Malaaria (it mal'aria 'halb õhk') ehk halltõbi on eriti troopilistes maades, aga ka mujal soistel aladel levinud haigus, mida iseloomustab kõrge, hooti puhkev palavik. Malaariat põhjustavad inimese vere punalibledes nugivad eosloomad plasmoodiumid. Haiguse edasikandjaks on hallasääsed (Anopheles maculipennis). Nakatumine võib toimuda ka vereülekandel, kui doonori punalibledes leidub nakkust kandev sporosoid. Akuutse malaaria tunnusteks on kõrge palavik, külmavärinad, kangestused. Paljud patsiendid tunnevad juba mitu päeva enne haiguse avaldumist end halvasti. Päev või enam enne haigestumist võidakse kurta peavalu, müalgiat jne, mida võib kergesti segi ajada tavaliste külmetushaiguste sümptomitega. Lisaks võivad haiged kurta lokaalsete valude üle: valu rinnakorvis, luuvalu jne.

Malaaria kuuluvus iidsemate haiguste hulka laseb, arvestades kohalike loodus- ja majandusoludega, uskuda, et selle levik Eesti aladel on olnud üsna pikaaegne. Näiteks vanavene kirjanduses võib kohata viidet sellele haigusele Balti aladel juba XII sajandist (Vassiljev, Segal 1965). Otseselt Eesti kohta pole õnnestunud selliseid teateid leida varasemast kui XVIII sajandist.

Miks malaaria tekkis ja mis haigusega üleüldse tegemist oli, seda ei teatud kindlalt kuni XX sajandi alguseni terves maailmas. XVIII sajandil levinud humoraalpatoloogia kirjeldas malaaria tekkepõhjusena kehamahlade paksuks ja "teravaks" muutumist. Arvatavalt põhjustasid seda külm, kuum, niiske ja roiskunud aurudega õhk, ülekuumenenud ja üleväsinud keha külmetus, meeleliigutused, väär dieet, vajalike toiduainete puudus, tundenärvide ärritused jne (Körber 1761). Taolisi põhjendusi kasutasid paljud autorid ka veel XIX sajandi alguses, eriti tähtsale kohale oli haigestumise põhjuste seas paigutatud toidufaktor. Arvati, et haigust võisid esile kutsuda peamiselt raskesti seeditavad jahu- ja kalatoidud, lisaks muud dieedivead (Rootsmäe 1987).

Rahvameditsiinis on iseloomulik, et tõbe usuti kehasse tulevat väljastpoolt inimest. Sama uskumus kehtis ka malaaria ehk halltõve puhul. Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis leiduvate haigust kirjeldavate teadete põhjal saab üldistava pildi malaaria leviku, sümptomite ja ravi kohta. Selleks, et paremini mõista malaaria olemust rahvameditsiinis, annan järgnevalt ülevaate haigusele iseloomulikest tunnustest ja haiguse põhjustajatest. Oma statistikas olen allikmaterjalidest enamasti kõrvale jätnud muistendid (neid esineb väga suurel hulgal) ja keskendunud lühematele usunditeadetele. Sellisel väljajätmisel on lihtne põhjus - praegu puudub ainesest täielik ülevaade.

1. Haiguse tunnused

Malaariat kirjeldatakse haigusteadetes enamasti kui palavikku, millega kaasneb väljakannatamatu külmatunne (29) (Har, Hel, HJn, Hlj, Jaa, Jõe, Jõh, Kaa, Kam, Kan, Khk, LNg, Lüg, Mar, MMg, Nis, Pil, Plv, Rid, Rõu, Se, Sim, SJn, Trm, Urv, Vil, VJg, VNg, Võn).
Külmtõbi. Väristus. Kestla külast mees käis Narva vahet, jahukotid olid peal. Viltsaapad olid jalas, kasukas sellas. Kui see tõbi tuli, siis sedasi võbises, väristus tuli pääle. ERA II 28, 258 (29) < Lüganuse - R. Põldmäe (1930).

Inimene hakkab värisema (20) (Har, Hel, Hlj, Jaa, JJn, Jõh, Kad, Kod, Ksi, Kuu, LNg, Lüg, Nis, Rid, Ris, Rõu, Sim, Trm, Vil, VJg, VNg)
Vanast olli si alli aigus. Inime värises ku aava leht. Suuja es saa änäm kunnigi. Miu esä olli. Paleten sõrme ärä, es tunne suuja, es ole lämmi. Miu pojal käis kah all pääl, ku sõast vällä tulli. Mia'i tää, kus si aigus tulli. ERA II 124, 255 (101) < Saarde < Halliste - L. Takk (1936).

ehk rappuma (15) (Har, Hel, Hlj, JJn, Jõh, Kan, Kod, Lut, Rõu, Trm, Vai, Võn)
Agata Jakimenko ütleb: "Sitt tõbi! Timä keelgi minku Kiivalõ, vana viizu vaka ala'. Timmä halleret kuuldaki vaia. Mälehägui' timmä sitta. Jaani (Agata poega) mutsit, kavva raput." AES < Lutsi - P. Voolaine (1932).

ning ei saa kuskil sooja (6) (Hag, Jaa, Nis, Rid, Saa, VNg).
Külmtõbi. Akkas värisema, kartis külma, veri oli külm, ei soand sojaks. Ega see palju ei suretand. ERA II 77, 492/3 (147) < Hageri < Nissi - R. Põldmäe (1926-1928).

Külm vaheldub kuumaga (4) (Kaa, Pha),
Külma haigus - külm ja palavus käivad hooti. ERA II 1, 515 (6) < Pühalepa - P. Ariste (1928).

esineb nii-öelda hüplev palavik (5) (Kaa, Muh, Ris, Saa).
Viluaigus - teene päe kangest külmetap, siss aab kange palavikku, üks vaevaja aigus - teese päeva on, teese päeva ei ole. ERA II 34, 126 (3) < Muhu - P. Ariste (1931).

Haigusega kaasneb tugev valu peas (6) (Hel, Iis, Kad, Kod, Rõu)
Hall olevat rohkesi levinud vanade soldatite seas. Ilmuvat kange päävaluga. ERA II 1, 202 (8) < Helme - E. Treu (1928).

ja kõhus (2) (Hel, Kad).
Alli aigus rapputes, nõnda et sooliku seisu. KKI, WS < Helme - S. Tanning (1938).

Kirjeldustes mainitakse, et haigus teeb uimaseks (2) (Har, Kod)
All too värist ja rapput. All kurnas väega inemist - - -. KKI, WS < Hargla - S. Tanning (1933).

ja võib viia mõistuse (3) (HJn, Sim, Vil).
Allitõbe ma olen nõnnapaelu kuulnd ja näind, et ku mina alles tüdruk ollin, sis meil Raial olli poiss sääl, öeldi, et sõedab alli. Vaist ta kargas ülesse, ei täänd maast ega taevast, värises kangesti, seesi jauras või sonis ku uug tulli. ERA II 123, 260 (12) < Viljandi - L. Köögerdal (1936).

Malaariasse haigestunud inimene kaotab söögiisu (2) (Kre, Pha), haigushoo ajal esineb mõnede andmete põhjal ka oksendamist (2) (Kre, Ote).
Mis tähendab viluhaigus? Viluhaiguseks nimetatakse niisugust haigust, kui inimesel külm on ja jälle soe, süüa ei taha, ainult vett joob ja seegi oksendab välja. ERA I 3, 137 < Kuressaare - L. Tamm (1926).

Haigus oli perioodiline (7) (Har, Kaa, Kär, Muh, Pha, Rõu, Võn, Vän).
Hallihaigus, too vaimlane, käü üte ao pääle, värist ja tõrgut inne, nigu hamba suuh värisi. Määndse tunni aigu vai rohkõmb kah, sis jäi rahu. ERA II 26, 41 (4) < Rõuge - H. Tampere (1930).

Tunnustele on iseloomulik eeskätt see, et need kattuvad täpselt teadusliku meditsiini käsitlusega malaaria sümptomitest. Selline kokkulangevus annab vajaliku kinnituse, et rahvameditsiini (h)all(i)(tõbi) (Har, Hel, Hls, Hää, Kad, Kam, Kan, Khn, KJn, Kod, Krj, Krk, Krl, Ksi, MMg, Nõo, Ote, Pst, Pal, Pil, Plv, Puh, Pär, Ran, Rõn, Rõu, Räp, Saa, Se, Sim, SJn, TMr, Trv, Urv, Vas, Vil, Võn, Äks), orga(haigus) (Kod, MMg, Ote, Pal, TMr, Trm) < vrd sm horkka, vn lihhoradka; väristus (Lut, Se) < vrd lv ve`rtõks 'väristus'; viluaigus (Ans, Jaa, Jäm, Kaa, Khk, Kre, Krj, Käi, Kär, Muh, Mus, Ote, Pha, Pöi, Sim, Vll) < sm vilutauti ehk ka kirjanduses enam levinud külmtõbi (Aud, Emm, Hag, HJn, Hlj, HMd, Iis, Jaa, JJn, Jõh, Jür, Kad, Kam, Kir, Koe, Kod, Kos, Krj, Krl, Kse, Ksi, Kul, Kuu, Kõp, Lai, Lih, LNg, Lüg, Mar, Mih, Nis, Noa, Ote, Phl, Pil, Plt, Pär, Rid, Ris, Räp, Saa, Se, Sim, Tln, Trm, Vil, VJg, VMr, VNg, Vän) < sks kaltes Fieber, koos vähem levinud nimetustega nagu lapi haigus (TMr) ja lihhoradka (Tor) ikka tõepoolest malaariaga identne on.

2. Haigestumise põhjused

2.1. Tõbe põhjustavad üleloomulikud jõud

Teine inimene saadab (12) (Kod, Lüg, Saa, Sim). Väga tavaline on teise inimese poolt haiguse saatmine lendva korral, kuid kuna ka halltõve puhul on tegemist mütoloogilise haigusega, siis on sellelaadne ülekandumine normaalne.
Külmtõbi old nõiutud. Keski tahtis sellega teisele kurja teha. Kestla külas oli üks vanamees, ta hulkus ikka viltsaapad jalas ja kaks kasuka, ja kuub kolmandaks seljas, oli kolmkümmend kraadi ägedat ka. Tal pidi olema külmtõbi. Tema pidand nõiutud olema. See oli Tõnismäe Toomas. ERA II 28, 119/20 (47) < Lüganuse - R. Põldmäe (1930).

Kurja vaim piinab (6) (Krj, Sim, Trm). Siin on enamasti tegemist kuradikujutelmadega: haigus on tulnud pahast vaimust, kes on saadetud inimest vaevama. Teade Karja kihelkonnast väidab koguni, et selle aiguse tekkitand sellised kurjad vaimud, keda põrgusse vastu ei võeta - niisiis haigusdeemonid.
Külm ja ork koa, see on nagu pahast, nagu kuradist. ERA II 14, 605 (23) < Torma < Peterburg - P. Ariste (1929).

Külmkinga jälgedele sattumine (4) (Khk, Krj, Kär). Külmkinga jälgedele sattumine ja seejärel haigestumine on selgelt saaremaaline.
Vilu-aigus. Viluaigus on sarnane teadmatuil põhjusil tekkind aigus. Ihu on nõrk. Kardab külma. Ägedad sooja ja külma hood vahelduvad. Paranemist raske leida. Haigus arvatakse külmkinga jälgedele juhtumisest saadud. ERA II 8, 290/1 < Kärla - M. Tooms (1928).

Haigusdeemoni kätte sattumine. Mütoloogilise haiguskandjaga seotud muistendid vajavad edaspidist liigendamist eraldi gruppidesse juba juttude sisu arengu järgi. Siinkohal ei saa selle tüübi juures anda mitte isegi umbkaudset tekstide arvu ega päritolu.

Hall ja mees.

Hall tulnud kord mehele vasta, teretanud teda ja küsinud: "Kas sa mind veel tunned?" Mees kostnud: "Kust ma sind tunda võin, ma ei ole sind kunagi enne näinud." Hall ütelnud: "Oh, oh, meie elasime ju aasta aega ühe naha sees, aga üks vanatüdruk ajas mind sinu juurest ära, sest ta andis sulle kust rüibata."

Teine kord tulnud jälle hall mehe juure ja tahtnud talle pääle minna, aga mees saanud eest ära kardulakoopasse joosta. Hall kutsunud teda küll: "Tule välja, ma jürkan sind veel enne ühe korra, siis lähan ära omale maale ube tegema." Aga mees ei ole enne koopast välja tulnud, kui hall omale maale läinud. Siis roninud ta välja ja hakanud omale kah uba tegema. Uba kasunud aiateiba pikuseks ja jämeduseks, aga mitte ühte kõtra ei ole ta külgi kasunud. Kui ta ära lõigatud, siis leitud, et varred olnud kõik seest õõnes ja teri otsast otsani täis olnud. Hallide maal kasuvat kõik niisugused uad. E 7081/2 < Viljandi - J. Pihlap (1893).

Kohati esineb ühist muistenditega koerakoonlastest (koerakoonlanegi jälitab inimest)

Peremees halli küüsis.

Vanal ajal käinud korra peremees teises talus ja näinud sääl Halli. Tahtnud siis kodu minna, et kodulistele Hallist sõnumeid viia, kuid Hall läinud peremehele järele. Teel vaatanud peremees tagasi ja näinud: Hall kõnnib tema jälgis. Peremees kiirustanud käiku, Hall kah. Peremees pistnud jooksma, Hall niisama. Kodus, õuevärava juures saanud Hall peremehele järele ja nüüd ei ole peremees enam edasi saanud, kukunudki värava ette maha ja - surnud. ERA II 113, 52 (25) < Saarde - J. P. Sõggel (1930).

ja metshaldjatest (metshaldjaidki tulistatakse).
Kellegile õpetatud halli eest õunapuu otsa pakku minna ja püss ühes võtta. Mees läinud õunapuu otsa. Alt hüüdnud hääl: "Tule alla!" Mees lasknud püssist hääle pihta, oodanud tükk aega ja läinud siis alla arvates, et halli maha laskis. Kui ta aga alla saanud, raputanud hall teda puujuurel tublisti läbi. Kuid see jäänud ka viimaseks, peale selle pole ta enam mehe peale tulnud. ERA II 22, 114/5 (6) < Urvaste - L. Peiker (1929).

Vaevajateks peeti ka laplasi (nõiad, tüdrukud, vanad naised, mehed või Põhjamaa noormehed), kes käisid Lapimaalt siia haigust külvamas.

Halli tõvest.

Lapimaa tütred olevat vaivajad.
Halli eest katsutakse sellega pääseda, et end ära peidetakse, et hall inimest üles ei leiaks. Hall on aga kaval. Ta hüüab sind tuttava häälega nime järele, näit.: "Kus sa oled, kuhu sa selle asja panid!" Jne. Kui sellele küsimusele kosta, saab hall sinu asukohast teadvaks ja kohe on ta sul seljas. Seepärast tuleb hoiduda talle vastust andmast. Rahvas (Põlvas) jutustab palju sarnaseid juhtumusi, kus hall kavalusega ohvri asukoha teada saab ja ohvrile kallale tuleb. Hallist pääsemiseks tarvitatakse hapandet kust. Selle vänget lõhna (haisu), mis inimene saab seda juues, kardab hall ja võõrdub. E 72245/6 (17) < Põlva - H. Jänes (1924-1925).

2.2. Malaaria põhjustajat otsiti haigust toovast õhust

Tuulest (5) (Jõe, Jõh, VNg).
Külmtõbi või väristustõbi. Inime väriseb ühtepuhku, on kangest külm. Korjadakse maast rohtu. Üks tuul tuli ja puhus inimese külge, siis hakkas külmtõbi. ERA II 28, 586 (29) < Viru-Nigula - R. Põldmäe (1939).

2.3. Mõju avaldavad välised tegurid (ilmastik, sotsiaalsed olud jms). Põhjused on võrreldavad teguritega, mis esitati XIX sajandi kalendrikirjanduses, kirjeldamaks arstiteaduslikke tõekspidamisi malaaria tekke kohta.

Külmetus (12) (Hel, Hää, Jõh, Lüg, Muh, Plv, Sim, TMr, Trm, Var, VNg).
Viluhaigus. Nemad räägivad, et viluhaigus tuleb sellest, et inimene on nii palju külmetand. ERA II 13, 219 (11) < Simuna < Hiiumaa - R. Viidebaum (1929).

Alatoitlus (6) (Har, Plv, Rõu, TMr).
Hallitõbi olevat külma, eriti küll näljahaigus. Seda tulnud ette palju Türgi sõja ajal. Arstimisest suurt abi polnud, kui saanud terveks, siis saanud ise. ERA II 7, 678/9 (8) < Tartu-Maarja - E. Treu (1928).

Vale söök (8) (Ans, Krk, Trv, Vas, Se). Vale söögina on nimetatud tabutoite (särje pea, kiisli nahk). Haigusdeemonil on oskus, mida kasutades võib ta muuta ennast puruks ja poetuda kiisla naha vm väriseva toidu sisse. Jututeisendid hallist kiisli naha all kvalifitseeruvad üheks väga selgeks muistenditüübiks.
Kui säre päid sööd, siis tuleb halli tõbi. H II 66, 661 (138) < Tarvastu - J. Kala (1928).

Kiisla nahga ei toheda mitte süvva, sis nakkavat halli sõitma. H III 30, 703 (125) < Vastseliina - J. Jakobson (1902-1904).

Ehmatus (6) (Sim, Trv, Vän, Äks).
Külmtõbi raputab inimest. Vanasti inimesed uskund, et külmtõbi on pahast vaimust tulnud, kuid tõeliselt tulevat külmtõbi suurest ehmatamisest. Haigele tehtud vanne, kuhu vee hulka pandud süsi. ERA II 13, 490 (4) < Simuna - R. Viidebaum (1929).

2.4. Haigus kandus inimeselt inimesele. Uskumus, et haigust toodi sisse või et haigust põdesid inimesed, kes käisid rändamas kaugetes maades, kirjeldab kõige otsesemalt, et malaaria puhul on tegemist nakkushaigusega. Selle tähelepanekuga on rahvameditsiin jõudnud koolimeditsiinist ette.

Soldatid toovad (10) (Hel, Kuu, Käi, Pil, Trm, Trv).
Allitõbi. Türgi sõa aig soldati tulliva Türgi sõast ja sõidiva alli. Külmast ja eitumisest see tuleb. Pallu rahvast oli sõitan alli. Oli läbi raputanu. Ahi küteti kuumaks, aige läind sissi, aga külm ei kao. ERA II 34, 47 (22) < Tarvastu - O. Loorits (1931).

Mõningaid ravimeetodeid kalendrikirjanduses malaaria puhuks

Kui teha võrdlus arhiivimaterjalide ja XIX sajandi kalendrikirjanduse vahel (aeg, mil veel ei teatud haiguse tegelikku põhjustajat), siis pole koolimeditsiinil rahvameditsiinile midagi uut või vastukäivat pakkuda. Tundub, et enamus soovitusi baseerubki otseselt rahvameditsiinil. See on ka loomulik, kuna toona avaldatud artiklid polnud sageli oma iseloomult teaduslik-meditsiinilist mõtlemist kajastavad (Alatalu 1992). Paljude kirjutiste autorid olid vaimulikud ja haritlased, mõnikord ka kalendritoimetajad ja trükkalid, kellel polnud üldkooliharidust. Nakkushaiguste puhul domineerisid profülaktilised soovitused. Eriti vaimulike kirjutistele oli omane vagaduse ja jumalakartlikkuse rõhutamine.

Soovitatavate ravimite hulk oli väga tagasihoidlik. Nakkushaiguste korral ei nõustatud haigeid ka arsti poole pöörduma. Teadusliku meditsiini kõige tulusamaks raviviisiks oli kahjuks ikka veel "mõistlik hoolekandmine" (Alatalu 1992). Haigetel soovitati abi otsida Kõigevägevamalt: "Kõige parem arst ja rohi on ikka meie jumal taevas, seepärast tõstku haiged oma silmad ülesse sinna mägede peale, kust abi tuleb." (Kalender ehk Täht-ramat 1893: 60-64). Selline soovitus on küll XIX sajandi tekstides juba üsna erandlik (Alatalu 1992), aga paremaid ettepanekuid ka ei ole, sest otseselt malaariahaigusega seotud selgitavat materjali on minimaalselt.

Järgnevalt veel näited sellest, milliseid ravimeid külmatõve (malaaria) vastu pakuti XIX sajandi teisel poolel ilmunud kalendrites (varasemast ajast materjali ei leidunud).

Enne muiste pruugiti nõgesid kui kuse ajajat ja kõhu ussi surmajat rohtu; aga nüüd pruugitakse teda üksi mõnes külmas tõbes (Eesti rahwa kalender 1866: 43).

Kana-persed, ehk übbina-hain (Matricaria chamomilla) kasvavad kõva tühjaks läinud kohtade peal, teede ja hoonede ligi; nad õitsevad juuni ja juuli kuul. Pruukimise tarvis koristatakse kana-persede lehta, neil on jõudu andja, ärataja, mao kinnitaja, riete pealse ajaja, krampi ja külma-tõbe vastane lugu. Kana-persed on üks neist kõigi tulusamaist ja kõigile tutvaist taimist, mis pruugitasse. Rahvas pruugivad kasuga kana-persede lehta vahhetava külma-tõbes, neid kui pulvrid ½ solotniku ja enam ühe korraga sisse andes. (Eesti rahwa kalender 1857: 43-45). Lisaks esitatakse sealsamas külmtõve (malaaria) vastase rohuna oa lehti (Mengarithas trifoliata), saksamaa lodjapuud (Sumbucus nigra), ülekäija rohtu (Valeriana officinalis).

Külmast tõvest. Kellel külm tõbi umbest peale tuleb, see võib, kui täieealine inimene on, 2 suutäit viina ja niisama paljo rõõska piima puhta paja põhjas kevaks teha, nii et kord tõusma hakkab. Seda viinapiima jogo ka korraga ära aga nii palavalt kui kannatab; heitko siis voodisse ja jäägo sinna kuni viin peast lahkunud. Arvaste on tarvis kaks korda nõnda teha, vaid haigus kaub enamiste ühe korraga. Lastele antakse nende vanadusest mööda pool ja poolepool sest osast mis vanemad saavad. Külmalt seda viinpiima sisse võtta, aeab oksele; soojalt on parem. (Ma-rahwa kalender ehk Täht-ramat 1864: 42-43).

Kui otsida argumente, miks oleks kalendrikirjandus pidanud rahvale haigust enam tutvustama, siis olgu põhjenduseks toodud pisut statistikat. Kiriku meetrikaraamatute andmetel moodustasid malaariaohvrid Eestis surnute üldhulgast XVIII sajandi teisel poolel 0,4%, XIX sajandi esimesel poolel aga pisut vähem kui 0,3% (Rootsmäe 1987). Üks laiaulatuslikemaid ja enim ohvreid nõudnud epideemiaid sai alguse 1827. aasta kevadel Võrumaal, levis sealt edasi Lõuna-Tartumaale, haaras 1829. aastal kogu Eesti territooriumi ning saavutas maksimaalse leviku 1830. aastaks. Kõige rohkem kannatasid Võrumaa ja Lõuna-Tartumaa, kus ohvrite arv tõusis mõnel aastal 5%-ni kõigist surmajuhtumitest. Selle epideemia ajal suri Eestis malaariasse ligikaudu 1400 inimest (Rootsmäe 1987).

Tagasi esilehele

Kirjandus

Alatalu, R. 1992. Meditsiinilise mõtte areng Eestis 19. sajandil eestikeelse kalendrikirjanduse näitel. Tartu.

Eesti rahwa kalender 1857. Riia.

Eesti rahwa kalender 1866. Riia.

Kalender ehk Täht-ramat 1893. Tallinn.

Körber, P. F. 1761. Versuch die gewöhnlichsten Krankheiten bey dem gemein Mann und besonders denen Liefländischen Bauern auf eine leichte und wohlfeile Art zu heilen. Revall.

Ma-rahwa kalender ehk Täht-ramat 1864. Pärnu.

Rootsmäe, L. 1987. Nakkushaigused surma põhjustena Eestis 1711-1850. Tallinn.

Vassiljev, Segal 1965 = Âàñèëüåâ Ê. Ã., Ñåãàë Â. Â. Ðàçâèòèå ìåäèöèíñêîãî äåëà â Ïðèáàëòèéñêîì êðàå â XII âåêå. Ðèãà.