Gotlandist käidi kunterbandina soola ja käiu vadamas. Meilt viisid rugivilja vastaskaubaks. Nemad keelt pole osand, märkide abil olid seletand, võib-olla oli mõni, kes oskas saksa keelt, aga neid oli ikka vähe. Olid toodud kaupmehed laevade juure, näidatud vilja ja seletatud, mida nemad vastu tahavad. Lihtsate kalapurjekatega käind Gotlandis. Reisi pääle minnes varutati laevad ära, s.o. pandi lauad: augud aeti laeva parda ja sinna kinnitati pulkadega laud. Paat tehti kõrgemaks, et vett nii kergest sisse ei saand. Neid kalapaate kutsutud "kuuemehe laevad". Seda varutamist pidi piirivalve ("tongide") eest oidma: kui see seda märkas, siis teadis, et sõit läheb lahti. Vanaisa rääkis, et läksid ikka öösel välja, 24 tundi on läind pärituult purjuta, siis on akand Gotlandi sääred paistma.
Kord on kolm laeva seltsis tulnd säält ära, lainetus on läind nii suureks, siis üks laev on akkand lekkima (vett sisse laskma). Mehed kõik magand, pole teadnud, kuhu see tuul neid on kandnud. Roolimees ka jäänd magama. Kui üks mees on ärkand, siis umbest laev on akand vajuma. Tema on saand end kõvega taarikiha ümber siduda, teised on vaibund põhja keige laevaga. Teised laevad oli tuul laiali ajand. Viimaks jäänd vaikseks. Selle mehe oli üks laev ära päästnud ja Stockholmi viind.
Teised laevad tulnd siia, ei julgend enne kaldale lasta, kui pole märkisid saand. Kodused käind puude otsas vaatmas, olnd teada ka ikka umbest see aeg, mil neid tagasi oota. Seekord pole nad märkisid saand. Läind oopi Uusla maale (Sõrvenurga juures). Keegi mees tulnd ütlema, et "tongid" tulevad. Nad pannud otsekohe purjud ülese ja ulgumerele. Siis nad on näind, et üks väikene laev akand kaldalt tulema ja viimaks ajand ühe koti aeru otsa ja annud märku. Nad jäänd seisma ja pöörnud tagasi. Need olid oma küla mehed, kes tulid märku andma. Ajand siis Kriimilaiule soola maha (5 km. külast kaugel, Tiirimetsa lähedal) tükis kottidega. Tulnd tühjade laevadega seie, ärjad ede ja vädand laevad kohe üle Riia lahe külge poolsäärele, kus meite laevad seisid, nagu poleks kuskil käidudki.
Piirivalve ootand ka laevu, oli märganud, et neid vajak. Näind, et tühjad laevad tuuakse ja passind peele, kus see kunderbant nüüd on. Nii läind ulga aega vahepeel, ei ole saand soola ära vädada. Siis tulnud nihuke juhus. Üks "soldat" (piirivalvur) läind külase obust tahtma, et peab minema Kaimri einu tooma. See rääkind, et nemad lähvad keik kodust ära, teised lähvad linnast uusi riidid vahetama. Üks neist pidi jääma posti peele. Siis kalur oli and nii pikale obuse ja käskind tüdrukut ka veel: "Et sa temaga nii pikale lihad, kui saad!" Ise läind ütlema nendele, kes soola toond, et nüüd on juhus minna seda säält ära tooma. Siis nad olid võtnud niipalju laevu, kui käde saand ja vädand soola ära. See, kes posti pääl olnd, märkand küll, et niukest asja on teoksil, aga ta pole tohtind postist ära minna, sest teisi pole olnd kodus.
Nad olid annud ühe koti soola Salme küla naisterahvale, olid toond tema jauks. Si olnd sellega just koduse minemas, kui need soldatid, kes olid linnas käind, tulid taale vastu. Võtnud naise soolaga kinni ja akand obust "karduni" poole ajama. Mehed on sellest ka märku saand ja läind soldatidele kallale, ei tahtnud lasta neil soolaga tulla karduni. Peksnud esimese, kes obusega tuli, vaese omaks, teised tulnd abi. Mehed jooksnud aia varju ja mäe taha ja akand säält obust kividega peksma, et see läheks peruks. Aedade mööda said endid varjata, et soldatid ei näind, õhtu ligi ka oli juba vädand. Soldatid akand püssidest vastu laskma ja saand obuse karduni tuua. Uuritud, kelle obune. Ükski pole rääkind. Keegi piirivalvuri pruut oli üles rääkind viimaks, kelle obune see on, ja mees viidud senna. See oli rääkind üles, et tema and obuse teise käde soola tuua ja nimetand pere.
Terve pere viidud linna vangi, ja säält määratigi peks kirigu ees. Peremees võttend süü oma peele ja saand peksa, soola toond oopiski tema vend. Soolavädajad olid olnd jutluse ajal kirigus raudus äbipakus. Enne kirigu lõppu toodud nad juba välja ja pandud kumbagi poole teed kirigupakku. Postid maa sisse aetud, nende külge olid nad kinni pandud ja pekstud, niipea kui rahvas akas kirigust tulema. Mõnikord olid peksu ajal vitsad soolvette kastetud ja antud ikka oma 60 või rohkem ära, ei mäleta arvu. Rahvas ei ole tahtnud näha, kui neid sääl pool alasti võetud ja pekstud, läind nuttes mööda. Meite külamees saand nii sandisti peksa, et teine, kes temaga kaasas olnd, vaagind kodus noaga vitsatükke välja. Mädanema on akand, aga kaseurva viinaga on määritud ja see on parandand. Anseküla kirigu juures on pekstud. Ägaühte on pekstud oma kihelkunna kirigu juures. Üks vanamees viind peksjale seakindsu, siis see peksnud kergemast, otstega löönd üle, et suuremat äda pole saand. Aga kirigu juures olnud "peksumees".
Meite vanaisa oli Rootsist toond seie esimese raua. Muidu olnd siin seukesed puutaldadega reed. Aasta 1840-50 ümber või peale selle oli vanaisa toonud raua ja teind reerauad. Siis meite mehed ei ole änam saand õigest istuda reel, ikka vaatand taha: seukesed irmkenad jäljed olnd rauaga reel!
ERA II 157, 168/76 (6) < Anseküla khk., Salme v., Udipää k. - Amanda Raadla < Aleksei Sadam, s. 1896 (1937).