132. Kihnu elu

 Ilmas elu vaev ja valu,  Kimpsud-kompsud kotti panna,
 kõndima pean palja jalu.  tõttan viimse mere randa,
 Toiduained on kõik napid,  et kergitust saaks räimepüügist,
 seljas viimsed riidelapid.  viljaks vahetes ehk müügist.
 Kuidas teil see tüli tõusis,  Siis sõitsin välja oma paadiga,
 puudus meie maale jõudis?  kus teised naabrid oma püüstega.
 Mis teeb üks saare elanik,  Nad heitsid, nõudsid, sõudsid ette,
 mis mere sees kuus versta pikk!  korralt ei saand räime kätte.
 Enne olid meite rikkus laevad,  Siiski kümne sülla vees
 tehti tööd ja nähti vaeva.  räim seal leiti õhtu eel.
 Minevik kõik lõpetas,  Lahutasin omad võrgud vette,
 me taskud tühjaks koputas.  sain sealt väikse jao kätte.
 Heast elust oli himu siis rahval täis,  Siis tõusis torm ja marutuul
 suur sõda siis kohe ka lahti käis.  sügisel septembri kuul
 Oli leib ja riie, raha, rikkus,  seal kaugel mere madalas,
 aeg pea meitest eemal kippus.  seal Kihnu otsas Tibrikas.
 Suur sõda laevad põhja aas,  Paat raske räimekoormaga,
 mis järgi jäid, need põletas.  torm tahab teda ümber vajuta.
 Kes peasis paha hingega,  Mets sealt paistab vaevalt ees
 mis seljas nende hilpega.  lainte tormi, saju sees.
 Mis kihnlane peab tegema,  Ka kihnlane on vahva mees
 tema õppind vaeva nägema!  kas maal ehk metsas, mere sees.
 Mis parata või ära teed,  Kui tuul ja torm läheb kõvemaks,
 meil ümberringi mereveed!  see teeb tema südant julgemaks.

 Kes kardab tuule tuhinat  ja ütleks: "Kalamehed elagu!"
 ja kohkub lainte kohinat,  Kõiki moodi luba on kaubelda:
 see kaldalt lainte jooksu näeb,  puud rukki, kaks tuleb otrega.
 pooljookstes hirmul metsa läeb.  Aga olgu vili, mis on vili,
 Siis suurel maal on salved täis,  kaertega tuleb puuda neli.
 meil hakkab ülemere reis:  Räimed vahetud said viljaks,
 Täis täie vastu räimega,  aeg meil jäigi õhtu hiljaks,
 kes peremees toob mõõduga.  ei saand enam kokku oma sõprega,
 Kui maale läed, nad ütlevad  öökorteriks jäi meil Lihula.
 ja odavamaks kauplevad:  Seega näete rikkad, kehvad,
 "Sa püüad räime paadiga  kuidas elavad saare rahvad:
 ja saad neid kerge vaevaga!"  peavad ööd ja päevad orjama,
 Kui näeks seda metsa-maade Ants  kõhu täitmiseks vilja korjama.
 ja saaks üks mere lainte tants,-  Sa ütleks: "Mereveel suur vägi,
 sinu kisuks kohe paati pikali,  
 suu kisuks sul lahti kõrvuni!  
 jookstes tuleb lainte vägi,  
 tõstab paati üles, alla,  
 ei lase kuskil paigal olla."  
 Sina annaks siis vilja asemel jahu,  
 ei mõtleks, et sul sellest kahju,  
 tooks herni suure topsiga  

ERA II 133, 199/ 203 (11) < Kihnu khk. - T. Saar < Daniel Vesiku käsikirjast, luuletanud Kustav Sutt (1936).