1) Säre kalal olevat Emajõe kaevamise aig lehm jalaga pää pääle astnu, ja sõrg jäänu pää sisse. Selleperäst om särel praegugi veel lehmäsõrg pää sehen.
H II 29, 399 (94) < Tartu-Maarja khk., Kavastu - Johannes Mägi (1890).
2) Vanapagan teind angerja. Ta löönd mao pooleks, teise otsa pannud merekalaks ja teise otsa metsa kõige kurjemaks loomaks.
Kalad akand enestele kuningat panema. Lest ehitand ka ennast ja pannud valge põlle ette. Eeringas pandud kuningaks. Lest naernd seda, nii et suu läind viltu, ja valge kõhualune jäänd talle ka.
ERA II 254, 403 (13 ja 12) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Hirmuste k., Karmu t. - Enda Ennist < Mihkel Jalaja, s. 1860 (1939).
3) Vanal ajal, kui jumal veel maa peal oli käinud, kõndinud ta kord mere äert mööda. Seal juhtunud ta lesta nägema. Jumal kohe küsima: "Kuhu sa lähed?" -- Lest ajanud suu viltu ja vastanud: "Ma lähen liivale lipitsema." Sest ajast saadik on lesta suu viltu ja tema armsam asupaik on mere äeres liiva peal, kus teda alati lipitsemas näha võib.
E 30759/60 (5) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1897).
4) Jeesus läinud ühekorra laeva piale ja pillanud küpse kala, kellel jo teine pool ära olnud söödud, vette. Kala akkanud vees elama. Seda sugu on praegu veel need kalad, mis meie kammeljateks üiame. Üks pool on neil nagu muugi kala, aga teine on valge ja luine.
H II 46, 546 < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - J. Lilienbach (1893).
5) Rahvas jutustab lestade sündimise kohta järgmist. - Korra söönud Jeesus jüngritega mere ääres kalu. Jeesusel olnud parajasti pool kala söödud, kui jüngrite vahel ei tea, mis asja pärast tüli tulnud. Jeesus ei ole enam kala edasi söönud, vaid visanud ta merde ja läinud ise jüngreid lepitama. Aga kala hakkanud meres uuesti elama. Jäänud aga niisuguseks, nagu ta Jeesuse käest meresse pääsedes olnud. Nii elab lestakala praegugi meres, ühelt poolt luu ja nahk, teiselt poolt rammus ja rasvane.
ARS 1, 705/6 (3) < Tartu - V. Rattik (1927).
6) Üte poolega kala ja verrev kikas olevat säält saanu: - Kui Kristust mateti, sis olevat see leinaja hulgakene pohette söögis praaditud kallu ja kikka liha söönu, pääle matmise õdangult. Neide sean olevat mõne tõõsitama naanu, et ta olli Kristus, mõne jälle, et ta es ole. Sis ütelnu üts mees: "Ta olli Kristus, elava Jumala Poig, uske seda! Kui ta Kristus olli, sis mingu see praadit kala, kellest ma poole ärä ole söönu, elama, ja ka see kikas, mis panni pääl praaditu, karaku üles ja mingu elama!" Niipea kui mees seda olli ütelnu, karanu kala näpu vahelt ja kikas panni pääl ello. Kala lasti vette, kost üte poolega kalasugu sai, ent kikas, kes enne must olli olnu, sai verevas, millest täämbäni ka verevit kikkit siin ja sääl om. Olevat ilma süüta vere valamise tunnistus.
H I 8, 120 (9) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1895).
7) Kaks maameest sõitnud randa ostma kalu. Paadis olnud kinnipüütud kammilas. Üks ütelnud teisele: "Näe, missugune lai teine, küll sellel on hea veepeal ujuda!" Teine vaadanud omakorda kammilast ja ütelnud: "Aga vaeneke on vist jäänd kahe laeva vahele, - kuidas ta muidu nii laiaks on litsutud!"
ERA II 167, 228 (7) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Kustav Kronström, 72 a. (1937).
8) Kihnlane sõitn va valge märaga ülemere Pärnusse. Meri oln pagusi täis, ja valge kukn sisse. Kihnu Enn mõtlen, et aega küll o, pann ohjaotsa jala alla, et valge põhja ei vao, ja isi hakkan piibu peale tuld raiuma. Kui piip põlemas, põle va mära enam kõrvagi liigutan. Enn kiskun kelgu kaldale ja jätn valge merepaosse, kellest siis pisikesed valge lihaga kalad sigin. Tollepärast olle ka tindidel hoboseliha hais juures.
H II 47, 581 (4) < Audru khk. - Karl Tarkpea (1893).
9) Avikala olevat vanast tennu rannaveeren väidse valmis, et lööp ja lõikap sellega võrgud katki. Aga lännu minema. Jumal lõiganu nua katki. Tennu tõise kõrra - jälle lõiganu jumal katki. Ja nii väidse om praegu avi pää sisse jäänu.
H II 29, 399 (9S) < Tartu-Maarja khk., Kavastu - Johannes Mägi (1890).
10) Ka suurtes jõgedes peab algjaid olema olnud. Siin on Valgejõgi, sellest on ju vanast hallist ajast saadik ju rahvale se tähentus jäänud, et kui viis aastat on mööda, siis peab üks inimene sinna uppuma. Nõnda on siis seda tähele pandud, et iga viie aasta sees jõgi omale ühe inimese elu nõuab, ja rahval on enne kõva uskumine olnud, et jões üks nägemata vaim elutseb, kes omale ohvrid nõuab. Ka on pidanud seal niisugust viirastusid nähtama. Et seal jões palju vähka elutseb, siis käidakse neid taga ajamas. Korra näinud vähilised (kaks noort naesterahvast) tule valgel madalas vees ilusat kuldsõrmust liiva peal iilgama. Teine üpand ruttu jõkke, et saaks sõrmukse võtta enne kui, teine. Akand parajasti kätt sirutama sõrmukse järele, kui teine kaldalt hüidnud: "Ehk on jõealgjas? ära kisu - tõmbab vee alla ehk sind!" Vaevalt saanud sõnar suust, kui kange solin ja mürin jões siginenud, ja üks nagu toobrist oleks vett ütlejale üle pea visanud. Tuli kustunud ära, ja ehmatanud tüdrukud saand aga jooksu, oma püimikseid maha jättes. Teisel pääval tagasi minnes leidnud aga tühja koti jõekaldast, kus vähid sees on olnud. Need olnud kõik tagasi jõkke oma urgastesse putkand, ja tüdrukud põle enam elades jõele vähka püidma läinud.
Sedamoodi on siis mitmel näul nad endid inimestele näidand. Ja kui on läinud teist jõest võtma, siis on tõmmand inimese vee alla. Aga kui on (teisele) ehk omale algjas ehk näkk meelde tulnud, siis on kohe suure müraga teine kadund, ilma paha tegemata. Nõnda mitmel näul, kas kala ehk hobuseraua näul, kuidas olnud, aga havikala näul põle tal võimalik olnud ennast näidata. Sest haug olla ennevanast, kui kalad sõda pidanud, suur võidumees olnud, ja tale on rist, labidas ja kerves aupalgaks antud. Sellepärast ei pea ka algjas tahtma ega pea tal ka olema võimalik haviks ennast muuta, sest niisugused elukad ei pea ristiga kokku passima.
E 6527/8 < Kuusalu khk. - J. Abreldal (1894).