OMAST JA LAENATUST EESTI LASTE KOLME RAHVA ANEKDOOTIDES
Astrid Tuisk

Anekdoodid olid “Koolipärimuse” küsitluskavas esimese punktina. Ehk mõjutas see vastajaid, kuid anekdoote kirjutati meelsasti ning neid laekus tõesti palju. Pea iga vastaja oli üles märkinud mõne anekdoodi ning küllap jutustatakse neid sama hea meelega rohkesti ka omavahel. Suur hulk elujõulist materjali toob palju tööd uurijatele. Siinkohal osutatakse tähelepanu vaid murdosale seejuures üles kerkivatele küsimustele.

Võrdlusmaterjalina teiste rahvaste kohta olen kasutanud Liisa Lehtose seminaritööd “Kansallisuuskaskuista” (Helsinki 1977), Marjut Kivelä “Koululaishuumorin tyyppiluettelo” (Helsinki 1982), Ulla Lippose raamatut “Kilon poliisi” (Helsinki 1988), Reimund Kvidelandi artiklit “Children's Jokes and Identity” (Bergen 1984) ning rahvaluulearhiivis olevat Eesti vene koolide kogu.

Rahvaluuleteadlasi on ikka ja jälle paelunud küsimus traditsiooni sarnasusest ja erinevusest eri rahvastel, eri kohtades ja eri aegadel. Olles kõigile üks, on traditsioon samas igaühele oma – tuttav, südamelähedane, kodune.

Suur osa anekdoote on rahvusvahelised, ent iga uus jutt nõuab kohandamist, kasutajaskonnale vastuvõetavaks tegemist. Lauri Honko jagab pärimuse kohandamise kolmeks – miljöömorfoloogiliseks ehk “väliseks”, traditsioonimorfoloogiliseks ehk “sisemiseks” ja funktsionaalseks ehk juhuslikuks adaptatsiooniks (Honko 1979: 57–75).
Parema ülevaate saamiseks toetun põhiliselt nn. kolme rahva anekdootidele. Neil on kindlapiiriline vorm, mis hõlbustab vaatlust. Tüüpiline skeem näeks välja nii: alguses nimetatakse tegelased või rahvad, tegevuspaik ning ülesanne, mille täitmisele tuleb asuda. Esimene ja teine tegelane ei saa sellega hakkama, ei lahenda ülesannet, viimase ütlus või tegevus lõpetab anekdoodi.

Pärimuse ümbertegemist sel moel, et jutus toimuv tuuakse kodustesse oludesse, tuntud keskkonda, võikski nimetada traditsiooni väliseks kohandamiseks. Selline omasemaks muutmise vajadus on
anriti erinev. Liikides, kus on oluline jutustatava tõepärasus, näiteks muistendites, peab väliste detailide – tegevuse, aja, paiga, isikute valik olema täpne ja õige. Ka muinasjuttudes leiab sageli võõra tegelase asendamist kodumaisega. Pille Kippar on märkinud seda muutust loomamuinasjuttudes, kus asendatakse näiteks lõvi karuga (Kippar 1989: 149); samuti võidakse tegevuspaigaks valida kodusem, tuttavam koht.

Anekdootides, kui konkreetsust mittetaotlevas
anris, võib tegevus nagunii toimuda kõrbes, üksikul saarel, taevas, tegelasteks võivad olla indiaanlased, Holmes ja Watson, kirp, papagoi, sadist. Ka tunduvad nn. jutu tõlkimismuutused erinevat anekdoodiliigiti, eriti tegelasi silmas pidades – hullud jäävad hulludeks, hullumaja hullumajaks, elevant elevandiks. Kuid ootuspäraselt on tuttavamaks tehtud tegelased, keda nimetatakse nimepidi: saksa Klein–Erna, vene Vovotška, soome Pikku–Kalle on Eestis Juku, saksa riigimees Kohl võib olla Gorbatšov, aga Tšapajev ja Petka on samaks jäänud.

Rahvaste puhul on asi selgem. Kui on tegemist eri rahvaste võrdlusega, siis oma rahvast võrreldakse naaberrahvastega või nendega, kellega kokkupuuteid rohkem. Ka on rahvusvaheliselt levinud see, et jõudu katsuvad kolm eri rahva esindajat. Eestis on nendeks tavaliselt eestlane, sakslane ja venelane, Soomes soomlane, rootslane ja norralane, Taanis taanlane, norralane ja rootslane. Maa–alaliselt suuremates riikides muudetakse rahvaid paikkonniti – Venemaa Siberi–osas võib tuntud kolmiku – venelane, sakslane, poolakas asemel olla venelane, sakslane ja tatarlane; kahes minu käsutuses olevas USA–st pärit anekdoodis on viimast tegelast nimetatud kord valgeks meheks, kord teksaslaseks, teisteks vastavalt neeger ja mehhiklane ning inglane, prantslane, mehhiklane. Parim neist on muidugi oma rahva esindaja. Eesti kolme rahva anekdootides võivad tegelasteks olla ka prantslane, inglane, ameeriklane, tšuktš, soomlane, juut ja teised. Harvemini satub siia eksootiliste rahvaste esindajaid, neegreid või indiaanlasi, kuigi naljad neist pole Eesti lastepärimuses haruldased. Pole ju mõtet võrrelda end vaid massiteabest kuuldud–nähtud rahvastega, kelle üle võib küll naerda, kuid kes muidu kaugeks ja võõraks jäävad. Anekdoot saab oma teravuse ja löövuse alles siis, kui oma rahva kõrval on konkreetne naaberrahvas. Sellepoolest meenutavad kolme rahva anekdoodid hõimunaljandeid – oma üleoleku näitamiseks alavääristatakse neid, keda isiklikult tuntakse. Kui hõimunaljandites lähtutakse väljanaerdava konkreetsetest omadustest, nende keelest või kommetest, siis anekdootides on tegelased stereotüüpsed. Maalt maale rändavad ühesugused sü
eed, muudetakse vaid tegelaste nimed. Igal maal on oma kindel stereotüüpne kolmik, keda sel juhul kasutatakse. Miks just neid, sel on omad ajaloolised, geograafilised ja poliitilised põhjused, kindlasti osutab väga mitmetele tähtsatele asjaoludele teatud rahvaste valimine kolme rahva anekdoodi tegelasteks.

Peatähelepanu on pööratud oma rahva esiletõstmisele. See on üks lastetraditsiooni eripära: laias laastus esineb eestlane viimase tegelasena, parimana umbes 2/3 juttudes, ülejäänutes pilgatakse teist rahvast, sageli venelast või tšuktši. Eestlane on rahvaid kõrvutavates anekdootides populaarseks saanud alles viimastel aastakümnetel ja nagu öeldud, armastavad temast rääkida just lapsed.

On huvitav, et üks anekdooditegelane, tšuktš, on võetud vene repertuaarist nime muutmata ning küllap on säilitatud ka tšuktšile naljades omistatavad iseloomujooned. Vanemas naljandipärimuses on sageli väljanaerdavaks valitud elanikud ühest oma maakonnast, nii ka näiteks Soome anekdootides. Praegustes eesti anekdootides oma hõimude üle nalja ei heideta, hõimusuhted ja –tunnetus on kaotanud aktuaalsuse. Tšuktš seevastu tundus eesti lastele piisavalt omane ja samas piisavalt teistsugune, võõras, et tema üle naerda. Sõnaga tšuktš ei tähistata ainult konkreetset etnilist rühma, vaid Venemaa Kaug–Põhja rahva esindajat (Loog 1991: 88), kauge ja teistsuguse kultuuritüübi kandjat. Tundub, et tšuktšist on saamas anekdooditegelane, keda ei seostata üldse rahvusega – ühe kooli õpilased arvasid ta näiteks olevat väikese poisi. Muutmatult on vahendunud eesti traditsiooni ka neegrid ja indiaanlased, kuid naljad neist on spetsiifilised, seotud nahavärvi, nime või veel millegi muuga.

Levinud on anekdoodid tuntud isikutest. Ka siin võib Alla Pugatšovat asendada Anne Veski, Ahti Karjalaist Leonid Bre
nev, nagu olümpiarõngaste lugemise anekdoodis (vt. lk. 113, soomlastel Kivelä tüübikataloogis II 4. I b14). Osas anekdootidest on tegelaste vahetus mõeldamatu, jutt jääks arusaamatuks ega oleks enam naljakas.

Võõramatest eesti laste anekdootide loomtegelastest olgu mainitud kaamelit, elevanti, papagoid, ahvi. Juttudes, kus mõni aeg tagasi oli hobune (näiteks RKM II 442, 671/2), kipub teda üha sagedamini asendama elevant.

Eestlane, venelane ja sakslane olid vangis, nad pidid tegema nii, et elevant ütleb “ai”. Sakslane ja venelane ütlesid elevandile, et see ütleks”ai”, aga elevant raputas pead. Eestlane tõi kaks telliskivi ja lõi nendega elevanti vasta nokut ning siis karjus elevant “Ai!”. Neil kästi teha veel nii, et elevant ütleks “ja” ning “ei”. Sakslane ja venelane ütlesid elevandile, et see ütleks “ja” ning “ei”. Eestlane tuli sinna ning rääkis elevandiga: “Kas sa mäletad, mida ma sulle tegin?” “Jah,” vastab elevant. “Kas tahad veel?” küsib eestlane. “Ei!” hüüab elevant. Sellepärast sai eestlane vangist lahti. (RKM KP 7, 204 (1) < Iisaku (1992)).

Sellisel jutu tuttavaks tegemisel on ka diakroonilised piirangud. Anekdoot on noor
anr ning kohanemist vajas arvatavasti kogu vormistik. Võrdluseks esitan kirjutused aastatest 1932, 1962 ja 1992 tüübist “Kellel on paremad sõdurid”. Jutt on tuntud seostatuna ka rahvastega. Jälgida tuleks jutustamise vormi ja stiili.

Saksa Villem, Vene Aleksander ja Taani kuningas old Berliinis koos. Kõik kiitnud oma soldateid. Akand siis proovima, kelle soldatid on kõige kangemad. Saksa Villem käskind oma sõdurit aknast alla üpata. Sõdur palund aega, et läheks ennem vanematega jumalaga jätma. Taani kuningas käskind oma sõdurit alla üpata. See palund aega, et võiks kirjutada kirja vanematele. Aga venelane jooksnud ja tahtnud kohe üpata, niikui kästud. Aga sõdurid löönd ette, pole lasknud. Siis jäändki, et Vene vägi kõige vapram. (ERA II 54, 132/3 < Tartu–Maarja (1932)).

Hitler, Mussolini ja Franko kohtusid. Neil tekkis muuseas ka jutt sõdurite vaprusest. Igaüks kiitis oma sõdureid, arvates, et temal on kõige julgemad, vapramad mehed. Lõppeks otsustati proovida, kelle sõdur omab suurimal määral julgust, meelekindlust. Igaüks kutsus siis oma saatjaskonnast huupi ühe mehe – ja need pandi siis kõik ritta seisma. Siis avati nende pääle tuli (näiliselt), tehti igasugust mürtsu ja madinat, aga ükski kolmest ei varisenud kokku. Kõik olid ühteviisi vaprad. Lõppeks lasti nad lahti riietuda ja siis osutus, et hispaanlane ja itaallane olid püksid täis teinud, sakslane mitte. Hitler oli uhke, lõi käega sõdurile õlale ja hüüdis: “Ütle nüüd, poja, mida sa soovid! Iga sinu soov täidetakse!” Sõdur ütles: “Kulla füürer, lase mind kordki kõht nii täis süüa, nagu oli neil kamraadidel, et mul oleks ka midagi püksi lasta! (RKM II 127, 417/8 (4) < Paistu (1962)).

President Reagan ja Gorbatšov läksid oma abilistega Niagara joa juurde, et näidata oma abiliste ustavust. Reagan käsib oma abilisel vette hüpata. Kuid abiline keeldub, sõnades: “Mul on perekond, kodu, lapsed. “ Gorbatšov käsib sedasama ja abiline sööstab kohe joa poole. Tal saadakse viimasel hetkel natist kinni ja küsitakse: “Miks sa nii tegid?” “Mul on perekond, kodu, lapsed,” vastab Gorbatšovi abiline. (RKM KP 18, 139/40 (11) < Märjamaa (1992))

Erinevused saavad alguse juba suhtumisest ainesse, kuid sellest edaspidi.
Geograafilist täpsust anekdoot ei nõua, kindla paigaga teda ei seostata. Isegi kui tuttavaid kohti nimetatakse, pole neil olulist tähendust tegevuse käigus, sü
eed see ei muuda. Kohamääranguid enamasti ei konkretiseerita. Nagu juba eespool öeldud, võib tegevus toimuda igas mõeldavas ja mõeldamatus kohas. Osa süeid ei lasegi tegevuspaika muuta – hullumaja, kool, mets on ja jääb. Tüübis “Kartmata ülesminek” on selgelt soosituim tegevuspaik kõrge maja – rahvaste esindajad peavad minema sajandale korrusele, kust kostub hirmuäratavat häält. Veel on mainitud silda, rippsilda. Soome ja Rootsi sama tüüpi anekdootides eelistatakse tegevuskohana tunnelit, koobast. Ka kohad, kus tegevus toimub, on eri paikkondades erinevad, koht võib olla üldse määratlemata. Siinjuures on esitatud Eestile ebatüüpiline näitetekst Narvast.

Sakslane, poolakas ja eestlane pandi vangi. Kuningas teatas, et see, kes ei löö kartma kuradit, kes kükitab all keldris, saab vabaks. Sakslane läks ja kuulis: “Tule, tule, nagunii löön maha!” Lõi kartma ning jooksis minema. Poolakaga juhtus sama lugu. Lõpuks tuleb eestlane ja kuuleb: “Tule, tule, nagunii löön maha!” Eestlane tõmbas tikuga tuld ja nägi, et ühes kongis istub vanamees ja ajab sipelgat taga, lausudes pidevalt: “Tule, tule, nagunii löön maha. (RKM KP 2, 209/10 (18) < Narva (1992)).

Kolme rahva anekdoodis on veel üks kohamäärang, mida anekdoodi laenamisel muudetakse. Tegelikult päris tegevust seal ei toimugi, pigem kuulub koha nimetamine anekdoodi raamistikku. See on vangla. Vanglat nimetatakse juba esimeses lauses ning sellega seostub veel üks kõrvaltegelane, käskluse andja. Nii tegevuskoht kui käskluse andja varieeruvad varianditi, tüübiti ja rahvati. Tegemist on raamiga, mis iseenesest sü
eed ei muuda, kuid võimaldab tegelasi vabalt valida. Paremaks arusaamiseks olgu esitatud mõned naaberrahvaste traditsioonis kasutatavad põhiskeemid. Soomlastel kohamäärang sageli puudub, jutt algab lausega “Kolm rahvast võistlevad...” ning mõne tüübi puhul on rahvaste esindajad kuradi, hiiglase, nõia juures vangis. Vene anekdootides kutsub tihti tsaar asjaosalised enda juurde ja käsib neil midagi teha. Eesti lapsed eelistavad algust, kus neid peetakse vangis ning käsuandjaks on vangivalvur, aga ka kuningas, keegi poliitikutest, Brenev, Gorbatšov, nõid, kurat, lohe, ülemus, kohtunik, hiiglane, politsei. Tõeliselt oma on anekdoot alles siis, kui ta on riietatud sellesse rüüsse.

Anekdoodile oma raamistiku loomine lihtsustab jutustajal sü
eega toimetulemist. Seda võtet kasutatakse sageli, seejuures olenemata jutu sisust. Mõnede juttude puhul, näiteks lennukilt allaviskamise tüüpides, jäetakse stereotüüpne algus enamasti ära, ent traditsiooni sundus võib olla liiga tugev, et seda päriselt eirata. Nii võib ette tulla mõttevääratusi. “Eestlane, venelane, sakslane on vangis. Nad sõidavad lennukiga...” (RKM KP 32, 361 (4) < Nõo (1992)). Harjunud algusest ilmajäetud teisendid on otsitud, vahel päris naljakad, ehkki kipuvad kaotama anekdoodi lühidat ja ladusat stiili. Tüübist “Lennukist allaviskamine” on levinud järgmised variandid:
Eestlane, soomlane ja venelane sõidavad lennukiga. Neil ei ole midagi teha ja nad hakkavad igasuguseid asju aknast alla loopima... (RKM KP 5, 177 (2) < Loksa (1992)).
Venelane, eestlane ja sakslane sõidavad lennukiga. Sakslane tahab näidata, mis mees ta ikkagi on: ta võtab sigari, tõmbab paar mahvi ja viskab sigari alla... (RKM KP 34, 320/1 (9) < Nõo (1992)).

Inglane, sakslane ja eestlane istuvad teletorni kohvikus ja hakkavad priiskama. Inglane viskab viskipudeli alla. ... (RKM KP 4, 216 < Loksa (1992)).

Eestlane, venelane ja sakslane sõidavad rongis. Järsku võtab venelane viinapudeli ja viskab aknast välja ja ütleb: “Meil Venemaal on seda küllalt. “ Siis võtab sakslane šampuse pudeli ja viskab aknast välja ja ütleb: “Meil Saksamaal on seda küllalt. “ Siis võtab eestlane venelase ja viskab aknast välja ja ütleb: “Meil Eestimaal on seda küllalt.” (RKM KP 38, 195 (3) < Tartu (1992)).

Olemasolevat vormieeskuju järgides laenatakse ainest teistest anekdootidest (näiteks hullunaljadest) ja vormitakse uus kolme rahva anekdoot. Järgmises sissevedamisjutus teeb jutustaja nalja vestluskaaslase kulul, ahvatledes teda juttu sekkuma.

Sakslane, soomlane ja venelane on hullumajas. Esimese korruse hullu, sakslase, ukse taga on televiisor. Sakslane on toas ja peab ära arvama, mis ukse taga on. Sakslane arvas ära ja sai lahti. Soomlase ukse taga oli makk. Tema arvas ära ja sai lahti. Aga kui jõudis kolmandale korrusele, kus oli venelane. Tema ukse taga oli no, no, see, kus kalad ujuvad.” – “Akvaarium” – “Sina oledki kolmanda korruse hull!” (RKM KP 3, 31 (2) < Loksa (1992)).

Võõrast olustikust tingitud muutused tulevad kindlasti paremini välja võrdlusel kaugemate, võõramate rahvaste repertuaariga. Kuid jutu väliseks kohandamiseks tuleks pidada kõiki muutusi, mis toimuvad jutus selle tulekul ühe rahva repertuaarist teise, muutmata seejuures sü
eed. Kohad, olud, tegelaste nimed, välised atribuudid “tõlgitakse” oma keelde.

Edaspidi sellisest kohandamisest, mis võib eri rahvastel toimuda isemoodi ning muudab juttu sisuliselt. Lauri Honko on seda nimetanud traditsioonimorfoloogiliseks ehk sisemiseks kohandamiseks. Muutused võivad seejuures olla nii suured, et vahel on raske sü
eid kokku viia.

Anekdooditegelastega on harilikult seotud kindlad tüübid, kus nad esinevad. Eri rahvastel võivad aga needsamad tüübid olla seotud hoopis isesuguste kangelastega – selle rahva juturepertuaarile omaste isikutega. Jutu tegevustik jääb samaks, tegelaste vahetus võib lisada uusi tähendusvarjundeid. Mõningad anekdooditegelased kantakse väga kergesti nn. “võõrastesse sü
eedesse”, kus nad asuvad teiste tegelaste üle domineerima. Igal rahval on oma meelistegelased. Vene materjalis torkab silma Potsataja (Tšeburaška) ja Gena esinemise rohkus. Anekdoodis, kus jänes ühte kopikat suureks rahaks peab ja selle eest pea tervet poodi ära tahab osta, on eesti lastel täiesti kindlalt tegelaseks jänes, ent vene kultuuri mõjuliste koolide lapsed teavad seda seoses Potsataja ja Genaga (vt. nt. RKM KP 2, 499/500 (16) < Narva Eesti Keskkool ja RKM KP 54, 266 (25) < Tartu 4. Keskkool (vene õppekeelega kool)). Olgu siinkohal esitatud ka näitelugu soome kolme rahva anekdoodist, mis Eesti traditsioonis on enamjaolt tuntud seoses Tšapajevi ja Petkaga.

Soomlane, rootslane ja norralane võistlevad, kes jõuab üle Atlandi teisele poolele. Esimesena läheb norralane. Ta ujub hästi. Jääb veel 500 meetrit vastaskaldani, kui ta ütleb: “Ei jõua enam!” ja upub. Järgmisena läheb rootslane. Ta jõuab 50 meetri kaugusele kaldast, kui ütleb: “Ei jõua enam!” ja upub. Siis tuleb soomlase kord. Ta ujub kõige kaugemale, viie meetri kaugusele vastaskaldast, kui ütleb: “Ei jõua enam!” ja ujub tagasi. (Lipponen 1988:116–117).


Iga uus kasutajaskond võib meeldima hakanud jutus asendada tegelased meelepärasematega. Kuivõrd ja kas sellega seoses jutu sisu muutub, oleneb mitmetest asjaoludest. Osa sellistest muutustest on juhuslikud, jutustaja hetkeimprovisatsioon. Teised saavad mõtestatuse valitud tegelaste endi läbi. Seega, kui anekdooti tuuakse sisse kas mõni rahvas või poliitik või näitleja, siis võib sü
ee olla kuitahes vana ning tuntud. Sellel, et see süee just praegusel hetkel just selle tegelasega traditsiooni võetakse, on oma põhjus. Ka annab samale anekdoodile erineva tähenduse kasutajaskond ise.

Algkoolilapse jaoks pole Bre
nevi–naljal sellist tähendust nagu sellel on tema vanematele. Samas mõistavad vanemad ka Juku–anekdoote teistmoodi kui ise pea samasugune laps. Retseptsiooni erinevus seisnebki anekdootide erinevas seostamises tõsieluga, sest ükskõik kui segipööratud jutumaailmale annab mõtte ikka ainult reaalne, tegelik maailm. Tähenduse muutus või kadumine võib olla ka eri rahvastel erinevate tegelaste soosituse põhjuseks. Venemaalt laenatud anekdooditegelaste – tšuktši, Tšapajevi ja Petkaga – käib kaasas kontekst, oma “lugu”. Kui ei teata, et Tšapajev ja Petka on pärit kodusõja päevilt, ei pruugi aru saada, kes on valged, kes punased ja kelle eest varjutakse. Kunagi Eestiski populaarsed kangelased tunduvad tänaseks lastele võõraks jäävat. Tšuktšide mitteteadmisest oli juba juttu, nüüdseks ei tunta ka Tšapajevit ja Petkat. Kui kaob kontekst, ei ole spetsiifilistel detailidel ja süeedelgi (n. tšuktšil seoses põhjarahvastega, Tšapajevil ja Petkal seoses valgekaartlastega) mõtet. Nihked on alguses väiksemad (valged asendatakse pärismaalastega), hiljem juba suuremad.

1994. aastal lindistatud anekdoot koos jutustamisele järgnud küsitlusega oli selline:
Tšuksi ja siis Peka jooksevad ja põgenevad pärismaalaste eest. Peka ronib ülesse ja tšuksi jääb alla ja pärismaalased jõuavad kohale, peksavad tšuksi läbi ja lähevad minema. Ja järgmine kord jälle jooksevad. Nüüd ütleb tšuksi, et mina lähen küll nüüd ülesse. Eelmine kord said sina üleval olla, et nüüd on minu kord. Ja ronib tšuksi üles ja pärismaalased tulevad ja ütlevad: “Eelmine kord sai alumine peksa, anname nüüd ülemisele." – Aga kes see Petka on?Tšuksi sõber.Aga kes see tšuksi on?Mingid inimesed on. Ei tea. Ma olen nagu kuulnud, aga ei tea.Aga kas Tšapajev on ka? Tšapajevist olete kuulnud?Võib–olla oligi selle Peka asemel Tšapajev, tšuksi ja Tšapajev. Ma ei tea täpselt neid nimesid. (FAM 69 (99), (100) < Kõrveküla (1994)).

Tegelaste vahetusi, kus üks ja sama sü
ee jutustatakse erinevate tegelastega, kord seoses hulludega, kord Jukuga, kord loomadega, leiab hulgaliselt ka ühe rahva repertuaari hulgast. Vahetus eeldab kohandamist, ent iga jutu juures see ei õnnestugi. Jätkame eespool nimetatud üle veekogu ujumisest rääkiva jututüübi vaatlemist, seekord eesti variantide põhjal. Nagu märgitud, enamik teisendeid seostub Tšapajevi ja Petkaga. Anekdoodi tegelasteks võivad olla veel Juku ja isa, rebane, jänes ja karu ning, nagu Soomeski, rahvad: Eestis esindavad neid eestlane, sakslane, venelane. Huvitav on märkida, et päris mitmes jutus tegutsevad Lenin ja Stalin.

Lenin ja Stalin ujuvad üle mere. Jõuavad veerand maad ära ujuda. Lenin küsib Stalinilt: “Kas jõuad veel?” Stalin: “Muidugi. “ Ujuvad poole mereni. Stalin küsib Leninilt: “Kas jõuad?” – “Natuke ikka. “ Ujuvad kolmveerand mereni. Stalin Leninilt: “Kas jõuad?” Lenin vastab: “Enam mitte, ujume tagasi “ (RKM KP 34, 128 (5) < Nõo (1992)).

Kuidas saab võimalikuks pealtnäha nii eripalgelise tegelaspaari sujuv vahetumine, suuremat muutmist teostamata? Anekdoodi keskpunkti pannakse meelsasti normivälised, teistsugused inimesed (Neumann 1967: 142), olgu nendeks siis nõrgamõistuslikud (hullud), lapsemeelsed (Juku), kohtlased ja lihtsameelsed (Tšapajev ja Petka) või tahtlikult niisuguseks kujundatud (teised rahvad, riigimehed). Neid on kerge näidata rumalatena, panna nägema olukordi uue, teistsuguse nurga alt. Seda aga anekdoot taotlebki. Nii sobib hullude viltune loogika ühthästi nii elevandile, tšuktšile kui Jeltsinile.

Tegelaste vahetamist mõjutavad mitmesugused tegurid ning selles täit selgust saada on raske. Eriti veel siis, kui võrrelda tekste, mis pärinevad eri aegadest ja kohtadest ning arvestades asjaoluga, et anekdootides võivad esineda igasugused mõeldavad ja mõeldamatud tegelased. Nii on ühes tüübi “Kes on kauem nuuskamata?” teisendis tegelasteks valitud venelane ja nupukas Pipi.

Arvesse tuleb võtta traditsioonimorfoloogilise sobitamise teist aspekti. See on traditsiooni tsensuur. Mõningaid sü
eid ei luba muutmatult üle võtta kultuurierinevused, ühiskonna eetilised normid ja väljakujunenud moraal. Pärimust redigeeritakse eelnevalt või lihtsalt ei võeta käibesse. William Bascom on märkinud aga, et paljude juttude moraalinormid on just vastupidised ühiskonna omadele, nad on nagu tahtlikult vastandatud (Bascom 1977: 2-3). See kehtib ka anekdootide kohta – näiteks ebatsensuurseid sõnu kasutatakse seal tahtlikult. Normide rikkumine saab eesmärgiks omaette. Seda võtet tarvitatakse ka kolme rahva anekdootides, alustades kasvõi nina pühkimisest tüübis “Kes on kauem nuuskamata”. Uurijad on sellisele vastandamisele mitmeid seletusi leidnud, tuntuim on ehk Freudi teooria normide omaksvõtmisest läbi nende eituse.

Ühesugune sü
ee võib ringelda eri aegadel erinevates anrides. Laene teistest liikidest nimetab Lauri Honko anridesse kohandamiseks. Süee võib olla küll üks, kuid juba anrite erinev spetsiifika nõuab ümberkohandamist. Vahel tehakse seda nii suurel määral, et ühesuguseid süeid pole kerge ära tunda ning seepärast on õigem siinkohal rääkida motiivist. Traditsioonis on see võte küllalt tuntud. Üks ja sama motiiv võib eri rahvastel realiseeruda eri anrites, mis nõuab selle kasutajalt juba tõsist motiivi korrigeerimist. Näiteks algse tähenduse, mõtte kaotus võib tingida motiivi ülemineku usundilisest jutust naljandisse. Kui motiiv esineb ühtedel rahvastel usundilises jutus, siis võib ta teistel genuiinselt seostuda naljandiga, mispuhul rakendub eespool nimetatud traditsiooni enda tsensuur.

Anekdootide puhul on asi veelgi komplitseeritum. Kurt Ranke, kes on vaadelnud samade motiivide esinemist eri aegadel eri
anrites, on puudutanud ka probleemi, kuidas motiiv on anekdooti sattunud ning missugusena ta seal esineb. Kurt Ranke nimetab seda nähtust motiivi lõhestatuseks (Ranke 1955: 44). Muinasjuttudes ja müütides käibivad motiivid teisenevad anekdootides, kaotavad jutu käigus osa oma sisust ning ka funktsioonist, esinevad isoleeritult. Ta toob näiteks mitmeid motiivikette, mis raskendavad tuttava motiivi äratundmist anekdoodis ning kahtlematult jääb püsima küsimus, kas seejuures on üldse tegemist sama motiiviga. Uurijad on märkinud anekdootide sarnasust paroodiate ja travestiatega. Travesteerimisele, üleva madaldamisele või teiseltpoolt ka madala ülendamisele läheneb mõni anekdoot küll. Vahel tuleb mujalt pärimusest tuttav motiiv vastu hoopis ootamatutes kohtades ja seostes. Motiiv püstiste terariistadega kaetud sillast on teada nii rahvausundis kui ka muinasjuttudes, näiteks tüübis AT 306 “Läbitantsitud pastlad”. Anekdooditüübis “Minek üle naeltest silla” esineb ta sellisel kujul:
Eestlane, venelane, sakslane on vangis. Vangivalvur ütleb: “Kes kõnnib üle naelsilla ilma “ai!” ütlemata, saab vangist lahti.” Sakslane läheb, aga ütleb “ai” ja peab tagasi tulema. Venelasega juhtub samuti. Eestlane jookseb üle silla ja karjub: “Oih, uih, oh, ah, oh, ui.”
(RKM KP 41, 51 (34) < Tallinn (1992).

Vana ja koomikata motiiv võib liituda anekdoodiga mitmel viisil ning see areng ei pea olema ajaliselt ja ruumiliselt järjepidev (Ranke 1955: 44-45).

Juhuslikku ehk funktsionaalset kohandamist rakendatakse konkreetses jutustamissituatsioonis ning enamik muutusi ei kinnistu traditsioonis.
Juku läks kooli, sai ingliskeeles viie. Juku läks koju tagasi. Isa oli vastas. Isa küsis: “Kuidas on ingliskeeles kahvel?” Juku vastab: “Kahvilka.” – “Kuidas on nuga?” – “Nuhvilka.” – “Kuidas on taldrik?” – “Taldrilka.” – “Vot. Võtan rehmilka, tõmban üle persilka!” (RKM Mgn. II 4277 (17) < Iisaku (1991)).

Laiemalt võttes tähendab funktsionaalne kohandamine traditsiooni ümbertegemist konkreetse ajastu mõjutusel. Iseloomulik on seegi, et olukorra muutudes viimistletakse pärimusteost uuesti.

Traditsiooni kohandamisega seotud probleeme ning erinevaid aspekte on palju. Kuid selge on see, et iga rahvas, iga kollektiiv on ja tahab olla omanäoline ning väljendada seda ka oma traditsiooni kaudu. Mis on nende pärimuses algselt olnud võõras ja mis oma, pole kasutajaile endile oluline. Ükski laul ei jää laulmata ega jutt rääkimata vaid sellepärast, et mõni teine rahvas seda veel kuidagi teab.

Kirjandus
Bascom, William (ed.). Frontiers of Folklore. – AAAS Selected Symposium 5. 1977.
Honko, Lauri. Perinteen sopeutumisesta. – Sananjalka. Turku, 1979, nr. 21.
Kippar, Pille. Eesti loomamuinasjuttude tegelastest. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Tallinn, 1989.
Kivelä, Marjut. Koululaishuumorin tyyppiluettelo. Helsinki, 1982.
Kvideland, Reimund. Children's Jokes and Identity. – Papers the 8th Congress for the International Society for Folk Narrative Research Bergen, June 12th – 17th 1984. Bergen, 1984, pp. 37–43.
Lehtonen, Liisa. Kansallisuuskaskuista. Helsinki, 1977. Seminaritöö.
Lipponen, Ulla. Kilon poliisi. Helsinki, 1988.
Loog, Mai. Esimene eesti slängi sõnaraamat. Tallinn, 1991.
Neumann, Siegfried. Volksprosa mit komischen Inhalt. Fabula. Berlin, 1967, nr. 9.
Ranke, Kurt. Schwank und Witz als Schwundstufe. – Festschrift für Will–Erich Peuckert. Berlin, 1955.