KÕIKE VÕIB TEHA, PEAASI, ET PÄRIS ÄRA EI TAPETA
Marju Kõivupuu

Siirderiitused tseremooniatena, kus üksikisik ühest sotsiaalsest seisundist teise siirdub, on teada–tuntud traditsiooniliste kultuuride algusaegadest peale. Osa selliseid üleminekuid on seotud inimese bioloogilise eksistentsiga (sünd ja surm), teised kajastavad sotsiaalseid muutusi (nime andmine, abiellumine, ühiskondliku staatuse muutumine jne.).

Siirderiitusi käsitletakse kolme–etapilistena:
1) irrutusriitused, mille ülesandeks on võõrutada üksikisik käesolevast staatusest (vanast lahtiütlemine);
2) vaheriitused, kus isikut valmistatakse ette, siirdumaks uude sotsiaalsesse seisundisse (vaheperiood);
3) liitumisriitused, kus teatud sotsiaalne grupp võtab omaks uue liikme või üksikisik võtab omaks uue sotsiaalse seisundi koos vastava rollikäsitlusega. Siirderiituste uurimine on näidanud, et nii mõnigi kord võib riituste kolme–etapiline tsükkel jaguneda veelgi detailsemalt, samuti on kolme põhietapi piirid sageli ähmastunud või omavahel segunenud. Siirderiituste käigus tehakse üksikisikule või teatud piirile jõudnud sotsiaalsele rühmale selgeks toimunud muutus(ed), uus staatus. Siirderiitusi iseloomustab vaheperioodi suhteliselt agressiivne ja vägivaldne iseloom, taotlusega siirdatavad enesele täielikult alistada, kontrollida nende vastupidavust eriti ekstreemsetes situatsioonides (van Gennep 1909; Saarikoski 1994).

Kuulumine mingisse kindlasse sotsiaalsesse gruppi koos vastavate privileegide ning kohustustega on erinevatel juhtudel üksikisikule (grupile) hädavajalik, saavutamaks emotsionaalset ja sotsiaalset tasakaalu.

Siirderiitusena saab vaadelda ka koolikalendris tuntud nn. rebaseks löömist või ristimist, mida sügistalvisel ajal toimetatakse värskelt keskkooli astunutega (varasem 9. klass, praeguse koolisüsteemi järgi 10. klass). Antud kontekstis vastab siirderiituse esimesele etapile – irrutusriitusele ehk vanast lahtiütlemisele – põhikooli (9. klassi) lõpetamine. Lõpetaja saab pidulikul aktusel tunnistuse. Reeglina järgneb kodune peolauas istumine koos vanemate ja lähedastega. Pidulik päev lõpeb tavaliselt “vabas vormis” koolipeoga, kuhu mõnedes koolides palutakse ka lõpetajate vanemad. Peo korraldajateks on traditsiooniliselt aasta võrra nooremad koolikaaslased. Viimast korda istutakse koos õpetajatega ühises lauas, meenutatakse möödunut, vaadatakse lootustega tulevikku. Põhikooli lõpetajal seisab ees kutsevalik – kas jätkata õpinguid oma kooli keskkooli- v. gümnaasiumi–osas, minna õppima kodulähedasse alevisse või linna jne. Reeglina on õpilased peatselt saamas 16–aastaseks, s.o. jõudmas ikka, mil nad saavad EV kodaniku passi ja tunnistatakse täiskasvanuks.

Keskkooliõpilase seisus toob kaasa mitmeid muutusi õpilase elus. Õpetajad hakkavad tema poole pöörduma “teie”–vormis, mis märgib üleminekut täiskasvanu–ikka; tal on õigus kanda keskkooliõpilasele iseloomulikke väliseid regaale (mütsid, märgid jms. atribuutika). Uude kooli tulekuga kaasneb kohanemine uues keskkonnas, sõprade leidmine; spordis, ühiskondlikus töös jm. liidrirolli taotlemine jne. Traditsiooniliselt võetakse uued õpilased keskkooliõpilasteks vastu vanemate koolikaaslaste poolt – sooritatakse liitumisriitus. Ristijateks või lööjateks on tavaliselt lõpuklasside õpilased, harvemini aasta vanemad koolikaaslased.


TAGASIVAADE AJALUKKU

Tava ajaloolise tagamaana tuntud depositsioon kuulub Eestimaa varasesse üliõpilasaega. Kõrgema hariduse andmise ajalugu Eestis algas 17. sajandil, mil Eesti– ja Liivimaa kuulusid Rootsi kuningriigi koosseisu. Academia Dorpatensise asutamisürikule kirjutas Rootsi kuningas Karl II Gustav alla 30. juunil 1632. aastal. Uuele kõrgemale koolile lubati samad privileegid, mis olid Uppsala ülikoolilgi. “Kõik võivad olla veendunud, et [– –] akadeemia saavutab sama auväärse seisundi, nagu teised akadeemiad kogu maailmas ja nagu on Uppsala omal,” deklareeris J. Skytte (Piirimäe 1982: 41).

Koos muude tollaste akadeemiliste traditsioonidega võttis Tartu ülikool Uppsala ülikoolilt üle ka depositsioonirituaali. 1630. aastatel oli see taandunud lõbusaks koosviibimiseks naljadega noviitsi arvel, erinedes algsest tavast, mille eesmärk oli piltlikult näidata, kuidas tuleb võidelda noores inimeses peituva tooruse ja harimatuse vastu. Noviitsi välimust moonutati kõikvõimalike totrate lisanditega riietuses, deposiitori vigur– ja konksuga küsimustele kõva ja selge häälega vastamist segasid katsealuse suhu topitud seakihvad vms. “Barbaarsusest puhastamine” lõppes tulevase üliõpilase ülevalamisega tseremooniameistrite poolt, nägu kasiti märja kaltsuga “puhtaks”. Lõpuks viidi noviits dekaani ette, kes talle soola keelele riputas ning veini pähe kallas, sümboliseerides seeläbi tarkuse ja teaduse “päheajamist”.

Kuna depositsioon oli taandunud noormeeste piinamiseks ja narrimiseks, otsustasid riigivõimud selle neutraliseerida. Kuninganna Kristiina andis vastava korralduse 1651. aastal; Karl XI korraldus 25. 11. 1691. aastast hakkas Tartus reaalselt toimima 21. 07. 1694.

Üliõpilasühenduste arenedes ning korporatsioonikultuuri hiilgeaegadel 19. sajandil oli üliõpilastraditsioonide keskseks tegevuseks korporantide kasvatus. Korporatsiooni noorliige – rebane – kandis musta teklit, elu sisuks oli dressuuri saamine põhimõttel – käsutada oskab see, kes oskab ise käsku täita. Rebaseaasta oli korraldatud nii, et noorel mehel jäi suhteliselt vähe aega õppe– ja teadustööks.

1945. aastal korporatsioonid likvideeriti, kuid tudengiperre vastuvõtmise traditsioonid – küll pisut teisenenult – säilisid. Nn. tudengiks löömise õhtu, kus esmakursuslased ennast tutvustasid ning anti kätte Tartu Riikliku Ülikooli sini–puna–valged üliõpilasmütsid (teklid), toimus tavaliselt sügissemestri keskel, oktoobris–novembris. Tudengite kõnepruugis nimetati seda tava endiselt rebaseks löömiseks ning iga konkreetse rituaali sisu määras valitud eriala spetsiifika.

1990. aastatel muutus mõndagi ka üliõpilaselus. Taastati korporatsioonide ajalooline järjepidevus koos vastavate traditsioonidega, sealhulgas musta tekli kandmine rebaseaastal enne tõeliseks korporandiks saamist. Paralleelselt on jäänud käibele tava esimese aasta üliõpilasi rebaseks lüüa, kuulugu nad siis mõnda korporatsiooni või mitte. See saab teoks hiljemalt esimese õppeaasta lõpul, lööjateks on viimase aasta üliõpilased, reeglina kaasatakse üritusse populaarsemaid ja isikupärasemaid õppejõude.

Klassikalise filoloogia eriala taastati TÜ-s 1990. a. ja selle eriala üliõpilased otsustasid luua oma liitumisriituse. Tseremoonia viidi läbi 1. märtsil, mil Vanas Roomas algas uus aasta. Õppejõududega käidi ekskursioonil ajaloolisel Toomemäel, kus mainekate (akadeemiliste) persoonide mälestussammaste juures (Gustav Adolf, Morgenstern, Kristjan Jaak Peterson jt.) lauldi sobivaid salme “Gaudeamusest”; prof. Anne Lill pidas akadeemilise kõne jne. Üritus jätkus koosviibimisega ühe kursusekaaslase Tartu–kodus. Majaesisel suurel kivil põletati ohvriliha Zeusi auks ja loeti Pindarost; jäljendati humoristlikult antiikseid olümpiamänge (hüpati hoota kaugust, visati piljardikiidega oda, joosti täies sõjavarustuses – plekk-kausid ja piljardikiid käes – 50 meetrit). Võitjat premeeriti sabiina kadakast loorberipärjaga. Ürituse hulka kuulus ka esmakursuslaste vaimsete võimete kontroll antiikkultuuri ja elutarkuse valdkonnas, tarkus “löödi pähe” Liddle–Scotti “Suure kreeka–inglise sõnaraamatuga”. Seejärel söödi vanade kreeklaste uusaastatoitu – odrajahuputru, joodi veini ning lauldi ladinakeelseid laule (Ain Kaalepi uusladinakeelseid tõlkeid populaarsetest seltskonnalauludest, n. “Sauna taga tiigi ääres...”, “Mullu mina muidu karjas käisin” jne.) (K. Sak M. Kõivupuule 1995. aasta kevadel).

Noorte õpetajate kaudu jõudis rebaseks löömise tava Eesti koolidesse. Varasematel kümnenditel hajusalt levinud, on traditsioon viimastel aastatel tarvitusel peaaegu kõikides Eestimaa koolides.


ALLIKAD

Ülevaate saamiseks kasutas autor 1992. aasta koolipärimuse kogumisaktsiooni materjale. Laekunu läbivaatamisel selgus, et andmeid panid kirja enamasti nooremad õpilased, kellel nimetatud traditsiooniga isiklik suhe puudub ja kes “harrastuste ja muude hobide” rubriigis märkisid, et seda pidu koolis küll peetakse, aga ei enamat (Nõo Reaalgümnaasium, Virtsu Põhikool, Tallinna 13. Keskkool, Pärnumaa koolide õpilased). Põhjalikumad kirjeldused laekusid arhiivi Orissaare, Jõgeva, Paide, Loksa, Luunja, Tartu–Maarja, Tartu 2., 5., ja 10., Tallinna 13., Mustvee, Viljandi 4. ja 5., Iisaku, Kärdla ja Märjamaa Keskkoolist. Traditsiooni levik on kindlasti laiem kui eeltoodust nähtub, sest koolipärimuse talletamisest ei võtnud osa kogu Eesti õpilaskond. Samuti kajastavad üleskirjutused nähtuse viimaste aastate olemust ja sisu. Analoogiliselt pandi uustulnukate vaimseid ja füüsilisi omadusi proovile 1960.–1990. aastatel Eestis tegutsenud noorte suvistes töörühmades – EÕM-is (Eesti Õpilasmalev) ja EÜE-s (Eesti Üliõpilasmalev). EÕM-i ja EÜE traditsioonid mõjutasid koolikalendri üritusi ja nende sisu, aga ka vastupidi. EÕM-i rebaseks löömist võrdlesid keskkooli omadega Kärdla ja Tallinna koolide õpilased. Sarnased nähtused on levinud ka internaatides ja illegaalsetes noorterühmitustes, mille struktuurides on hierarhilisel kuuluvusel tähtis osa.

Lisaks eeltoodule on autor suulisi andmeid saanud vestlustest TÜ, EPMÜ ja Viljandi Kultuurikolledi ülõpilastega, mis kinnitavad traditsiooni populaarsust Eestimaa keskkooliõpilaste seas. Autori käsutuses on veel materjali Tartu 8. ja 16. Keskkooli, Tartu H. Elleri nim. Muusikakooli, Antsla Keskkooli, Võru 1. Keskkooli ja Abja Keskkooli tavade kohta. Põhjalikumalt on kogumata Eesti vene koolide vastav pärimus, kuigi siinkirjutaja võib kindlalt väita, et Tartu koolides on praznik rjebane tuntud.


TRADITSIOONI LEVIKUL

on kindel koht vanemate vendade ja õdede, samuti vanemate sõprade, noorte õpetajate ja koolides pedagoogilist praktikat sooritavate tulevaste õpetajate käest saadaval informatsioonil. Teave levib folkloorile omaselt “põlvest põlve”, mõnigi kord püütakse eelkäijaid üle trumbata just füüsilisele vastupidavusele orienteeritud katsetega ning heasoovlik vaimukus kaaslase arvel võib ületada hea maitse piire, välistatud pole vägivallailmingud. Seda tõdevad oma üleskirjutustes õpilasedki:
Paljudes koolides on rebaseks löömine. See on küll naljakas, aga vahel liiga rets. Ei ole ju mõnus suuga musta sokki veest välja võtta, mannapudru ja peedisalati segu süüa jms. teha.“ (Tallinn).
Lõpuks loobiti meid kaaliumpermanganaadiga. Sellest tuli igavene jama. Paljud läksid kärna ja sügelesid . Öösel mindi traumapunkti, seal öeldi, et põletushaavad. Pärast kirjutati “Liivimaa Kroonikas” ka (Viljandi, S. Sikka ja K. Ahk M. Kõivupuule 1995).

Omavahel võrreldakse rebaseks löömist õpilasmalevas ja koolis:
/Malevas tuli/ kinnisilmi roomata 100 meetrit kruusateel, siis pandi istuma kärusse ja kallati tiiki. Pooluppunud peast tõmmati välja ja lõpuks leidsid end seasulus. Koolis oli asi palju lihtsam – klaas haisvat lillevett näkku, kästi süüa pool sibulat (kommentaaridega “rikkalt elame!”), nina alla pastakaga vurrud... (Kärdla).

Keskkooli rebaseks löömisest mäletan veel, et kastsime tulevased rebased nägupidi vette ja jahusse, mingeid selliseid lollusi tegime veel. Lõpuks kirjutati välja rebaste tunnistused. Enne jooksutati rebaseid veel kinniseotud silmadega mööda koolimaja ringi, togiti neid ja pritsiti veega. Üks aasta tehti veel midagi paukhernestega. Täielik hullumaja! (Tartu).

Iseenesestmõistetavalt sõltub ürituse sisu ja korraldatavad katsed abiturientidest ning loomulikult püüab järgnev põlvkond traditsioone järgida või eelmist igas suhtes üle trumbata.

Hoolimata “ajutistest ebameeldivustest”, mis iseloomustavad siirderiituste vaheperioodi, seega ka rebaseks löömisega kaasnevaid proovilepanekuid ja katseid, tunnevad õpilased siiski heameelt, et selline üritus koolis toimub:
Meie koolis toimub rebaseks löömine. See on tore üritus, mind löödi sel õppeaastal rebaseks (Loksa); Meil oli küll tore pidu. Meid ei määritud ja toidud, mida pakuti (vein ja batoonikompvekid), nägid küll jõledad välja, aga tegelikult olid täitsa maitsvad (Abja);

Samuti avaldatakse kahetsust, kui koolis vastav traditsioon puudub: Kahjuks meie koolis rebasepidusid ei peeta (Tallinn).

Ka siinkirjutaja on 1976. aasta septembris Tartu 5. Keskkoolis rebaseks löödud ja tollastest vintsutustest on säilinud praeguseks ainult mõnusalt muigama panevad mälestused.


KES ON REBANE?

Kõrgkoolide slängis tähistatakse sõnaga rebane esimese aasta üliõpilasi. Keskkooliõpilaste tavakeeles on vahel tekkinud tähendusnihe ning rebane on juba kogenud õpilane, “vana olija”, kes oskab olla ja käituda nii, nagu seda nõuavad ühelt poolt õpetajate poolt kehtestatud reeglid, teisalt aga õpilaste endi kirjutamata seadused. Noortekeeli nimetatakse värskelt keskkooli tulnuid rebasteks, rebasekutsikateks (Tartu, Loksa, Jõgeva, Märjamaa), noorloomadeks (Loksa), lihtsalt kutsikateks (Loksa, Jõgeva). Iisakus ristitakse aga vareseid, Viljandi Kultuurikolledis nokkasid (lühendatult sõnast kollanokk, s.t. noor, roheline).


KUIDAS SAADAKSE REBASEKS?

1. Koolis korraldatakse kogu päeva kestev üritus – rebaste päev. Hommikul märgistatakse noored kutsikad iseloomulike tunnustega: põsele maalitakse R–täht (enamasti templivärviga), vurrud joonistatakse nina alla, kohustatakse päev otsa kandma rebasemaski (Loksa, Tartu).

Hommikul kooli minnes teevad 11. klassi õpilased 10. klassi õpilastele R–tähe põse peale, see tähendab, et sa oled rebasekutsikas (Loksa).
Rebasekutsikatel võib olla koolivaba päev, mil nad kolavad klassides, segavad tunde ja kannavad kooliõpilastele sobimatuid riideid (Jõgeva). Üritus jätkub õhtul ristimispeoga, kus rebased peavad läbi tegema erineva raskusastmega katseid, andma tõotusi (vaheriitus), misjärel neilt võetakse lõplik vanne ja nad lüüakse või ristitakse rebaseks (liitumisriitus).

2. Tegevus on koondunud õhtule, kus toimuvad katsed ja järgneb ristimine.


Rebasekatsed Viljandi Kultuurikolledis 1994. a.


Ürituse esimese poole tarvis soovitavad korraldajad panna selga riideid, mis ei karda määrdumist ega rikkumist. Ristimispidu lõpeb tantsuõhtuga.

Täheldatav on nimetuse rebaseks löömine taandumine rebaseks ristimise või lihtsalt ristimise ees, põhjuseks muu hulgas ilmselt taasiseseisvumisejärgne kristliku kasvatuse osatähtsuse tõus, aga ka analoogia teiste rahvakommetega. Ristimiseks nimetatakse noortepäraselt kõiki kellekski või kuhugi pühitsemise toiminguid, sealjuures piserdatakse ristitavale vett, tema kohal tehakse ristimärk. Nimetus löömine seostub rituaali haripunktiga – pärast vande andmist lüüakse pühitsetavale püha raamatu või mingi rituaalse esemega pähe. Loomulikult sümboolselt, ilma füüsilist valu tekitamata. Üle rituaalse piiri võib aidata ka teisiti, näiteks võivad pühitsetavad astuda läbi inimfiguuri (Abja) jne.


VAHERIITUS – KATSED

Katsed algavad tavaliselt teatejooksu või takistusriba ületamisega, kusjuures löödavate silmad on seotud. Koomilise efekti saavutamiseks piirdutakse sageli ainult situatsiooni kirjeldamisega, reaalsed tõkked pimesilmi tegutsevate kutsikate ees puuduvad:
Meil seoti silmad kinni ja paluti toolile istuda. Käed tuli sirutada ette ja puudutada tooli ees kükitava kaaslase pead. Samal ajal aga tõstsid kaaslased nö. mind tooliga üles. Tegelikult aga tõusis kükitaja aeglaselt püsti ja mul oli tunne, et ma olen juba jube kõrgel. Tegelikult kerkis tool ainult mõnikümmend sentimeetrit. Naljakas oli pärast vaadata, kuidas kõik kiljusid, keda tõsteti! (Abja).

Takistusriba kokkuseadmiseks tarvitatakse igapäevast kooliinventari – koolipinke, –laudu, võimlavarustust.

Seejärel talutatakse katsealused ürituse toimumise paika – kooli võimlasse või aulasse. Kui see asub mõnel kõrgemal korrusel, tuleb sinna hüpata kinniseotud jalgadega. Kui nöör teel lahti tuleb, peab algusse tagasi minema ja katse algab otsast peale. Korraldajad valvavad, et sohki ei tehtaks (Tartu). Saali ei pruugi sugugi kohe pääseda – korraldajad lennutavad uustulnukad käte peal saali (Viljandi); neil tuleb kiletüki peal koolitahvlit mööda saali liuelda (Tartu); nad pannakse paljajalu takjatele põlvitama (Jõgeva); antakse nõrk elektrilöök kätte (Loksa); istutatakse veega täidetud kaussi (Tallinn); puistatakse jahuga üle ja lüüakse pähe toores muna (Loksa).

Seejärel tuleb uustulnukatel ennast tutvustada – kas kogu klassiga või individuaalselt. Nad peavad etendama etüüde “elust enesest”: lehma lüpsma (Abja), titte mähkima (Mustvee) vms. Ristitavaid pannakse ka erialaselt proovile – Tartu Elleri nim. Muusikakooli õpilased pidid vähemalt hääle võõrast pillist välja saama: akordionimängija puhus saksofoni, trummar omakorda pandi akordioni mängima või dirigeerima.
Rebasekutsikad võidakse kutsuda ka vanade rebaste komisjoni ette, kus neile esitatakse mitmesuguseid (keerd)küsimusi, eriklasside (keeled, loodusteadused, arvutiõpetus vms.) õpilastel kontrollitakse erialaseid teadmisi. Paralleelklasside puhul võidakse korraldada klassidevahelisi võistlusi laulmises, joonistamises, teatejooksus jm. (Tartu).

Kombeks on ka vastsete keskkooliklasside juhatajate (Tartu, Tallinn) järele katsumine. Neile antakse pisut lihtsamaid ülesandeid. Katsete raskus oleneb mõistetavalt õpetajate east.


LIITUMISRIITUSE

haripunktiks on vande andmine ja rebaseks löömine – uustulnukatele lüüakse otsaette kooli tempel, asetatakse pähe kooli müts (kui see on olemas; varasematel kümnenditel kandsid kõik keskkooliõpilased ühesugust sinihalli nokaga vormimütsi), tal tuleb jätta sõrmejälg kooli õpilasregistrisse oma nime taha. Rituaalses vandes, mis lausutakse kas klassiga kooris või (eriti kui on tegemist väikesearvulise kollektiiviga) individuaalselt, tõotatakse olla ustav just nimelt sellele kollektiivile. Järgneb, nagu eelpool juba kirjeldatud, mingi rituaalse esemega pähe või õlale löömine või ristimistseremoonia. Klassijuhatajad annavad sageli koos õpilastega vande (Tartu).

Emotsionaalse õhkkonna loomiseks kustutatakse sageli elektrivalgus ja süüdatakse küünlad. Eriklassid kasutavad vandetõotuse rituaali juures iseloomulikku atribuutikat (luukere, kolp, sõnaraamat vms.). Teinekord kasutatakse spetsiaalset Rebaste Piiblit või mõnda muud asjakohast kirjasõna, kus on üles tähendatud, mida on kutsikatel sünnis teha ja mida mitte. Tekstide suunitluseks on käsk vanematele õpilastele kõiges ja kõikjal alluda:
Aitan vanal rebasel kingapaelu siduda (Tartu); ostan, müün ja vahetan õppevahendeid (Tartu); ei sigi (= sigatse – M.K.) õpetajate toa ukse taga; annan 99% jahisaagist vanale rebasele (Loksa); nähes vana rebast, tõmban saba jalge vahele ja ütlen – küll ma olen vastik ja kirpe täis (Loksa).

Vandele järgneb rituaalse toidu söömine mõnest eriti omapärasest serviisist – pissipottidest, lillevaasidest vms. Korraldajad segavad müstilisi kokteile limonaadist, siirupist, lahjadest alkohoolsetest jookidest, sinepist jm. Sageli pakutakse roogasid, mille esialgne ahvatlev välimus osutub petlikuks, aga juhtub ka vastupidi – pakutav tundub olevat täiesti söödamatu, kuid proovides polegi asi nii hull (Abja, Tartu, Tallinn).

Mõnes koolis kohustatakse katsealuseid tooma vanematele õpilastele kingitusi, mis on tihti üpris “noortepärased” – lõpnud kanad, kanasuled (Loksa, Jõgeva).

Sellega on pidulik liitumisriitus läbi ja pärast väikest pausi, mil saal tantsuks korda seatakse ning värsked rebased oma välimust korrastavad, järgneb peoõhtu.


LÕPETUSEKS

Koolikalendri populaarsel rebastepeol on kõik traditsioonilisele siirderiitusele omased tunnused: 1) irrutusriitus ehk vanast lahtiütlemine (mis toimub kevadel põhikooli lõpetades); 2) vaheriitus (vaheperiood), mil õpilased kohanevad uue kooliga, samuti mitmesugused katsed, mis korraldatakse uutele õpilastele enne nende lõplikku arvamist keskkooliõpilaste hulka ja 3) liitumisriitus – vande andmine ja selle toimingu kinnitamine oma allkirja või näpujäljega, kooli regaalide pidulik üleandmine.

Tseremooniat toimetades ei saada läbi veeprotseduurita – ühel või teisel viisil kastetakse keskkooliklassidesse astunud märjaks – vett piserdatakse pähe (Tartu), visatakse näkku (Kärdla), ristitavad viiakse täies riides duši alla või valatakse pangest üleni märjaks (Loksa), pea tehakse kraani all märjaks (Tartu) jne. Rituaalset veeprotseduuri kui riituste ürgvana osa on eestlased peretraditsioonides praktiseerinud juba eelkristlikul ajal.

Riituste ühiseks tunnusjooneks on takistusribal kinnisilmi tegutsemine (vanemate korraldus tuleb automaatselt, ilma omapoolse arutluseta täita!), tihti ka küpsetamise imiteerimine: löödavaid puistatakse üle jahu ja munaga, saepuru ja munaga, hapukoorega, kriidi ja munaga. Üldine on samuti rituaalsest toidust ja joogist osasaamine. Rituaalse toidu pakkumine on omane nii traditsioonilisele kui ka kristlikule kultuurile.

Kohati (Mustvees, Abjas, Iisakus) on rebastepeol tarvitatud eesti pulmakommetest tuttavaid elemente – tite mähkimist, osavuse näitamist meeste– ja naistetöödes.

Vaheriituse käigus eakaaslaste kallal sooritatavad vastupidavuskatsed ei muutu vägivaldseks seetõttu, et rituaal on tervikuna kaasõpilaste–poolse (vähesel määral ka õpetajate–poolse) sotsiaalse kontrolli all.

Kahtlemata on ürituse üheks eesmärgiks vastastikune tutvumine ja tutvustamine, kus tunnustust pälvivad vaimukus, füüsiline vastupidavus, musikaalsus, näitlejaoskused või mõned muud isikuomadused. Uute hulgast püütakse leida potentsiaalseid liidreid – sel eesmärgil on mõnel pool palutud klassil koostada tutvustamiskava. Eitada ei saa ka vastassugupoolte (varjatud?) huvi üksteise vastu, soovi sõlmida värskeid tutvusi.

Eksamikomisjoni ees tuleb uustulnukal sageli vastata kahemõttelistele keerdküsimustele a ´la “Mida söövad neitsid hommikuks?” – “Otse loomulikult sa seda enam ei mäleta!”, millele järgneb korraldajatepoolne repliik, kui vastaja takerdub (Viljandi). Enamasti on ürituse korraldamisel “jäme ots” poiste käes, tüdrukud on rohkem passiivsed kaasategijad ja osasaajad.



Peo õnnestumine oleneb loomulikult korraldajatest. Saadetud kirjeldustest kumab kohati läbi noorte endi rahulolematus labaste naljade suhtes. Pole midagi uut siin päikese all – eeltoodust nähtuvalt vaevas sama probleem sajandeid tagasi nii reakodanikke kui riigipäid. Sestap ei maksaks artikli pealkirja – kõike võib teha, peaasi, et päris ära ei tapeta (mis liiatigi on näpatud ühelt rebastepeo korraldajalt) – võtta hirmus tõsiselt. Seda enam, et koolikalendris on rebastepeod endiselt oodatud ja üha enam populaarsust võitvad.


Kasutatud kirjandus

Piirimäe, H. Tartu Ülikooli ajalugu I. 1632–1798. Tallinn, 1982.
Siilivask, K. Tartu Ülikooli ajalugu II. 1798–1919. Tallinn, 1982.
Siilivask, K., Palamets, H. Tartu Ülikooli ajalugu I. 1632–1798. Tallinn, 1982.
Gennep, Arnold van. Les rites de passage. La Roche–sur–Yon. Libraire critique Emile´ Nouvey, 1909.
Saarikoski, H. Kouluajan kivoin päivä. SKS Toimituksia 617. Tampere, 1994.