Kord läinud isa ja poeg kahekesi paadiga lähema saarele purjutama, et sealt merelinnu- ja pardipesi otsida. Tee peal olnud meres palju rohtu. Iseäranis pidanud merelinad teda kinni ega pole paati ruttu edesi lasknud minna. Sest see rohi on meres kasvamas ja on nii pitk, et põhjast veepinnani ulatab. Kui nad keskmerele olid jõudnud, tunnud nad paati värisema, ja üks hääl hüidnud: "Andke see kätte, mis paadi põhja all on!" Isa ja poeg ütlen vastu: "Meil pole paadi põhja all kedagi" ja sõitnud edasi. Natukse aja järele hüidnud üks jälle: "Andke see kätte, mis paadi põhja all on!" Isa ja poeg rääkinud nüüd isekeskis
"Ei tea, mis asja ometi küsitse, mina ei tea midagi siin põhja all olevat." Tüki aja perast jõudnud nad saarele ja pannud oma paadi ankrusse. Seal jooksnud ka üks must mees merest välja põõsastesse ja hüüdnud: "Andke see kätte, mis paadi põhja all on!" Isa ja poeg pole arugi saanud, mis teha tuleb. Nad võtnud nõuks ja lükanud paadi küliti, et näha saab, mis põhja all siis on. Pole muud midagi olnud kui üks mererohi oln paadi põhjalaua prao vahel kinni. Isa võtn rohu ära, lükan paadi jälle ilusti ja ruinud rohu nagu mängides ümber nimetsisõrme. Kohe tulnud kange tuul, ja suur kuld- ja hõberaha unik langen isa ette rohu peale maha.
Nüüd saanud isa ja poeg aru, et see hüidja meretont oli, kes oma õit hüidis, mis paat edasi purjetes oma prao vahele napsas. Oleks isa selle rohu maha viskan ja mitte oma sõrme ümber mässin, siis oleks tont rohu ära võtnud ja ära läinud. Et aga isa seda ei teinud, seeperast tõi ta uniku kulda, sest see rohi oli niisugune kallis rohi. Mis nüüd muud kui paat ankrust lahti ja kodu poole - kellel veel aega pardi pesi otsida! Kullaga alganud isa ja poeg kaubitsemist, ja peale isa surma jäänud isast veel küllalt kulda järele, kellega poeg õnnelikult elas.
E 11502/4 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi - Anna Puls (1894).