"Kalamees toob ikka kassilegi," ütles eesti talutaat orjaajal ja läks aga jälle kalale. "Märg kui kalamees" oli ta, ku ta tagasi tuli, aga oli tal kalu nõnda, et kanda sai. Kalad olivad "kaunis leivajätku" ja "magus maiusrooga". Ja oli ka endisel ajal kalu püüda: kõik järved, jõed, ojad, loegud ja lombid olid täis suura kalu, endisel kuldsel ajal ja pärast mustal mureajal. Tähtsamad kalad olivad: purikas, ahvenas, särg, luts, angerjas, linask, turb ja vähk. Kalu püüti mitmesuguste riistadega, nagu: noot, vallikas, võrk, liiv, mõrd, nott, peru, väster, und ja õng. Noodaga püüti järvedes ja meredes, vallikaga ja teiste riistadega enamisti jões. Vallikad, noot, võrk, liiv, mõrd, nott kujuti niidist. Võrgu kudumise kunsti, nagu seda üleüldse nimetakse, ei või muidu ära õppi kui nägemise järele. Kirjeldada seda ei saa, on liiga kunstlik. Kudumise juures tarvitati ühte riista, mis uiks kutsutakse. Kui vallikas, võrk, liiv jne. valmis sai, võeti põrsas kinni ja visati liivi ehk võrku, sest et siis hästi suur kalasaak pidi olema. Kui jõe ääre mindi, visati uue püügiriista sisse rohtu ja muda. Kui esimise kala kätte saadi, anti sellele musu. Vallikaga, võrguga, liiviga püüti suvel veikse vee aegu. Kevadel püüti jõest notiga. Kraavidesse ja jõedesse-ojadesse pandi perud ja mõrrad sisse. Peru tehti lepavitstest. Västriga püüti suvel veikse vee aegu. Unna ja õngega püüti enamiste igal ajal. Mõnikord püüti ka jõest risu seest päris käpuga kalu. Vähki püüti liiviga ja enamisti käpuga. Sügisepoole, kui ööd pikemaks läksid, mindi tulusele. Tulusel püüti enamiste vähki. Tulusel käimine tähendab seda, et öösel peerutule valgel püüti. Kalu ja vähki püüti enne alati, sest kalamees toob ikka kassilegi.
H II 66, 477/9 < Vändra khk. - Ernst Tetsmann (1898).