104. Hülgepüüdjad merehädas

See oli ühekorra ülgepüü aega, kui me Mäebe küla alt pisku laevaga ülgid püüdma läksime. See oli kevade nõnda pastu aega ning jääd oli üsna pailu veel meres. Meitel oli igal ühel toidust seltsis ning tahtsime siis ikka üsna paari päevi tassi sääl kopsida. Noh, ee küll, olim juba ühe päeva meres olnd ning paar ülgid oli juba ka, siis akkas jälle põhjast nii kangest puhuma ning suured jäerüsid tulid ede, ning me 's saa enam kuidagid moodi säält ära. Noh, ee küll, paari päevi olime juba sääl jae tükkide vahel seisand, toidus akkas juba ka otsa lõpma, nõnda et me olime sääl üsna ädas. Vesi lõppes meitel sääl viimaks ka ära, aga see oli meitel veel õnneks, et ühe mihel paar toopi viina seltsis oli. Seda ta andis meitele ikka jäu-pärast iga päe, nõnda et me siis jälle natise tugevamad olime külma vastu panema. Viimaks es ole meitel mitte midagid enam süüa, siis panime aga natise soola viina sega ning kastsime seda levaga. Viimaks jähi ometi tuul pisut tasasemaks ning me aksime laevaga säält jae vahelt välja katsuma. Siis me sidusime vahel rätigud ning mis meitel seal ikka oli aerude otsa plaguks, aga sest es ole midagid kasu. Kaks meest jahid meitel viimaks nii jõutumaks, nee es suuda laeva põhjast enam kippudagid, nõnda et me kahekesti üksi sääl neid asju toimetasime. Saand me paari päevi sääl jäe liitude vahel eespidi ning taaspidi prassind, siis saime viimaks sula vee käde, - noh, mis me siis enam kuulsime, siis oli juba nõnda kud oleks pääsend olnd. Me jõudsime kahekeste siis niipailu, et me ääre poole saime. Tuul aitas siis ka, nõnda et me kahekesi üksi sääl neid asju toimetasime. Saand me paari siis veel niipailu jõudu, et me teine teise mihe omale selga võtsime ning nendega sõnna ühte peresse läksime. Saand me sõnna saand, siis me olime nii väsind ning aiged, nõnda et me es saa teise päeva mitte aga kippudagid ning pärast tundsime veel hulga aega seda väsimust ning aigust oma ihu sihes.

H II 18, 939/40 (1) < Jämaja khk. - F. Aru (1888).