Sinehallikaks hüitakse suurt hallikat Karksi Järve talu maa sees. Hallika kogu on vähemast vakamaa laiune, tema vesi on ütleniata selge ja puhas. Kui päikene oma kiireid tema peale heidab, on hallika põhi sinine, sest tema põhjas kasvab valge sammal, ja vanad igavesed puud, mis risti-rästi tema sisse vajunud, seisavad terved ja valged kui pleekinud Kalevipoja sääreluud. Veepinnal võib kuni mitme sülla sügavuseni selgeste kui peeglis näha, kuida siit ja sealt sügavusest vesi ja liiv ülesse keeb. Rahvas ütleb: sealt on maapõhi lahti. Hallika veest sünnib terve oja, ja võerad käivad teda kui looduse imet vaatamas. Tõeste on vaade vee puhta sinisesse sülesse, maa salajasse põue ütlemata kena.
Juttusi sellest iseäralisest hallikast on vähe maha jäänud. Vesi olla ennevanaste püha olnud, mitmete, iseäranis silmahaiguste vasta aitanud, muud suuremat ei teata. - Korra pühapäeva õhtupoolel olla mees Sinehallikal kalu püidnud ja enne päeva loodet vana, sammeldanud tölbi sabaga haugi kätte saanud ja sellega kodupoole minema hakkanud. Tagaselja kuulnud ta hüitavat: "Kas kari keik kodus?" Jällegi vastanud heal: "Ei ole, vana tölphannaga pu1l puudub." Seal hakkanud mehele kaikaid või mis mits ja mats selga, kukla ja säärde pihta sadama, viimati nenda tihesti, et mees haugi käest maha viskanud ja kerima (jooksma) pannud. Siis jäänud kaigaste sadu järele. Mees ei ole tagasi vaadata julgenud, sellepärast ei ole ta ka teada saanud, mis talle õiete selga sadanud.
Nüid praegu ei leita Sinehallika sinises vees muid kalu kui vanu Suuri lutsa.
H II 23, 191/3 (3) < Karksi khk. - August Kitzberg (l889).