Põhja külge tuli künlape ajal hää hülgejäe. Kõplased otsisid käksid ja hülgerovad üles ja hakkasid hülgejääle minema. Juba homigu vara oli igalpool mihi näha, kis käksid ja hülgerovad õlal põhja külge sammusivad. Ilm oli üsna kina. Mihed läksid jääd mööda ikka kaugemale ja kaugemale.
Häkisti näitas üks mees näpuga mere poole ja hüüdis: "Ennego hülged oo!" Ja tõesti, sääl paistis terve kari ilusid hülgid, kirjusid ja valgid ning igade kärva täplikusi. Tasagesti läksid mihed edasi ja jõudsid viimandi sene jäe klömmu taha, kus hülged magasid. - "Vaada, Juhan, mis ilused kirjud hülged, söhusest nahast saaks ilusid tubagi kottisid." - "Näh, äks tapa ta ää, ju siis saad tubagikoti nahka," ütles Mäe Mihkel: "küll ma löön sene ilusale valge hülgele kärsi pihta." - "Ole aga nüüd tasa, nad maga'ad, üks ainus pisike pueg lipidab saba." Juhan ja Mihkel läksid kahekesti üsna tasa huigete juure ja mölemad virudasid seltsis oma väljavalit saagile pihta. Teised hülged olid kiik ühe silmapilguga august all aga nee kaks tükki jähid pitkali.
"Vaada, mis kinad paksud poisid, need andvad ikka vinnata, ennegu mei nad maale saame." - "Ah tühja, kas siis mool asjad! Ma ole hulga suuremid hülgid maale viind. Ku sa näha tahad saada, ma tiri nad üksi mõlemad ää." - "Misa nüüd ilmaaegu kiidad, annab ikka juba üks tirida ka." - "Äi midagid, kui ma neidsamu siit ää ei vii, siis map taha mitte änam levakaniga kallale minna." - "Noh, katsu järele, ma anna poole rasva soole, kui sa ta maale viid. Aga kui sa ai saa, siis tood toobi viina." - "Terve vedru toon; arvad sa, et mool raha puudu on vai?" - "Palju sool siis seda ikka on?" - "Ah raha! Seda sitta on mul niipalju, et terve Lihula linna ära vöin osta." - "Kust sa siis seda niipalju oled kogu ajand, pöle nii suurt hääd teenistust ka hulgal ajal olnd." - "Hakka nüüd soole seda kiike seledama, siis peaks pitk kott leiba olema. Aga niipalju võib ikka ütelda, äi kümne küünega teeni raha keegi. Kis ep muista muud moodi angeldada, äi see saa rikkaks ka ühti. Äks mei saime vanasti Suurrahult ikka üsna hää noosi, pole niipea vist puudust karta. Aga hakame nüüd minema, lõuna aeg juba ka ammu kee, miila mei veel kuju jovame." - "Ah, äga nii suurt tuld taga pole, lase ma tapa veel ühe hülge ää, muidu häbe maale minna ka."
Natuse aja ootamise järele pistis üsna suur hüljes pea august välja. Üheainsa vopsuga sirudas Mihkel teise pikali ja tõmbas siis hülgerovaga jäe pääle. - Juhan ja Mihkel leikasid hülge kloovadest ougud läbi, sidusid nendest oukudest hülgerova kõved kinni ja hakkasid neid oma taga lohistades maa poole minema. Verstad seitse-kaheksa oli taris ää käia, sest Kõpu mets aga vähe sinas käde. Ka mitmelpool majal oli mihi näha, kis oma saagiga kuju poole astusid.
Siniaani oli ilm üsna hää olnd. Korraga tõusis tuul ja hakkas kangesti läänest-löunast pisama. See vetis merele lokse sisse, nenda et jäe ää laguma hakkas. Siis hakkas varsti kanged lumelopagaid sadama, nenda et üsna silmad tahtis kinni matta. Maa pole änam käde paistnd ka end, mihed iksisid ää. Kiski es täädnd, kummapoole minna. Ae! ae! karjusid mihed, et üksteisele märki anda. Natuse aja pärast jõudsid Mihkel ja Juhan teiste meeste juure. Nendel olid ka igaühel hülged taga ja vadisid üsna nobedasti maa poole. Nendel oli kumpas seltsis, senepärast nad ka täädsid, kummapool maa oli. Tuul möllas nii kangesti, et üsna herm. Jäe ragises ja pragises jalge all, üsna igas meenutis oli karta, et jäe kati läheb. Lumi sadas ja tuiskas, nenda et suud ja silmad umbseks pani. Kümne sammu pääle pölnd teist inimest näha. Aga köplased hülgid maha ei jätnd. "Äi söhust ilma pole mina enni veel näind," pajatas Juhan. "On ta ikka hull küll, saab see näha, kas pääseme veel hingega maale ka või?" - "Peaks aga jäe mitte kati minema ega äerest lahti tulema!"
"Abi! Abi! Tulge abi!" hüüdis häkisti üks üsna väsind häälega. Mihed hakkasid kiik hääle järele edasi minema. Korraga nägid nad, et suur lai pragu nende ees on, üle äi saand kuidagid viisi. "Abi! Abi!" hüüdis jälle hääl. Kiik läksid jäe äärt mööda edasi ja löidsid viimaks ühe mihe, kis prao sisse oli kukkund. Ta pidas kõvasti prao äerest kinni, et mitte põhja langeda. Ta oli hulga aega juba vee sees olnd, nii et ta üsna nörgaks oli jäänd. Pragu läks natune vahet ikka kitsamaks ja langes viimati üsna kogu. Oleks mihe päästmine veel ühe meenuti hiljemaks jäend, siis oleks jäetükid ta puruks pigistand.
Jälle astusid hülgejäe-mihed edasi. Ilm jähi natuke tasasemaks, lumesadu jähi seisma. Köpu mets hakkas paistma. Meeste südamed läksid julgemaks ja rõemsamaks. Varsti jõudsid nad juba kalda ligidale, umbes sada sülda oli veel ää käia. Korraga nägid mihed, et mets neist jälle kaugemale hakkas jäema. "Lage vesi on nina ees, jäege seisma!" hüüdis mees, kes kiige ees käis: "Jäe on äärest lahti tulnd ja läheb üsna nobedasti mere poole." - "Noh, mis korat mei nüüd tahame ää teha, nüüd peame küll Soome tagasi söitma."
Suures hädas laksid mihed jää äert mööda edasi. "Katsu, kas on sügava vesi, küll ehk pääseme siiski veel äe." Mees pistis käksi varre merde. "Pole kuigid sügava, keigist seitse jalga, mei saame siit veel maale küll."
"Ennäe! sääl üks vähem jäetükk, lähme sene pääle ja lükame ennast käksidega maale." Suure vaevaga venidasid nad hülged jäetüki pääle ja hakkasid maa poole lükkama. Jäetükk lagunes mitmeks tükiks. Mõne pääle jähi üks, teise pääle kaks või kolm meest. Ikka jõudsid nad kaldale ligemale. Mitmel lagunesid jäetükid alt ää, aga nad haarasid oma käksid ja hülgerova koved peosse ja ronisid õladeni külmas vees seistes ikka edasi. Ka hülgid äi jätnd nad maha, ehk neil küll surm suu äeres oli olnd. Niipea kui nad maale olid saand, panid nad kiigest jöust plagama, et mitte ära külmada, vaid ligemas peres külmavarju otsida. Siin läks nendel varsti köik koledus meelest ää ja nad lubasid teisel päeval jälle uuesti minna önne katsuma.
Vaadake, kallid suguvennad, kuidas hiidlased hülgejäel käivad. Nii on lugu ikka olnd ja jäeb ka edespidi.
H III 30, 271/81 < Reigi khk., Kõpu - Peeter Lauri (1904).