Elasin Pärnus. Olin kalamees. Lapsed olid keik väikesed, olin üksi perekonna toitja. Meri andis vähe saaki, minu perekondas kippus puudus tulema. Mõtlesin, mes teha: seitsmeliikmeline perekond, edaspidi ike rohkem tarvis. Otsustasin Saaremale minna: see on mere sees maatükk, seal on kalu palju, ma võin rõõmuga seal oma lapsi kasvata ja leiba süüa.
Mes mööldud, se tehtud. Ühel ilusal päeval 18. augustil 1911. aastal nägin Kihnu kivilaiva silla ääres tühjalt seisvat, kes Saaremaale kivide järele sõitis. Panin oma perekonna laivale ja teise pääva olin juba saarel. Vahetasin oma mõttid elama asuda, kas maale või linna. Otsustasin Sõrve: need rahvad elavad keik merest ja pealegi on mõned rikkad mihed. Sõitsin Sõrve. Õnneks leidsin ausa peremehe eest, kellel tühi maja oli mere ääres. Astusin sisse elama. Nõutasin omale jälle paadi. Võrgud olid minul ligi toodud Pärnust. Aksin meres keima, sain kalu, olen rõõmus. Oli keigesugusi: siiad, laksid, ahvenad, avid, tursad, ka merehärg ei puudund. See sügise läks heast. Talvel püüdsin jää alt, ike sai leivaraha, ehk neid siiski vähem sai kui sui.
Talv läks mööda. Suur-neljapääv läks Lõu lõppest jäe ära. Lassin võrgud õhtu merese. Oli hea meel: nüüd on jälle vesi lahti, võib raha teenida kalade eest. Aga õnnetus oli ööse võrkusid taband. Omiku läheme naisega ära tooma -- puhtad pailad, lina ei olegi sees enam. Võtame välja 18 võrku, keik ühte moodi ja mitte üks kala. Jähin mõtlema, kes on seda teind. Ei keegi muu kui Lõu küla mehed. Nemad ei ole sellega rahu, et mina siin nende eest kalad ära püüan. Läksin urädniku juure. Võtsime läbiotsimise ette M. talus - ei ole midagi võrgulina, ei kala. Otsustasin mitte kalapüüki järel jätta. Panin naise ja lapse vanu parandama, isi sõitsin linnast uusi tooma - obu ja vanger oli minu omal.
Mõne pääva pärast sain jälle merese minna. Laseme võrgud sisse, jään isi vahti. Sõuan üle võrgude öö sees mitu kord, hea toigas paadis, mõtlen isi: kui nüüd varas tuleb, löön kas surnuks. Koidupiir hakas näitma, ei ole kedagi. Tõmman paadi kaldase, lähen koju - maja oli mere äärest ehk 100 sülda. Äratan naist. Lähme kalu välja tooma. Võtame otsa üles - jälle nään sedasama, aga sel korral oli ka lina võrgudel pailde vahel, keik ei olnd ara viidud. Üks tursakala oli nii paila sisse keerutand, et ta seda pole kätte saand. Parem silm oli veripunane. Panin selle mere ääre kivi peale, aga ükski loom ega lind ei puutund seda kala seitse pääva kivi peal. Kaheksama pääva ööse kell ühe ajal tuli merest must kass ja viis ta merese. Ma seisin isi mere ääres vahtis ja vaatasin seda pealt. Minul tuli ette, kas mitte siin vanatondiga tegemist ei ole. Ehk ma lapsepõlves küll kodu oma vanemade kääst palju juttusid kuulsin, mes tondid siin ja seal on teinud ja isiäranis Sõrve pool oli nende tegevus liig irmutav, aga mina oli juba ligi 50 a. vana, ma ei uskund juttu, minule ei olnd mingisugust tegemist tondiga, ma olen kalamees.
Nii läksid mitu nädalid mööda. Kui ma ööd läbi sõudsin paadiga edasi ja tagasi võrgude peal, sain omiku kalad ja terved võrgud kätte. Kui üks tund aega olin maal, siis leidsin jälle merest pailad. Minul oli üks tuttav mees lõu külas. Rääkisin temale oma juhtumist, tema seletab: "Vaata, kas sinu paadi kohtas mitte üks must ehk valge lind iga päev ei ojo. Kui sa seda nääd, siis on see kurjast." Vaatsin, ja tõepoolest oli teine kord must ja mõni kord valge. Siis kuulsin -- esieneses ütles minule üks heal: "Jäta järele, sina siin püüda ei saa!" Tegin seda, jätsin võrgupüü järele. Oli mai kuu läbi. Mõtlesin: tarvis õngedega akata püüdma turski ja lesti, need vajovad põhja, ega tont neid üles ei leia. Tegin seda. Panen õngedele söödad otsa. Ilus kevade, vaikne ilm ja soe. Naine airutab eesotsas. Jõuame paar võrsta maa äärest kaugele. Katsun vee sügavust, juba viis sülda. Paras koht, akame laskma. Laseme sisse, sõuame maale tagasi, isi räägime: "No tont neid küll üles ei leia!" Oligi nii: omiku saime palju kalu ja püüsed terved. Olime naisega rõõmsad mõlemad: nüüd oleme tondist lahti.
Sama pääva läheme jälle. Akame laskma. Mina nään: üks suur kuusepuu vee peal, oksaotsad ara raiotud, oksad on keik puu külges. Ütlesin naisele: "See on Riia jõõst välja tulnd kevade suure veega." Siis kadus vee alla ja jähi kadunuks. Omiku võtame õnged üles: tursa pea otsas. Tuhat õnge oli sees. Mes teha? jole vana Sõrve Tiirik meid üles leidnud? Õhtu läheme jälle, laseme õngi. Naine nääb, ütleb minule: "Nää, kui ilus laud vee peal!" Mina vaatan: ja, on. Ütlen naisele: "Tõmba paadi ligemale, võtame ära." Paat jooseb juure, neli jalgevahet laud läheb vee alla ja kaub jäädavalt. Lassime õnged sisse. Viisin naise maale, airutasin ööd läbi õngede kohal vee peal.
Nii läks meil sui läbi see prahtiga. Oli juba mihklikuu. Üks ilus plankvaikne ilm, pääva tõusu aeg. .Mõtlesin: võtan västra kätte, lähen, ehk saab mõne kala ära lüüa. Oma suureks imestuseks leidsin mina need kalad, mis minu võrgude seest Tiirik oli välja katkund, keigil võrgulinad kaelas. Neid oli mõnes kohas kivide vahel nii paksu, et sõnikuhanguga oleks võind obuse koorma peale tõsta. Siis jõudsin otsusele, et siin kurjavaimudega tegemist. Näitab asi nii välja, et siin keegi Lõu küla peremees peab omal vanapagana pojad teenistusses - pääva töötavad talus ja ööse minu püüste kallal meres. Aga kus me nüüd? Kui kurjavaimul on voli ristiinimese võrgust kalad välja kiskuda, mispärast tema neid ei tarvita ehk sellele ei vii, kes teda on sõnna saatnud? Otsustage Teie lugejad seda isi! Oli sügis tulemas, õngepüüd otsas, süda põksub sees: pere on suur, puudujäägid suured, sui ei ole toonud talist leiba sisse, seitse inimest tarvitavad palju leiba ja riiet. Naine ütleb: lähme siit minema tagasi Pärnu - ega tema pole tulnud Saaremaale kurjavaimudega võitlema. Tõsi küll, aga selleks puudub meil kapital. Aga Pärnuski saiad-pätsid meid ees ootamas ei ole. Meie äraminek jähi niisama. Kehva inimene ei saa mitte igalepoole linnata. Jätkasime oma tööd jälle edasi võrgudega, sui sai neid juure tehtud, oli jälle paarikümne ümber.
Üks õhtu kena tasane ilm. Ütlen naisele: "Lähme merese." Ehk temal küll vastik see asi näis olevat, jahi minu võit. Läksime lassime merde võrgud. Tuleme kodu, sööme õhtust, läheme kalu välja võtma. Kaks võrku juba läbi, tuleb kolmas - kalu keiki seltsi. Räägime esi: "Meie saame paadilaadungi kalu, 20 võrku sees. Omiku sina lähed obusega linna." Ma ütlen naisele: "Aga obu ei jõua neid linna vedada, kui mul iga võrgu seest nii palju saame, kui nende kahe sees oli." Kolmas juba pool läbi, päästan siiga, mo ees paar jalga eemal jälle paistab tursk ja siig, kõrvu seisvad võrgus. Viskan selle paati, tõmman edasi. Järsku tuleb üks punane loom ja aarab siiast kinni. Mina kergitan võrku, aaran mõlemad paelad pöuse ja tõmban oma poole. Algas kahevõitlus. Mõtted keerlesid peas: oleks püüs, oleks kerves - ei olnd kumbagi. Võitlus kujones ullomeelseks. Minul olid kõvad kääd ja tema oli tugev loom, uus võrk oli esimist ööd meres. Mihe tõstetavad kivid undasid vee voogude sees. Paat oli kui piirupilbas puhu õhkus, teise vee peal, - paat oli kiilust 14 jalga pikk, ei olnd ka mitte väike. Naine üüab: "Lase lahti, ta uputab meid ära!" Ma ei laskend mitte lahti. Viimati võrgu pailad läksid katki, teine sai teise tüki. Tulime maale. Tegime otsuseks mitte enam sõnna merese minna ja jähigi viimseks korraks. Omiku läksime võrkusid välja tooma. Võrgu närud saime veel kätte ja kolm turska, parem silm veripunane, mes paelde sisse endid olid keerutand. Need panin mere ääre kivi peale; ei tea, kas nad praegu seal veel on, ma põle vaatmas keind. See loom näis nii välja: tema pea oli suure jahikoera pea, keha oli ramusa varsa keha, lühikesed kõrvad, jalad olid lamba jalade pikkused; jala otsi ma ei näind, kas seal oli sõrad või kabjad; saba oli kuus ehk seitse tolli pikk ja tölp nii kui kirvega pooleks löödud; tema karu oli elkjas-punane. Minu naine oli kaks pääva haige peale selle, minul ei olnd kedagi viga. Mõne pääva pärast läksin seda kohta vaatama merese, kus meie oma sõbraga kokku puutusime. See sügavus oli seitse jalga, aga keik see mere põhi oli nii kui labidaga läbi kaivatud, keik suured kivid oli oma kohalt ära aetud.
Ma unustasi üks tükk kirjutamatta. See oli juuli kuus. Läksime õngi laskma. Lükkame paadi välja, akan isi aerutama. Ma kuulen: paadi ees puhub üks loom nii kõvasti, et seda mitme võrsta peal oleks võind kuulda. Vaatan ette, nään: vana mees nabast saadik veest väljas. Tuli irmuvärin pääle, jähin seisma. Vanal pikk all abe nabast saadik, allid juuksed peas, mees on mees. Üüan: "Vanaesa, tule seie minu poole, ajame külajuttu!" Ei vana tule minu poole, Mina sõuan vana poole, mõtlen: ehk ta ei kuule, vana mees. Paat vajob ligi, 5-6 jalga vahet. Vana vaatab, mina vaatan: ei ole inimise silmad, paistsid kiskojad kivid silmaaukudes. Paat vajos ligi - vana kadus vee alla.
Juba tuli mihklipäev kätte. Mihklipäävaks tarvis õlut teha ja juua aega on. Aeg annab hea nõu. Teen õlut, joon, ike keik pere ühes nõus, mõtleme, mes teha. Teen otsuseks mitte nii Sõrvest välja minna. Siin on kurjavaimude vabrik, keik maad ja mered on neid täis. Aga siin peaks neid ka olema, kes nende vastased on, kes neid võib ära äävita; muidu nad murravad keik inimesed maha, kes nende sõbrad ei ole. Üks omiku panen obuse rakke, sõidan linna, võtan kolm toopi viina ligi: ega nad muidu jutule ei võta, joodan nad täis, siis nad räägivad keik oma tarkuse välja, - kui palju neil seda ikka on! Võib olla, et keegi õpetab mind tontisid tegema; siis teen oma vihameestele mitu tükki, las nopivad nende räimid meres võrgude seest välja ja tuul ajab kaldasse, nii kui nemad minule tegid. Nüüd sõidan linnast välja Nasva külase. Üks hea sõber elas enne Pärnus, Sõrve otsas üles kasvand. Kurdan temale oma kurba lugu. Tema nõus, sõidab ligi. Tema teab keik targad: neid on viis inimest Sõrve otsas, need parandavad keik vigastused. Tema küsib: "On viina ka ligi?" - "Ja, on." - "No siis sõidame tarkusekoormaga tagasi, aga nüüd teeme enne head kärakad." Mes mööldud, on tehtud. Nüüd läheb sõit Sõrve poole kiires korras. Oma pere kodu keisin ka kord sees, näitsin ka neile pudelit ja võtsime suupistet. "Mes nüüd veel! Loots on käe, kes otsekohe targade juure viib," sosistasin naisele. Algas sõit edasi kaheksa võrsta, oli juba tark kääs. Andsin viina, akas kohe rääkima, ei tõrkund palju vastu. Mida rohkem mees viina võttis, seda rohkem tuli tarkust. Kuulatasin üks tund aega, kannatus lõppes otsa, lõin sõbrale küünarnukiga külge pääle: lähme minema.
Sõitsime edasi kuus võrsta - jälle tark kääs. Astume sisse, kõneleme oma asja - ei tea midagi. Pakume viina - ei taha. Panen pudeli laua peale, akan küsima: "Kui vana teie olete?" Vastuseks - 82 a. Suur mees, küür seigas, arvata rohkem seitse jalga pikk. Pudel seisab laua peal, vana silmad akavad õige tihti pudelid vaatama; viimane sõna: "Äga viina või majast välja viia; mes sisse toodud, peab vastu võtma." Vana istub, võtab pudeli pöuse, annab minule: tema enne ei võta. Mina võtan, vana võtab oma kätte, rüüpab esimest, teist ja kolmat korda, isi vaatab vastu pääva, kas veel palju sees on. Jutt akkab: "No, mo pojad, mespärast minu juure tulite? Rääkige oma asi." Mina räägin asja, viinapudel oli juba tühi, toon teise täie. Vana paneb poole kinni: "Nüüd ma õpetan sind. See on keik tühi asi, eks tulnd enne minu juure." Siis toodi sõnna kiva, sammelt, lambavilla, õlgi, heina, seaarjasi, püssirohtu - pagan teab, mes kaltsud sõnna keik kokku veedi. Vana võtab laua põlvede peale, akkab neid põletama laua peal ja isi räägib nii ja nii teha. Andsin vanale veel rubla. Sõitsime ära, vana jutt jähi poolele.
Nii keisime viie targa juures. Ma peaksin ühe aasta kirjutama, kui ma need jutud keik üles võtan. Nüüd sõidame tagasi. Ma teejuhi jätsin Nasvale oma kodu ja maksin tema päävapalga välja ja isi sõidan linna kortlit otsima. Leidsin kortli ja sõitsin kodu tagasi. Kolisin linna elama, aksin kohe kala püüdma. Nüüd olen 12 aastat siin püüdnud, ei ole mingit isiäralikku näinud. Kui on kala võrkus, seisab tema seal niikaua, kui ma teda isi välja võta. Mõnikord ehk hülged närivad mõne kala pooleks. Ma hoiatan ka teisi, et perekonnainimesed ei asoks Sõrve elama, kes merepüügist tahab oma perekonda elata. Enne mind on sõnna palju läind ja vaene tagasi tulnd. Võlusid on seal küll, aga võlu vastasi on vist vähe. Mina ostsi ka omale kümne rubla eest tarkust, aga loll olen ma ikka, ei näe enam meres niisugust looma, kelle peale ma seda mõjo võin avalda.
E 48603/8 (1) < Kuressaare - Juhan Allik.