Eesti Rahvaluule Arhiiv
Ajalugu
Esimesed rahvaluulet sisaldavad arhiivid Eestis tekkisid 19. saj teisel veerandil Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) juures Tartus ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu (EKÜ) juures Tallinnas. Kogujaiks olid baltisaksa estofiilid (A. F. J. Knüpffer Kadrinas, G. Schultz-Bertram Tormas jt), kelle kirjapanekuis leidub rohkesti huvitavat rahvaehtsat materjali. Sageli aga puuduvad kogumise algaegadel talletatu juurest olulised lisaandmed laulu või jutu esitaja, kogumisaja jms kohta. Tollele ajale oli üldiselt iseloomulik ilustav ja loominguline lähenemine rahvaluulele ning ka esimesed eestlastest kogujad Fr. R. Faehlmann (1798-1850) ja Fr. R. Kreutzwald (1803-1882) kasutasid rahvalaule ja -jutte peamiselt ilukirjanduse alusmaterjalina.
Jakob Hurt
Eesti rahvaluule suurkogumine sai alguse tänu Jakob Hurdale (1839-1907), kes otsustas kirja panna ning hiljem trükis välja anda võimalikult suure osa eestlaste vaimsest vanavarast. Ta alustas kogumistööd 1860. aastail oma kodukandis Põlvamaal sugulaste ja tuttavate abiga, kuid laiendas ettevõtmise peagi üldrahvalikuks. Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina propageeris J. Hurt vanavarakogumist ning juhtis tähelepanu sellele, et kõik püütaks võimalikult täpselt, murdekeelt muutmata ning muude paranduste ja lisandusteta kirja panna. Eriti suure ulatuse võttis töö pärast 1888. aastal ajalehtedes ilmunud üleskutset "Paar palvid eesti ärksamaile poegadele ja tütardele". Kokku oli Hurdal umbes 1400 kaastöölist üle kogu Eesti. J. Hurt kujundas välja ka tänapäevani kehtiva arhiivimaterjalide korraldussüsteemi, mis arvestab käsikirjade formaati, päritolu ja kogumisaega - aasta vältel ühelt ja samalt kogujalt laekunud saadetised paigutati kokku (vt käsikirjalised kogud). J. Hurda 162-köitelist kogu (H) võib tema arhailisuse, autentse materjali rohkuse ning andmete täpsuse tõttu tänini pidada üheks väärtuslikumaks Eesti Rahvaluule Arhiivis.
Matthias Johann Eisen
J. Hurdaga üheaegselt korraldas üle-eestilist rahvaluulekogumist ka Matthias Johann Eisen (1857-1934). Tema 99-köiteline kogu (E) sisaldab eelkõige rahvajutte, uskumusi ja kombekirjeldusi ning lühivorme (vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused).
J. Hurda 1888. a üleskutse õhutusel sai rahvaluulekoguja Oskar Kallasest (1868-1946), kes aastatel 1904-1916 organiseeris Eesti Üliõpilaste Seltsi kaasabil süstemaatilist rahvaviiside kogumist. EÜS-i kogu väärtus seisnebki eelkõige suure hulga laulude jäädvustamises koos viisidega, pillilugude, rahvatantsude jm noodistamises. EÜS-i kogumismatkadelt on pärit ka esimesed eesti rahvamuusika fonografeeringud (alates 1912. a.) (vt heliarhiiv).
1909. aastal loodi Eesti Rahva Muuseum, mis pidi jätkama J. Hurda rahvaluulealast tööd. Muuseumi tegevusvaldkond kujunes kavatsetust märksa laiemaks, majanduslikud võimalused aga piiratumaks. Nii oli Hurda rahvaluulekogu pärast tema surma 20 aastat hoiul Soome Kirjanduse Seltsis ning leidis seal üksiti teaduslikku kasutamist (tulemuseks nt Antti Aarne muinasjutukataloog jm).
ERA töötajad Herbert Tampere, Olli jõgever,
Oskar Loorits, Rudolf Põldmäe ja Richard Viidalepp
1920. aastail, kui Tartu Ülikoolis õpetati juba folkloristikat, tekkis taas vajadus ühtse rahvaluulearhiivi järele. Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) asutati 24. septembril 1927 ning selle juhatajaks sai Oskar Loorits (1900-1961). Ta korraldas Hurda kogude Helsingist äratoomise ning asus ka kõiki muid varasemaid kogusid Tartusse koondama. Hakati korraldama kogusid ning looma registrite ja kartoteekide süsteemi, jätkati ka kogumistööd arhiivi oma töötajate ja korrespondentide abiga. 1930. aastail algatati mitmed eelkõige kooliõpilastele mõeldud rahvaluule kogumise võistlused (näit lastehirmutiste, rahvamängude, kohamuistendite kogumiseks). Hakati koguma ka kirjalikult levivat pärimust: laulukladesid, salmialbumeid, oraakleid jm (seeria ERA, AK) ning süstemaatiliselt talletama teiste Eestimaal elavate rahvaste pärimust. Oskar Loorits kogus ja uuris põhjalikult liivi rahvaluulet.
Aastatel 1936-1938 toimus Eesti Rahvaluule Arhiivi, Tallinna Muusika Muuseumi ja Riigi Ringhäälingu koostööna rahvaviiside ja rahvajuttude heliplaadistamine. Kolme aasta jooksul plaadistati üle 700 pala (heliarhiiv).
ERA teadus- ja allikapublikatsioonide üllitamiseks asutati "Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetuste" seeria. 1937. a. otsustati jätkata J. Hurda poolt algatatud "Monumenta Estoniae antiquae" väljaandmist regivärsiliste rahvalaulude publitseerimisega: ilmusid "Vana Kannel" III (1938) ja IV (1941). Korrespondentide juhendamisel oli abiks 1936. a. ilmuma hakanud "Rahvapärimuste Selgitaja" (avaldada jõuti 9 vihku).
1940. aastal muudeti Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, kuid töösuunad ja -põhimõtted ei muutunud. 1947. a. suleti ERA-nimeline kogu ning hakati materjale koondama Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogusse (RKM). Samal aastal loodi ka uus uurimisasutus - Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektor (praegu Eesti Keele Instituudi folkloristikaosakond - EKI) ning selle juurde tekkis oma folkloorikogu (KKI), millest nüüdseks osa on ERA-le üle antud. Võimaluste piires on ERA-sse kopeeritud ka teiste väiksemate arhiivide materjale (Eesti Raadio, Teatri- ja Muusikamuuseum, Muusikafond, Emakeele Seltsi murdekogu). Tartu Ülikooli käsikirjalised rahvaluulekogud (EKRK; TRÜ, VKK - vt käsikirjalised kogud) on samuti deponeeritud Eesti Rahvaluule Arhiivi.
1995. a sai Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond tagasi oma ajaloolise nime - Eesti Rahvaluule Arhiiv.
