Vaatlen lähemalt kahte kitsamat lõiku rahvaluule õppetooli loomisloost, kasutades põhiliselt Eesti Ajalooarhiivis (EAA) säilinud materjale Tartu ülikooli taasavamisest 1919. a. Tutvustan Jaan Jõgeveri ettepanekut luua ühtne rahvateaduse õppetool, kus tegeldaks rahvaluule kõrval ka etnograafiaga, ning otsin vastust küsimusele, miks Oskar Kallasest ei saanud rahvaluuleprofessorit.

1. Kui asuti ette valmistama Tartu ülikooli taasavamist, tuli suuri muudatusi ette võtta teaduskondade korralduses, eriti muidugi senises ajaloo-keeleteaduskonnas, mis oli veneaegses ülikoolis korraldatud suurriigi huve arvestades (Kangro 1970: 55). Et loodavas ülikoolis peab olema rahvaluuleprofessor, selles kahtlusi ei olnud - rahvaluuleprofessuur oli ette nähtud juba teaduskonna esimestes säilinud kavades (EAA f 2100, n 4, s 250).

1919. a augustis kinnitas ülikooli valitsus eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli institutsiooni ajaloo-filosoofia, hilisemas filosoofia teaduskonnas (EAA f 2100, n 4, s 35, lk 28).

1920. a mais tegi aga filosoofiateaduskonna dekaani kohusetäitja Jaan Jõgever ettepaneku, mis oleks võinud mõjutada kogu rahvaluuleõpetuse arengut Tartu ülikoolis. Nimelt pani Jõgever filosoofiateaduskonnale ette nimetada rahva- ja muinasteaduse õppetool, kuhu ei suudetud leida sobivat õppejõudu, ümber Eesti ja Põhjamaade muinasteaduse (s.o arheoloogia) õppetooliks, kus õpetataks rahvaluule kõrval ka etnograafiat. (EAA f 2100, n 5, s 262, lk 2-2p). Jõgeveri kava järgi oleksid õppetooli loenguprogrammi kuulunud rahvaluule, rahvausund, kombestik, asustus, hooned, sisustus, rõivad, toit jne. Ettepanek pälvis teaduskonnakogu toetuse ning vastu võeti otsus nimetada rahva- ja muinasteaduse õppetool ümber Eesti ja Põhjamaade muinasteaduse õppetooliks ning viia üks osa rahvateaduse alla kuuluvatest ainetest eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli alla. Kuid üksikasjalikum alade jaotus mõlema õppetooli vahel lükati edasi, kuni mõlema õppetooli professorid kohale jõuavad (EAA f 2100, n 5, s 262, lk 7).

1921. a sügissemestrist alustasid ülikoolis tööd nii rahvaluuleprofessor W. Anderson kui arheoloogiaprofessor A. M. Tallgren, kuid filosoofiateaduskonna koosolekutel rahvateaduse õppetooli loomist enam ei puudutatud. (Põhjus võis olla selles, et polnud selle mõtte edasiviijat.) Selle asemel otsustati Tallgreni eestvedamisel luua etnograafia dotsentuur (selle loomisest on põhjalikumalt kirjutanud Jüri Linnus 1989). Nõnda jäi ühtne, nii rahvaluule kui etnograafiaga tegelev rahvateaduse õppetool loomata, seniajani on aga ikka ja jälle jutuks võetud nende teadusalade kokkukuulumine. Meenutagem näiteks 1990. aastate algul Keeles ja Kirjanduses ilmunud mõttevahetust "Eesti folkloristika täna ja homme", kus muu hulgas räägiti ka folkloristide ja etnograafide koostöö vajadusest. (Vt nt Kõiva 1990: 451, Viires 1991.)

2. Miks Oskar Kallasest ei saanud rahvaluuleprofessorit? Loone Kaust on oma magistritöös "Dr. Oskar Kallase elu ja töö" arvanud, et O. Kallasest professorivalimistel mööda minnes tehti talle ränka ülekohut (Kaust 1993: 60).

Kallas oli emakeelse ülikooli loomisega seotud 1918. aastast saati. Temast pidi saama ülikooli kuraator (Laagus 1932: 205) ning Kallase ülesandel koostas ülikooli tolleaegne kuraator ja hilisem majandusnõunik Karl Laagus majanduskava Tartu ülikooli avamiseks eesti ülikoolina. Kava sai valmis ja Kallasele üle antud enne Vabadussõja puhkemist 28. novembril 1918 (Laagus 1932: 186-188). Detsembris 1918 määras aga ajutine valitsus Oskar Kallase Eesti asjuriks Soomes (Medijainen 1997: 85-86); ülikooli kuraatoriks sai senine haridusminister Peeter Põld (Laagus 1932: 205). Sellegipoolest ei jäänud Kallas ülikooli taasavamise eeltöödest kõrvale. Ta oli ülikooliga tihedas kirjavahetuses, saates materjale professorikandidaatide kohta, soovituskirju, raamatuid (EAA f 2100, n 4, s 654). Eesti ainukese rahvaluuledoktorina oli ta ainuvõimalik kandidaat rahvaluuleprofessori kohale. (Välismaalastest õppejõud võisid kõne alla tulla alles siis, kui eestlastest kandidaate polnud.)

Et Kallast professoriks oodati ja loodeti, sellest annavad tunnistust ajalooarhiivis säilinud õppejõudude nimekirjad, kus Kallase nimi on olemas algusest peale, s.o alates juulist 1919 (EAA f 2100, n 4, s 1, lk 14; s 447, lk 9p; s 250, lk 60p). Ka ülikooli kuraator Peeter Põld on kinnitanud, et ta kutsus Kallast professoriks, kuid too keeldus (Põld 1920).

Millised võisid olla keeldumise põhjused? Iseenda suhtumist pole Kallas väljendanud, seetõttu on raske öelda, kas diplomaadi ameti valimine oli tema jaoks oma südamesoovi ohverdamine üldise hüve heaks, nagu on kirjutanud Loone Kaust (1993: 60). Eesti Vabariigi saatkondade kohta doktoritöö kaitsnud Eero Medijainen peab Oskar Kallast saadikuna Eesti diplomaatia üheks õnnestunumaks leiuks ning ilmselt üheks edukamaks Eesti esindajaks 1920. aastatel (Medijainen 1997: 85). Seega ei ole põhjust arvata, et Kallas selle töökoha vastumeelselt vastu võttis.

Otsust tegema võisid Kallast mõjutada ka perekondlikud probleemid. Aino Kallase päevikust nähtub, et nendevahelised suhted olid tollal rabedad (Kallas 1993), seega võis saadikukoha vastuvõtmine olla vastutulek Aino Kallasele.

Kindlasti ei või ülikooli süüdistada Kallase kõrvalejätmises, sest teda peeti sobivaimaks kandidaadiks rahvaluuleprofessori kohale. Teisi kandidaate polnud sugugi kerge leida: otsiti Soomest - Kallase kõrval kaaluti ka A. Aarne ja A. O. Väisäneni kandidatuuri -, kuid soomlased loobusid. Alles sügiseks 1919 oli nimekirja kantud O. Kallase ja K. Krohni soovitusel Walter Anderson (EAA f 2100, n 4, s 250, lk 62-64).

Kallasel oli ka avalikkuse soosing, millega Anderson kiidelda ei saanud. Ajakirjanduses mõisteti hukka Andersoni valimine rahvaluuleprofessoriks ning arvati, et selleks oleks pidanud tulema ikkagi Kallas (Tallinna Teataja 1919; Kaja 1920).

Seega ei saa nõustuda väitega, et Kallasest mindi professorivalimistel mööda. Kindlalt võib öelda, et kui ta oleks professorikohta tahtnud, oleks ta selle saanud. Otsus kõrvale jääda võis tulla ainult Kallase enda poolt.

Tagasi esilehele

Kirjandus

Kaja 1920. Vähe kordaläinud professorivalimine. Nr 78, 11. apr.

Kallas, A. 1993. Hingesild. Päevikulehti aastaist 1919-1921. Tallinn.

Kangro, B. 1970. Universitas Tartuensis. Lund.

Kaust, L. 1993. Dr. Oskar Kallase elu ja töö. Käsikirjaline magistritöö TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis. Tartu.

Kõiva, M. 1990. Veel kord rahvaluulest. ("Eesti folkloristika täna ja homme") - Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 451-455.

Laagus, K. 1932. Eesti ülikool Tartus. Tartu.

Linnus, J. 1989. Etnograafia ja museoloogia Tartu ülikoolis aastatel 1919-1940. - Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXII (1). Tartu, lk 50-62.

Medijainen, E. 1997. Eesti välisministeerium ja saatkonnad 1918-1940. Väitekiri. Tartu.

Põld, P. 1920. [Kiri Kaja toimetusele] - Kaja, nr 103, 12. mai.

Tallinna Teataja 1919. Tartu ülikooli professorite asjus. Nr 258, 25. nov.

Viires, A. 1991. Probleeme jätkub. ("Eesti folkloristika täna ja homme") - Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 65-69.