1) Laevameistritest. Lõuna-Pärnumaa rannik, Orajõe ja Häädemeeste vallad, on küll kuulus laevaehitamiste poolest - siit on pärit palju kaptinamehi ja teisi merimehi ja siin on palju laevaomanikke, reedri, kes laevu ehitasid (s.o., ehitada lasksid), - aga laeva-meistreid ei olnud kohalike elanike hulgas, need kutsuti kaugemalt - Kihnust ja Saaremaalt. Kohal leidus küll paadi-meistreid, kes ehitasid paatide klassist veesõidukeid : lootsikuid, võrgulaevu, laadimisepaate ehk nikkisid. Võiks öelda, peaaegu iga randlane võis paadi (lootsiku) valmis teha ja sagedasti oligi, et iga püügi- või laadimiseselts ehitas enesele ise paadi, ilma väljaspoolt kutsutud meistrita. Osa "meistrid" olid siiski n.ö. ainult oma jaoks meistrid, kes tegi "ühe tüki" valmis, mis sagedasti juhtus liiga parakas, s. o. kohmakas, raske edasi liikuma, "ei kuule rooli, ei kanna purju". Teine osa kohalikke paadiehitajaid oli meistri kuulsusega: nende ehitatud paadid olid kerged jooksma ja kandsid hästi purju. Neid meistreid kutsuti tööjuhiks, kui taheti kindlasti hääd paati saada.
Väiksemate, ühe- ja kahemastiliste rannasõidu-puuveolaevade, nn. puulaevade ehitajaiks meistreiks olid harilikult kihnlased, harva saarlased (need olid kõrgem meistriseisus, suurte laevade ehitajad). Mõnikord oli kihnlasist ainult meister töö juures ja töölisiks olid kohalikud mehed, aga mõnikord oli kihnlasi ka töömeesteks, eriti kui koha pääl oli sobivaid mehi vähe saadaval. Kihnu meistrite ehitatud laevad käisid rannasõidus, peamiselt Riia ja Pärnu vahet. Tallinna käidi siit rannast harvemini. Suuremate, nn. väljasõidulaevade ehitajaiks meistreiks olid saarlased. Siin töötanud laevameistrid olid pärit enamasti Kihelkonnalt. Neil oli meistriamet perekondlik pärandus. Maailmasõja järel, mil Orajõel oli viimane puust laevade ehitamise hooaeg, töötasid siin saarlasist meistrid, kellede isad olid käinud samal ülesandel suurel maal. Meistrite pojad hakkasid 16-17 aastastena isaga ühes käima, nagu olid isadki omal ajal teinud, et isa käe all harjuda tööga ja ettevalmistuda tulevasele meistriametile. Suuremate laevade ehitamisetööl oli harilikult ka salk saarlasi, kuna suurem töö nõudis rohkem käsi ja pikemat aega, mispärast kohalikest kalur-põllumeestest tervet ehitusmeeskonda ei saadud. Saarlasi abiellus vahest kohalike neidudega, need jäid suurele maale elama, omandasid või ehitasid endile majakese ja käisid talveti metsatöödel. Kodusaart külastati mõnikord paadiga sõites, siis vahetati ka kaupa: siit viidi puumaterjali, enamasti laudu; tagasi toodi teravilja, peamiselt rukist ja otra.
Veesõidukite nimedest. Väiksem veesõiduk on lootsik, kui ta on ehitatud kumera põhjaga ja kiil all. Väike laia, lameda põhjaga riist on plän'n (plän'nid). Suurem riist on paat. Paate on mitmesuguse suurusega, nad võivad olla õnge-, mõrra-, nooda-, võrgu- ja laadimisepaadid. Võrgupaati nimetatakse sagedasti võrgulaevaks, kuigi ta on ehituselt paat. Paadil on kergem, liikuv mast, mis tarviduse järgi püsti aetakse ja maha lastakse, kuigi suurus oleks paadiga ühesugune. Siit ranna paatide hulgas suurimad olid laadimisepaadid ehk nikid (nikk), millega puid laevadesse veeti. Laia, lameda põhjaga paat on nääk (näägud). Neid tarvitati säärastel kohtadel, kus vesi oli pikka maad ühtlaselt madal, nikid ei saanud kaldale lähemale (Häädemeeste aleviku kohal) või jõesuudes, kus mõnikord saadi puid otse kaldalt nääku loopida, ilma hobustega juurde vedamata (Timmkaanali suus).
ERA II 256, 353/6 (55 ja 56) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu (1939).
2) Laul Kabli külas ehitatava laeva "Neptuunuse" kohta:
| Kabli laia reide pial |
| ol'li ilus sel'tsi laev: |
| siknal pland masti otses, ilusasti ehetud. |
| Aus kaptin tagant ütles säält: |
| "Meil täna ilm lääb tormile, |
| sest krehvigem nüid purjud ka!" |