1) Ükskord toodi jälle väga palju soola meite randa. Üks Kiidemaa mees, kes Kiidepää meestele võrgukäbasid tõi, saand ka koti soola ligi. Teine oli tahtnud ka, aga pole antud. Läind siis soldatile kaebama. Soldat pand obuse ala ja võtnud mehe tee pääl soolaga kinni. Tulnd kõhus. Kalamehed Kiidepääst läind tunnistama, et nämad on soola andand, et nemad on mehe kääst vilja võtnud, kala polnd vastu anda ja on soola andand. Küsitud, et kui palju soola olevat igaüks andand. Üks öelnud, et külimiti, teine samati; viimaks kolmas öelnud, et toobritäie. Kohtunik küsind, kui suur see toober olevat. Mees ütelnud: "Ei mina tää, pole teda mõõtand!" Kalameestel olnd õigus tuua suurelt maalt tünder soola ligi kalasoolamiseks. Saand kalamehed õiguse. Kiidemaa mõisnik olnd kohtus suur mees ja see andand õiguse kalameestele. Soldat oli saand pahandada, et õige mehe kohtusse vadas.
Korra on Iiumaa mehed tulnd soolaga, ja Inglise laev ajand neid taga ja lasknud. Siis mehed olid ajand laeva seie randa kinni ja üpand ise rinnust saati vette ja metsa. Laevast saadetud kuul oli meeste taga tüki kiviaida ära viind, aga mehi pole käde saand. Inglise luubid viind selle soola siis ära ja vahetand Pidula mõisas argade vastu ümber.
Korra tulnud mehed soolaga ja pand soola metsa äärde kalapüügimeeste sauna. Soldat oli passind pääle, näind, et mehed läind sauna soolaga ja tulnd senna. Meestel olnd asi nii rutuline, et üks soolatoobja, metsavaht, oli ukse lukku pand, nii et üks poiss oli sisse jäänd. Metsavaht olnd kange kraega mees, tahtnud sauna põlema pista, aga pole poisi pärast saand. Tulnd soldat senna ja ajand vabaniku naist kohtumehe järge, naine teind ennast aigeks, pole läind. Soldat pole saand kaua vahiks seista, kui üks mees tulnd võrkusid senna paadi ääre laskma, millega sool toodi, ja läind senna paati. Soldat aga oidnud seda paati ja läind randa. Niikaua kui ta randas mehega riidles, tegi metsavaht ukse lahti ja mehed tassisid soola metsa. Kui soldat tagasi tulnd, polnd soola ega mehi änam. Mihed pääsnud jälle ära.
ERA II 157, 414/7 (20-22) < Mustjala khk., Mustjala v., Kugalepa k., Laratsi pere - Amanda Raadla < Aadu Väärt, s. 1865 (1937).
2) Kord läind meite külast soolavädajad Gotlandi minema. Kange udu olnd merel ja mehed sõitnud ümber Sõrvesääre Salme alla tagasi. Tulnud maale, arvanud, et on Gotland. Pole õigest mõistnud keelt ka. Küsinud säält meeste kääst: "Was ist das Gotland?" Mehed akand naerma, et "mes Gotlandiga teil siin tegu, ei tunne änam oma mehi, tulge aga maale!" Läind siis neilgi silmad lahti, vaatand: needsamad ärjad ikes, needsamad kuued ja tuuligud ka. Tulnd maale. Noh, olnd siis nädalad kodu ja läind jälle seiklema.
ERA II 157, 167/8 (5) < Anseküla, Salme v., Udipää k. - Amanda Raadla < Aleksei Sadam, s, 1896 (1937).
3) Kord Mustjala mehed tulnd soolalaevaga. Tongrite luup olnd seda kinni võtmas ja vana Torgu mõisnik Nol'k ka. Nol'k olnd tüüri pääl. Mustjala mees oli lasknud Nolgi kääst läbi. Nol'k oli pöörand laeva ümber ja vandunud: "Ah küll ma sinu kuradi tunne, valge müts ning sinise ääre!" Kust ta teda ikka tundis - Mustjalas keik siuksed!
ERA II 157, 280 (5) < Jämaja khk., Torgu v., Vesigu k. - Amanda Raadla < Juhan Timmermann, s. 1850 (1937).
4) Tulnd korra mehed jälle soolareisult, olnd soolalaadung sees. Tongrid ajanud neid väikese paadiga taga, tulnd ikka lähemale. Mehed näind juba, et ära ei pääse. Vanamees, kes oli keige parem laskja, oli öölnud: "Ai joh! Ma pea talle ikka ühe saatma!" Saatnud ühe kuuli, mees jäänd longu, ja tongrite paat pöörand tagasi. See laskja es tule üles, uurisi küll, aga rahvas ei annud välja.
ERA II 157, 278/9 (2) < Jämaja khk., Torgu v., Vesiku k. - Amanda Raadla < Juhan Timmermann, s. 1850 (1937).