Mio vennä [= Kihnu Jõnni] laevõs nähtud protõrmanni enne seda, kui lae Taani väines randa läin. Üese mehed näin: ies baki piäl eliriides mies, uatan kiikrigä. Mehed läin uatama, siis kargan sisse.
Englismual Grensmuutis oln üks esti ning üks suõmõ lae. Kaptõnid läin mõlõmad mualõ. Üks mies kuuln, et kaiuti lae piäl aan kaks miest juttu. Riäkn oma reisest. Üks ütlen, et vokkmast ollõ mäda. Seda pidäde oidma. Madrus läin valla uatama - mitte enge põlõ kusagil oln. Teese päävä mindud uatama: mast oln pilbõr mäda. Oln juba kaks tolli alla vaibun.
Mio vend oli Stetiinis laevavaheks. Kirjutas miolõ, et tämä ei tohtidõ üksi sioksõs suurõs laevõs olla. Mia läksi siis kua sjõnna. Kolõ kolin oli ega üese laevõs. Ühekorra oli siokõ kolin ruumis, nagu olõks kaks sülda puid ümber läin. Meie ei tohess enam laevõs olla. Läksime ljõnna käümä. Varssi akkas külm ning olõss minna kusagile. Läksime laeva tahakohe jälle. Teese üese ollõss kedägi kuulda. Üks sipsandri poiss käüs mio juurõs eesti kielt õpmas. Lae oli päälõ (= postid sadamasillal, kuhu kinnitatakse laevad) vahel kespaega jõgõ. Kevädine aeg oli juba ning iä oli mädä. Suass enäm mäele egä mäelt laeva kuedagi. Mio vend Jõnn oli taga kaiutis sohva piäl pitkäs. Mia siädsi kiedust. Äkest kuulsi, kui üks kargas taldreppe (= vantide alumised otsad) kohast tekki ning tuli kobinal ruhvi uksõ taha. Jõnn ütles: "Juba Bokk (Bokk oli poesi nimi) tulõb jälle!" Tulõss sisse ühti. Mia läksi uatama - mitte enge olõss näha. Teesekorra jälle süesteti nagu plaguliini (= lipunööri) viht plärtsti! kaiuti lae piäle. Sioksi kuulmisi oli selles laevõs väga liig paelu. Kui mehed laeva tulad, siis kaduvad sioksõd kolinad ää.
Meie nägime Valgõmere suus merelehmä piä vee piäl. Punast karva olid, sarõd olid piäs. Kiegi olõss ennema siokõst luõma näin.
Üks lae pann Punasõmere ankrusõ. Üks inime tuln vee piäle ning palun, et natuksõ teisele minne. Ankur ollõ tämä maja uksõ ies. Pärast tuln jälle ning kummardan igänes.
Üks kaptõn oli tahtn päävä alt läbi minna Rio de Janeirossõ. Tie piäl jäen kaptõn pimedas. Kaptõn ütlen, et siit suajõ enäm mitte üks lae ää. Leib jagatud ää ning kästud oeda või süiä, kuedas ise arvatõ. Viimes surn juba kõik ää. Üks mies oln väikse süemägä, sie elän üksi viel. Unõs üeldüd mehele, et kõik surnud sisse süeste. Omalõ kästud purjuriidest kott teha ning silmäaugud sisse lõegata. Üks Ijõnd viie siit oma poegõlõ süemist. Ljõnd tuln ning otsn kõik laevad läbi. Põlõ leüdn kedägi. Viimes leüdn mehe kotiga üles, tõmban küüde vahelõ ning viin Austraalia metsa suurõ puu otsa oma pesa. Pojad kargan otsõ kallalõ. Mies suan pesä serva piäle iest ää ning suan ühte viisi alla. Ei põlõ osan kusagile minna. Metsinimesed tuln sjõnna ning tikkun mehe ka'llalõ. Mies uhjutan nuaga. Metsinimestel põlõ käe kedägi oln. Mies suan nad ikka iemäl oitod. Üks näütän, et nua tämäle andõ. Mies luban anda, kui tämä metsast valla juhatattõ. Metsinime viin madrusõ Melborni ljõnna taha. Mies ann talõ siis nua käde. Kui metsa läin, oln ette rõõmus ning uhjutan nuga - nüüd oln teste kuningas.
Ants oln vanakuratiga seltsis ühes ollandi laevõs. Ans oln paelu kavalam kui kurat'. Ühekorra valan sula tjõna kuradile silma. Vana jäen pimedas. Ühekorra kurat' küsün napsi, oolendritel ollõ ikka iäd kõvadad napsi. Antud vanalõ kivitõrva otsõ vikiaugust. Vana kiitn, et küll ollõ kõva naps. Ühekorra vana tahtn jälle sõrmõ vadada. Ankur soritud pilli külge ning vana vadan ankru küünt. Pill üsä nagisõn, ise kiitn: "Küll ond oolendrid kua kõvadad mehed!"
ERA II 79, 439/47 (1-7) < Kihnu, Rootsiküla - T. Saar < Jaan Uuetoa, s. 1859 (1934).