Peipsi lodi Emajõel (MM).
1) Vanasti ei oskand siin keegi ujuda, meres suplemas ja ujumas ei käidud; alles uuemal ajal mõned ikka oskavad juba.
ERA II 158, 306 (20) < Jämaja khk., Torgu v., Soodevahe k., Piimani t. - Aino Ahurand < Liisa Pilman, s. 1871 (1937).
2) Anseküla mehed olnud kanged kalamehed ja kunstimehed. Üks mees teinud omale uue laeva. Teine mees küsinud vana laeva omale, aga ei saanud selle vana laevaga kalu. Kord olnud vaikne aeg, aga kalu polla ta jällegi saanud. Äkitselt näinud, et uss ujunud laeva taga. Mees saanud sile puu kätte ja osanud sellega ussile keset selga. Pärast randa tulles olnud sellel mehel, kellel uus laev, selgroog pooleks.
E 59575 < Saaremaalt - Bernhard Vahi (1927).
3) Sõrves läinud mehed jõululaupäeva õhtul merele. Lubavad palju kalu tuua. Püüdnud, ei saanud edasi, vaid tagasi. Vanamees palunud - ei aidanud. Viimaks hakkanuvad asju meresse loopima. Kui kõik merde visatud, peasenuvad koju. Vanamees ütelnud: "Unustasin kevadel soola merde viskamata."
E 46188 (4) < Kihelkonna khk. - M. J. Eisen (1896).
4) Punased villased lõngad pandi võrgu aina (jäme nöör, millega välja veetakse) sisse, see pidi teise võlu ja sandi silma eemale hoidma. Samuti pandi elavhõbedat sandi silma vastu aina sisse. Hammastega ei tohtinud võrgu lõnga katki teha, kui võrku kujuti või parandati, siis pidid kakandid (pisikesed vähja moodi elukad merepõhjas) võrgud ära närima. Surnuaiast toodi mulda, kui surnu esimeseks ööks aeda pandi, sellega suitsutati tursaõngi, siis saadi palju turski. Reedesel päeval ei mindud kevadel esimest korda merele, see pidi õnnetust tooma, terve suvi ei pidanud siis püügiga õnne olema. Seitse sõlme pidi võrgu ainale peale panema, see hoidis ka paha eemale. Korra käis papp meie rannas, õnnistas surnud madruste matusepaika ja merd ka. Sel aastal oli meres suur kalasaak ja inimesed arvasid, et papp toonud kalad vette.
ERM, EA 30, 515/7 < Mustjala khk. - Amanda Raadla (1937).
5) Köösel Pootsist jutustas: kord olnud tema isa võrkus konn läbi lõigatud kõriga. Pole isa pääle viimase leidmist oma võrgust sugugi enam kalu saanud. Peab konna selle põhjuseks; enne saanud alati palju kalu.
E, StK l, 210 (138) < Tõstamaa khk., Pootsi - Siegfried Lind (1921).
6) Vana Naha Juri oleva olnu. Isa rääkis. Teistel olnu räimi, neil põle olnu. Juri tõmmanu siis oma augu laiali ja ütlenu: "Miu perses!" Miu isa viskanu siis tal suust-ninast vere väl'la - ja teine omiku olnu neil räimi mis irmus.
ERA II 21, 607 (2) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Leida Lepp < Ann Saar, 58 a. v. (1930).
7) Kui inimene näeb püünises kala ja ära ei võta, siis kala läheb targaks ja läheb ära. - Meile tuldi kord ütlema, et mõrd alla kalu täis. Läksime vaatama - mitte ühtki ei olnud enam.
ERA II 133, 242 (31) < Kihnu, Mõisa k., Nuki t. - Teodor Saar < Jakob Türk, s. 1866 (1936).
8) Kui meri midagi välja ajab, siis enne keegi, ei vares ega keegi ei puudu, kui inimene on ära näind.
ERA II 16, 506 (8) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Rannaküla - Herbert Tampere (1929).
9) Lõkits (lõkendav tuli). - Rässa alt paistab meres. Olle taga aet, aga minna eest ää. Arvati, et oo merre ää maet mõni asi, et merest välja lõkitseb sedasi. Räslased oo kõik taga aamas. Vahel tõuseb kõrgele, sealsamas kaob ää. Mine edasi - paistab jälle.
ERA II 130, 178 (19) < Muhu khk., Hellamaa v., Või k. - R. Viidalepp
10) Kärdla vabriku ehitamise ajal elanud Kärdlas rootslased, kes vabriku jõest säinaid püüdnud. Eestlased olla peksnud ühte rootslast. See vedand oma verist särki jões - ja säinad kadunud jõest ära.
EKlA, AAS St.-ar. 8, 26-a < Pühalepa, Suuremõisa v., Nõmba k, - A. Lätti < Peet Ark, 75 a. v. (1924).
11) Ega need kiitlased põle siit maa rahva sugu. Kord vanal aeal mereädaliste kaks püigilaeva tulnd siia randa, ma arvan, et need põlnd muud kui liivlased, ja asusid Kiidevasse elama.
ERA II 159, 768/9 (51) < Ridala, Sinalepa v., Puise k., Jaagu t. - Enda Ennist < Jaan Koplik, s. 1876 (1937).
12) Vanarahva jutu järele olnd üks mereneitsit, nad olla ta noodaga kinni võtnd. Olla üks ääl üüdnd: "Kall, tule kodo, juba Kalle kari kodo!" Kall ütelnd vasta: "Ei saa tulla - Kalle jalad kaares, pea piida parda all!" Siis üpand meresse. Sest ajast saadik üütakse seda kohta Neitsiliiv, see on siin meres vasta Saastnad, üks madal liivaseljandik.
ERA II 55, 256/7 (2) < Ridala, Sinalepa v., Küdeva k. - R. Põldmäe < Tõnis Saarbi, 75 a. v. (1932).
13) Ooste Mihkel elas Saareküla Ooste talus (Albu v.), oli kange kütt ja kalamees. Kui tema kalale läind, esimesel augil, mis kätte saand, murnd pea ära ja võidnud verega nooda ära. Ise ütelnud: "Siin oled sina ja sinu vendade veri, mis teid kõiki kokku veab." Albu mõisa jões ta püidis kalu. Alati sai pailu.
Kui ta metsas käis - ilma koerata -, alati midagi sai. Kui tema tegi kujud, vat need tõmbasid alles ligi tedresi. Teised käisid ka metsas, aga ei saand midagi.
ERA II 25, 165/6 (13) < Järva-Madise khk., Albu v., Pallevere k., Liiva t. - R. Viidalepp < Eduard Reinok, u. 40 a. v. (1930).
14) Üks vanamees pühkinud kirikus jutluse ajal labakindaga tolmu kokku ja pannud kinda sisse ja viinud koju. Teine mees, kes seda näinud, küsinud: "Mis sa sellega teed?" - Tema vastanud: "Viin omale kalaõnne."
H II 65, 499 (6) < Kose khk. - J. G. Mesikepp < Jaan Kütt (1901).
15) Villikal oli Luts-Ants, kes käis alati kalal ja sellepärast kandis niisugust nimegi. Ta kaevas heinamaasse augud, kuhu pani kalad seisu. Kord ta püüdnud kala Ravila Mustjärvest. Suur haug läind mõrda. kala olnud sabatu. Ants toond haugi ära. Sepelga pere on järve kaldal mäel, Ants saand parajasti haugiga sinna, kui kange tuul hakkab puhuma järve poole, nii et Ants pole saand enam sammugi edasi. Korraga järvest hakatud karjuma: "Too me tölpsaba orikas tagasi!" Need karjujad olnud veevaimud. Ants pole hoolind karjujaist, toond kala koju. Kuid sellest ajast kalad kadund sootuks sealt järvest.
ERA H 19, 127/8 < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. v. (1929).
16) Viru-Jaagupis Saueaugu küla taga on Mustjärv. sääl järves elutsenud halgjad. Üks mees käinud sääl järvel kalal. Halgjad näidanud ennast mitmel viisil: kord naesterahvas lüpsnud lehma, kord kamminud naesterahvas pikki juuksid, mis veel pikemad kui ta ise. Ükskord mees, kes sääl käiu püüdmas käis, saanud suure kala kätte. Halgjas hüüdnud: "Kes meie tölpsaba orika ära varastas, see peab seitse aastat vatsavaevas olema!" Mees pole sellest midagi välja teinud, toonud kala kodu ja söönud kala ära. Varsi pärast seda hakkanud mees seest põdema. Seitsmeaastase põdemise järele surnud mees ära.
H II 71, 571/2 (7) < Viru- Jaagupi khk. - Jaan Viikmann (1903).
17) Keegi mees oli näinud unes, et valge inimene oli läinud teed mööda edasi. Viimaks tulnud tema juurde ja ütelnud: "Lase võrgud homme Kõrgekarele. Säält saad kalu." Ja naine läinud jälle oma teed. Hommikul rääkis mees teistele merimeestele, ja nad lasidki sinna võrgud ja teisel hommikul saanudki palju kalu.
ERA II 172, 573 (67) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k. - Joosep Eplik < Väino Lutermann (1938).
18) Kevade käidi vene vankriga rannast rääbis, sid tooma. Toodi mitu puuda, tehti silgust. Õhtati õli rääbisse püüdmine, siis mendi selleks ajaks kaläranda. Rookima kutsuti teisest perest naisi appi. Pärast mendi jälle teisepere rahvale appi. Rääbissid pidi kärmest puhastama, muidu lähvad apust.
ERA II 193, 192/3 (3) < Torma khk., Avinurme v., Ulvi k., Otsa t. - Armuda Hallik (1938).
19) Ütskord selet mullõ hindäle üts venelane Niitsiko silla pääl, et näide kandin püvvivä' püüdiä' noodaga kallo. Ütel vooril tulno' nii pallö kallo noota, et ko nooda süvvo' kokko tõmmateva', oli näid sihinal täüs. Üts püüdjest oli nalätõh ütelnö': "Vast vana tühi eis jõud noid vällä tõmmada, ega muu kiäke ei jõvva' näid tõmmada!" Ka siss no nõsse üts vihhin - nii kui villu ai ja kala' kattõva' kõik noodast.
ERA II 155, 476/7 (254) < Setumaa, Mäe v., Järvepää k. - Nikolai Sõrmus < Ivan Mõtsla, 80 a. v. (1937).
20) Kes hääd kalaõnne tahap saia, peab järvele (Peipsile) üts hingeline lubama ja ka andma. Sel olevat egal ajal suur kalasaak. Randlastel ollev parhillaki see usk kindma. Et vanast niisugune usk ka hirmulik olli, sellest avaldava parhillaki veel vana inemise omma pelgu, kui na randlast näten latsi hoiatase. Sest vanast olevat randniki latsi varastanu ja järve visanu, et selle läbi suurt õnne kalapüüdmisen saia, hingelise kinkimisega.
H I 6, 714 (33) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1895).
21) Olla iseäralikka inimesi, (või on need koguni vaimud, seda ei tea), kel võimus on kalade üle. Neid hüütakse kalakuningateks. Need võida kalade kohta mõju avaldada, et kalad mõrda või noota lähevad. Kui kalakuningas rannas kusagile sammub, siis lähevad sinna kohta kalad. Kui siis sinna noodad või võrgud vette pannakse, saadakse palju kala. Peipsi pool olla vanasti olnud niisuguseid kalakuningaid. Meie ajal ei ole neid keegi enam näinud.
E 8011, 70 (134) < Räpina khk. - M. J. Eisen.
22) Mittesöödavaid, põlatud kalu. - Siin ümbruses üldiselt ei söödud pilvekala, rulli, niglit ja kuntsu ehk kivilutsu. Enamasti põlati ka merehärga, mõnes peres siiski söödi härga, ainult ta lai sarviline pää eraldati, visati ära enne kala tarvitamist. Pilvekala on pehme süldine kala. Rullid ja niglid lähevad õngesöödaks, kuntsud sigadele või varestele. Vahest oli kuntse võrkudes rohkem kui räimi, siis öeldi: "Nüid on räimepüik läbi, kuntsud akkavad juba tulema." Lastele seletati: kuntsud söövat räimed ära, sellepärast lõppevat räimepüük siis, kui kuntsud välja tulevad. Nigli on pikk ja õige peenike, orataoline kala, vist sama, mida ka tuulenõela nime all tuntakse. Ka viidikaid siin ei sööda, peetakse liiga väikesiks, tarvitatakse õngesöödaks.
ERA II 256, 389/90 (12) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Räägu k. - Marta Mäesalu < Hendrik Järv, 14 a. < vanemailt (1939).
23) Kuidas siil (meresiga) Iiumaal olnd. - Nad leidend siili, ei ole tundend, mes loom on. Üitud Põlluotsa Mats, et "Mats, sa va targa piaga mies, veereta vies üles, köhmus tuleb." Mats vaatend ja vaatend, pole teadend, on ta sakjas kull või on ta köuenool, vöi Järve Reinu karu ning ella ots, aga vana ise pole ta koguni mette (see on vanatont pole ta mette).
ERA II 164, 201 (54) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Undva k., Riidu t. - Linda Köögardal < Sander Affjas, 71 a. (1937).
24) Häädemeestel olevat üks mees kõikidele lastele angerjaid jaganud, Mihklist pojale öelnud: "Mihkel, meri lahti, mine püüa ise!" Sest angerjad olevat otsa saanud. Sellepärast öeldakse siis, kui soolane otsa saab: "Mihkel, meri lahti!"
AES < Häädemeeste khk., Kabli - Leida Lepp (1930).
25) Üks noor poiss olli laevas olnu, pole ühtegi nime täädnu - ei ankurt, ei ketti ega vaierid. Öeldu: "Mine viska ankur sisse!" Viinaankur olnu masti juures. Tema läinu ja viskanu viinaankru sisse. Arvanu, et sedasama ankurt kästaks.
AES < Häädemeeste khk., Treimani - Leida Lepp (1930).
26) Meil olli tüirman ükskord purjus ja kaptin kirjutanu kohe surnaali: tüirman purjus. Ääkene küll. Teise pääva kaptin vaatab jälle surnaali, nääb, et tüirman sisse kirjutanu: kaptin kaine. - Ju ta siis pidi ikki kaine olema, et aru sai, et tüirman purjus.
AES < Pärnu - Leida Lepp (1930).
27) "Petrograd on, Kronstadti ei ole" - meremeeste ütlemine, kui merel eksinud ollakse. Korra venelased olid laevaga uduse ilma pärast eksinud olnud ning jõudnud Petrograadi, ilma et Kronstadti oleks märganud, ning öelnud siis: "Petrograd on, Kronstadti ei ole."
AES < Pärnu - Leida Lepp (1930).
28) Kord purjutanud siga, kukk, kits ja oinas üle mere Hiiumaale. Siga ja kukk olnud matruseks, kits tüirmanniks ja oinas kapteniks. Tuul olnud nõnda vali, et haavalehedki pole liikunud. Kukk olnud ausrikkis, kits rooris, oinas vaatab kaardi päält mere sügavust, siga puhkab ennast vahitunni vastu. Korraga hüiab kukk ausrikkist: "Lantver aus!" /Maa ees/. Siga kömberdab kitsi poole ja sõnab: "Luhva, luhva, luhva!" Kits vasta: "Ih ka niht mäer" /Ei ole võimalik/. Kui kaptenihärra-oinas seda kuuleb, hüiab tema ingliskeeles: Lewer mäin!" /Otsekohe/ - karjamaale.
E 24796/7 (26) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
29) Maamees ei tunne laeva. - Kord maamees sõitnud naesega randa kalu ostma. Merel sõitnud laev, vedades järgi väiksemat paati. Maamees näidanud naisele: "Näe, Mari, see ongi merihärg, poeg jookseb järel, tahab vist imeda!"
ERA H 167, 226 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Kustav Kronström, 70 a. (1937).