Mängult-päriselt

Pille Kippar, Jaagup Kippar

Folkloristikas on seni vähem juttu olnud folkloori kirjalikest vormidest. Põgusalt on analüüsitud laulikute ja käsikirjaliste salmikute sisu ja muutumisi aja jooksul, on juhitud tähelepanu ka teatavaile lokaalsetele iseärasustele, mis uuema aja käsikirjalistes laulikuteski aimatavalt säilib. Muudele kirjalikult leviva folkloori liikidele seni tähelepanu pole jagunud.

Seekord tehkem tutvust viimasel kümnendil eesti lastetraditsioonis levinud omavalmistatud ajalehtede ja ajakirjadega. Neid lehti, lehekesi ja muid pilasisuga või päris ajakirjandust järeleaimavaid, enamasti käsikirjalisi, kuid vahel ka masinakirjas "väljaandeid" valmistavad nii poisid kui tüdrukud. Ehk veidi enam on "lehemeeste" seas poisse. Erinev on muidugi ka maht: paarist vihikulehest ulatub see vahel mitmekümne leheküljeni. Üpris kirju on ka lehtede sisu. Kindlamalt leidub seal pilakuulutusi ja reklaamide paroodiaid, pildiseeriaid, karikatuure ja salmikesi. Sageli leidub lehes ristsõnu, - loomulikult on need siis autorite endi koostatud. Populaarseks võtteks on ajalehtedest või ajakirjadest väljalõigatud karikatuuridele uute ja löövate pealkirjade või allkirjade sepitsemine. Vahel on ribadeks lõigutud ja uue tekstiga varustatud terve pildiseeria (nii on Antsla Keskkoolis toimitud Priit Pärna joonistatud kilplaste looga). Otse vanemast traditsioonist ja suulisest pärimusest lähtuva kõrval on ajalehtedes palju omaloodut, mis kasutab rahvaluule vormivõtteid. Tähelepanuväärne on asjaolu, et kuigi õpilased, väljaannete autorid, teavad hulgaliselt anekdoote ja nalju, kasutatakse omatehtud käsikirjades sageli just trükiallikaid, pärisajalehtede naljanurkades ilmunut jm., ühesõnaga, sarnaselt õpikute ja valimike autoritele eelistab ka õpilaskoostaja trükisest trükisesse viivat levimisviisi. Sellise lehe valmimistsükkel on arvatavasti küllalt lühike, naljad ja paroodiad tuleb kiiresti leida ning igasugune "välisabi" värskete ideede näol on teretulnud. Vaadelgem lähemalt paari mahukama ajalehe saamis- ja kujunemislugu ning sisu.

Jaagup meenutab:

1987. aasta septembri viimasel nädalal leidis V b klassi õpilane Siim (10-aastane) Tallinna 37. Keskkooli ruumist number 308 (inglise keele õpetaja Sirje Remmeli hästi suur klass) tolleaegse VI b klassi "Naljalehe" 6. numbri. Seejärel kutsus ta Jaagupi salanõu pidama. Eelmise õppeaasta lõpul oli klassis ilmunud poiste poolt koostatud vihiku lehepaari suurusi ajalehekesi, kuid leitud noos oli joonistuspaberist ja formaadilt umbes poole suurem. Äsjatekkinud kompanii tahtis millegi põhjalikuga ennast jäädvustada ning leidis neljaleheküljelise ajakirjandusväljaande selleks küllalt sobiva olevat. Mõlemad lubasid teineteisele, et kuni midagi pole ilmunud, hoiavad nad plaani saladuses.

Jaagup tormas kodus kohe pabeririiuli juurde, leidis sealt hunniku salvrätte ja linikuid, kuid ka paar äbarikku joonistuspaberit. Ruttu lükkas ta kooliasjade hunniku laualt põrandale, laotas tulevase ajalehe aluse lauale lahti ning sattus nõutusse olukorda: ei osanud midagi sisse kirjutada ning polnud pealkirjagi. Vahepeal otsustas ta paar tüütut, ema arust hädavajalikku tööd ära teha. Näiteks seljakott tuli seljast ära kiskuda ning müts enam-vähem korralikult nagi peale lennutada. Selle aja peale hakkas mõistus tööle. Tavaliselt pannakse lehele nimi tema tegijate unistuste järgi. Aga mis on selle lehe jaoks suurimad võimalused? Kuna paljundusvõimalusi pole, siis loetakse seda ainult koolis, otse öelduna: õppetundides. Aga et koolitundides loetakse midagi ka peale lehtede, tuleks ära märkida, mis see loetav asi on. Sellest tuligi nimi "Õppetunnileht". Et me parajasti liitsõnu õppisime, siis eraldasin sõna osad paigutuse ning värviga. Poolitamiskriipsu olime ammu õppinud ning see jäi lehe paremasse ülemisse nurka ilutsema.

Peaaegu igal ajalehel on sees teavet. Tol aastal olid Eesti asutustes tuntuks saanud uudiste vastuvõtmise seadeldised - teletaibid. Kuna mul polnud mujalt juhtumeid meenutada kui oma mälust, siis sai "aruka" lehekülje pealkirjaks "Mälutaibilt". Esimeses lehes sai ära märgitud kahe õpetaja kahtlane käitumine.

Kodus oli Ulla Lippose soome koolihuumori raamat "Kilon poliisi". Selles on palju nalju ning piltmõistatusi, mida sai ohtralt lehte toppida. Esimesele leheküljele joonistasingi mitu nuputamispilti, mille vastuseid võis lõpust lugeda. Naljade jaoks mõtlesin ka välja omaette pealkirja. Tol ajal loetavas lastelehes "Säde" oli naljaosa pealkiri "Lõbus minut". Kuna nalju lugedes pidi aeg kiiresti kuluma, siis sai minu naljapalahunniku pealkirjaks "Lühike minut". Kolmanda lehekülje alla tulid toimetuse aadressid ning muu ametlik osa:

Toimetuse telefon: 52 26 34
Aadress: iga matemaatikatund keskmine rida, tagant teine pink, POSTKAST=LAUARAAM
Ilmub juhuslikult
Tiraa¥ 1
Peatoimetaja: Siim; Toimetaja: Jaagup

Taandridu, kuupäevi, kirjavahemärke ja suuri tähti ei pidanud ma eriti vajalikuks ning paistab, et tegin õigesti. Ema ettepanekul kuulutasin välja anekdootide kogumise võistluse.

Igas lehes on tavaliselt kuulutusi ning reklaami. Kuna kelleltki midagi tellitud ei olnud, tuli need ise teha. Üks näide: "Leitud veeloik. Kiiresti tulla järele Tedre bussi- ja trollipeatusesse." (Ise käisin vaatamas, oli küll suur loik.)

Lehte klassis loeti. Keegi ei osanud arvata, et see leht püsima jääb, sest teisi väiksemaid oli ilmunud mitu ja asi polnud eriti uudne.

Leppisime Siimuga kokku, et leht ilmub korra nädalas, ühel nädalal teeb teda üks, teisel teine. Kui Siim uude kooli läks, jäi lehetöö ainutoimetaja õlule.

Kõige keerulisem ja väsitavam oli pealkirja joonistamine. Kõigepealt pliiatsiga tähekujud ette, siis need seest ära värvida ning lõpuks ümbert punase taustvärviga katta. Kavand oli tehtud nii keeruline põhimõttel, et see, mille kallal hulk jõudu ning aega kulutatud, peab ka ilus ja armas olema. Teine leht oli üldjoontes eelkäijaga sarnane, kuid kolmandal leheküljel ilmus pilt Arteki laagrist, mille olin suvel seal käies pildistanud.

Kümnes leht on esimene "kadunuke". Seda ei jõutud enne õpetaja kohalejõudmist piisavalt ruttu peita ning viimane konfiskeeris selle kui tundisegava elemendi. Edaspidi sai leht signatuuri: Leht on mõeldud ainult V b klassi õpilastele, õpetajatel lehe konfiskeerimine rangelt keelatud.
Üheteistkümnendas lehes oli kirjas:
Seoses õpetajate "revolutsiooniga" kahtede panemise, spikrivarguste ja vahetunnis liigse korrapidamisega kutsume õpetajad duellile lumesõjas, jääpallis ja/või mõnel muul spordialal.

Klassis hääletamisega valiti välja jääpall. Õpetajatele trükiti kutse kahes eksemplaris ning pandi õpetajate tuppa lauale, kuid nemad ei jõudnud soovitud ajaks kohale ning asi soikus.

Kevade poole hakkas ilmuma piltjutu sari raamatust "Mis juhtus aastal 1917?"

Teise aasta neljandasse lehte (nr. 20) panin koolis ringirändavatest lorilauludest kokku "Klassi laulukese". Seda sai 10 salmi ning 11 refrääni. Rütmi aluseks oli Alo Matiiseni "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Näiteks kolmas salm:

Märtsi keskpaiku esitasime lehes suvise jalgrattamatka kavandi. Juuli lõpus sai matk teoks. Peale tuttavate ning sugulaste külastasime ka Suurt Munamäge ja viit läheduses olevat taastatud Vabadussõja ausammast.

Nii kirjeldas 10. klassi õpilane Jaagup 1992. aastal oma neli ja pool aastat tagasi alustatud ettevõtmist. Tõepoolest - keegi ei osanud arvata, et see leht püsima jääb. Aga 1992. a. veebruarikuus ilmus 5. aastakäigu 13. (93.) number.

Ajalehes ilmunud materjalidest on Jaagup koostanud kuue trükilehe pikkuse sisu- ja andmeregistri ja sealt saame nii tehnilist kui sisulist teavet. Ajalehe mahuandmed on järgmised:
paaripoognalisi lehti - 1;
4-leheküljelisi - 60;
8-leheküljelisi - 27;
10-leheküljelisi - 2;
12-leheküljelisi - 3;
20-leheküljelisi - 1;
kokku 534 lehekülge.

Esimesel aastal ilmus 16, teisel 20, kolmandal 24, neljandal 20, 1991/92. õppeaastal seni 15 numbrit. Kevadeks kavandatakse sajandat, juubelinumbrit.

Optimaalne näib olevat ei liiga pikk ega lühike, vaid mõneleheküljeline infoallikas: hõlpsam koostada ja sobivam tundide ajal lugemiseks.

Nalju ja anekdoote on laenatud või tõlgitud vähemalt 24 erinevast väljaandest ja kogumikust ja neid on igas numbris. Anekdoodiraamatutest on kasutatud: "Gruusia rahvahuumorit", "Gabrovo anekdoodid", "Eesti huumor '86", "Poliitilised anekdoodid nr. 3", samuti Vanalinna päevade anekdoodiprogrammi "Ärtu tapab" jm. Ajalehtedest on allikaks olnud "Postimees", "Meie Meel", "Maarja", "Sirp ja Vasar", "Maaleht", ajakirjadest näiteks "Põhjanael", aga ka viimaste aastate noortekalendrid. Loetelus on kolm folklooriväljaannet: Mall Hiiemäe "Üks jahimees läks metsa" ja Ulla Lippose "Siistiä sisätyötä" ning "Kilon poliisi". Viimane on uusima koolifolkloori valimik, millest on piltmõistatusi jm. päris arvukalt kopeeritud kuude "Õppetunnilehte". Allikate hulk ja tase on mitmekesine nagu ka tutvustatud teemad: tehnika, ajalugu, nipid, astroloogia, liiklus ja mitmesugused ülesanded. "Õppetunnilehes" on poiste pildistatud ja valmistatud fotosid (Jaagupilt 37, Rainerilt 6, Siimult 4, Andilt 4, teistelt õpilastelt 3).

Lugeja leiab siit klassi- ja koolilõpupeopilte, jalgrattamatkade ja Lahemaa ekskursiooni jäädvustusi, fotosid klassist vahetunnis ja kolhoosipõllul, vaateid pioneerilaagrist "Artek", laulupeost ning Mustamäe suusahüppemäest. Enamasti on igal pildil humoorikas allkiri.

"Õppetunnilehes" kuulutatakse välja anekdootide kogumise võistlus, otsitakse omale joonistajat ja luuletajat. Hüüdlausetega võideldakse ähvardava pahe - "Õppetunnilehe" konfiskeerimise - vastu õpetajate poolt. Seal tehakse reklaami ja vahetatakse materjale teiste samasuguste lehtedega ("Krõps-Krõps", "Emmi"). Ei puudu oma järjeloodki: "Mis juhtus aastal 1917?" (piltjutu sari 8 numbris); väljavõtted raamatutest "Tehnika" (12 numbris), "Huvitav füüsika" (10 numbris) ja "Päikesemärgid". Pakutakse mõtlemist, mõistatamist ja nuputamist.

Suulisest traditsioonist pärinevaid nalju, mõistatusi ja nuputamisi on tunnilehte sattunud mitmel moel: laekunud lehes väljakuulutatud võistluse kaudu kaasõpilastelt ja jäetud meelde kahest autentsete anekdootide programmist.

Õpilaspärimust on ajalehte lisandunud teistest käsikirjalistest lehtedest - see on rahvaluulele omane levimisviis. Kirjalikku pärimust kannavad tänapäeval rohkem tüdrukud ja nii on oraakli repertuaar nende vahendusel jõudnud "Õppetunnilehte".

Klassi nägu avavad kõige enam omaloodud jutud ja "Mälutaip". Loeme klassiõhtust, kokkutulekust, ekskursioonist, rattamatkadest, spordipäevast, ufodest, kolhoosiskäimisest, poiste jagelemisest, lehtede riisumisest, tüdrukutest, kahtlase väärtusega muuseumikülastusest, koolivaheajast, segadusest võimla kasutamisel ja järjelugusid selle kohta, kuidas siiski õnnestus kooli lauatenniselaud keldrist klassi tuua ja kõik mängida said. Mitu lugejat avaldavad lehe kohta arvamust. Tähelepanelikult (üle 10 kirjutise) jälgitakse õpetajate käitumist ja arvustatakse, kas see on eetiline (ilma seda sõna kasutamata) ja õiglane. Taunitakse klassijuhatajat, kes klassiõhtul vihikuid parandab, ja kutsutakse pedagoogide personal duellile. Ilmub juubelinumbreid (15. sünnipäevad). Vähem kajastub kaaslaste tegevus ringides ja linna kollektiivides (ah, seda teab igaüks!), seevastu tuuakse hoolikalt ära olulised osad Ameerikasse kolinud klassivenna Oliveri kirjadest (teated ja mõtisklused elust ja hariduse omandamisest seal) - alates VIII klassist. Rahvaluule ("Õppetunnilehes" esindavad seda enamasti anekdoodid) vaheldub omaloominguga, parodeerivas stiilis, slängi ja paroolidega pikitud elu- ja olukirjeldustega.

Viie aastakäigu pikkune eluiga on ühe sedalaadi väljaande jaoks suur saavutus ja toob lugeja silme ette tegijate ja klassi arengu ja kujunemistee. Muutuvad suhtumised ja hinnangud, materjali valik ja teemade aktuaalsus. Püsib opositsioon õpetajatega, kuid 5. klassi mängulise tunnilehe erinevus 9. ja 10. klassi meeleliste fotode ja lugudega eneseotsimise ja väljendamise ajalehest on suur. Tüdruk on toimetajate (küllap ka lugejate) jaoks muutunud tähelepanuväärseks olendiks. Moeteemadest tungivad lehte missivalimised (neid aktsepteeritakse tõsiselt, puudub pila ja parodeerimine) ja astroloogia. Küllap on selline leht tähelepanuväärseks uurimismaterjaliks psühholoogilegi, eeskätt pakub lugejale aga kena ülevaate 10-15-aastaste poiste kõnepruugist, mõttemaailmast ja huvideringist.

13-aastane Keila neiu Kristiina tutvustas oma "Krõps-Krõpsu" 1991. a. maikuus Eesti Raadio lastesaates.

Selle n-ö. "ühe-mehe-lehe" tellijate vanus ulatub 4 - 64 aastani. Toimetaja ja lugejad suhtlevad kirja teel. Üha kallinevad postitariifid on sundinud toimetajat lugejatelt juurde küsima marke või margiraha. Tellijad on pärit erinevatest Eesti paikadest, kaugeimad Pärnumaalt.

Mai ja septembri-detsembri paljundatud kaheleheküljelised numbrid (kokku viis) tutvustavad toimetajat kui mitmekülgsete huvidega tütarlast. "Krõps-Krõps" on iselaadne informatsioonileht, mis kajastab omakorraldatud võistlusi ja üritusi: kevadel korraldas ajaleht 27 osavõtjaga Keila lastejooksu. Korraldatud on ka mitu joonistus-, luuletus- ja fotovõistlust ("Kevad", "Suvi", "Sügis", "Käisin katri jooksmas"), fotoprintsessi ja -printsi konkurss, ilusa käekirja võistlus. Lugejail palutakse saata koolihümne, antakse teadmisi Bermuda kolmnurgast ja püramiididest, avaldatakse oma arvukate võistluste ja konkursside tulemusi, ilmub järjejutt. Traditsiooniliselt ilmuvad ajalehes naljad, omakoostatud ristsõnad, kirjasõprade aadressid ja kuulutused ("ostan 1- ja 2-kopikalisi, vahetan kleepekaid...").

Erinevalt teistest lehtedest jagab "Krõps-Krõps" auhindu ja tunnustust kleepsude ja märkide näol; kord reklaamib "Krõps-Krõps" Viljandi miniajakirja "Viljapea". Päris ajalehti imiteeriva sisu ja stiili kõrval leiame rahvaluule ja -kommetega seotut päris palju: naljad pärinevad enamasti trükistest, kuid kombestiku jälgijale on lehes mõndagi huvipakkuvat.

Lasteleht "Emmi" ilmub Pelgulinnas alates 1991. a. veebruarist; 14. number on juba 6-leheküljeline ja masinakirjas, mitmete fotodega. Toimetajate Cathrini (13-a.) ja Laura (10-a.) lehte paljundatakse 30-40 eksemplaris. Lugejatega suheldakse telefoni või kirja teel. Vähesele leheruumile osatakse paigutada rohkesti huvitavat ja asjalikku. Tutvustatakse lugejate lemmikuid: maailma muusikuid, "Kalevi" korvpallikoondist (ilmuvad fotod, eluloolised andmed, ka aadressid), lubatakse tutvustada olümpialasi. Kirjutatakse kalendritähtpäevadest ja antakse teadmisi rahvapärimustest ja loodusest (jõulud, lillede oraakel, loomaaed). Isegi poliitikast ei saada mööda. Kõne all on 6. ja 8. september - "Vabaduse laulu" päev, antakse teada esimesena Eestit tunnustanud riike jm.

Lehel on aktiivsed intervjueerijad ("Meie Meele" toimetaja ja Kooli TV saatejuht) ja küsitlejad ("Mis tunne on teil olla vabas Eestis?"). Ajaleht korraldas "Emmi" missi 4-voorulise konkursi: 1) tutvustamine, 2) käimine ja istumine, 3) lauakatmine, 4) vastused ¥ürii küsimustele; ja tulemuste avaldamise.

Keeleõppimise vahendina reklaamitakse ajalehte "The Baltic Independent", juhitakse tähelepanu mõningatele teatrietendustele, avaldatakse kuulutusi (ostan ja vahetan kleepekaid, kommipabereid jm.). Meelelahutust pakuvad naljad ja mõistatused sõnas ja pildis ning järjejutud, millest osa on nähtavasti toimetuse omalooming. Ristsõnu on nii temaatilisi (koeratõud) kui üldharivaid-meelelahutuslikke, ning avaldatakse ka paremate lahendajate nimed. Väike nurgake kuulub sünnipäevalaste õnnitlustele.

Leidlikult uusi teemasid otsides ("Emmi" lehe nimekaimud: hotell Pärnus ja aktsiaselts Tallinnas) suudetakse oma lugejate-tellijatega sidet pidada, nendelt nõu küsida ja nähtavasti ka kuulda võtta.

Iga leht on natuke teisest erinev, on oma väljaandja nägu. Paistab, et hõlpsam on tegutseda kaaslaste toetusel ("Emmi", "Õppetunnileht"). "Krõps-Krõpsu" aktiivne tegevus on kahel korral jõudnud ka ajakirjandusse (1991. a. maikuus Kerttu Soansi saatesse ER-s ja jaanuaris 1992 "Meie Meele" hobiküljele). Kristiina tutvustab oma lehte ja kutsub lehetegijaid ühinema: "Kahjuks kirjutan vaid kahe lehetegijaga Eestis ning seepärast on mul palve neile, kelle hobiks on ajalehte teha. Kirjutage mulle! Saaksime infot vahetada ning usun, et meie ajalehed muutuvad sellest huvitavamaks."

Tutvustatud kolmele lehele lisame juurde Õismäelt pärit Indreku (Tallinna 9. Keskkooli V kl.) "Mürha-Karhu" 4 numbrit (mäletate 70. aastatel tohutult moes olnud Soome päritoluga suusamütsi KARHU, mida kandis iga teine enesest lugupidav noor inimene, kuni populaarse telesaate "Kõige suurem sõber" tegelane Kana enesele KANHA-nimelise mütsi nõutas). Tallinna 37. Keskkoolis ilmub naljaleht "Poiste Hääl" (V kl. kokku 5 numbrit).

Ent lehti valmistatakse igas Eestimaa nurgas, Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub neid Ahjalt ja Antslast, Tartust jm.

Lehemeeste vanus kõigub 9.-13. eluaastani, harva püsib harrastus kauem aktuaalsena või tärkab huvi sellise tegevuse vastu vanemana. Seega tegeldakse käsikirjaliste ajalehtedega 3.-7. klassini. Selles vanuses käibivad aktiivselt mitmed muudki kirjaliku pärimuse liigid: tüdrukutel oraaklid, salakaustikud, vahel ka ennustusvihikud, -salmikud ja erinevad nn. õnneketid. Tundide ajal mängitakse paberimänge, volditakse ja joonistatakse altvedamispilte jm.

Enamasti piirdub oma ajalehe koostamine paari numbriga, püsivama sõpruskonna või klassi toetusel võib aga jätkuda aastaid. Mida püsivam on adressaat ja laiem kaasahaaratavate lugejate ring, seda kauem näib ajaleht või ajakiri püsivat. See eeldab muidugi ühe või mitme järjekindla toimetaja olemasolu. Sageli sünnivad lehed korraks, inspireerituna kindlast sündmusest, isikust või hetkemeeleolust.

Erinevad lehtede adressaat, levitamismeetodid ja teostus. Valdavalt on tegemist sõpruskonna või klassilehtedega, mis joonistatakse-kirjutatakse ühes eksemplaris ja mida tavaliselt väljaspool oma gruppi ei tunta ega teata. Laiem levik pole eesmärgiks omaette ja muud klassid või rühmad saavad sellest osa juhuslikult või sõprussidemete kaudu. Leht käib käest-kätte koolis tundide ajal või sõpruskonna kogunemispaigas. Nagu eespool viidatud, kasutatakse käsikirjalistes lehtedes sageli kollaa¥imeetodit: kleebitakse teksti hulka fotosid ja pilte, mida osavalt täiendatakse ja aktsentueeritakse omapoolsete joonistuste, teksti või muude lisanditega. Loomulikult joonistab osav autor üht-teist ka ise. Vanemad õpilased võivad lehe valmistada kirjutusmasinal või arvuti abiga.

Teistsugused on lehed, mis on määratud heterogeensele ja hajali asuvale lugejaskonnale. Nagu ilmnes "Emmi" ja "Krõps-Krõpsu" puhul, võivad lehetellijad olla vägagi eriealised, peamiselt orienteerutakse siiski umbes endavanustele. Lugejaskonna ja toimetaja vahemaa tingib omakorda lehe formaadi ja paksuse (see peab mahtuma tavalisse kirjaümbrikku ega tohi olla seetõttu liiga suur ja kaaluda palju). Sobivaim on pooleksmurtud kirjapaberileht või midagi sellelähedast.

Niisugused lehed on valdavalt kirjutusmasinal trükitud ning paljundusmasinaga tira¥eeritud. Just selle tõttu on nad must-valged ning illustreerimisvõimalused on ahtad - tuleb arvestada sellega, mis jääb sellise tehnika puhul efektne. Oluline on tagasiside lugejatega.

Tiraa¥i piiravad ilmselt tootmiskulud ja levitamise töömahukus - ainuüksi lehe postitamine on ajamahukas ettevõtmine. Formaat on pigem väheldane kui suur. Tihti kasutatakse poole vihikulehe suurust või väheldase märkmikulehe mõõtu. Tegu võib olla voldikuga või hoopis korrapäratu väliskujuga. Väiksemad lehed on tunnis (aga ka väljaspool seda) palju käepärasemad, hõlpsasti taskusse või raamatu vahele pistetavad.

Hüüdnimed, paroolid, sententsid, salmid, aforismid, laulud ja nende paroodiad ning anekdoodid ringlevad kõrvuti improviseeritud ja väljamõeldud lugudega. Huvitav on jälgida just rahvaluule suuremate vormide levikuteid: kõrvuti raamatutest ja perioodikast ümberkirjutatud paladega jõuavad sinna massikommunikatsiooni vahendatud jutud ja suuline pärimus. Jaagupi "Õppetunnilehest" näeme ka, kuidas koolis levivad suulised laulud kohandatakse ja mugandatakse oma klassi õpilaste kohta käivaks lauluks või kuidas võib sündida paroodia mõne tuntud laulu ainetel. Sarnaselt laulikutele, salakaustikutele, pulmalehtedele, kandub siingi osa materjali käsitsi ümberkirjutatuna lehest lehte. Rahvaluule leviku ja autentsuse jälgijatele leidub niisugustes käsikirjades mõndagi uut. Nii liigub kirjalikult kaustikust kaustikusse üha enam folkloorset ainet, sh. mõistatusi, endeid, ennustusi, uskumusi, astroloogia ja käejoonte ning kaartidega ennustamisega seotut. Nii ajastu kui massimeediumi mõjud on ilmsed. Palju on hetkelist, vaid ühele kindlale grupile määratut ja mõistetavat, mida iseloomustab improvisatsioon absurdi, nalja ja lõõbi kasutamisel.

Käsikirjalised lehed kuuluvad ühte ritta eespool nimetatud kirjaliku pärimuse nähtustega, nagu salmikud, oraaklid, ennustamis- ja salakaustikud, laulikud ja kettkirjad, taevakirjad ja võlusõnade vihikud, mis kõik on eakad folkloorinähtused. Teiselt poolt külgnevad nad kaasaegse folkloori nähtustega, nagu nalja-postkontorid, pilapassid, pulma- ja malevalehed. Kahe viimasega on ehk enim ühisjooni, kuigi mõndapidi on vaieldamatult tegemist ka mängude äärealale kuuluva nähtusega.

Viimistletum osa on ilmsesti sujuvalt üle sulamas koolileheks, almanahhiks või millekski muuks peaaegu või päris kirjanduslikuks. Niisugune on selle mängult-päriselt lehetegemise teine ääreala.