Eesti iseseisvuse arenemise ajal tulnud korra kaks ruhnlast Tallinna suurt hulka hülgerasva müüma. Pakkunud kaks päeva oma kaupa, aga ei keegi osta. Viimaks ruhnlased ütlema: "Lähme kuninga (= riigivanema) juurde, see teab nõu." Lähevad. Adjutant küsib, mida mehed soovivad. Mehed ei taha ütelda. Adjutant vasta: "Kui põhjust ei tea, jutule ma ei lase." Viimaks ruhnlased ütlema, et tahavad hülgerasva pärast rääkida. Adjutant muigab. Arvab: võin nalja pärast ometi riigivanemale teatada. Teatab. Riigivanem muigab niisama. Ütleb ometi: "Noh, tulgu mu jutule!" - Ruhnlased lähevad sisse, tökatiga ja hülgerasvaga määritud säärsaapad jalas. Lõhn täidab toa, nii et hing kipub kurku kinni jääma. Mehed kaebavad häda, et hülgerasvast lahti ei saa. Riigivanemale tuleb meelde, et üks vabrik tarvitab ehk hülgerasva. Helistab telefoniga sedamaid vabrikusse. Saab vastuse, et vabrik võib tarvitada. Ruhnlased lähevad, müüvad oma hülgerasva.
Teise päeval samad ruhnlased kipuvad jälle riigivanema jutule. Adjutant küsib: "Mis nüüd viga?" Ruhnlased vasta: "Tahame kuningat tänada, et meile hea ostja soovitanud. Kui tuleva kord hülgerasvaga ja notinahkadega jälle Tallinna jõuame, tuleme kohe jälle siia nõu küsima, kuhu neid minna müüma."
E VIII 36/7 (136) < Tartu - M. J. Eisen < Prof. Rahamägi.