Vana rahvas kõnõlõva, et egäl kalasugul oma valitseja om. Valguta vallan Rannakolgan Virtsjärve veeren elas üits kalapüidja, kes oma pääd kalapüidmisest toit. Ütel õdangul tulli vanamees kodu. Süda olli täl valu täis ja väsimus suur. Ta kütt sanna ärä, viht oma väsinuid konte ja läits sanna pääle magama. Arvata poole öö aigu virgus vanamees üles. Ta kuult oma sanna ümbre kõnõlõmist, ajas kõrvad kikki ja kullõl: mehed tõtsiva vihtma. Üits küsse tõisõlt: "Purika-vana, kohe sa täämbä purikad kinni pannid?" - "Ma pannin nad Raudja oja suhu," olli vastus. Sudaku-vana ütel sudakud Pikassilla jõõ suhu kinni panõma ja latika-vana ütõl latikad keset järvõ panõva. Seda juttu kuultõn karas vanamees maast üles, tõmmas tõisõd kalamehed perrä, läitsivä järvõ päälõ ja heidiva nooda sissõ. Kalaloomus olli peaaigu nii suur, kui Peetrusõlgi omal ajal olli, nii et need kalamehed teda valla es jõvva tõmmata ja üits randa abi läits otsma. Abiotsmisõ ajal tulliva vihtjad sannast ja ütekõrraga kakkõs keids ja kalarneestõ puskar läit nurja.
H II 30, 419/20 (2) < Rannu khk. - H. Raag (1890).
2) Kalapüüdja läks sauna järve veeres. "Kaläjezä" (s.t. kalaisa, teinekord ütles kalakarjus) läks kah sauna mehele järele, arvas, et keegi ei püüa nüüd kalu. Aga abimehed tulid joostes sauna kalapüüdjat välja kutsuma vaatama, et niipalju kalu pole ilmaski saanud. Kalaisa ka kargas seda kuuldes mürinal välja, aga midagi ei saanud enam teha: kalad olid juba välja tõmmatud.
L < Lutsi, Põlda - Paulopriit Voolaine < A. Jakimenko (1929).