Uitamise meetodist fotoarhiivis

Marika Alver

Eesti Kunstiakadeemia

marika.alver@artun.ee

 

Uitamist ja uitajat seostatakse eelkõige linnaruumiga, kuid toon oma ettekandes näiteid sellest, kuidas uitamise ruumiks võib olla fotokogu ja miks ülepea võiks uitamist fotoarhiivis rakendada. Toetudes Walter Benjamini (2002) käsitlustele, vaatlen uitamist (pr keeles flânerie) kui tunnetusviisi ja vaatlemise praktikat. Näiteks on Benjamin ajaloolast kirjeldanud kui linnas uitavat flanööri, kes püüab tabada talle ootamatult ilmuvate piltide tähenduslikkust ja omavahelisi seoseid. Sellest tulenevalt ei saa uidata kiirustades - vastupidi, uitamine eeldab intensiivset aeglust.

Esteetilise pilguga uitaja on kirglik vaatleja, aga ka amatöörist detektiiv, kes ihaleb ebatavalise, ootamatu ja tundmatu järele. Kuigi uitaja justkui ei keskendu millelegi konkreetsele, peitub tema uitamises soov komistada möödunud aja jäänukite otsa, et taasavastada unustatud-kadunud maailma. Seega võib öelda, et uitaja otsib märke progressi hävitustööst, milles kollektiivne mäluruum peegeldub mikroajaloolistes kihistustes dialektiliste piltidena, nagu Benjamin neid nimetab. Nii avaneb uitaja ees ruumiline ajaloomudel, kus erinevad ajastud ja ruumid eksisteerivad samaaegselt ja kõrvuti.

Uitaja vaatlemispraktikale on iseloomulik, et võlutud tema ees avanevast vaatemängust, kogub ta erinevaid inimtüüpe ja olukordi oma pilguga eemalt. Ta ei sekku kunagi vaatemängu. Näiteks ei sisene ta kunagi kauplusesse, vaid uudistab väljapandud kaupa läbi vitriinakende, samal ajal klaasi peegeldusest enda seljataga mööduvaid inimesi uurides ja iseennast nende keskel silmitsedes. Taolisi uitajaid võib pidada fotograafide eellasteks.

Fototehnoloogia leiutamine ja täiustumine ongi lisanud uitamisele uued mõõtmed: ühelt poolt võimaldab fotograafia kui pilgu pikendus uitamisel kogetut jäädvustada, et seda hiljem üle vaadata või kellelegi näidata; teisalt pakuvad fotod kui silmapikendused vaatajale võimaluse vaadelda ja kõrvutada ajaliselt ja geograafiliselt kaugeid maailmu, mille kohtumispaigaks osutub vaataja ise.

Analüüsin oma ettekandes mööda ühe fotoarhiivi erinevaid kogusid ja kategooriaid uidates tekkinud dialektilisi pilte. Ettekande fotomaterjal pärineb põhiliselt Ljubljana ülikooli etnoloogia ja kultuurantropoloogia õppetooli fotoarhiivist.

Benjamin, Walter 2002. The Arcades Project. Ed. Tiedemann, Rolf. Trans. Eiland, Howard & McLaughlin, Kevin. New York: Belknap Press.


 

Kakskümmend kaks tuhat kogumata pilti. Ühe hobi enesekajastusest

Mare Kalda

Eesti Kirjandusmuuseum

kalda@folklore.ee


 

Eestis harrastatakse alates 2001. aasta veebruarist geopeitust – globaalset varanduste otsimise mängu, mis läks niisugusena käima aastal 2000 USAs Oregoni osariigis. Navigeerimis- ja infotehnoloogiat mitmekülgselt rakendades peidetakse ja otsitakse mängu raames aardeid. Kogu tegevust kajastab mängu kodulehekülg kui harrastuse informatsioonikeskkond, mida geopeitjad ühiselt loovad ja sisuga täidavad.

Kuna tegu on spetsiifilise praktikaga, mille toimimine väärib jälgimist traditsiooni uurimise vaatepunktist, tekivad küsimused harrastuse “kogumise” võimalustest ja meetoditest, kuid ka otstarbekusest.

Geopeitus kui mäng on tegevusžanr, mille sooritused on voolavad, kogu aeg uuenevad, kehalised ja kogemuslikud ning mille jäädvustamine ongi problemaatiline (Abrahams 1977; Kapchan 2003; Stenros, Waern, Montola 2012). Teiselt poolt aga representeerivad geopeitjad ise jooksvalt kogu protsessi. Seetõttu kujutab geopeitus.ee, harrastajaskonna online meedia, endast isekoonduvat andmekogu, otsekui realiseerides võrdlev-ajaloolise koolkonna folkloristi unistust nähtuse kõikide variantide kättesaamisest.

Geopeituse kodulehekülg moodustab pildilise ja tekstilise kommunikatsiooni ühtse terviku. Seda arusaama silmas pidades arutlen lähemalt kõnealuse mängu visuaalse enesekajastuse iseärasuste üle.


Abrahams, Roger 1977. Toward an Enactment-Centered Theory of Folklore. Ed. William Bascom. Frontiers of Folklore. Boulder: Westview Press, 79–120.

Kapchan, Deborah 2003. Performance. Ed. Burt Feintuch. Eight Words for the Study of Expressive Culture. Urbana: University of Illinois Press, 121–145 .

Stenros, Jaakko, Waern Annika, Montola, Markus 2012. Studying the Elusive Experience in Pervasive Games. Simulation & Gaming, vol. 43, no. 3, 339–355.


 

Eesti Vabaõhumuuseumi Kihnu välitööde metodoloogilisi probleeme

Rasmus Kask

Eesti Vabaõhumuuseum

Rasmus@evm.ee

 

Sel suvel1 toimusid Eesti Vabaõhumuuseumi eestvedamisel2 Kihnu saarel välitööd, mis puudutasid põhiliselt taluarhitektuuri. Kuigi osavõtjaid oli mitmetest erinevatest asutustest ning erinevate huvidega, olid põhilisteks eesmärkideks Kihnu valla üldplaneeringu (valmib eeldatavasti 2013 aasta jooksul) miljööväärtuslike alade osa tarbeks algandmete kogumine ning võimalusel kohalikke vajadusi arvestavate kaitsemeetmete väljatöötamine. Välitööde käigus inventeeriti ligikaudu 70 talupidamist ning viidi läbi pea sama palju intervjuusid kohalike elanikega. Sõltuvalt uurija isiklikust huvist puudutasid intervjuud õigeusu, aianduse või taluarhitektuuri ja miljööväärtuste teemasid. Käesolevas ettekandes puudutan neist viimast, tuginedes põhiliselt enda poolt läbi viidud ligi kahekümnele intervjuule.

Siinses planeerimispraktikas on maapiirkondades suhteliselt lühikese ajaga kujunenud välja ning juurdunud miljööväärtuslike alade teemaplaneeringu vorm, mille eesmärkideks on kaitsta traditsioonilist külamaastikku ja taluarhitektuuri uusehitiste, kaasaegsete materjalide, sobimatute planeeringute jmt mõjude eest ning säilitada väärtuslikke asustusstruktuure ja terviklikke hoonestusalasid.<3> 3 Hoolimata väga erinevatest lähenemistest miljööväärtuste määratlemisele ning suurest varieeruvusest detailides, millele ühes või teises kohaliku omavalitsuse planeeringus tähelepanu pööratakse, mõistetakse teemaplaneeringu raames väärtust kui teataval moel hinnatavate visuaalsete vormide tuvastamist ja normeerimist. Taoline teoreetiline lähenemine (mida planeerijad ise sageli ei teadvusta, vaid võtavad aprioorse eeldusena) pärineb kunstiajaloo ja –esteetika kesksel arusaamal väärtusest kui mingile kindlale alusele tuginevast objektiivsest skaalast, mille alusel on võimalik kõiki sarnaseid nähtusi liigitada ja võrrelda4 – antud juhul siis objekti vanus, autentsus, ainulaadsus, tüüpilisus jne, mis on valdavalt tuvastatavad hoonet vaadeldes ja kirjeldades. Välitööde käigus ilmnes aga mitmeid probleeme taolise lähenemise kaudu inimeste ütluste mõtestamisel ja nende põhjal eelkirjeldatud vormis kaitse-eeskirjade väljatöötamisel.

Ühe näitena võib tuua katusekattematerjali, mille reguleerimine on üheks võimalikuks miljööväärtust puudutavaks detailiks. Selle suhtes võib esitada üldsõnalisi nõudeid nagu „tuleb kasutada traditsioonilisi viimistlusmaterjale (nii katus, kui seinad) ja katuse kuju“5 või juba detailsemalt: „Katusekattematerjalid valida sõltuvalt hoone katusekaldest, ajastust ja stiilist – puit, kivi, valtsplekk, bituumenplaat. Vältida plekist või plastikust kivi või puitu imiteerivaid materjale“.6 Vaadeldes Kihnu hoonete hetkeseisu tuleb tõdeda, et kasutusel on väga erinevad materjalid – plekk, eterniit, laast, kohapeal valatud tsementkivi, laud, roog jne. Millist neist kõigist võimalikest lahendustest tuleks pidada teiste ees väärtuslikumaks, autentsemaks või arhailisemaks?

Traditsiooniliseks (kuni Esimese Vabariigi ajani) võiks pidada õlgkatust, kuid seda tänapäeval enam ei valmistata. Vähemal määral on kasutatud ka roogu, kuid selle ehitamine on väga kulukas ning intervjuudest selgus, et kohalikud elanikud peavad seda ka üpris tuleohtlikuks. Samas on mitmel pool kõrvalhoonetel ja ka elamutel eterniidi all säilinud 1920–30ndatest pärit sindelkatused, kuid ka need on kohalike sõnul liiga kallid ning oluliselt vähem vastupidavad kui plekk-katused, mida praegusel ajal soositakse. Mitmed elanikud teadsid rääkida, et 2006. aastal käisid omavalitsuses jutud rookatuste kohustuslikuks tegemisest – mõte taolisest regulatsioonist leidis intervjuudes tugevat vastasseisu väga erinevatel põhjustel, alates materjali ning paigalduse hinnast, kohaliku ehitustraditsiooni puudumisest, kuni põhimõttelise omaniku õiguseni oma majapidamises enda soovide ja vajaduste järgi tegutseda. Miljööväärtuslike alade planeering, mis peaks kohalike huvisid seadusandluse jõul kaitsma väljastpoolt tulevate muutuste eest, tekitaks aga oma normeerival kujul rohkem konflikte kui lahendaks. Kihnlaste jaoks ei ole väärtuslik mitte ainult arhitektuuri paigutumine kultuurilukku või esteetika raamidesse, vaid selle kasutatavus pidevalt muutuvate vajaduste kontekstis.

Võiks ju miljööväärtuste seisukohast edasi argumenteerida, et kohalikud elanikud ei oska hinnata traditsioonilisi väärtusi ning neid tuleks selles osas harida, kuid mulle tundub, et probleem on pigem väärtusteoorias, mille eesmärgiks on jõuvahenditega oma abstraktsete normatiivide kehtestamine arvestamata kohalikku konteksti. Tuues teise näitena vana palkmaterjali – millest suur enamus Kihnu hoonetest on ehitatud – säilitamise ja eksponeerimise, siis valdavaks kohalike sooviks on olnud saada endale tuppa sirged, valged seinad. Nende jaoks, kes on eluaeg elanud palkmajades, tähendab kipsplaadi ja tapeediga sein edasiminekut, elujärje paranemist. Tahan siinkohal väita, et väärtus ei ole mitte abstraktne skaala, mis tuleb üles leida, määratleda ja kehtestada, vaid individuaalne hinnang, mis antakse konkreetses (nii ajalises, sotsiaalses kui kultuurilises) kontekstis konkreetsele nähtusele. Sel juhul ei saa inimeste antud hinnangutest abstraheerida universaalset „ilu“, vaid tuleb mõista iga üksiku väärtusasetuse konteksti eraldiseisvalt.

Sellega jõuan oma ettekande põhiküsimuseni – kas välitöödel tehtavad inventeerimised ning intervjuud on sobivad vahendid eelpool defineeritud väärtuste uurimisel? Kindlasti on võimalik intervjuude kaudu paremini mõista kohalike elanike eelistuste põhjusi ja nende väärtushinnangute tagamaid. Väga selgelt tulevad esile intervjuude eelised tavapärasemate inventeerimiste ees, mille puhul eksperdid ainult määratlevad oma esteetiliste hinnangute põhjal teiste inimeste hoonete juures leiduvaid visuaalseid väärtusi. Samas ei jõta sageli ka üle tunniajase intervjuuga pealispinnast kaugemale. Küsides ühe või teise konstruktsiooni või materjali kasutuse kohta, saame küll targemaks kui neid arhitektuurseid vorme vaadeldes, kuid pikem viibimine ümberehituste juures annaks omakorda oluliselt põhjalikumat teavet. Keskenduksingi oma ettekandes kahele probleemile: kogutava materjali kasutatavuse piiridele ning andmete kontekstuaalsuse määrale.

1. Välitööd toimusid 2012 aastal kolmes etapis: 14.–17.06, 26.06–05.07 ja 1.–8.08. Kavas on ka täiendav materjalide kogumine 1.–5.11.

2. Lisaks EVMi teaduritele võtsid välitöödest osa Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli, Eesti Kultuuriakadeemia ja Tartu Ülikooli Viljandi Kolledži õppejõud ja üliõpilased.

3. Hansar, L. (2004). Miljööväärtused linnas., Välja, L. (2009). Miljööväärtuslikud hoonestusalad planeerimisprotsessis; Hellström, K. ja Kais, M. (2011). Miljööväärtused maapiirkonnas: maapiirkonna miljööväärtuslike alade käsitlemise juhend Põlvamaa näitel.

4. Lehari, L. (2012). Väärtuste diskursus miljööväärtuslike külade teemaplaneeringus. Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž, magistritöö.

5. Viimsi vallavalitsus, AS Pöyry Entec (2009). Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneering „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“, lk 87.

6. Niibo, K. ja Kallas, T. (2011). Kanepi valla miljööväärtuslike alade teemaplaneering, lk 32.


 

Inimese jäljed maastikus, palunõia tee pühakivil. Looduslike pühapaikade ja arheoloogiamälestiste inventeerimine Hargla kihelkonnas 2012. aasta suvel.

Marju Kõivupuu

Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut

kpuu@tlu.ee

 

Inimesed lähevad ära, kohad jäävad järele (Maoori vanasõna).

Ettekanne võtab kokku 2012. aasta suvel Hargla kihelkonnas läbiviidud looduslike pühapaikade ja arheoloogiamälestiste inventeerimise tulemused.

Hargla (võru keeles Harglõ) on Eesti üks väiksemaid ja lõunapoolsemaid ning ajaloolise Võrumaa kõige läänepoolsem kihelkond, mis moodustati Karl XI korraldusel 1694. aastal Koivaliina (läti Gaujiena, saksa Atzele või Adzele), Urvaste ja Karula kihelkonna maadest. Moodustamise ajendiks oli kakskeelne kogudus ning keerulised loodusolud. Koiva (läti Gauja, saksa Aa) ja Mustjõe kevadine ning sageli ka sügisene üleujutus muutis ühenduse pidamise Koivaliinaga praktiliselt võimatuks.

Kihelkonna suurus on u 350 ruutkilomeetrit, laiust kitsamas kohas u 4 km ja laiemas kuni 15 km. Hargla kihelkonna lõunapiir (umbes 35 km) on samaaegselt ka Eesti Vabariigi lõunapiiriks. Siin asuv Naha küla (samanimeline küla asub ka Räpina kihelkonnas, mis kultuurikirjutustes on põhjustanud mõnikord teatavat segadust) on Eesti kõige lõunapoolsem punkt. Kihelkonna väiksusest tulenevalt oli ka inventeerijate töörühm väike, liikmeteks kaks „ühe jalga seesolijat“ Marju ja Kaarel Kõivupuu, kes on tubli viis põlve kohalikud, TLÜ kultuuriteaduste doktorant Kristiina Tiideberg ja TLÜ bioloogia eriala üliõpilane Anneliis Peterson. Metsandusalase nõuga abistas töörühma Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba, kes on magister maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse erialal.

Tänapäeval jaguneb kihelkonna territoorium Valga- ja Võrumaa vahel ligikaudu võrdselt. Kihelkonna keskus Hargla asub Valga maakonnas, kihelkonna Taheva valla osa ulatub põhjaosas paari küla ulatuses ka Karula kihelkonna alale. Lisaks arvukatele ja rahvapärimuses soliidselt esindatud jõgedele – Koiva, Mustjõgi, Peetri jõgi, Vaidva jõgi – on kihelkond ka üks metsarikkamaid. Metsaga on kaetud Taheva valla pindalast 67% ja Mõniste valla pindalast 57%. Siinsed ristimetsatukadki on Kagu-Eesti ristimetsadest ühed suurimad. Ainuüksi Saru (Sarupalu)-Hargla ristimetsas kasvab 1,5 kilomeetrisel lõigul tubli paarsada 120–150 aasta vanust püha ristimändi.

Looduslike pühapaikade ja arheoloogiamälestiste inventeerimine toimus ajaloolise Võrumaa Hargla kihelkonnas projekti „Arheoloogia, võim, ühiskond: koostöö arheoloogiapärandi kaitseks“ raames. Välitöödele eelnevalt töötati läbi Hargla kihelkonna kohta varasemal perioodil kirja pandud arheoloogiliste teadete, looduslike pühapaikade ning kohapärimusega seotud andmestik, samuti Hargla kihelkonna aja- ja kultuurilugu puutuvad trükised, perioodika ja elektroonilised andmebaasid.

Vanema kohapärimuse sidumisel maastikul reaalselt leiduvate või leidunud pärimusmälestistega tuli silmas pidada asjaolu, et 20. saj II pooleni talletatud kohalugude ja uskumusteadete kogumise spetsiifika keskendus rahvajutule või uskumusteatele eelkõige kui kunstilisele tekstile, pöörates vähem tähelepanu jutustaja isikule ning/või pärimusteate seotusele konkreetse koha või paigaga. Käesolevas kontekstis osutusid usaldusväärseteks ainult need varasemalt arhiveeritud kohalood, mis olid kogutud kohalikelt inimestelt või kirja pandud kohalike inimeste endi poolt. Tänapäeval on Hargla kihelkonna rahva mälus suhteliselt hästi säilinud esiajaloolised matmispaigad ning kesk- ja varauusaegsed kiriku- või kabeliasemed. Neid osatakse näidata ja neist lugusid kõnelda. Pühapuud ja pühakivid on olnud seotud ülekaalukalt Tõnise (Tinnüse, Antoniuse) austamisega ja temale ohverdamisega.

Elanike arv kihelkonnas näitab aga pidevat langustendentsi, seda nii loomuliku kui mehaanilise iibe tõttu. Mõnes külas, kus veel 1990ndatel käisin koos üliõpilastega pärimust kogumas, ei ela praegu enam ühtegi inimest või on jäänud vaid mõned üksikud vanad inimesed. Alles on vaid kohad, millega seotud pärimust ei vahenda enam kohalikud.


 

Kuidas tõlkida elamust: intervjuusituatsioon ja akadeemiline kirjutus

Moon Meier

Eesti Kirjandusmuuseum

moon.meier@gmail.com

 

Intervjuusituatsioonis või välitöödel saadud materjali ning selle põhjal tekkinud äratundmiste ja mõistmiste vormistamine akadeemiliste kirjutistena tähendab tõlkimist ühest meediumist teise. Sarnaselt keelelisele tõlkele on olemas teatud reeglid ja abivahendid, mis seda tõlkimist hõlbustavad, ent suurem osa jääb siiski kirjutaja leiutada.

Magistritööd kirjutades avastasin end omaenda jalgratast leiutamas. Kuigi eesti folkloristikas on analüüsitud nii jutuvestmist, mis oli mu uurimisteema, kui ka refleksiivsust, mida pidasin mõtestusviisina oluliseks, ei saanud ma varemtehtut otseselt oma töösse üle kanda. Kombinatsioon uurimistöö tingimustest, minu püüdlustest ja rõhuasetustest nõudis kombineerimist ka lähenemisviiside puhul. Soovisin, et mu töö peegeldaks intervjuusid võimalikult lähedaselt sellele, kuidas ma neid ise kogesin. Seoses sellega kerkis esile mitmeid lahendustvajavaid küsimusi.

Kuidas kirjeldada killukest teise inimese maailmast nii, et see oleks võimalikult vähe objektistav? Kuidas kirjutada oma vaimustusest, samas uuritava ainesega kokku sulandumata, et distants, millelt vaadelda, jääks siiski alles? Kuidas kajastada teatud seisukohti, arvamusi ja muljeid, mis on kahtlemata subjektiivsed, samas mind uurijana tugevalt mõjutanud? Kuidas ja kas lasta intervjueeritutel “ise kõnelda”? Olen mõjutusi saanud ja eeltoodud küsimustele vastuseid leidnud mitmest jutustav-esseistlikust ja/või isiklikku seotust rõhutavast uurimusest (nt Abu-Lughod 1993; Oras 2008; Shostak 1997).

Minu ettekanne kajastab intervjuusituatsioonist ja vestluspartneritega kohtumisest saadud muljete ja elamuste adekvaatse vahendamise problemaatikat, eelpooltoodud küsimusi ja vastuseid, mis ma neile leidnud olen.

Abu-Lughod, Lila 1993. Writing Women's Worlds: Bedouin Stories. [Berkeley, California]: University of California Press.

Oras, Janika 2008. Viie 20. sajandi naise regilaulumaailm: arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.

Shostak, Marjorie 1997. Nisa. !kungi naise jutustus oma elust. Kuressaare: Tormikiri.


 

Uurijahuvi, konflikt ja dialoog. “Teistmoodi laste” vanemate lood internetifoorumis.

Maili Pilt

Tartu Ülikool

maili.pilt@ut.ee

 

Alustasin uurimistööd “teistmoodi laste” vanemate lugudega 2011. aasta sügisel, mil avastasin ühe pere- ja suhtefoorumi registreerumata kasutajate eest varjatud osas vastavateemalise alamfoorumi. See on foorum, kus informatsiooni jagamise kõrval kirjutavad oma kogemustest ja tunnetest lapsevanemad, kes kasvatavad vaimse- või füüsilise puudega last, või vanemad, kelle lapseke on taevas ingliks. Foorum toimib kui tugirühm, kus ollakse üksteisele toeks. Minu huvi kõnealuse foorumi vastu on seotud laiema uurimistööga, kus keskendun pere-ja suhtefoorumeis leiduvatele kogemuslugudele ning nende uurimisega seotud eetikaküsimustele. Kui internetifoorumeisse kirjutatud kogemuslood sisaldavad enamasti vähemal või rohkemal määral kirjutajate ja/või nende lähedaste isikuid puudutavat informatsiooni, siis “teistmoodi laste“ vanemate lugude puhul on tegemist eriti tundliku sisuga tekstidega – haige lapse sünd, võitlus ellujäämise ja elus toimetuleku eest on selles foorumis igapäevased teemad.

Bente Gullveig Alver ja Ųrjar Ųyen (2007: 12) märgivad et uurijatena on meil vastutus nende indiviidide, rühmade ja ühiskondade ees, keda me uurime. „Teistmoodi laste“ vanemate lugude delikaatne sisu ning asjaolu, et need ei ole suunatud võimalikule uurijale, vaid teistele „teistmoodi laste“ vanematele, on pannud mind muuhulgas mõtisklema küsimuse üle, kuidas saaksin oma uurimistööd läbi viia nii, et see ei kahjustaks uuritavate huve. Esile on kerkinud rida uuritavate anonüümsuse tagamise ning uurimismaterjali esitamisega seonduvaid probleeme. Need on probleemid, milles olen näinud võimalikku konflikti uurija toimingute ning uuritavate tegelike soovide vahel.

•Millal peaksin avalikustama oma uurijahuvid ning kellelt ja kuidas küsima nõusolekut?
•Kuidas peaksin tagama uuritavate anonüümsuse? Kas on võimalik, et varjates uuritavate isikuid puudutavat informatsiooni, võiksin sattuda vastuollu uuritava sooviga just olla nähtav?
•Kas uuritavaile anonüümsust tagades võiksin tsiteerimisel muuta ka lugude detaile?
• Millist mõju võiks kõik eelkirjeldatud toimingud avaldada „teistsuguste laste“ vanemate lugusid käsitlevale uurimistööle tervikuna?
Nõustun Judy Ragnes`ga (2007: 225), kes on märkinud, et selleks, et uurija saaks austada oma uuringupatneri soove konfidentsiaalsuse või siis avaliku tunnustuse osas, peaks uuritav saama võtta seisukoha neis küsimustes. Kuna keskkonnas, kus kohtuvad „teistmoodi laste“ vanemad, on kõigi kasutajakontot omavate foorumiliikmetega võimalik individuaalselt ühendust võtta privaatteadete saatmise vahendi kaudu, otsustasin seda võimalust kasutada. Ajendatuna esile kerkinud eetilistest dilemmadest kirjutasin neile puudega laste vanemaile, kelle poolt kirjapandud tekste näeksin hea meelega oma uurimuse näitetekstidena. Ettekandes räägin, milliseid tulemusi on andnud minu uurijahuvide avalikustamine, ning milliseid järeldusi olen saanud oma uurimistööga seoses teha tänu vahetule dialoogile uuritavatega.


Alver, Bente Gullveig & Ųyen, Ųrjar 2007. Challenges of Research Ethics: An Introduction. – Eds. Bente Gullveig Alver, Tove Ingebjųrg Fjell & Ųrjar Ųyen. Research Ethics in Studies of Culture and Social Life. FF Communications No. 292. Helsinki: Suomalainen Tiedeakademia, Academia Scientarium Fennica, 11–55.

Ragnes, Judy 2007. Value Considerations in Folkloristic Research Ethics. – Eds. Bente Gullveig Alver, Tove Ingebjųrg Fjell & Ųrjar Ųyen. Research Ethics in Studies of Culture and Social Life. FF Communications No. 292. Helsinki: Suomalainen Tiedeakademia, Academia Scientarium Fennica, 209–229.


 

Kahe taevaskoja vahel: Põlva kihelkonna pühapaikade uurimisest

Lona Päll

Hiite Maja sihtasutus

Reeli Reinaus

Tartu Ülikool

lona.pall@gmail.com

reeli.reinaus@ut.ee

 

Neli aastat tagasi (2008–2012) võeti vastu looduslike pühapaikade arengukava, mille eesmärgiks on kaardistada Eesti looduslike pühapaikade olukord ning luua sellega eeldused nende kaitse alla võtmiseks. Praeguseks on ülevaade Muhu ja Juuru ning Kuusalu kihelkonna idaosa pühapaikadest. Sel suvel toimusid välitööd lisaks Põlvale veel ka Räpina ja Hargla kihelkonnas.

Nimetatud kihelkondade kogumise eeltööd toimusid peamiselt mais-juunis ja välitööd juulis-septembris käesoleval aastal. Materjali süsteemsem korrastamine ja järelduste tegemine on praegu veel alles alguses. Pühapaikade uurimise metoodika loodi Maavalla Koja hiite toimkonnas 2003. aastal ning metoodika täiustamisega tegelevad alates 2008. a TÜ pühapaikade keskus ja Hiite Maja. Pühapaikade inventeerimine on uurijate jaoks väljakutse nii metoodilisel kui teoreetilisel tasandil, kuivõrd vanad pärimusteated ei sisalda palju kvantitatiivset infot ja keskkonna füüsiline ilme on muutunud. Eelnev on põhjuseks, miks välitöömeetod (sh intervjuud) on pühapaikade uurimisel olnud asendamatu.

Põlva kihelkonna välitööde eesmärk oli pühapaigad lähtuvalt eelandmetest ja pärimuskontekstist maastikul üles leida, ning seejärel kirjeldada nii kvantitatiivselt (mõõtmine, skeemid, visuaalne jäädvustamine) kui ka kvalitatiivselt, et võimaldada süstematiseeritud ülevaadet. Teejuhtide leidmisel lähtuti lumepallimeetodist, pidepunkte pakkus küsitluskava ning varasemas pärimuses mainitud pühapaikade loend.

Ehkki pühapaikade inventeerimine on kohakeskne, võimaldab uurijal pühaks peetud paiku maastikul ära tunda ja piiritleda peamiselt (koha)pärimus. Sestap ei ole pühapaikadega seotud välitööd arhiiviainese pingutust nõudev ja kunstlik „üles äratamine“, vaid inimese ja looduskeskkonna „siin ja praegu“ ilmnevate kommunikatiivsete seoste märkamine.

Pühapaikade pärimus on sünkreetiline, hõlmates tegevuslikke seoseid, mistõttu on meie jaoks olnud oluline kirjeldada ja salvestada ka laiemalt usundilist maailmapilti ning kombeid. Endiselt elujõuliste põliste traditsioonide ja paikade (nt ristipuud, allikad) kõrval on tegevuslike seoste järjepidevus viinud uute (ja sageli individuaalsete) pühaks peetavate kohtade tekkimiseni. Teisalt on uuema usundilise maailmapildi toel aktualiseerunud mõned vahepeal unustatud paigad.


 

Vanade tehnikate uus elu

Vaike Reemann

Eesti Rahva Muuseum

Vaike.Reemann@erm.ee

 

Huvi vanade tehnikate vastu on ka Eestis aasta-aastalt suurenenud. Enam ei lepita passiivse uudistamisega, vaid soovitakse saada isetegemise kogemust või oskusi. Kui meistrit, kes võiks õpetada, ei leita, pöördutakse muuseumi poole. Lisaks konsultatsioonidele, õpitubadele ja trükiväljaannetele oleme hakanud tegema ka õppefilme, mis on tehnika kui protsessi jäädvustamise ja edastamise heaks vahendiks.

Eesti Rahva Muuseumi kogud lähtudes hääbunud tehnikate elustamise aspektist
ERMi kogudes on suur hulk vanu tööriistu, veelgi rohkem on aga taoliste riistadega valmistatud argipäevaseid tarbeesemeid ja rahvakunsti. Muuseumi arhiivis leidub ka tööprotsesside kirjeldusi, mis on mõnikord päris põhjalikud, illustreerivaid fotosid ning parimal juhul isegi mõni filmilõik. 1960.–70. aastatel on põhiliselt Aleksei Petersoni eestvõtmisel filmitud mitmeid erinevaid tööprotsesse, mis on head talutöid illustreerivad materjalid, kus demonstreeritakse autentseid töövahendeid ja töö ise näib sujuvat üsna sisseharjunud moel. Protsessi mõistmiseks ning tehnikast arusaamiseks oleksid aga ülimalt vajalikud selgitused toimuva kohta. Ligi pool sajandit hiljem filmi kokku monteerides tekitab asjakohaste kommentaaride puudumine palju probleeme.
Mõni tehnika, mille vastu on huvi tekkinud, on paraku sootuks unustusse vajunud. Tehnika taastamine osutub aga sageli oodatust keerulisemaks, sest muuseumis säilitatavate allikmaterjalide info on jäädvustatud eelkõige teoreetilis-uurimuslikest aspektidest lähtuvalt. Siis tuleb ka üsna väikesi infokilde kokku sobitades püüda kogu töökäik rekonstrueerida. Kui muuseumi kogutud esemeid ja tööriistu ning abivahendeid, arhiiviinfot ja teoreetilisi käsitlusi ning sarnaseid kogemusi teistestki kultuuridest analüüsida koos mitmekülgsete praktiliste kogemustega meistriga, on võimalus saavutada kõige tõetruum tulemus.

Õppefilmide sari „Vanade tehnikate uus elu“
Sedalaadi katsetuste tulemusena valmiski aastal 2010 ERMi ja ERKLi (Eesti Rahvakunsti ja Käsitööliit) koostööna õppematerjali „Vanade tehnikate uus elu“ esimene DVD „Küübitegu“. ERMi ja Hiiumaa muuseumi kogudes on kokku tublisti üle saja küübi - ühest puust õõnestatud kere ja lükandkaanega ning rikkalikult kirjatud karbi, mille valmistamise tehnika aitas uuele elule puutöömeister Andres Koidu. Õppefilmid „Vanade tehnikate uus elu“ on kavandatud jätkusarjana ning mitmetel teemadel filmitud materjalid on ootamas montaa˛i.

ERMi välitööd Avinurmes 31.07.–07.08.2012
Avinurme, Eesti traditsioonilise puutöönduse ilmselt kõige silmapaistvam keskus, on Ants Viirese uurimuses leidnud väga põhjaliku käsitluse. Avinurmes on käidud korduvalt ka filmimas: Eesti Filmiarhiivis on neli lõiku aastatest 1936, 1963, 1971, 1972; ERMis 1992. aastal filmitud materjalid viiest korvipunujast; Avinurme Elulaadikeskuses kaks mõneminutilist klippi ja Tallinna Linnaülikooli käsitööosakonna õpetaja Tiit Kobrusepa poolt on tehtud metoodiline õppevideo tünni valmistamisest vanade tööriistadega. Eesti Rahva Muuseumi 2012. aasta Avinurme välitööde põhieesmärgiks oli filmides dokumenteerida pärandkultuuri säilimist ja toimunud muutusi. Teiseks oluliseks sihiks seadsime säilinud puutöötehnikate detailse filmimise audiovisuaalsete õppematerjalide koostamiseks. Põhilised filmimise objektid olid:
•Traditsiooniliste tehnikate valdajad: erinevad korvipunujad ja pilpakatusemeister; 90-aastane Ilse Rummel ja tema praktiline õpetus vokiga lina ketramisest. Käsitöömeistrid ja Avinurme pärandi hoidjad on koondunud Elulaadikeskuse juurde.
•Erineva suuruse ja ambitsiooniga puiduettevõtted: E. Strauss AS, Puunõu OÜ, FIE Gunnar Simmul, Rosesrel OÜ, IseMeistrid OÜ. Kõik need ettevõtted on välja kasvanud Avinurme traditsioonilisest puutööndusest, kuid kontseptsioonid ja ideoloogia on päris erinevad. Valdavalt kasutatakse tänapäevaseid masinaid, sest tegemist on kasumit taotleva tootmisega, kuid ometi peavad E. Strauss AS, Puunõu OÜ, IseMeistrid OÜ omanikud seost Avinurme traditsioonilise puutööga väga oluliseks.



 

Tähelepanekuid Kihnu õigeusust 2012. aasta välitöödelt

Kristiina Tiideberg

Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut

kristiina.tiideberg@ut.ee

 

2012. aasta suvel toimusid Eesti Vabaõhumuuseumi eestvõttel ja Kihnu vallavalitsuse tellimusel Kihnu saarel välitööd, mille peamiseks eesmärgiks oli inventeerida saare taluarhitektuuri ja koguda esmajoones ehituspärandiga seotud pärimust. Välitööd viidi läbi koostöös Kihnu muuseumi ja Kihnu vallavalitsusega ning sellest võtsid lisaks vabaõhumuuseumi teaduritele osa Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna ja Tartu ülikooli üliõpilased ja õppejõud. Hoonete inventeerimise ja talumajapidamistega seotud lugude kogumise kõrval oli igal uurijal võimalus keskenduda endale huvipakkuvale teemale. Kuna minu doktoritöö on seotud rahvapärase õigeusu uuringutega, siis otsustasin koguda võrdlevat materjali õigeusu kiriku ajaloo ja õigeusuga seotud kommete kohta Kihnus. On üsna kõnekas, et Kihnu on üks väheseid eestikeelseid piirkondi Setumaa kõrval, kus õigeusku võib pidada traditsioonilise eluviisi osaks. Kohapeal sain kinnitust, et teema on huvitav ning väärib senisest põhjalikumat käsitlust.

Õigeusu ajalugu ja rahvapärast õigeusku on Eestis seni väga vähe uuritud. Leidub küll käsitlusi õigeusu leviku poliitilisest ja majanduslikust poolest ja õigeusu kiriku organisatsiooni käekäigust erinevatel aegadel, aga n-ö mikrotasandi uurimusi õigeusust ja selle kombestikust eestlaste hulgas praktiliselt pole. Sellel on mitmeid põhjusi. Eesti Vabariigi (1918–1940) aegse uurimistraditsiooni lõikas läbi Teine maailmasõda ja järgnenud nõukogude ajal oli religiooniteemade uurimine tervikuna problemaatiline. Veelgi olulisem on aga, et õigeusku ja selle ajalugu on Eestis siiani valdavalt peetud n-ö kultuurilise teise ehk vene teemaks, mistõttu on see nii akadeemilistes kui populaarteaduslikes väljaannetes jäänud tahaplaanile.
Suuresti on nii ka Kihnuga, mille folkloori ja rahvakommete uurimisega on Eestis tegeldud ometi väga pikka aega ja väga põhjalikult. Usuvahetuse esimese laine ajal, 1840. aastatel, siirdus õigeusku pea kogu saare rahvas (umbes 90%) ning massilist luterlusse tagasipöördumist järgnevatel aastakümnetel ei toimunud. Üldse oli Kihnu kõige suurema luterlusest õigeusku siirdunute protsendiga vald Eestis ning 19. sajandi teisel poolel kuulusid pea kõik kihnlased õigeusu kogudusse. Õigeusu kirik tegutses Kihnus ka läbi nõukogude aja ja katsed seda sulgeda suudeti ära hoida. 2012. aasta suvel õnnistati kiriku uus tornikiiver ja rist.

Ettekandes vaatlen lähemalt õigeusuga seotud tavasid ja kombeid Kihnus ning püüan analüüsida, mis on sealset õigeusu taustaga kombekäitumist mõjutanud nii ajaloos kui tänapäeval. Lisaks välitöödel kogutud materjalile kasutan ettekandes Kihnu õigeusu ajaloolise tausta avamisel Eesti Ajalooarhiivi ja teiste arhiivide materjale.



 

Isuri ja vadja kultuuri peod 2012. aasta suvel: kaks võimalust pildi sisse minekuks

Ergo-Hart Västrik

Tartu Ülikool

ergo@folklore.ee

 

Ettekandes käsitlen võrdlevalt kahte tänavu suvel Leningradi oblastis toimunud piirkonna väikerahvastele pühendatud pidustust: 8. juulil Viistinäs korraldatud isuri kultuuri festivali (oбластной праздник ижорской культуры) ja nädal hiljem peetud Luutsa külapüha (лужицкая складчина), mis on praegu olulisim vadjalaste etnilist eneseteadvust manifesteeriv avalik ettevõtmine. Toon oma ettekandes esile kahe pidustuse sarnasused ja erinevused ning arutlen võimalike põhjuste üle, miks nende läänemeresoome väikerahvaste kultuuri esitlemine ja esitamine selliseks on kujunenud. Võrdlen ürituste üldist struktuuri ja osalejaid, pidustuste käigus tehtud sõnalisi ja muusikalisi etteasteid, pidude läbiviimiseks kujundatud ruumi ning etnilisuse representeerimist riietuses ja mitmesugustes toimingutes. Pildi sisse minekut aitavad illustreerida fotod ja videokatked.


 

Koguja päevik kui ajastut peegeldav dokument

Piret Õunapuu

Eesti Rahva Muuseum

piret.ounapuu@muuseum.ee

 

Ettekanne käsitleb eelkõige Eesti Rahva Muuseumi algaastate suurkogumist sada aastat tagasi. Tollastel vanavarakogujatel on oma kindel koht eelmise sajandi alguse eesti kultuuriloos. 1909. aastal loodud muuseum seadis endale sihiks kogu maa küla-külalt ja talu-talult vanavarast tühjaks korjata ning hakkaski selle tööga juba samal suvel peale. Rahvuslikust aatest innustunud noored suundusid kaduvat muinsust päästma, avastama oma kodumaad ja viima muuseumimõtet rahva hulka.

Ettekanne püüab anda ülevaate sellest, millisena nägid vanavarakorjajad Eestimaad enne esimest ilmasõda ja millisena nägi Eestimaa läbi vanavarakorjajate Eesti Rahva Muuseumi. Käsitlusest on kõrvale jäetud seni peatähelepanu all olnud kogumistöö tulemuslikkus ja kogutud esemete etnograafiline väärtus. Tänu Oskar Kallase nõudele päevaraamatut pidada on tänapäeval võimalus aimu saada sellest, milline oli Eestimaa küla ja kuidas eestlased suhtusid nii vanavarasse kui selle otsijatesse.

Esimese seitsme aasta jooksul (1909–1915) käis muuseumi poolt lähetatuna vanavara korjamas ligemale 165 inimest. Kõik kihelkonnad käidi läbi ja koguti ligi 20 000 eset. Muuseumi arhiivis on säilinud selle perioodi kohta 171 aruannet ja kogumispäevikut. See on väga mitmekesine materjal, kust võib leida nii vahetuid läbielamisi kui täpseid etnograafilisi kirjeldusi. Millisena paistis kallis kodumaa vanavarakorjajatele aga juba nende keerulise töö käigus? Esialgne vaimustus põrkas tihti vastu mõistmatuse müüri ja koolis käidud aastad olid paratamatu lõhe tekitanud. Tihti vaatas ja analüüsis noor inimene nähtut kõrvalseisja positsioonilt. Tegelikkuses ei olnud see enam emotsionaalne mina ja mu maa ja rahvas oleme kõik üks. Omamoodi tõuke andis sellele ka muuseum ise, kes oli soovitanud korjajatel kirjeldada nii inimesi, nende välimust, iseloomu kui eluaset. Eeldatav rahvateaduslik kirjeldus pani koguja eemalseisva vaatleja asendisse.

Paljudele vanavarakorjajatele oli üheks võõristust tekitavaks valdkonnaks puhtus ja hügieen taludes, sest valdavalt ise samuti maalt pärit noored olid koos haridusega omandanud ka teistsuguse suhtumise neisse harjumustesse. Väga paljudes päevikutes ja aruannetes tehakse sellest juttu, kui mitte otseselt ja halvakspanuga, siis möödaminnes ikkagi.

Maainimeste poolt vaadatuna tundus vanavarakorjamine arusaamatu tegevus ja kogujad ise kahtlased. Ei olnud lihtne minna ja rääkida, seletada, kerjata ja paluda, et aga ainult seda ihaldatud vana asja kätte saada. Mõnelgi korjajal sai mõõt täis ja töö jäi pooleli. Vastastikku põrkusid noored sinisilmsed haritlasehakatised ja vanad külanaised. Igal ühel oma tarkus ja õigus tagataskus.

Lisaks sellele käegakatsutavale kasule, mis vanavarakogujad kokku tõid, oli suur see vaimne kasu, mis kohapeale maha jäi. See oli muuseumi mõtte inimesteni viimine, see lõputu seletamine ja kihutuskõnede pidamine – kõik see jättis oma jälje. Kirjaliku jälje tänapäeva on jätnud need korjamise aruanded ja päevikud, mis toovad meieni tõese pildi rahva elust ja arusaamadest peaaegu kõigis Eesti kihelkondades.


 

Näitus

Põllumajandusreform

Koostanud Ell Vahtramäe

Kuntsnik Marika Tang


Nõukogude Liidu majanduse jätkuv allakäik 1980. aastate lõpul viis sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemiseni, mis avas aga Eestile võimaluse majanduse ratsionaalseks ümberkorraldamiseks. 1989. aastal vastu võetud taluseadusega pandi alus esimestele õiguslikul alusel loodud taludele. 1991. aasta maareformiseadusega tagastati maa õigusjärgsetele omanikele ja võimaldati maad erastada piirkondliku ostueesõigusega või ka üldistel alustel. Järgmisel, 1992. aastal, võeti vastu põllumajandusreformi seadus, millega pandi alus endiste kollektiiv- ja riigimajandite likvideerimisele, nende vara ja maa baasil uute talude ja põllumajandusettevõtete loomisele.

Reformide läbiviimisel lähtuti küll restitutsiooni põhimõtetest, kuid sellega kaasnes ka uut ülekohut: majandite vara ümberjagamine ei toimunud ühtsete reeglite järgi, palju oli korruptsiooni, muutunud turuoludes ei suudetud majandada, mistõttu majandid pankrotistusid ning maainimesed olid sunnitud siirduma linnadesse. Reformide tulemusel töötab praegu põllumajanduses umbes 5% töötajatest, selle sektori tulud on ühed väiksemad ja maine kehvapoolne.

Eesti Põllumajandusmuuseum algatas kogumisaktsiooni, et selgitada välja, mida mäletavad ja räägivad põllumajandusreformist selle ettevalmistajad, majandijuhid, reformikomisjonide liikmed, endiste majandite töötajad . Lisaks taheti teada, kuidas on läinud reformijärgsetel ettevõtetel. Kogumisvõistlus kuulutati välja märtsis 2011, kaastööd paluti saata sama aasta toomapäevaks. Üleskutsed ja pidepunktid avaldati „Maalehes“ ning maakonna- ja vallalehtedes. Diskussiooni ärgitamiseks korraldati sama aasta 25. mail foorum „20 aastat põllumajandusreformi algusest“. Korraldajad arvasid, et mälestuste kirjutajaid ei saa olema väga palju ning nii planeeriti ka ise reformitegelasi intervjueerida. Lisaks kirjapandud/salvestatud mälestustele loodeti saada ka lisamaterjali: dokumente, fotosid, käsikirju.

Kogutud materjali põhjal koostatud näitus „Põllumajandusreform“ avati Maaülikoolis 13. märtsil 2012 koos samal päeval toimunud konverentsiga „20 aastat põllumajandusreformist“. Näitus oli mõeldud nii vahekokkuvõtteks kogumisest ja kaastööliste tunnustamiseks kui nimetatud konverentsi illustratiivseks stendiettekandeks.

Näituse koostamisel on kasutatud ainult kogumisaktsioonis saadud materjali. Avastendil antakse ülevaade põllumajandusreformi ideest ja teostusest, kõigi viie stendi allservas jookseb reformi kronoloogia, milles on eraldi välja toodud valitsusjuhid ja põllumajandusministrid. Lõpustendil tehakse kokkuvõte reformimälestuste kogumisest. Kolmel keskmisel püstalusel eksponeeritakse kolme lugu:
•Heino Laiapea oli Viljandimaal Pärsti kolhoosi peaagronoom aastatel 1989–1992. Tema kaastöö räägib tema äriplaanist ning luhtunud soovist saada viljakuivati omanikuks. Mälestustele on lisatud ohtralt väljavõtteid reformikomisjoni protokolliraamatust, ajaleheväljalõikeid, reformidokumente Ajalooarhiivist ning fotosid.
•Mare Järveots , kes praegu on Laanematsi talu perenaine ja kelle poeg on üks osanikke reformijärgse ettevõttena moodustatud ATK Linavästrik OÜs, esindas Rõngu sovhoosi reformikomisjonis taluomanikke. Põllumajandusmuuseumi kogu täienes Marge Järveotsalt saadud Rõngu sovhoosi põllumajandusreformi läbiviimist kajastavate dokumentidega, artiklitega Rõngu Talunike Ühistu tegevuse ja talumajanduse kohta laiemalt ning fotodega Laanematsi talu ülesehitamisest.
•Tavi Nirk Harjumaalt oli maade tagastamise ja erastamisega seotud viiel Eesti omavalitsuse territooriumil, esindades ennast ja oma sugulasi keerulises asjaajamise labürindis. Mälestustele on lisatud dokumentide koopiaid ja fotosid.

Kuigi kogujad on teinud tänuväärset tööd ning suur hulk meie lähiajaloost on muuseumi kogudesse jõudnud, jätkab Eesti Põllumajandusmuuseum põllumajandusreformi puudutava ainese kogumist ka 2012. aastal. Plaanis on avaldada reformilugude kogumik.