Käesolev töö käsitleb ühte mitmetest rahvamuusika jäädvustamise ning uurimise võimalustest - kuuldelist transkriptsiooni - ning näitab, kui palju analüütilist mõtlemist ning otsustusi eri võimaluste vahel vajab rahvamuusika kirjeldamine ning üleskirjutamine.(1)

Etnomusikoloogiliste uurimuste nurgakiviks on 1950. aastatest alates peetud välitöid. 1979. a lisas USA etnomusikoloog George List selle teadusharu põhitunnuste hulka välitöödel kogutud muusikalise materjali transkriptsiooni: "Selle eelduseks, et uurimus oleks etnomusikoloogiline, on muusika transkribeerimine…" (Ellingson 1992: 110). Transkriptsioon on notatsioonisüsteemi alamkategooria ning nii loogiliselt kui ka ajalooliselt eeldab ta notatsiooni olemasolu. Transkriptsiooni ja notatsiooni olulisim erinevus on funktsioonis. USA muusikateadlane Charles Seeger sõnastas 1958. a ümber juba sajandi algul (1908) B. I. Gilmani poolt tehtud eristuse, mille põhjal notatsioonil on kaks funktsiooni: määrav (prescriptive) e ettekirjutav ning kirjeldav (descriptive). Määrava notatsiooni eesmärgiks on anda ettekirjutused selle kohta, kuidas üks pala peaks kõlama (lääne notatsioonisüsteem on oma olemuselt ettekirjutav). Deskriptiivse notatsiooni eesmärgiks on kirjeldada seda, kuidas üks pala ühel konkreetsel esitusel kõlas, või anda edasi lugejale tundmatu muusikateose iseloomulikke jooni ning detaile (Nettl 1964: 99). Just kirjeldavat notatsiooni nimetatakse etnomusikoloogias transkriptsiooniks (Ellingson 1992: 111). Transkriptsioon on seega kuuldud helide muutmine visuaalseteks sümboliteks.

Põhjaliku artikli kuuldelise transkriptsiooni usaldatavusest on avaldanud George List, kes mainib, et esitatud muusika võrdlemiseks on ainult kaks võimalust: võib usaldada oma mälu ning võrrelda ühte esitust teisega auditiivselt või teha kõigist sündmustest graafilised pildid ning võrrelda neid visuaalselt. Kuna inimese mälu on piiratud, eelistatakse detailsema võrdluse puhul visuaalseid vahendeid. Graafilise pildi võib muusikalisest sündmusest saada jällegi kahel viisil: kõrvaga kuulates ning kuuldut nootidena üles kirjutades või muusikat kui helide jada elektrooniliste vahendite abil fikseerides ja seejärel muusikaakustika raames analüüsides. Esimesel juhul saame me tavaliselt transkriptsiooni muusikalises notatsioonis, teisel juhul joonise helilaine liikumisest. List tõestas, et "…kõrva järgi tehtud noteeringu vormis transkriptsioonid on piisavalt korralikud ning usaldatavad, et olla aluseks muusikalise stiili analüüsimisel ja muusikalise heli kahe aspekti - kõrguse ja kestvuse - võrdlevatel uuringutel" (List 1974: 375). Sellise tulemuseni jõudmiseks tegi List kahte tüüpi katseid: ta võrdles erinevate inimeste poolt tehtud kuuldelisi transkriptsioone ning samast muusikapalast tehtud kuuldelist ning automaatset (füüsilise helilaine mõõtmisel elektrooniliste vahendite abil saadud graafik) transkriptsiooni. Esimese katse põhjal jõudis ta järeldusele, et erinevate inimeste transkriptsioonid samast muusikapalast erinevad enamasti väga vähesel määral, kuid harva on nad identsed kõigi kuuldud detailide osas. List leidis, et transkriptsioonid võivad erineda mitte ainult notatsioonimeetodilt, vaid ka sisu poolest, st mida on konkreetne inimene oluliseks pidanud ning üles kirjutanud. Teise katse tulemusena leidis ta, et helikõrguslikud korrektuurid, mida tuli automaatse graafiku põhjal kuuldelises transkriptsioonis teha, ei olnud suuremad kui veerand tooni ning helipikkuste erinevused ei ületanud enamasti kuueteistkümnendik-vältust. Seega olid erinevused suhteliselt väikesed. Samas tuleb aga märkida, et Lääne-Euroopa klassikalises muusikalises notatsioonis puuduvad vahendid mikrointervallika täpseks kajastamiseks ning kui akustiliselt graafikult saame täpselt välja lugeda, millistel helidel toimus aeglustus või kiirendus, siis muusikalise notatsiooni abil ei ole seda võimalik adekvaatselt väljendada. Kokkuvõtteks mainib ta aga mõlema katse kohta, et kokkulangevusi oli oluliselt rohkem kui erinevusi.

See, et kuuldeline transkriptsioon, vaatamata temas sisalduvatele subjektiivsetele joontele, end õigustab, on juba tõestatud fakt. Järgnevalt tuleks aga arutleda sellise transkriptsiooni eesmärkide üle ning vastavalt sellele valida transkribeerimiseks sobivaimad väljendusvahendid.

"Ükskõik milline transkriptsioon valib akustiliste nähtuste hulgast vaid need, mida konkreetne transkribeerija oskab kõige olulisemateks pidada ning mida tema käsutuses olev notatsioonisüsteem võimaldab kirja panna. Seega on väga olulised transkribeerija teadmised ja kogemused ning nende väljendamiseks olemasolevad vahendid", (st notatsioonisüsteem) (Nettl 1964: 98). Iga notatsioon on kokkuleppeline süsteem, mis võimaldab edastada vastava muusikatraditsiooni kõige olulisemaid struktuure ja elemente (Lippus 1995: 31). Loomulikult ei saa mitte-lääne muusikat meie notatsioonisüsteemi abil adekvaatselt kajastada. Kuna notatsioonivahendid tekkisid vajadusest märkida seda, mis eksisteeris igapäevases muusikategevuses, ei olnud euroopa noodisüsteemil vaja väljendada nähtusi, mida selles kultuuris ei esinenud. Etnomusikoloog, kes soovib erinevate kultuuride muusikat transkribeerida ning võrrelda, peab selleks ise vastavad vahendid leiutama. Selline protsess on võrreldav uue kirjakeele leiutamisega.

Oma variandi rahvamuusika käsitlemiseks on esitanud USA uurija Alan Lomax (1968). Ta on üritanud luua kõikehaaravat süsteemi, mille alusel võõrale muusikale läheneda ning mis pakuks süsteemset tuge ükskõik millises kultuuripiirkonnas tegutsevale etnomusikoloogile.

Autor leiab, et kuna laulmine on ühiskondlikult juhitud ning grupile orienteeritud suhtlusviis, võib teda ka muusikalisest aspektist vaadelda osalejate hulga ning nende funktsiooni alusel muusikalises suhtlemises. Inimgrupp võib laulu ettekandmisest osa saada kas kuulajana või aktiivse osalejana. Just see dihhotoomia sai aluseks kantomeetrilisele uurimusele, mis käsitleb laule, lähtudes kahest kontrastsest mudelist:

A. Tugevalt individualiseeritud esitus, milles valitsev on soololaulja. Ta esitab muusikat, mis on liiga keerukas, et kohe kaasa laulda (kas teksti, meloodia, rütmi, ornamentika, vokaaltehnika või kõigi nimetatute poolest); sageli saadavad teda muusikainstrumendid (orkester).

B. Tugevalt grupile orienteeritud esitus, milles kõigil on võimalik osaleda, kuna laulu üldkontuurid on suhteliselt lihtsad, ning mille elemendid korduvad sageli - nt konkreetse tähenduseta refrääniga ühefraasiline ornamenteerimata meloodia ning regulaarne meetrika.

Lomax esitab ka nimetatud esitusmudelite kõige äärmuslikumad kujud:

Nende kahe lihtsa mudeliga manipuleerimine toob vokaalkultuuride käsitlemisse märkimisväärse selguse ning üldjoontes saab nende mudelite alla paigutada kõik maailmas tuntud laulud.

Laulude täpsemaks kirjeldamiseks pakub Lomax hindamissüsteemi, kus kõigile muusikalistele nähtustele on antud võrdne tähtsus. Kuigi see kogemustel põhinev hindamissüsteem ei hõlma erinevate muusikaliste esituste kõiki variante (mis tõenäoliselt oleks ka võimatu), viitab ta siiski väga laiale valikule. Iga taseme alla kuuluvad mitmed erinevad võimalused, millele Lomax on andnud oma tähistused. Siinkohal on Lomaxi klassifikatsioonist välja toodud vaid need punktid, mis puudutavad ühehäälset saateta laulmist ning on seega kasutatavad eesti regilaulu vaatlemiseks.

• Vokaalne koosseis - kirjeldab esituskoosseise, nt: mitte ühtegi lauljat; üks laulja; üks laulja ning tantsiv, karjuv publik; eeslaulja ja koor jne.
• Vokaalpartii muusikaline organiseeritus - viitab samaaegselt kõlavatele muusikalistele liinidele, nt: monofoonia; unisoon; kaks või enam lauljat, kes ei ole omavahel muusikaliselt seotud; heterofoonia; polüfoonia.
• Vokaalpartii rütmilise organiseerituse kirjeldus näitab laulupartiide rütmilist kooslust, nt ühe laulja puhul rütminihe puudub; suurema koosseisu puhul võib rütmiline koordineeritus olla minimaalne, keskmine või maksimaalne.
• Teksti koosseisus leidub nii arusaadavaid sõnu kui mõttetusi. Mõiste 'mõttetu materjal' hõlmab mitmesuguseid nähtusi - tähenduseta silbid ja sõnad, lalinad, nuuksed, mõminad, urahtused ning palju muud taolist. Nt: jutustava sisuga lauludes ning palvetes on tekst ülioluline ning domineerivad sõnad; osades lauludes sõnad domineerivad, kuid kasutatakse ka sõnakordusi või mõttetuid sõnu; sõnu ning kordusi või mõttetusi on umbes pooleks; domineerivad kordused ning mõttetud sõnad.
• Üldine rütmiskeem püsib enamuses muusikastiilidest samana ning varieerimised on võimalik tavaliselt selle alla mahutada. Nt: rõhutatud rütm - umbes ühepikkused noodid, mis on võrdselt rõhutatud; lihtne meetrika - lihttaktimõõdud ning liittaktimõõdud, kus taktimõõdusisesed jagunemised on võrdsed, nt 9/8 = 3/8, 3/8 ja 3/8; kompleksne meetrika - liittaktimõõdud, kus taktimõõdusisesed jagunemised ei ole võrdsed, nt 9/8 = 2/8, 2/8, 2/8 ja 3/8; ebaregulaarne meetrika - pidevalt vahelduv taktimõõt; vaba rütm.
• Üldist meloodialiikumist kirjeldatakse ligikaudsete mõistete abil, nt: kaarekujuline (tõusev-laskuv); terrassiline; laskuv jne.
• Vormi kohta tehakse otsuseid põhiliselt muusikalise materjali kordumise või mittekordumise (läbikomponeeritus) põhjal. Nt: refrääniga vorm; erinevatel tasemetel varieeritud vorm; salmilaul; läbikomponeeritud vorm jne.
• Fraasi pikkust mõõdab Lomax sekundites: väga pikk fraas (üle 16 sek); pikk fraas (10-15 sek); keskmise pikkusega fraas (5-9 sek); lühike fraas (3-4 sek); väga lühike fraas (1-2 sek).
• Fraaside arvu määramiseks tuleks fraase lugeda hetkeni, mil nad hakkavad korduma. Nt kui laulus on fraasid ABC ABC ABC, siis on see 3-fraasiline laul. Lisaks fraaside arvule tuleks märkida, kas fraasid on sümmeetrilised (terve laulu vältel sama pikkusega) või ebasümmeetrilised (vähemalt üks fraas on kas pikem või lühem kui teised).
• Viimase heli positsioon laulu üldise ulatuse suhtes. Nt: viimane heli on laulus madalaim; ta asub laulu madalamas registris; ta asub umbes keskel; ta asub laulu kõrgemas registris; ta on laulu kõrgeim heli.
• Üldine heliulatus määratletakse intervallina laulu kõrgeima ning madalaima heli vahel.
• Laulu intervalliline koosseis määratakse helidevaheliste intervallidena ühe hääle ulatuses, kusjuures fraasi lõpp- ning algusheli vahelist intervalli ei arvestata. Nt: monotoonne - intervalle ei esine, terve laul samal kõrgusel; kitsad intervallid - siia kuuluvad tertsist väiksemad; diatoonilised intervallid - domineerivad tervetoonilised intervallid, s.o s.2; laiad intervallid - tertse esineb sagedamini kui sekundeid ning priime; väga laiad intervallid - domineerivad kvardid ning kvindid.
• Kaunistuste kasutamise selgitamiseks tuleb kõigepealt määratleda põhimeloodia ning alles siis saab midagi kaunistusena käsitleda. Mõõtskaalaks on "väga rikkalikult kaunistusi" kuni "väga napilt kaunistusi".
• Tempot on metronoomiga keerukas määrata, kuna enamasti on tempo suhteliselt kõikuv. Lisaks on raske otsustada, milline pikkus võtta põhiühikuks. Lomax pakub variandi iseloomustada tempot sõnalise kirjeldusega skaalal "väga aeglasest" kuni "väga kiireni".
• Heli tugevus võib olla varieeruv, kuid skaalal "väga mahedast" kuni "väga valjuni" peaks välja tooma vaid laulule kõige karakteersema tugevusastme.
• Rubatode hulka kuuluvad esitaja tempolised vabadused, nt: äärmiselt suured rubatod; suured rubatod; mõned rubatod; täpne tempo e ilma rubatodeta.
• Glissando tekib hääle sujuval libistamisel ühelt helilt teisele. Nt: glissandod on domineerivad; palju glissandosid; mõned glissandod; ilma glissandodeta.
• Melismi puhul on üks silp jagatud mitme noodi vahel, selle vastandiks on süllaabilisus, kus igale silbile vastab üks noot. Segi ei või ajada melisme ning kaunistusi. Nt: enamus helimuutusi on artikuleerimata, st melismaatilised; mõned helimuutused on artikuleerimata; kõik helimuutused on artikuleeritud, st süllaabilised.
• Tremolo on kahe helikõrguse kiire vaheldumine, mis lauljal võib tekkida nt pika noodi ajal. Märkida tuleks, kas tremolot esineb või mitte.
• Register määrab laulu esituskõrguse. Nt: väga kõrge - meestel falsett; kõrge - nn pearegister; keskmine; madal; väga madal - laulja esitab tõenäoliselt oma kõige madalamaid võimalikke toone.
• Vokaali iseloom. Laulmine võib olla nt kõnelaadne, joodeldav jne.
• Nasaalsus iseloomustab ninahäälikute kasutamist.
• Hääle kvaliteeti näitavad kähisemine, karedus, krigin jne.
• Ettekandes võib iga heli olla eriliselt rõhutatud, normaalselt rõhutatud või üldse mitte rõhutatud.
• Konsonantide hääldus varieerub. Kaashäälikud võivad olla välja hääldatud kas väga selgelt, normaalselt või väga pehmelt.

Kõik väljatoodud tegurid iseloomustavad rahvalaulu esitust ning nendega arvestamine transkribeerimissüsteemi loomisel võimaldab hiljem notatsiooni abil muusikalise materjaliga süsteemselt tutvuda ning erinevaid rahvamuusikastiile omavahel võrrelda. Kõigepealt võib proovida konkreetset esitust Lomaxi kategooriate alusel kirjeldada ning alles seejärel saab hakata mõtlema kuuldu noodipilti paigutamisele e transkribeerimisele.

Väljaandes "Setu hällitused" on muusikaline materjal transkribeeritud euroopalikku notatsioonisüsteemi, mida on mõningal määral kohandatud rahvamuusikale sobivamaks. Lähtutud on Eestis valitsevast rahvamuusika transkribeerimise traditsioonist, mis keskendub heli kõrguse ning pikkuse määramisele noodijoonestikul. Määratud on ka tempo, absoluutne esituskõrgus, viisi vormiskeem ja kaunistused. Mitmed Lomaxi kategooriates leiduvad verbaalselt kirjeldavad nähtused on analoogselt varasemate eesti rahvamuusika publikatsioonidega enamasti kõrvale jäetud. Väljaande eessõnas on käsitletud esitussituatsiooni ja -koosseisu, teksti ülesehitust ja rõhkusid, viidatud on heli tugevusele ja tempo kõikumistele. Täpsema ülevaate avaldamispõhimõtetest saab väljaande eessõnaga tutvudes.

Tagasi esilehele

Kirjandus

Ellingson, Ter 1992. Transcription. - The New Grove Handbooks in Music. Ethnomusicology. London, pp. 110-152.

Lippus, Urve 1995. Linear Musical Thinking. Studia Musicologica Universitatis Helsingiensis VII. Tallinn.

List, George 1974. The Reliability of Transcription. - Ethnomusicology 18 (3), pp. 353-378.

Lomax, Alan 1978. Folk Song Style and Culture. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers.

Nettl, Bruno 1964. Theory and Method in Ethnomusicology. New York, pp. 98-130.

1. Teoreetilise töö tulemusi on rakendatud publikatsioonis: Maarja Kasema, Vaike Sarv, Setu hällitused. Ars musicae popularis XIII. Eesti Keele Instituut. (Ilmumisel.)