155. Norilaevad

40-50 aastat tagasi tehti Tagalahe randade ümbruskonna külades erilisi laevu - norilaevu. Ehitusematerjali andis kohalik mõisaomanik Puksveedin (Buxhoevden) kuni taakluseni ja töö tegid külamehed. Kui oli laev valmis, sai iga ehitusest osavõtja norijao, loeti seega nori jaomeheks. Hiljem võeti ka, kui vaja, teisel teel jaomehi - vahest botsku õlle eest (lisaks ka viinagi), vahest veel teise kauba eest. Ehitamise ajal oli alul 6-7 meest, hiljem, kui oli suurem nori, võeti jaomehi kuni 15 meest.

Norilaevadega käidi "avaristi pääl", s.o. kui jooksis karile või randus tormi või udu või rikke tõttu mõni laev - enamasti purjelaevad sel ajal, aga hiljem ka masinad, raudlaevad. Sel ajal ei olnud "passiitli mehi" (spasiitel - vene keeles peastja, peastjamees). Siis oli mõisnik selle pääl valmis, et kui laev kinni jooksis, mõni purjulaev või masin, et kohe läks oma norimeestega appi. Kes esimesena laeva nägi, läks mõisa aru viima. Aruviijale (~ toojale) andis mõisnik Buksim ~ Puksveeden (Buxhoevden) raha, vahel 2-3 rubla. Iga kord katsus mõisnik tulist ruttu randa, kas või "kargutas hobused luhki" (lõhki). Noriga, õigemini noridega, mindi avariile külje alla ja hakati laadungit maale vinnama. Kui laadung maal, kerkis laev kõrgemale ja mõnigi kord vabanes laev karilt. Enamasti aga ei olnud õnne vabaks saada, ja siis raiuti kõik kõlbulik - mastid, vandid ~ köied maha. Sellest tulnudki kuulus vandiraiuja aunimi - kogu Tagamõisa poolsäärele hüüdnimi "vandiraiujad". See nimi veel praegu tarvitusel üle Saaremaa: Tagamõisa mees - vandiraiuja. Vahest ei viidudki, ei jõutud või ei saadud kauge maa või halva ilma pärast välja laadida maaleviimiseks laeva kaupa, siis loobiti see merre. Hiljem (kohe samal korralgi) saadi siis või noriti haakrikku - meresaaki. Küll kohviube, vilja, suhkrut, puuvillu, eriti sütt (kivisütt).

Norilaevad olid suured, tugevasti ehitatud laevad, kulust oma 30 jalga pikk, 4-5 jalga kõrge (14 korda ja iga korralaud oli 7-8 tolli lai). Laius oli 8-9 jalga. Esimene ots nagu tavaliselt laevadel terav, aga tagumine ots oli tõlp - "peegliga". Tagumises otsas oli rull - puust, hariliku põllurulli jämedune. Rull oli nii kinnitatud, et laeva küljed (pardad) ulatasid tagant pisut üle otsa. Nende külge oli kinnitatud raudaasad, ja rullil olid pusid ~ poldid ~ iged või teljed otsas, ja rull käis aasade vahel ringi. Selle rulli abil kisti merepõhjast uppunud laevade küljest rauda lahti - noriti rauda. Rulli üle käis taliköis, ees laeva ninas oli aas, aasa küljes talid (doppelttalid), ja säält tuli köis üle rulli, ja sedaviisi vinnati põhjast raud norisse. Tõmbamise juures läks laeva

peel (~ peegel - tagumine tölp osa) vastu vett, ja kui ei osatud õigel ajal looprit (erilist köit talide seadeldisel) "leg-koo" lasta (järele lasta), siis juhtus, et nori läks vee alla. Ükskord Neeme meestel läks vee alla ühes meestega, ja korraga mehed sadasid alt vee pääle, mütsid eraldi, mehed eraldi ja mõned kergemad kotid ning kaasavõetud asjad. Mehed asetati siis teistele noridele, ja hiljem bootshaakidega kisti norigi üles ja merre kukkunud asjad. Vraki ~ avarii juures töötades valdas iga norimeest saagihimu. Siis, kui muidu "soomust" ei saadud, meelitati vahid (laeval) ära ja saadi midagi omandada laeva värast (värandusest). Loobiti, kui mahti oli, rauda merre ja hiljem, 2-3 aasta pärast, toodi see noridega merest välja.

Noril pidi olema oma "täis värk peal" (täielik varustus). Rannaküla meestel oli ikka "täis nori värk". Nori värgiks oli: 1) Ühed või kahed loosakid (= looshaagid) - suured, erilised raudtangid, umbes 2 jalga pikad. Ühe tangil oli huul lõhestatud ("luhki") ja teine tangi haru oli terava nokakujulise huulega, mis sobis teise tangi huule lõhesse ja kokku surudes litsus haäratava eseme eriti tugevalt tangide vahele. Tangi ühe sääre ülevel otsas oli putk - pära, kus sees oli pikk (4-5-6 sülda) puuroigas - udi, ja teise tangi haru küljes (loosaki sääre küljes ~ otsas) oli aas, millest käis köis läbi. Nende "loosakkidega" haärati merepõhjast vraki küljest raudplaate, rebiti tali jõuga puruks ja vinnati tükk-tükilt norisse. 2) Rauakonks (kook) - eriline vinklisse käänatud raudkonks udja otsas (ka nööri otsas), ja sellega kisti puruks all jälle mõni auguga või lõhega raudosa. 3) Põhjakiiker - umbes 3 jalga pikk ja 5-6 tolli jäme puutaru, mis valmistati õõnsast puust, teises otsas oli klaas, sissekititud. Sellega vaadati nori pardast alla merepõhja ja kui oli vrakk leitud, siis juhatati "loosakid" ja konks õigesse kohta ja hakati rebima tükke. Veel 4) talid, blokid, köied; 5) ankur ja ketid; 6) aerusid 5-6 paari; 7) mastid, purjed (2 masti), kliiverpoom. Tagumine puri oli kahvriga, esimene pirgiga.

Nori oli nagu räimelaevad ~ paadidki käärete peale muljutud (paenutatud) ja kaarete peal oli sees karneeling, teine plangu kord. All põrand. Külje laudade paksus oli üks toll. Pump oli noril sees. Kumbagisse nori otsa oli tehtud "poolbaak", kus all hoiti varjul meeste toit. Poolbakkide alla mehed varjule ei mahtunud. Norimeesteks olid keskealised ja vanemad mehed, poisikesi sinna ei võetud. Need kartsid merd ja ei olnud küllalt ettevaatlikud. Saksa okupatsiooniväed viisid norid randadest ära, sellest saadik neid enam ei ole. Uusi ei tehta, ei ole luba enam merest rauda hankida ~ norida, seadused on valjud. Viimane nori oli veel Kõruse külas.

Kilde norist, pisilugusid. - Buxhoevden, kohalik Tagamõisa parun, oli rannaülem. Randvahid, tongerid ja nende ülemad, ohvitserid, ei võinud midagi "Buksimi" vastu. Vahest juhtus nii, et mehed omandasid laeva varandusi ja tabati randvahtide poolt ja viidi kardoni kinni. Keegi kohalikest või norimeestest või nende perekonnast läks parunile teatama. kohe läks Buksim randrüütlite ülema juurde ja ütles: "Minu mehed andke vabaks!" Ja kohe lasti mehed vabaks. Norimehed olid nagu paruni käsutuses, olgugi et norilaev oli meestele vabalt käsutada ja oli nagu meeste laev.

Teine jutustaja (75-aastane Peeter Elk Undvast) teab, et Buksim (Buxhoevden) pole andnud nori ehitamiseks materjali. Tema jutu järele "ega mees tõi nori jaoks ühe paku puid". Kui omal es ole puid, siis Buksim müüs puid meestele. Vahest toodi kahe mehe peale pakk puid. Talikeeved (köied) osteti hulga meestega kokku. Samuti kahed blokid. Kui nori sisse viidi (merre), siis kaks paari hobussi oli ees, vahest kui suuremad norid olid, siis oli "kahte parti" hobused ees (8 hobust).

Ükskord rauanorimisel saadi merest "pool masinat" raudlaeva ja siis viidi see Laevarahusse ja jagati see norimeeste peale ära; ülearune müüdi maha. Kogu talve ja mõni paar aastat tehti sellest rauast siis kodus sepikojas hobuseraudu ja mõni mees vikateidki. Kahe päevaga tehti sada hobuserauda paari mehe peale valmis ja müüdi viie rubla eest ära. See oli aastal 1894-95.

Pääle rauanorimise võtsid mehed ka merest süsi - kivisüsi. Seda tööd tehtigi jälle noridega. Süte võtmiseks oli eriline raudhark - sütehark. See oli vitsrauast võru, millel augud sees ja pikk udi (vars) taga. Selle võru külge kinnitati tugev kott ja siis põhjakiikri abil vaadati mere põhja ja tõmmati kott süsi täis. Nii veeti süsi merest koju mitmed noritäied. Seda siis tarvitati oma sepikojas ja müüdi teistelegi.

Norimeestele maksti avarii tööde juures korralik tasu - tunni ja päeva viisi, vahest 30 kopikat tunnis. Buxhoevden oli tavaliselt see, kes ise kauples töö endale ja maksis meestele oma poolt kokkuleppel. Mis mehi aga eriti avarii juurde meelitas, oli, et saaks "suurlaeva raami" (kraami). Tihti küll tuligi selle "raami" pärast kohtus aru anda, tuli randrüütlite käest püssipäraga selgagi saada, aga ikka käidi "suurlaeva" pääl. - Reedika Mart pääsnud kord vihatsi vantide kallale ja raiunud neid veel vihasemalt. Suures raiumise hoos ei märganudki, et raius ka selle vandi, kus peal ise istus, ja kukkus ülevelt laeva parda peale kahteratsi ja lõi m... koti lõhki. Linnas haiglas opereeriti teine muna välja, Mart elas mitu aastat ühe munaga.

Mõnest "suurlaevast" on säilinud elavat kõneainet kümneid aastaid. Need olnud suhkru, kohviubade ja puuvilla laevad. "Vestertan" olnud viimane puuvilla-laadungiga laev, mis randus. Külmal talvel, õige sügava lumega, pidi vedama regedega villakulid laevast maale ja säält Kuressääre linna. Rubla maksed kulist. Juba laevalt ja ka teel linna püüti puuvilla vedajate poolt kõrvale toimetada. Kes laevas tööl olid, toppisid tublisti villu pükstesse. Randrüütlid tongrid peksid inimesi selle eest, lõhuti inimesi koguni püssilagedega. Inimesed läksid Buxhoevdenile kaebama, ja Buxhoevden rääkis ülematele ja tongritele, et "ega ei maksa inimesi selle eest lüüa, inimesed ei tuleks ju muidu mitte seie tööle, kui ei saa pükstesse natuke villu toppida". - Kord Buxhoevden küsinud oma kutser Jaanilt, kes oli temaga kaasas villalaeva juures: "Oled Sa Jaen ka enesele püksi natike pistend?" Jaen vastanud: "Ei ma ikka natike pistsi ka!"

Kui Kärla mehed kord Taavi kõrtsi ees ütlesid vana kuulsa Tagamõisa salaviina- ja soolatooja Tönne-Jürile, et "Nüüd on jälle üks suurlaev kinni ja vandiraiujad saavad jälle tööd vantide raiumisega", - Jüri ei jäänud vastust võlgu, vaid sähvas: "Ää, Kärla mehed varastavad sel ajal üksteisel rangiroomad ka seest ära, kui Tagamõisa mehed vantisid raiuvad. Nendel vaestel pole muud saada..."

ERA II 255, 427/40 < Kihelkonna khk., Ranna k. - Jakob Laul < Aleksander Laul, 66 a., Peeter Elk, 75 a. Undva k. (1939).