Vanast keisid ikka Soomest soola toomas - kis pääräs (praegu) akab änam sellepärast nii kaugele minema! Va Immudu Tõnis oli mo isaisa ees rääkind, kuidas naad keind Soomest soola toomas. Va Alligu Endrik olnd kipriks (kapteniks). - Naad saand päeva looja minnes olmide (skääride) sega (sekka) ning pand ühe olmi ääre ankru. Vanad mehed akand tuhlid (kartulid) keetma ning poisid läind maale keima. Ühe va soomlase lambad olnd sääl olmi pääl söömas. Kud poisid ikka mehed on, - tahtnud ühte eä (ära) nosida. Nad vaatand, kas peremeest annast näha on, aga näha pole mätte miigitsugust (mingisugust) olnd. Poisid pääkind (tapnud) lamba eä ning toond laeva, äga pole lamba peremeest kohegil (kuskil) näha olnud. Omiku nad akand linna poole minema ning näind äkkist (häkiste), et soomlane püüab neid pisikese paadiga käde (kätte). Neid olnd ulk mihi (mehi) laevas, ning mõlend: "Mis see vagamees ka meitele võib üksi teha?" Saand tene juba üsna nende ligidale, kui äkkist pöörand püssi otsa nende kohe (poole) ning laskand ühe mehele rinnust sisse, mees vaene kukkund laeva surnuks. Tõnis oli tüüri päel olnd, ning üks noormees vihastand irmus, et nend seltsimees maha lasti. Võtand oma riivli (püssi) ning sihtind vihase meelega umbest vanale selga. Nõnda kut see pauk keind, nõnda ka vana jäänd norrakali paadi ääre peäle ning läind peale tagatuult ütsides (kõikudes).
Naad kartand, pärast asi tuleb üles, ning õõritand (pöörand) ümber koju tulema. Naad pole tohtind oma maal iteldagi, et üks mees maha lastud; läind ühte kohta maale ning matand salaja surnud mehe maha ning siis itlend kodu, et mees eä uppund on. Va Tõnis itlend ikka sidu kord (mitu kord), kud ta seda juttu rääkinud on: "Jumal oidku, et sa teisele varga lehed!"
H IV 2, 221/4 < Kihelkonna khk. - M. Arm (1888).