Tänapäeva naljalembeses maailmas on anekdoot ilmselt üks levinumaid kultuurifenomene. Hakata veel seletama või põhjendama, et anekdoot kuulub rahvaluule või moekama poploori valdkonda, tundub lausa lahtisest uksest sissemurdmisena. Igaüks on siin ju mingil moel asjatundja, seda enam, et huumorimeele nappuse üle ei kurda keegi. Tihtipeale ongi anekdoot täiesti oma rääkija nägu. Ütle-mulle-sarja sobiks täiendama: Räägi mulle (oma meelest) hea anekdoot ja ma ütlen, kes sa oled.
Anekdoodi kohta on lausutud palju häid sõnu. Ta on teravmeelne, tabav, lühike, pikantne, tihendatud sõnastusega, puänteeritud, päevakajaline; anekdoodi lõpus on vabastav naer jne. Vormilised mängureeglid jätavad sisule õnneks küllalt palju ruumi ja vabadust. Eestlaste seas ringleb massiliselt lugusid kindlatest isikutest, aktuaalsetest sündmustest, veidratest või lihtsalt naljakatest olukordadest. Mehed sõidavad tihti komandeeringusse ja saabuvad koju tingimata päev-paar varem, Armeenia Raadio vastab lõpututele küsimustele, eri rahvad kohtuvad võistlustel või üksikul saarel, sõna on elumees Jukul, te saate hea ja halva uudise jne.
Anekdoot on üsna iseäralik kultuurtaim. Tüvi kasvab naljandist, aga peale selle meenutavad viljad osalt novelli, osalt mõistatust, osalt veel midagi. Raske on teda definitsiooni püüda, tõrksalt sirutub ta välja raamidest, ei tunnista keele- ega riigipiire, paljuneb ja teiseneb ohtrates variantides. Seepärast võiks anekdoodi kohta öelda: Nii kaua, kui teda räägitakse, on ta midagi muud; kui ta aga on räägitud, pole ta enam see, mis ta oli.
Definitsioone anekdoodi kohta siiski leidub. Autoriteetne ENE (1985, 231) ütleb: lühike põnev koomilise või pikantse sisuga ja üllatusliku lõpuga looke, seostub enamasti kindla karakteritüübiga, tuntud isikuga või päevasündmusega; iseloomulik eriti nüüdisaja linnafolkloorile. "Võõrsõnade leksikon" (1978, 40) arvab nii: lühike, huvitav, enamasti väljamõeldud, kuid tabav looke mõnest lõbusast või naljakast juhtumist.
Meie rahvaluule ülevaadetes, õpikutes, loengutel vm. pole anekdooti eraldi käsitletud. Seda on vaadeldud naljandi alaliigina ning esitatud iseloomulikke jooni, mis on naljandist erinevad. Näiteks E. Laugaste (1975, 270): Tuleb vahet teha naljandi ja anekdoodi vahel. Esimene on lõdvema kompositsiooniga naljalugu, teist iseloomustab kondenseeritud sõnastus, teravmeelne teemaarendus ja lõppemine puändiga. Konklusiooni asemel on vabastav naer. R. Põldmäe (1941, 7): Kui moodne anekdoot on peamiselt kahemõtteliseks lõbustusvahendiks blaseerunud kuulajaskonnale, siis tõeline rahvanaljand ei opereeri ülepingutatud põnevuse ega vormimänguga, vaid esitab hoopis aeglasemas, tõepärases laadis kirjeldavaid elemente rahva majanduslikust olukorrast, sotsiaalsest kihistumisest ja moraalseist mõõdupuudest. S. Lätt (1957, 6): Anekdooti tuleb vaadelda kui naljandi eri vormi. Selle koomiline efekt on koondatud kõigepealt üllatavasse lõpplahendusse. Anekdoodid kõnelevad enamasti kõigile tuntud avalikest tegelastest ja aktuaalsetest sündmustest ning sisaldavad väga sageli ka rahvusvahelisi jutumotiive. Naljandi puänt ei taotle sel määral rabavat lõpuefekti kui anekdoodil.
On täiesti usutav, et naljand on anekdoodi meeldiv esiisa, kuid päris kindlasti on anekdoot naljandist teisenenud ja edasi arenenud. Isegi nimetusena on anekdoot praegu niivõrd valdav, et kui räägitakse mingit vaimukat, naljakat, jämekoomilist või poliitilist või absurdset lugu, siis kõik on anekdoot. Naljandist ei räägi keegi. Repliigi korras olgu mainitud, et soomlastel on kuus nimetust naljalugude kohta (anekdootti, huuli, juttu, kasku, pilajuttu, vitsi), mille tõlkevasteks kasutab "Soome-eesti sõnaraamat" (1971) anekdooti (ja veel on neil näiteks hetula, joke, murje, tsoukki). Nimetuste puudulikkus või ähmasus meie keeles kõneleb viljelemata alast, mis alles ootab oma uurijat.
Praegusel kujul on anekdoot meil õige hiline nähtus, ent ega ole teda alati anekdoodiks nimetatudki. Wiedemanni sõnaraamatus leidub weider sõna, mis tähendab naljasõna, keerud sõnad tähistavad nalja või naljajuttu või naljandit ja head jutud on saanud vasteks saksa Anekdoten. Muide, selle vastand sandid jutud tähendas valmi, mõistujuttu. Arvatavasti olid need head jutud kaunis maalähedased ning mahlase sõnakasutusega. Siinkohal meenub ühtlasi vadja makoza juttu jämekoomiliste naljade puhul. Kaasaegses tähenduses on anekdoodi esinemine eelmisel sajandil muidugi õige kahtlane, isegi kui F. J. Wiedemann vastavat saksa terminit kasutas. Aga sedakaudu jõuame anekdoodi n-ö. opositsioonilisele olemusele lähemale. P. Ariste on mulle selgituseks kirjutanud (02.10.1979): Küllap oli "anekdoot" (kreeka anekdota `avaldamata, avaldamatu') algselt selline vaimupala, mida ei sobinud kirja panna ja mida räägiti suust suhu nagu nüüdki mõnda anekdooti.
Kirjaoskuse ja hariduse levikuga, üldise elujärje edenemise ja maitse arenemisega on muutunud ka nali rafineeritumaks. Juba rahvanaljandite hulgas leidub lugusid, mis ei jää alla tänapäeva mustale huumorile. Toodagu paar näidet kogumikust "Eesti rahvanaljandid I" (Põldmäe 1941):
M. kiriku surnuaial olnud vanal aal ühe risti peal järgmine kiri kirjutatud: Siin hingab talumees Nurga Jaan, kes jõkke ära uppus ja kelle surnukeha kadunuks jäi (Kadrina, Vohnja v.);
Vanatüdruk kukkunud kaelapidi redeli pulkade vahele ja käännud seal oma suu selja poole. Muidugi mõista sures ta selle haleda nalja kätte ära (Viljandi, Vana-Võidu v.).
1904. a. ilmus valimik eesti naljandeid saksa keeles pealkirjaga "Anekdoten", ent sel sajandil hakati anekdoodi-nimetust kasutama ka eesti keeles. Sõna esineb "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus" (1918) ning "Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus" (1925) on antud tähenduses `nalja- ja kõdijutuke'. 1930. a. hakkas ilmuma isegi ajakiri "Anekdoodid ja naljad" (1930-1931) ning 1941. a. kirjutas R. Põldmäe juba, et anekdoot on kahemõtteline lõbustusvahend blaseerunud kuulajaskonnale. Tänapäevaks on anekdoodist saanud küll päris üldrahvalik lõbustusvahend. Eri seltskondades on mõistagi naljad erineva tasemega.
Anekdoot õrritab oma pila ja eufemismidega tabusid ja konventsioone igal pool. Võrreldes aga paljude teiste riikidega on meie olukord olnud pikka aega erinev ning nali ja naer on aidanud meil võõrvõimu opositsioonis olla. Keegi suurmees on öelnudki, et ei tasu uurida mittevabade rahvaste ajalugu, see on anekdootide ajalugu.
See mittevabadus on olnud kindlasti üks peamisi põhjusi, miks meil anekdoot on nii lopsakalt õilmitsenud. Anekdoot tükib alla kiskuma paatost, liig ülevat, liig pidulikku. Anekdoot peegeldab üldistavalt paljut sellest igapäevasest tühjast-tähjast, mille tähendust muidu ei märkakski, kui anekdoodi nali meid lausa silmitsi selle üldistusse ei suruks. Anekdoot käsitleb kõike, mis meie muutuvas elus on naeruväärne või populaarne või muidu silmatorkav. Muret tundku need avaliku elu tegelased, keda ei tögata.
On tähelepanuväärne, et mõnikord kohtab veel nüüdki lihtsalt naljakat või lõbusat anekdooti, kuigi neis sagedamini võimutseb rumalus, kus pada sõimab katelt, või totrus, mis ajab surnugi naerma. Muidugi juhtub ka eestlane kahjurõõmutsema ja veel rohkem pihku itsitama - eriti, kui suu naerab, aga süda muretseb. Oma osa on sellelgi, kui "pikad juhtmed" kellelgi on või kui kõrge koomikalävi.
Anekdoodi-fenomen ei piirdu siiski üksnes rääkimise-kuulamise-unustamisega, vaid nali iseloomustab meie keelekasutust laiemaltki. Emakeele Seltsi murdevõistluste ¥üriis slängikaastöid hinnates olen nimelt tihtipeale sattunud fraasidele ja väljenditele, mis tulid anekdootidest tuttavad ette. Tekkis mõte vaadelda meie slängikogusid lähemalt just anekdoodi seisukohast. 1990. a. lõpuks oli KKI murdearhiivis uuemat slängisõnavara 37 300 sedelit. Vaatasin läbi u. 16 000 sedelit (talletatud 1971-1990), millest u. 9000 pärineb Tallinnast ja ülejäänud 7000 iseloomustavad Tartu, Rapla, Rakvere, Jõgeva, Põltsamaa, Sadala, Ääsmäe, Pilistvere jt. paikade noorte kõnekeelt. Väikese üllatusena selgus kogude lappamisel, et anekdootidest lähtunud ainest on üleskirjutuste põhjal kõnekeeles ringlemas üpriski vähe. Mida on registreeritud?
1. Väga suure mõjujõuga on olnud hiljemalt 1974 Eestisse levinud anekdoot sellest, kuidas Tapajev tahab astuda ülikooli ning peab kirjutama sisseastumiskirjandi. Et kirjeldada oma päeva, peab Vassili Ivanõt padujoomise asendama akadeemilisema tegevusega, kasutades eufemismidena raamatuid ja lugemist. Nii et hommikul lugesid Tapajev ja Petka õhtul pooleli jäänud raamatud lõpuni, et silmad lugemisega harjuksid. Siis võeti ette mõned ajalehed ja broüürid, peale lõunat juba tõsisem kirjandus ning õhtul mindi veel raamatulaenutaja Anka juurde konsultatsioonile. Sedasorti lugemine sigines kiiresti ka Eestisse. Kohe tehti tutvust eesti rahvaluulega (s.o. "Viru valge"), eesti rahvaeeposega ("Viru valge"), armeenia eeposega (Armeenia konjak), "Kangelasega tiigrinahas" (Gruusia konjak). Lastekirjanduse (s.o. veini) järele mindi noorsoo raamatukokku (viinapoodi), korraldati kirjandusõhtuid (labrakaid, joominguid) ja loeti omaette. Üsna ükskeelselt (Tallinnas, Põltsamaal, Jõgeval jm.) tähendas ajaleht õlut, ajakiri veini, raamat viina, ajaleheputka õlleputkat ja raamatukauplus viinapoodi. Alkoholiga seotud tavapäraselt niigi rikkalik sõnavara sai sellest uudse ergastava puhangu.
2. Slängisõnavara võib teatavasti olla väga kujundlik, nii üllatavalt teravmeelne kui ka labane. Slängis kasutatakse ohtralt lühendeid või väljendeid, mis anekdootides mõistatatakse lahti tavaliselt küsimus-vastus sarjas. Mõned näited: ETKVL `elame teiste kulul väga lõbusalt' (ETKVL on väärt põhimõte); KPSS `kõva pidu sauna ja seksiga' (peaks jälle mõne KPSS-i orgunnima); TRÜ `tütarlaste riiklik ülalpidamine'; Mart Pordi noku `Maarjamäe obelisk' (kimad Mart Pordi nokust mööda). Selliste näidete hulka võiks arvata ka rahvapäraseid kohanimesid, mida annab niisamuti paigutada küsimus-vastus-anekdootide alla. Näiteks Padmaskovje `"Moskva" kohviku esine Tallinnas', Lasnagorsk, Lasnamabad, Huiburg, Huigorod, Gatina - kõik Lasnamäe linnaosa kohta Tallinnas. Paikkondlike eripärasuste näiteks võiks tuua VTK normide täitmise Tartu ja Tallinna moodi: Tartus tähendab see turneed restoranides "Volga"-"Tarvas"-"Kaunas", Tallinnas aga "Viru"-"Tallinn"-"Kungla".
3. Anekdootidest on lähtunud ka veel mitmed n-ö. paroolid. Eeldatakse, et kaaslane on vastava looga kursis, kui näiteks teist lohutades (või pseudolohutades) öelda: ei ole kandiline, ei ole kandiline (pärineb ühest Juku loost); kui vastassoost kaaslasele öelda: jaa, aga teie mõttekäik mulle meeldib (Juku loost); kui (pseudo)kaeblikult väljenduda: ah või kohe käsa väänama! (düstroofiku loost). Need näited on nopitud tallinlaste, tartlaste ja rakverelaste kirjapanekuist, kuid tõenäoliselt esineb sellist keelekasutust laiemalt ning rohkem. Võin lisada iseloomulikke juhte, mida olen kuulnud, kuid mitte leidnud kogutud slängimaterjali hulgast. Näiteks: hei, Pekka, laseme päkka! (pika järjekorra puhul, aluseks lugu tualettpaberijärjekorrast Tallinnas); jääb nii, nagu pikk ütles (vaidlemise lõpetamiseks, aluseks lugu naistest laeval, kui meremehed vaidlesid, mida nendega ette võtta). Fraasi või väljendit võib ju kasutada ka lihtsalt teravmeelitsedes, näiteks öelda nina kirtsutades: Aga miks nad siis teevad niimoodi (aluseks absurdikas jäneste tapmisest). Asi on parem muidugi siis, kui situatsioon nalja võimendab. Näiteks kui kellegi ukse taga kopsides hüüda : Avage, te olete ümber piiratud! (aluseks lugu, kuidas miilitsad konservi avavad); kui kellegi tulekul öelda : Ennäe, sealt nad tulevadki! (aluseks absurdikas jõehobustest ja kaelkirjakutest). Loomulikult sõltub palju sellest, mis kuskil seltskonnas või rühmas üldse nalja pakub.
Paroolidega seoses võiks juttu teha veel sõnamängudest, mis on nii õpilaste kui üliõpilaste keelekasutuses väga levinud ja mida võiks nimetada sõnamäng-mõnasäng-nähtuseks (vrd. soome sananmuunnos-munansaannos). Kui sõnadel vahetada esisilbid (või esitähed), on tulemuseks vähem või rohkem vaimukas sõnamäng. Selliseid näiteid sisaldavad ka meie slängikogud. Näiteks Juta Silk (= sitajulk), perutava hobuse norse (=norutava hobuse perse), murukannike, tihedad massid, mudas pole pennigi, aga nipikad tikuvad edasi, et ei tekiks juttu viga, tühistame ära lora jne. Taoline sõnadega mängimine teeb nalja ja annab asjale vürtsika varjundi. Eufemistlikku võtet kasutades otseselt ei ropendata, võimaldades (vastavalt maitsele) naeru kihistada. Väga levinud on see üliõpilaste keelekasutuses, eriti malevas ja malevarühma kokkutulekuil, kuid mõistagi ei piirdu sõnamängud tudengitega. Õpilaste ja töötavate noorte keelest on talletatud näiteks lank on puhe, juhakonna osataja või hääldamisvigurid lehma pealagi `lähme pealegi', Olga pealagi `olgu pealegi'.
Lõpetuseks tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et perestroika pani anekdootide kuldsele ajastule ilmselt punkti. Tõene info, tegelikud suhtumised, arvamused, soovid ja unelmad, mida seni oli nii palju kondenseerunud just anekdoodilaengusse ning põrkunud naeruhernestena vastu seina, - seda tulvas kõikvõimalikesse väljaannetesse, jättes anekdoodi kuivale. Kuidas elab anekdoot üle praeguse huumorikriisi, näeme edaspidi.
13. III 1991, Tartu
Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918. Tallinn.
Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat 1925. Tallinn.
ENE 1985. Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn.
Laugaste, Eduard 1975. Eesti rahvaluule. Tallinn.
Lätt, Selma 1957. Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik. Tallinn.
Põldmäe, Rudolf 1941. Eesti rahvanaljandid I. Inimese eluperioodid. Tallinn.
Soome-eesti sõnaraamat 1971. Tallinn.
Võõrsõnade leksikon 1978. Tallinn.
Wiedemann, Johann Ferdinand 1974. Eesti-saksa sõnaraamat. 4. trükk. Tallinn.