma, siis võid julge olla."
Poiss läks ka kohe otsima ja mitmenädalase vaeva peale leidis viimaks tüdriku Kuura rannast üles, kuhu lained teda õnnelikult olid viinud. Poiss võttis teda omale naeseks, jäid Kuuramaale elama ja elavad õige rikkaste ja õnnelikult. Ruhnus olla aga sest saadik sündijaid ikka vähem kui surejaid.
H II 19, 544/8 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - H. Anniko < ühelt laevamehelt (1889).